Читать книгу Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda - Leo Kunnas - Страница 1

Paremas õlas ja reites ülalpool põlvi tukslesid hootised valuviirud, jalad kiskusid krampi, aga kõigist ponnistustest hoolimata ei suutnud ma end liigutada. Iiveldustunne tahtis sisikonna välja rebida. Kuid seda, mis toimus mu peas, ei suuda ma ilmselt kunagi mõistlikult ja arusaadavalt kirjeldada. Mitte ainult valu, vaid segane keeris, täielik teadmatus ruumist ja ajast, ja mis kõige halvem – teadmatus iseendast, oma minast. Ma polnud võimeline määratlema, kes ma olen, kus ma olen ning kaua see kõik on kestnud või veel kestab. See tekitas minus ületamatut paanikat.

Sähvatus pidi ere olema, sest tajusin seda kinnisilmi. Kui suutsin silmad avada ning need valgusega kohanesid, nägin kahte kogu. Sellest, kuidas nad seisid ja millise nurga alt nende näod paistsid, võisin järeldada, et pean olema lamavas asendis umbes nende vöö kõrgusel. Mõlemad vaatasid keskendunud pilgul mulle otsa.

„Identifitseerige ennast,” ütles üks neist rahulikul kuival toonil.

Püüdsin aru saada, kes nad on, aga ei suutnud. Tõmbasin jalad konksu, pöörasin end küljeli ja oksendasin. Haisev ollus valgus laiali ning mul õnnestus paar korda õhku ahmida. Kuid okseloik kadus, haihtus justkui iseenesest mõne hetkega ning keelega katsudes tundusid isegi huuled kuivana.

Tajusin, et ilmselt olen transpordilaeval, sest ainult laeval saab miski iseenesest haihtuda või muutuda äkki millekski muuks.

„Identifitseeri ennast, sõdur! Ärka üles!” Teise mehe hääl oli järsk ja lõikav. Ta kummardus, haaras mul õlgadest ja keeras mind tagasi selili. „Vaata mulle otsa!” käsutas ta. Tema pilk keskendus veelgi enam. Ta vaatas mulle väga lähedalt otse silma. Tundus, nagu tahaks ta kusagilt kaugelt minuni jõuda ning et see on talle millegipärast oluline. Aeg venis ja venis. “Sõdur… sõdur… sõdur,” kajas mu teadvuses. Selles oli midagi tuttavat.„Ja see mees… kus olen ma teda näinud?” Ta tõmbus korraks tagasi, nii et mu pilk sattus tema nimesildile.

„Zhao Weihan XI, see on ju Veterinaar, meie pataljoni arst. Kurat, mida ta minust jälle tahab? Ühtäkki mõistsin, mida pean tegema. Surusin lõua vastu rinda ja vaatasin poolviltu alla ning lugesin oma nime.

Võtsin end kokku ja tõusin vaevaliselt istukile. „Anton Irv VIII, kapten, 2634. jalaväebrigaadi 2. pataljoni B-kompanii ülem, härra…” suutsin oma arust üsna ladusalt kuuldavale tuua. Selle lause väljaütlemine ning selle sisu mõistmine tekitasid minus meeletu kergendustunde.

Vaatasin teise, vanema mehe eraldusmärke. Ohoo, brigaadikindral, laevastiku embleemiga. „Kommodoor,” lõpetasin kiiresti poolelijäänud lause.

„Kommodoor Alexander Fleming IX, laevaarst,” esitles too end samal kuival toonil ning küsis kohe nõudlikult: „Teie üksuse ülesanne?”

Tundsin korraks samasugust iiveldust nagu enne. „Kurat, meie ülesanne?” mõtlesin piinatult. Ma ei suutnud seda meelde tuletada. Kuid nüüd oli kõik palju lihtsam ja ma vastasin: „Üksuse ülesannet ei ole mulle teada antud. Oletan, et see informatsioon on salastatud.”

Kommodoor noogutas. „Merehaigus, kerge vorm,” ütles ta meie arsti poole pöördudes,” ei vaja meditsiinilist sekkumist. Saavutab täieliku võitlusvõime hiljemalt seitsme ööpäeva jooksul.”

„Vabandage minu asjatundmatust, härra kommodoor, aga mis on merehaigus? See ei ole mul esimene rännak, aga ma ei ole varem midagi sellist kogenud,” suutsin üsna hädiselt kuuldavale tuua. Oleksin tahtnud uuesti pikali heita, kuid loomulikult ma ei teinud seda. Kuidas selle kohta öeldakse? Öeldakse, et jalaväelased on liiga rumalad, et oma nõrkustest aru saada, ning liiga uhked, et neid välja näidata.

Kommodoor naeratas vaevumärgatavalt. „See on väga vana ütlus, pärit aegadest, mil laevad veel meredel seilasid. Laevastik on kiindunud traditsioonidesse. On see siis armees teisiti?” küsis ta Veterinaari poole vaadates.

„Loomulikult mitte,” vastas too, „võtame kas või kõige lihtsamad mõisted, nagu relv, soomuk või tank. Sajandite jooksul on nende tähendus mitu korda muutunud, kuid kummaline, et sõnad kõlavad ikka samamoodi.Vahest oleme liiga laisad, piiratud või stagneerunud, et midagi uut välja mõelda?

Kuid härra kommodoor,” jätkas ta vastust ootamata,„parim näide mõiste muutumisest ajaloos võiks hoopiski olla sõna meditsiin. Mulle jättis üsna kohutava mulje, kui ma meditsiiniajaloo kursusel esimest korda kuulsin, et keskajal torgiti – meditsiiniliseks sekkumiseks ei julgeks ma seda kuidagi nimetada – inimkeha ja, kujutage ette, isegi aju metall- ja laserinstrumentidega! Milline barbaarsus!”

„Ärge olge nii ülekohtune, major,” vastas kommodoor talle leebel toonil. „Tolle ajastu arstid tegid, mida suutsid, oma teadmiste ja oskuste piires muidugi. Kuid kas ei pärine keskajast sellised olulised saavutused nagu kloonimine ja geeniteraapia? Ning kas meile meeldiks, kui seda, mida me praegu oma parimate oskuste ja teadmiste piires teeme, nimetataks viiesaja või tuhande aasta pärast barbaarsuseks või alkeemiaks?” Kommodoor vaatas nooremale arstile küsivalt otsa.

Mul oli tegemist, et oma selg sirgena hoida ja mitte voodile tagasi kukkuda. “Kuradi targutajad,” mõtlesin südametäiega. Paistis, et arstid olid mind täiesti unustanud. Ka nägin, et meie majoril on vanema kolleegi märkuse pärast piinlik ja mul hakkas temast isegi kahju. Tegelikult, hoolimata oma hüüdnimest, oli ta mees omal kohal, masinatevastase sõja ajal päästis mitme meie kompanii võitleja elu.

„Pataljoni arstilt ei tasu teadusliku mõtte sügavust oodata, välikirurg peab oskama elementaarseid asju,” mõtlesin endamisi.„Piisab, kui ta oskab lappida kergemaid haavu, regenereerida lihtsamaid kehaosi ja organeid, nagu jäsemeid ja siseelundeid, ning suudab säilitada haavatu aju funktsioneerivana, kui pea on alles. Sellega tuleb ju meie Veterinaar hästi toime. Muu jäägu diviisi hospidali ja laevade hooleks.”

„Ilmselt, kapten, te andestate meile need kõrvalepõiked, kuid lähme tagasi teie küsimuse juurde.” Kommodoori toon muutus pinevamaks, samas irooniliseks, kuivus sellest kadus.„Kas see üllatab teid, et kõige ebasobivam olend kosmoserännakuteks on inimene? Sellest peaks isegi kõige rumalam jalaväelane aru saama, just selline, kelle kohta öeldakse, et tal on üks ajukäär ning seegi tekkinud kiivri kandmisest. Või see, kelle kohta arvatakse, et jalaväelane on hädavajalik abivahend lahinguarvuti transportimiseks.”

Ma ei suutnud end vaos hoida. „Härra kommodoor, teie hinnang jalaväele on…” Otsisin hetke sobivat sõna. „Ülekohtune,” jätkasin tasase külma tooniga.

„Suurepärane, kapten! Vähem kui viis minutit tagasi olite te täielikult desorienteeritud kõige suhtes, võiks öelda, et isiksusena polnud teid olemas. Praegugi tunnete veel väga tugevat valu peas, reites ja paremas õlas. Peavalu on desorienteerituse kõrval teine merehaiguse oluline sümptom. Teil on regenereeritud parem käsi, kaasa arvatud õlavars ja õlg, ning mõlemad jalad kuni poolde reide, vasak jalg kuni põlveni kaks korda,” muutis ta äkitselt teemat.

Olin hämmastunud. Mind ei üllatanud, et kommodoor seda teab. Loomulikult on laeva arstil juurdepääs kõikide pardal viibijate meditsiinitoimikutele. Mind üllatas, et laeva meditsiiniteenistuse ülem, kes vastutab tuhandete pardal olijate elude eest ning kellel kindlasti on mitmekümneid alluvaid, on vaevunud tutvuma ühe tagasihoidliku jalaväe kapteni isikuandmetega.

„Üleminekukohad valutavad äkiliste keskkonnamuutuste korral. Ehkki üleminekukoht on antud juhul üsna tinglik mõiste, inimese rakud, välja arvatud ajurakud, regenereeruvad ju kogu aeg, teie organism ei ole täna enam see, mis ta oli eile ning meditsiiniline regenereerimine on põhimõtteliselt sama protsess, ainult et toimub ligikaudu seitsesada korda kiiremini,” tegi ta mulle selgeks.

„Härra kommodoor, ma tean, mis on meditsiiniline regenereerimine, seda õpetatakse välimeditsiini algkursusel. Pealegi kui mul midagi ununeb või see mu rumalast jalaväelase peakolust välja taotakse, on mul härra majori näol valgustav majakas alati olemas,” vastasin kõige sõbralikuma tooniga, mida suutsin oma häälde manada.

„Kui lühikese aja jooksul toimuv üleminek absoluutse nulli lähedaselt temperatuurilt Homo sapiensi tavapärasele kolmekümne seitsmele kraadile Celsiuse järgi ei ole äkiline muutus, mis see siis on?” jätkas kommodoor häirimatult.„Ma ütleksin, et suurepärane. Vähem kui kaks minutit pärast ärkamist suutsite te end sedavõrd talitseda, et reageerisite täiesti adekvaatselt minu, tunnistan, tahtlikule ja jämedale solvangule. Madrusele, kui ükski madrus julgeks teile eales midagi sellist öelda või ka laevastiku nooremohvitserile, kes kahjuks, vastupidi, ei suuda mõnikord teravmeelsustega hiilgamata jätta, oleks palju lihtsam vastata. Kas mõni laevastiku ohvitser on teid kunagi solvanud?” esitas ta taas küsimuse.

„Just nii, mõned korrad on ette tulnud.”

„Kuidas te olete reageerinud?”

„Flegmaatiliselt, nagu teiegi puhul, härra kommodoor.”

„Ja teie eelistused tülinorimise puhul?”

„Ma ei mäleta, et sõjakoolis oleks tülinorimist õpetatud.”

„Vabandan nende kõigi nimel tagantjärele. Aga mida te minult oma küsimusele vastuseks ootasite? Ühelauselist vastust või täpset definitsiooni? Neid võite saada oma lahinguarvutilt. Isiklikul lahinguarvutil, laeva ajust rääkimata, on üks oluline puudus. Neil puudub huumorimeel, kõnelemata irooniast või mustast huumorist, millesse kiindumist peab admiraliteet lausa oma privileegiks. Teate, kapten, miks rotid ei põgene uppuvalt transpordilaevalt?”

„See alus on liiga puhas, siin pole rotte,” vastasin naeratades.

„Eksite, kapten. Igas laevas on rotte, kui mitte palju, siis vähemalt mõned. Kahejalgsed.” Kommodoor naeratas omakorda. „Rottidel pole võimalust põgeneda. Kui mis tahes põhjusel eskort ei suuda või ei saa meid kaitsta ja meid rünnatakse, on ainult aja küsimus, millal kaitsekilbid üles ütlevad. Pärast seda oleme ainult lendav märklaud, mille väiksemgi lahingulaev võib karistamatult sõelaks lasta. Ning siis me upume tühjusesse. Sõel avakosmoses – sellel väljendil on oma seletamatu võlu. Kas te teate, mis on sõel?”

“Sõel? Mehaaniline abivahend, millega kunagi ammu eraldati väiksemaid osakesi suurematest, väiksemad mahtusid aukudest läbi, suuremad mitte,” leiutasin vastuseks. Raske oli keskenduda, mõtteid koondada ning ilma lahinguarvutita polnud kusagilt ammutada sellist informatsiooni, mida igapäevases teenistuses vaja ei läinud, või mille vastu puudus huvi. Pea valutas ning tundsin, et kaotan hetkeks, mõneks millisekundiks teadvuse. Püüdsin istuda hästi sirge seljaga. Higi voolas mööda nägu ja valgus silmadesse. Hõõrusin laupa ning mu sõrmed said märjaks.

See dialoog nõudis minult väga suurt pingutust. Tundus, nagu ei paneks kommodoor minu seisundit tähele, samas aimasin, et sellel dialoogil on tema jaoks mingi varjatud eesmärk, tagamõte, mis pole mulle teada. Kuid sellises seisundis, pealegi ilma lahinguarvutita, oli lootusetu seda ära arvata.

“Augud, see on võtmesõna. Kui mitmed sektsioonid korraga tabamuse saavad ja auke on liiga palju, ei suuda laev ennast enam parandada. Auguline nagu Šveitsi juust.” Kommodoor vaikis hetkeks. Polnud raske aimata, mida ta kohe küsib.

“Ei, härra kommodoor, ma ei tea, mis on Šveitsi juust. Inimkonna toitumisharjumuste ajalugu pole mind kunagi huvitanud. Mind tõesti ei huvita, mida vanaaja inimesed sõid. Ning mis ma selle teadmisega peale hakkaksin, isegi kui teaksin,” ütlesin südametäiega.“Ja kui kommodoor mulle lõpuks merehaiguse põhjuse ära seletab, mis ma sellegi teadmisega peale hakkan? Muudab see mu enesetunde paremaks?” kahetsesin oma uudishimu.

“Kapten, mis on teie lemmiktoit?” kuulsin äkki uut küsimust.

“Olen harva söönud midagi muud peale välitoiduratsioonide. Armees, eriti jalaväes söövad ohvitserid sõduritega ühesugust toitu, see ei ole teile ilmselt uudis, sest see on üks meie olulisemaid traditsioone. Meil ei ole sellist kööki, mida te nimetate vist kambüüsiks, ning luksuslikku toiduvalikut nagu laevadel. Mulle meeldivad ratsioonid number seitse, üheksateist ja kolmkümmend viis ning, kui on vähegi võimalik, püüan vältida kahte ja kahtekümmet üheksat. Vajaduste minimeerimine on põhimõte, mida me tihti oleme sunnitud järgima rohkem, kui ise sooviksime.” Ma naeratasin, napilt, ilma tagamõtteta.

“Mitmes rännak see teil on?” muutis kommodoor järsku teemat.

“Viies. Neli rännakut, kokku üle kahekümne kuue valgusaasta, kõige pikem vähe alla kümne valgusaasta. Meie brigaad on üks saja kaheksakümne kuuest kosmoseinvasioonivõimelisest, mis meil föderaalarmees on või täpsemalt oli ajal, mil me seda rännakut alustasime. Nagu näete, härra kommodoor, pole just palju. Tööpuuduse üle kurta ei tule.” Ma ei jaksanud enam naeratada ja vaatasin kommodoorile silma.“Oleksin ma teadnud, et see dialoog nii pikaks kujuneb, oleksin osanud suud pidada,” mõtlesin endamisi.

“Kriitiline piir on kolmteist ja pool, täpsemalt 13,69 valgusaastat. Pärast seda rajajoont hakkab rännakujärgsete, hm, meditsiinikeeles tüsistuste hulk geomeetrilises progressioonis kasvama. Sellele pole kahjuks siiani leitud mingit pädevat teaduslikku seletust.” Kommodoor raputas pead ja vaatas mulle justkui vabandavalt otsa, nagu tunneks ta end teadusliku põhjenduse puudumises kaassüüdlasena.

Hetke pärast ta jätkas: “Teie brigaadi esimeses pataljonis ja pioneeripataljonis, kelle me eelmisel nädalal äratasime, ei ärganud kolm meest igast sajast. Unetsükli ajal, mil inimene on külmutatud, sisuliselt üliletargilises olekus, oleme võimelised jälgima sadat kuutkümmet kaheksat organismi eri funktsiooni ning uskuge, aparatuur, parim, mis laevastikul, see tähendab inimkonnal, on välja panna, näitab viimase hetkeni, et kõik on korras.

Kuid mingil põhjusel ei hakka aju pärast äratust toimima, ühesõnaga, nad on surnud. Keskmiselt viis meest sajast ei suuda ööpäeva jooksul pärast ärkamist ennast identifitseerida, mis tähendab, et tõenäoliselt on nad pöördumatult hulluks läinud. Ma tegin otsuse nad uuesti külmutada, sest laeval pole võimalik neid ravida. Olen kindel, et see ei ole hea otsus, sest nende olukord võib hoopiski halveneda. Nad tuleb evakueerida kohe, kui te Gort Ashrynil maabute ja pioneerid suudavad portaali üles panna!”

Kommodoori hääles oli kärsitus ja pinge, ta vakatas korraks, aga kogus end kiiresti: “Vähem kui viis meest sajast on ilma nähtavate probleemideta, kuid rohkem kui pooltel kulub kolm-neli nädalat, enne kui nad nii võitlusvõimeliseks muutuvad, et te saaksite operatsiooniks valmistumisega pihta hakata. Ning teine, kolmas ja neljas, õhutõrje-, lahingutoetus- ja logistikapataljon on veel äratamata, samuti muud toetusüksused, kes otseselt teie brigaadi ei kuulu. Te ilmselt mõistate minu olukorda, nagu te ilmselt mõistate ka mu soovi teha kõik kui mitte probleemi lahendamiseks, siis vähemalt võitlejate kannatuste leevendamiseks.”

“Kas me oleme Gort Ashrynil?” Ilmselt pidin ma kommodoorile üsna juhmi pilguga otsa vaatama.

“Lähikosmoses. Vähem kui kümne miljoni kilomeetri kaugusel, väljaspool kaugõhutõrje laskeulatust loomulikult. Oleme rännanud kakskümmend kaks ja pool valgusaastat,” vastas kommodoor kuidagi kurva tõsidusega. “Viimase sellise rännaku tegi laevastik nüüd juba rohkem kui saja viiekümne aasta eest, kuuenda maailmasõja ajal. Pole olnud vajadust nii suuri riske võtta, ausalt öeldes ma poleks uskunud, et oma eluajal midagi sellist näen!”

“Kas me tõesti ründame Gort Ashrynit?” Mu hääletoon väljendas täielikku uskumatust.

“Arvan, et see pole veel lõplikult otsustatud,” vastas kommodoor. “Tean niipalju, et föderaalvalitsus peab praegu mässajatega läbirääkimisi.Meie ülesanne oli toimetada 2634.jalaväebrigaad GortAshrynile. Seda me oleme teinud. Ma tean ainult, et juba varem toimetati siia väiksematel laevadel üksteist armee ja laevastiku erivägede pataljoni ning praegu on siin kuus transpordilaeva, igaühe pardal jalaväebrigaad, ning kolm transpordilaeva peab veel saabuma. Lahingulaevade eskaadris on üle kolmekümne aluse. Mässajate laevastik lahingusse ei astunud, mis pole neist just rumal tegu, hävitas enda järel kosmoseportaalid ning taandus Calad Faelile, mis on peamine nende valduses olev tähesüsteem.”

“Järelikult ei kavatse nad alla anda,” tegin oma arust mõistliku oletuse.

“Me oleme argument, mis peaks neid veenma,” vastas kommodoor ja jäi vait. Vaikus venis. Oli aeg see keerutamine lõpetada. Oli näha, et kommodoor tahtis minult midagi. Ta tundus olevat ohvitser, kes väärib lojaalset suhtumist rohkem, kui formaalne vanema-noorema suhe nõuab, igatahes polnud ta protsendimees. Ma ei sallinud protsendimehi, neid, kes lugesid kaotusi protsentides.

“Härra kommodoor, kas on midagi, mida ma võiksin teie või kamraadide heaks teha? Näen, et teil on minu suhtes mingeid ootusi, kuid ma ei tea, millega suudaksin teid aidata?”

“Teie toimikus leidub märge, et teie psii-võimete indeks on kakssada kaheksakümmend seitse ühikut. Ma kontrollisin ühtteist tuhandet kahtsada kümmet inimest, nii laeva meeskonda kui ka armee personali, viimast kui ühte pardal olijat. Kas te teate, kui suur on teie ja võimekuselt järgmise vahe?” küsis kommodoor lõpuks.

“Oleksin pidanud aimama,” mõtlesin endamisi. “Ei, ma ei tea, kui suur see on,” vastasin.„Tean, et mul on parimad psii-võimed oma kompaniis. Arvasin, et see on täiesti loomulik, kuna olen kompaniiülem. Igatahes ei jätkunud praegu mu võimetest isegi selleks, et ära arvata, mida te tahate.” Ma sundisin end veel kord naeratama, kuid välja kukkus nukker grimass.

“Psii-võimete, isegi väga tugevate puhul, ei ole kunagi küsimus mõtete lugemises, vaid mõtete, emotsioonide ja tahte mõjutamises. Teie ja võimetelt järgmise pardal olija psii-indeksi vahe on üle viiekümne ühiku,” vastas kommodoor. “Kuid jätame numbrid ja ühikud kõrvale. Öelge, kapten, mida te tegelikult teha suudate?”

Nõjatusin tahapoole ja lasin end lõdvaks. Ma ei soovinud seda, aga mu õlad vajusid tahtmatult längu.

Sõnu otsides ütlesin: “Ma suudan lahinguarvuti abil tugevalt ja kestvalt mõjutada paljusid inimesi, kellega mul on vaimne ja emotsionaalne side, näiteks oma alluvaid. Ma võin kanda üle ning võimendada psüühilist energiat, tugevdada tahet, suunata käitumist ja tegutsemist.

Ilma arvutita… ilma arvutita suudan ma vähe, vahest mõjutada korraks ühte inimest, tema meeleseisundit või käitumist… väga lühikeseks ajaks.” Püüdsin võimalikult täpselt oma võimeid või õigemini oskusi kirjeldada, et kommodoorile jääks neist tõele vastav, mitte ülepakutud või alahinnatud pilt.

“Te suudate ilma lahinguarvutita inimesi mõjutada?” Nüüd oli kommodoori kord avaldada täielikku imestust, peaaegu uskumatust.

“Jah, väga piiratud moel, nagu ma kirjeldasin.”

“Te suudaksite mõjutada… mind siinsamas kohapeal?”

“Ilmselt oleks mul praegu raskusi, kuna ma pole veel saavutanud täielikku vaimset tasakaalu. Kuid põhimõtteliselt on see võimalik.”

“Tehke siis seda! Sisendage mulle midagi!”

Enne kui ma midagi öelda jõudsin, sekkus meie jutusse Veterinaar, kes oli kogu vestlust vaikides kuulanud: “Härra kommodoor, kui lubate, siis vahest pole see just kõige… ”

“Ei!” Kommodoor ei lasknud tal lauset lõpetada.“Me peame kasutama iga, pealtnäha ükskõik kui ebatõenäolist võimalust. Meil pole aega läheneda probleemile teaduslikult. Selleks et me võiksime aru saada, kas kapten Irv suudab meie heaks midagi teha, pean ma väga täpselt teadma tema tegelikke võimeid. Kapten, sisendage mulle omal valikul mingi negatiivne emotsioon!” Lause kõlas käsuna, mida ei saanud mitmeti mõista või valesti tõlgendada.

“Negatiivne emotsioon?” Ma ei uskunud oma kõrvu. Tundsin, kuidas veri mu näost minema valgub. “Kommodoor,” ei jaksanud ma enam härratada.“Psii-võimete abil negatiivse emotsiooni sisendamine või käitumise või teo esilekutsumine on relvajõudude kriminaalkoodeksi kolmekümne kaheksanda paragrahvi järgi võrdsustatud käsu mittetäitmisega. Selle eest ootab nii käsu andjat kui ka käsu täitjat surmanuhtlus ning üksust detsimeerimine. Te teate ilmselt seda kõike paremini kui mina,” ütlesin külma vihaga, vaikselt, ilma häält tõstmata “Kapten, teie üksus, 2634. jalaväebrigaad on juba detsimeeritud või detsimeeritakse järgmise nädala jooksul, enne kui te olete üldse saanud lahingusse astudagi.” Kommodoori hääl oli väga vaikne. “Ma käsin teid, härra kapten, sisendage mulle viie minuti jooksul negatiivne emotsioon oma äranägemisel!”

Vaikisin pikalt ja kogusin mõtteid.

“Te olete julge mees, kommodoor. Kui te arvate, et sellest, mis ma teha võin, on teile vähimatki abi, siis teen seda vabatahtlikult. Teil pole vaja mind käskida,” ütlesin äkilise rahuga. “Istuge minu kõrvale. Vaadake mulle otsa ja ärge hoidke pead minu omast kaugemal kui kümme sentimeetrit. Ma sisendan teile paanikaimpulsi, nii et teil tekib ületamatu soov siit ruumist põgeneda, lihtsalt minema joosta. Püüdke sellele vastu seista. Kui tugev on muide teie psii-indeks?”

“Kakssada kolmkümmend kaks.”

“Oleksin pidanud aimama. Te ise oletegi järelikult võimete poolest minust järgmine pardal olija?” Muigasin.

“Ei, laeva kaptenil kontradmiral Chester William Nimitz IX on kolm ühikut paremad võimed. Me mõlemad oleme proovinud identi-fitseerimisprobleemiga võitlejaid aidata, lahinguarvuti abiga muidugi, kuid see pole kahjuks õnnestunud. Meie võimetest lihtsalt ei piisa ning olen jõudnud järeldusele, et lahinguarvutit ei saa siin kasutada. Vastupidi, see võib mõjuda hoopis kahjulikult.”

“Nende näitudega suudate te tõenäoliselt paanikahooga üsna hästi toime tulla. Ma vajan paar minutit keskendumiseks.”

Kommodoor nõustus. “Härra major, kas te saaksite võtta mu kombinesooni seljataskust lahinguarvuti ja minna sellega kaugemale, või ei, parem minge sellega hoopis ruumist välja,” pöördus ta meie arsti poole.

Veterinaar kuuletus.“Ma isoleerin selle ruumi. Igaks juhuks.”

Õhuke plaadike välgatas Veterinaari näppude vahel. See tundus palju õhem ja väiksem kui minu oma ning oli ühes tükis. Sel polnud eraldi kiivri sisse käivat osa. Samas mõistsin, mis teeb minu arvutist kohmaka poole sentimeetri paksuse kobaka: need on jalaväelasele kohustuslikud teise ja kolmanda astme kaitsekihid. Teadsin, et jalaväelase lahinguarvutil on ka kolm alternatiivset energiaallikat ja viis eri enesehävitusmehhanismi. See arvuti siin, vähemalt välimuse järgi otsustades, ei paistnud pooltki seda sisaldavat.

Uks ilmus pealtnäha täiesti ootamatus kohas, Veterinaar läks sellest läbi ning avaus kadus taas, nähtavat märki järele jätmata. Ma ei kahelnud, et laeva aju tekitas ukse selleks, et meie arst saaks sealtkaudu lahkuda. Laevadel pole asjad kunagi sellised, nagu need näivad olevat, laev pole soomuk, kus luugid on alati ühes ja samas kohas. Laeval ei leia ilma lahinguarvutita peldikutki üles, sest täna ei pruugi see olla enam seal, kus oli eile. Pean tunnistama, et see on minus alati tekitanud teatud ebamugavustunde, et mitte öelda kõheduse.

Jäin kommodooriga kahekesi.

Sulgesin silmad ning püüdsin keskenduda, et vabaneda kõrvalistest ja segavatest mõtetest. See ei tahtnud kuidagi õnnestuda, sest mälestused meeletust paanikast, mida olin tundnud, olid veel liiga värsked. Valu ning liiga palju negatiivseid emotsioone. Kommodoor, kes elas laevarottide, kambüüside ja Šveitsi juustude maailmas, oli mulle emotsionaalselt liiga kauge, võõras, mul polnud temaga mitte midagi ühist. Kuidas pidin ma temaga kontakti leidma, suutma teda mõjutada? Sain aru, et ma ei suuda ülesandele keskenduda, ammugi seda täita.

Tegin silmad lahti, vaatasin laevaarstile otsa ja raputasin pead.

“Tuleta meelde paanikat, mida sa tundsid, ning keskendu sellele,” kuulsin teda ütlevat. See oli esimene kord, kui laevastiku ohvitser mind sinatas, ka mina polnud neist kunagi kedagi sinatanud. See pealtnäha tühine seik julgustas mind proovima ületada meid lahutavat emotsionaalset barjääri.

Ma ei püüdnud enam mälestust mind vallanud hirmust ja paanikast unustada või maha suruda, vastupidi, keskendusin sellele kogu teravuses. Kandsin selle üle kommodoori teadvusse järsu hetkelise purskega, sest kestvamaks pingutuseks polnud ma suuteline.

Kommodoor võpatas, nagu oleks saanud äkilise löögi. Haarasin tal randmest. Tundsin, kuidas ta püüab meeleheitlikult lahti rabeleda, aga ma ei lasknud. Mõne hetke pärast rabelemine lakkas, laevaarsti keha lõtvus ning tema pea vajus korraks vastu mu õlga. Seejärel ta kogus ennast, ajas end sirgu ning vaatas mulle silma.

“See… oli väga tugev. Nüüd ma saan aru, mida teie, merehaiged, tunnete. Ning ma mõistan, mida sa suudad.”

Tundsin end nii väsinuna, et olin valmis sealsamas magama jääma. Aga mu meeltes oli rahu ja selgus.

“Psii-kontakt tekitab alati sellise tunde, nagu annaksid ära osa iseendast. Kommodoor, see on kõik, mis mul praegu anda oli,” ütlesin ja pöörasin pilgu kõrvale.

“Loomulikult, selleks et täita ülesanne, mille admiral Nimitz ja kindral Panfilov sulle on määranud, pead sa kõigepealt ise saavutama vaimse ja emotsionaalse tasakaalu, muidu on see ette läbikukkumisele määratud. Minu roll oli selle saavutamisele lihtsalt kaasa aidata,” vastas kommodoor ja püüdis naeratada, ehkki see naeratus oli rohkem väsinud ja kustunud irve.

“Nii et see kõik oli teil varem hoolikalt läbi mõeldud,” nentisin või õigemini möönsin fakti.

“Jah, selleks kindraleid ja admirale relvajõududes ju peetakse. Kindral Panfilov ja kolonel von Strachwitz ei kahelnud sinus hetkegi. Muide, mõlemad suhtuvad sinusse väga positiivselt,” ütles kommodoor ja jäi hetkeks vait.

Brigaadikindral Aleksander Panfilov IX, meie brigaadi ülem, oli mulle alati tundunud kauge nagu jumal. Mitte sellepärast, et ta oleks alluvatega liigset distantsi hoidnud, ei, ta vestles tihti sõduritega ning sageli jätkus tal häid sõnu vanemate, kogenud allohvitseride kiitmiseks ning brigaadi staabiülema ja pataljoniülematega oli ta sina peal, ehkki nood täitsid tema korraldusi poolelt sõnalt.

Kuid tundus, et nooremohvitsere, leitnante ja kapteneid nagu polekski tema jaoks olemas. Kolme aasta jooksul, mis ma tema alluvuses olin teeninud, oli ta mind kõnetanud umbes korra aastas ning kunagi polnud selles midagi positiivset: kord polnud manöövri taktikaline lahendus küllalt hea, kord ei rünnanud me piisavalt kiiresti ja agressiivselt, kord olid välikindlustused halvasti rajatud.

Pole raske oletada, mida omakorda järeldas brigaadiülema märkustest kolonelleitnant Hyatzinth von Strachwitz X, meie pataljoni ülem. Ta arvas, et me peame rohkem tegelema väljaõppega. “Alatreenitud,” oli tema lemmiksõna. “Härrased, me oleme alatreenitud. Me peame oma väljaõppe taset tõstma,” oli ta tihti rivi ees seistes korranud ning viibutanud väikest antiikeset, mille nimi on ratsapiits. See oli väga vana, pärit 18. või 19. sajandist, ning ma pidin oma kompanii mõnedele mitte just kõige ajaloohuvilisematele sõduritele selgitama, et keskajal ei pekstud sellega sõdureid, vaid hobuseid, kodustatud loomi, kelle seljas tollal sõideti.

Rääkida sai ta muidugi siis, kui harjutuskohas juhtus olema looduslik või inimese loodud hapnikku sisaldav atmosfäär. Seda ei tulnud just tihti ette, sest meie ülemad arvasid, et igaüks suudab võidelda hapnikukeskkonnas, normaalse raskusjõu tingimustes ja lahinguarvuti abiga ning kogu nüüdisaegse sõja kandev idee peitub hoopiski selles, kuidas võidelda mitte hapniku-, vaid näiteks ammoniaagikeskkonnas.

Või gaasilistel hiidplaneetidel ja pisiplaneetidel või asteroididel, kus raskusjõud on kas tappev või peaaegu puudub, ning peamine, kuidas võidelda ilma lahinguarvutiteta. Gaasihiiglastel ei tüki mitte ainult tankid ja soomukid, vaid ka mehed vajuma läbi selle vedela jäise pasa, millest need sitaaugud koosnevad, ning kui gravitatsiooni tasakaalustajad üles ütlesid, ei õnnestunudki mõnikord kamraade päästa. Veelgi hullemad on aga pisiplaneedid ja asteroidid, sest kui kõvemini gaasi panna, lendab soomuk lihtsalt kosmosesse nagu liblikas. Igal juhul on kõigis neis kohtades tükk tegemist, et ellu jääda, sõdimisest rääkimata.

Lisaks harjutasime ka abordaaži, see tähendab rünnakut laevalt laevale ning eri tüüpi kosmosejaamade ja laevade vallutamist piltlikult öeldes käsitsivõitlusega. Samuti arvas kolonelleitnant von Strachwitz, et me peame suutma sooritada individuaalseid hüppeid planeedi pinnale mitte neljakümne kilomeetri, nagu normatiivid ette nägid, vaid kaheksa-, üheksakümne kilomeetri kõrguselt, sest ta oletas, et vaevalt meil kunagi tegelikult nii madalalt hüpata õnnestuks. Nädalad ja kuud ilma lahinguarvutita on košmaar, primitiivsed sidevahendid, nagu satelliitside ja kaasaskantav null-side, ei suuda kunagi asendada vahetut kontakti lahinguarvuti kaudu, või ammugi täita vaimset tühikut, mille arvuti puudumine tekitab.

Erinevalt paljudest vanemohvitseridest oli meie ülem ka lahinguimitaatorite suhtes üsnagi skeptiline. “Härrased, kui te arvate, et lahinguarvutitega loodud täielikult interaktiivne holosimulatsioon asendab väliõppusi, siis te eksite. See on ainult abivahend, väliõppusele eelnev väljaõppe etapp. Tegelikkus on tegelikkus, seda pole võimalik simuleerida,” kordas ta ühtelugu.

Tihti mõtlesin, et ar’ashw’arhanghirite käes sõjavangis olla oli kergem kui teenida kolonelleitnant von Strachwitzi alluvuses. Kuid need valikud polnud minu teha. Tõele au andes, hoolimata väga intensiivsest õppuste tempost, hukkus pataljonis kolme aasta jooksul vaid kaks meest. Ohutustehnilised abinõud olid alati väga kõrgel tasemel, meie ülem oli hoolikas ja täpne, kontrollis alati kõik üle ning ei teinud kunagi endale mingit hinnaalandust. Kergemaid vigastusi, sealhulgas käte või jalgade või ka poole kehamassi kaotusi tuli ikka ette. Kuid nende eest hoolitses Veterinaar koos sanitaridega ning tavaliselt olid võitlejad kahe nädala kuni kuu aja pärast rivis tagasi.

“Ma peatan äratustsükli kolmeks päevaks. Mõistagi sooviksin ma sulle kosumiseks rohkem aega anda, aga operatsiooniks valmistumise tempo pole minu määrata. Me alustame sinu kompaniist – omadega on sul kindlasti kõige tugevam emotsionaalne side – nii-öelda käeharjutuseks ja jätkame seejärel pataljoni staabi ja teiste allüksustega,” äratas kommodoori hääl mind mõtisklustest.

“Staapi polegi veel äratatud?” küsisin imestunult. Määrustiku järgi pidi ülem ja staap alati esimesena äratatama.

“Ei, ainult ülem ja arst. Kindral Panfilov ja kolonel von Strachwitz otsustasid, et enam ühtegi meest ei äratata enne, kui sa oled võitlusvõimeliseks muutunud.”

“Te kõik loodate minule liiga palju. Ma ei tea, kas ma suudan teie usaldust õigustada,” ütlesin kahtlevalt.

“Aeg näitab. Igatahes sinu ülemad ei kahtle sinus. Sa peaksid nüüd magama minema. Õigupoolest peaksin ise ka puhkama, ma pole silmatäitki maganud sellest saadik, kui me äratustsükliga pihta hakkasime. Pean tunnistama, et laeva meditsiiniteenistus polnud kõigeks selleks valmis,” tunnistas kommodoor nukralt ning jäi vait.

Vaikisin samuti mõne aja. Oli, mille üle mõelda.

“Ma tahaksin veel midagi küsida,” alustasin kõhklevalt. “Kas te, ma pean silmas kaptenit ja laeva juhtkonda, ei teadnud ette, et me teeme nii pika rännaku?”

“Ei, admiral Nimitz ei teadnud. Ta on vahepeal saanud kaks korda käsu kurssi muuta. Ta teadis, et tegemist on plaanipärase laevastiku suurõppusega, mida peetakse kaks-kolm korda sajandis,” vastas kommodoor.

“Meie alaline paiknemiskoht on viiendas sektoris, siit üle kaheksasaja valgusaasta kaugusel,” vastasin. “Me marssisime nelja hüppega otse läbi Kesksektori, kus pole ei sõjaväebaase ega – portaale, tsiviilportaalid suleti ajutiselt elanikkonnale kasutamiseks, kui me läbi läksime. Meie ümberpaigutamisega oli nii kiire, et jätsime oma varustuse ja tehnika maha ning enne laevale laadimist anti meile Europe Kolmel välja täiesti uus varustus. Me pole saanud päevagi sellega harjutada.” Hoolimata jõupingutusest öelda seda täiesti neutraalsel toonil, kostis mu hääles ilmselt siiski mõningane ärritusnoot.

“Te tegite neli üle kahesaja valgusaasta pikkust hüpet? Tead ka, kui palju see maksab? Selleks läheb nii palju energiat, et see teeb… see teeb terve sajandiku koloonia või väikeplaneedi aastaeelarvest,” ei suutnud nüüd kommodoor omakorda ärritust varjata.“Oleks admiral teadnud, et teid on nii kaugelt kohale toodud, poleks olnud raske oletada, et tegu on millegi enama kui plaanipärase suurõppusega.”

“Kindral Panfilov või ükskõik kes ohvitseridest oleks talle seda kindlasti öelnud, kui te oleks küsinud.”

“Kui te oleks küsinud! Kõik olid hõivatud isikkoosseisu ja varustuse pealelaadimisega, sest tähtajad olid väga karmid. Admiral jõudis kindralile vaevalt tassi kohvi pakkuda, ma olin juures, jutuajamine ei kestnud üle viie minuti, kolmkümmend sekundit viisakusi ja ülejäänud aeg kulus pealelaadimise teemadele.”

“Ilmselt oletas kindral Panfilov, et admiral teab seda. Kas siis informatsiooni laevale paigutatava üksuse kohta ei edastatagi laeva ajule?” küsisin imestunult.

“Loomulikult oli kogu info olemas, aga üksuse paiknemiskohaks oli märgitud Europe Kolm, varasema paiknemise kohta polnud midagi mainitud. Kuid lõppude lõpuks, kas see oleks meid palju aidanud, kui me oleksimegi teadnud? Vahest oleksin taibanud varem psii-võimetele tähelepanu pöörata ning nõnda oleksime suutnud vähendada kaotusi ka esimeses pataljonis ja pioneeripataljonis. Selline siis ongi GALNETi, MILNETi ja lahinguarvutite ajastu,” ütles kommodoor kuidagi resigneerunult ja jäi vait. Ootasin, et ta taas rääkima hakkaks, kuid arst näis olevat vajunud oma mõtetesse.

“Härra kommodoor, kas see on kõik?” küsisin tasakesi. “Ilmselt oli valitsusele ja väejuhatusele oluline, et meie saatmine Gort Ashrynile jääks võimalikult kauaks saladuseks. Vähemalt meid on üsna hästi ära hämatud. Loodan, et mässajatega on sama lugu.”

Jälgisin hoolikalt, et mu hääles poleks iroonia varjugi. „Lubage minna… magama, nagu te soovitasite. Major Zhao Weihan võiks siia tulla ja mind kaasa võtta,” tegin ettepaneku. Kuid arst ei reageerinud tükk aega mu soovile, näis, nagu oleks ta ennast reaalsusest välja rebinud ja sulgunud mõneks ajaks oma mõtetesse.