Читать книгу Viiv pikas sõjas - Leo Kunnas - Страница 6

Olen major Menistiga kokku leppinud, et täna, mil kolonelleitnant Quintas ei välju baasist operatsioonialale ning 2-70 soomuspataljon valmistub homseks läbiotsimisoperatsiooniks, on õige hetk saada põhjalikum ülevaade staabi rutiinsetest töödest.

Kell 0800 algas situatsioonikeskuses (TOC – Tactical Situation Center) hommikune töökoosolek. See viiakse läbi videokonverentsi vormis nõnda, et diviisi staabi osakondade ja teenistuste ülemad esitavad diviisiülemale suulised ettekanded, mida toetavad Powerpoint´i slaidid, ning brigaadide ülemad koos oma staabituumikutega jälgivad seda reaalajas oma brigaadide situatsioonikeskustes. Loomulikult ei näidata ekraanil osavõtjate nägusid, vaid ainult kaarte ja skeeme, näitlikustamaks ettekannete kuiva ja täpselt formaadile vastavat teksti.

Diviisi staabi osakonnad on selleks ajaks kokku kogunud brigaadide staapidest saadud ettekanded ning esitavad oma funktsionaalsetes valdkondades diviisi tervikülevaate. Hommikul brigaadide, täpsemalt brigaadi TGde ülemad oma ettekandeid ei esita. Töökoosolek kestab tavaliselt umbes tund aega. Pärast seda kutsub brigaadiülem oma töökabinetti S-2 ja S-3 ülemad ning juhendab neid ja täpsustab detaile.

Kahekümne nelja tunni jooksul (kell 0001-2400, 04SEPT) leidis brigaadi vastutusalal aset 10 suuremat vahejuhtumit (significant acts), sealhulgas 5 rünnakut. Üks USA sõdur sai haavata.

Kogu diviisi vastutusalal pandi samal ajal toime 18 rünnakut, mis on märkimisväärselt vähem kui augustikuus keskmiselt (27 rünnakut päevas). Diviisi luurehinnangus on öeldud, et sissid puhkavad, grupeeruvad ümber ja valmistuvad suuremateks rünnakuteks enne 15. oktoobril toimuvat põhiseaduse referendumit ning referendumi ajal eesmärgiga takistada selle läbiviimist. Vaenlase tegevuse raskuspunkt oligi möödunud ööpäeval meie brigaadi vastutusalal.

Ettekandest selgus, et diviisis toimus ööpäeva jooksul kaks õnnetusjuhtumit. Hummer käis üle katuse ning kuulipildur sai surma. See oli juba teine samasugune juhtum, millest olen vähem kui nädala kestel kuulnud. Teine õnnetusjuhtum seisnes selles, et hooletu relvakäsitsemise tõttu sai KBRis (tsiviilfirma, kes Ühendriikide kaitseministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel osutab Iraagis paiknevatele USA vägedele enamiku teenustest, kaasa arvatud toitlustamine ja majutamine) töötav tsiviilisik Hummeri 12.7 mm pardakuulipildujast kuuli jalga.

Brigaadi staap ja pataljonide staabid paiknevad remonditud ja õhukonditsioneeridega varustatud madalates ühekorruselistes hoonetes. Näiteks brigaadiülem, situatsioonikeskus, S-3 (plaanid, samuti nn efects ehk S-3 sihtmärkide ja rünnatavate objektide kindlaksmääramisega tegelev jaoskond) paikneb hoones 72, 2-70 tankipataljoni TG staap aga hoones 68.

Al Taji oli tähtis Saddami relvajõudude tugipunkt, kus paiknesid õhujõudude üksused, õhutõrjekool, Hammurabi tankidiviis ning Nõukogude Liidu abiga ehitatud tankitehas, Ukrainas paikneva tankitehase koopia, mille USA õhuvägi juba esimese Lahesõja ajal puruks pommitas. Ka hooned, milles meie paikneme, on Nõukogude Liidu abiga ehitatud, kohalikud, nagu ma juba varem olen maininud, pole võimelised vähegi arvestatava kvaliteediga ehitama.

S-3 on kõik koos ühes piklikus ruumis, kus major Menisti nn kabinet on vineerseinaga eraldatud, aga sellel pole ust, nii et ma näen oma töölaua tagant, kuidas ta tööd teeb, samuti on S-3 plaanide ja efektide jaoskonnad omavahel vineerseinaga eraldatud, kuid neilgi pole ust vahel. Plaanide jaoskonnas on kuus töökohta ning suurem koosolekulaud, mis on ilmselt pärandus Saddami-aegselt armeelt.

Keskmiselt 2-3 meest on kogu aeg siin, mõned viibivad vahepeal mujal jooksvaid ülesandeid täitmas ning üks mees on puhkusel. Kapten Andrew on lõbus ja huumorimeelne mees, kes viskab kogu aeg nalja ning kelle põhiülesandeks hetkel on referendumi julgestamisega seotud plaanide ja ettevalmistuste koordineerimine. Kapten Schafferi ülesandeks on brigaadiülema igapäevaste korralduste (FRAGOde) koostamine. Ta teeb oma tööd vaikselt ja peaaegu tähelepandamatult, vahepeal helistab ja konsulteerib. Aluseks on loomulikult diviisiülema asjakohased igapäevased korraldused, samuti brigaadiülema suulised käsud ja, mis veelgi olulisem, staabi teistest osakondadest laekuv informatsioon selle kohta, mida brigaadi allüksustel on parasjagu vaja eri valdkondades ära teha. Oluline on nn must töö, mis seisneb konsulteerimises, sealhulgas tihti ka alluvate staapide vastutavate ohvitseridega, tagamaks, et alluvad suudaksid korraldused tõesti määratud ajaks täita.

Kell 1300 toimus major Menisti juhtimisel põhiseaduse referendumi teemaline nõupidamine, millest võtsid peale S-3 võitlejate osa S-4 (kapten Bronikowski), S-2 (kapten Czirjak) ja meedikute (leitnant Decker) esindajad.

Brigaadi vastutusalale on planeeritud 47 hääletuskohta (valimisjaoskonda). Iraagi valitsuse loomulik soov on, et referendumil oleks n-ö iraagi nägu, see tähendab, et Iraagi armee üksused paigutataks julgeolekut tagama otse valimisjaoskondade juurde ning koalitsiooniväed toetaks ning paneks välja kiirreageerimisüksused tegutsemiseks juhul, kui selleks tekib vajadus.

Tõenäosust, et sissid üritavad referendumi korraldamist häirida, seda eriti sunniitidega asustatud piirkondades, hinnatakse väga kõrgeks. Siin on kaks suuremat probleemi: al Husseiniya, kus koalitsioonivägesid on üsna vähe, vajaks arvukate valimisjaoskondade julgestamiseks palju lisajõude, ning al Tarmiya piirkond põhjas, kuhu Iraagi ametivõimud pole praegu valimisjaoskondi üldse planeerinud, sest eelmistel valimistel ei käinud kohalik sunniitidest elanikkond valimas.

Plaanis on kolm tegevusvarianti, kuidas võiks brigaadi üksusi referendumi korraldamise toetamiseks rakendada, esitada brigaadiülemale kohe, kui ta septembri keskpaigas puhkuselt tagasi tuleb, ning pärast seda, kui ta on oma valiku teinud, anda välja eelkäsk referendumi kohta. Referendumi toetamise operatsioonile on pandud nimeks operatsioon OKTOBERFEST, pidu, mis kestab kogu oktoobrikuu (kapten Andrew idee).

Kell 1500 kohtus major Menist meie brigaadi vastutusalal tegutseva Iraagi 9. mehhaniseeritud jalaväediviisi 1. brigaadi pataljoniülematega. Brigaadis on kolm pataljoni: tankipataljon T-55 tankidega ning kaks jalaväepataljoni – üks BMP-1-dega ning teine MT-LBdega. Tankipataljoni ülem on jätnud täiesti positiivse mulje. Kui major Menist täna küsis, kas mingil moel on võimalik vahet teha šiiitide ja sunniitide vahel, vastas kolonelleitnant Qassim, et on küll – eesnimede järgi. Mõlemas usulahus on populaarsed nende ajalooliste juhtide ja pühameeste nimed ning mitte kunagi ei panda lastele teise usulahu liidrite nimesid.

Kell 1700 algas traditsiooniline koosolek. Määratud järjekorras esitasid brigaadiülemad oma ettekanded viimase 24 tunni kestel toimunu kohta. Hommikusest ettekandest saadik on brigaadi vastutusalal olnud vaikne, pandi toime vaid 1 rünnak, neli meest väljus mustast Opelist ning üks neist avas Kalašnikovi automaadist USA sõdurite pihta tule. Tulistaja sai kolm kuuli rinda ning suri hiljem haavadesse, teistel õnnestus palmivõssa põgeneda. Brigaadil kaotusi polnud.

Brigaadi situatsioonikeskus, samuti pataljonide situatsioonikeskused töötavad kahes vahetuses ööpäev läbi. Staabi osakondades, nii brigaadi kui ka pataljoni omades, on öösel tavaliselt kohal üks valveohvitser, teised kutsutakse kohale siis, kui olukord seda nõuab. Nõnda toimivad siin staabid tasasel käigul aasta läbi.

Nüüdseks, kui USA väed on juba kolmandat aastat sõjas, on vähemalt osa pikaaegse rahu tingimustes kogunenud bürokraatiat, keerulisi protseduure ja muud liigliha maha kulunud. Pikaajalise sõja veskites jahvatatakse kõik üleliigne puruks, alles jääb vaid see, mis on ratsionaalne, kuigi suurarmees on üksnes selle hiiglasliku mahu tõttu võimatu ilma bürokraatiata toime tulla.

USA ja valdava enamiku NATO liikmesriikide armeede suur erinevus ei tulene hetkel minu arvates mitte Ameerika Ühendriikide tehnoloogilisest üleolekust ega ka jõudude väga erinevast suurusest, vaid hoopis sõjakogemustest, mida USA relvajõud on omandanud alates 2001. aasta lõpust.

Minu ülesanne pole analüüsida Iraagi sõja poliitilisi põhjuseid või nende põhjuste õiglast või ebaõiglast iseloomu. Ma võin ainult öelda, et see sõda on muutnud USA armee ratsionaalsemaks ja sundinud arendama lihtsaid asju, alates vormiriietusest, isiklikust varustusest ja soomusveokitest kuni mehitamata lennuvahendite, juhtimissüsteemide ja elektroonilise võitluse vahenditeni välja. Ning loomulikult on sõda arendanud staape ning ohvitseride ja allohvitseride korpust.

Ma võin öelda, et ilma Iraagi sõjata poleks ka Eesti kaitsevägi suutnud pöörata piisavalt tähelepanu lihtsatele vajadustele, näiteks soomusvestidele, öövaatlusseadmetele või soomustatud veoautodele. Reaalsusest irdumine on alati iga pikaaegse rahu tingimustes tegutseva sõjaväe suurim oht. Ma võin ka küüniliselt öelda, et iga sõda on hea, mis ei toimu Eesti pinnal. Ühtegi sõda pole võimalik pidada ilma kaotusteta, kuid need väikesed kaotused praegu aitavad meil oskusliku tegutsemise korral säästa sadu ja tuhandeid inimelusid võimalikus tulevikusõjas Eesti pinnal, mida me kõik loodame, et mitte kunagi ei tule, aga milleks valmistumine peab olema iga Eesti kaitsejõudude kaadrisõjaväelase ülim kohustus.