Читать книгу KGB - Leonid Mletšin - Страница 1

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee eksisteeris 1954. aastast kuni 1991. aastani, seetõttu pole ehk päris korrektne kasutada lühendit KGB1, sest raamatus on juttu kõigist riikliku julgeoleku organite juhtidest, alates Oktoobrirevolutsioonist kuni tänapäevani välja.

Kuid just need kolm tähte – KGB – on muutunud meie kodumaa riikliku julgeoleku organite sümboliks. Me ütleme endiselt „KGB”, kuigi see ametkond on pidevalt oma nime muutnud. Neid nimesid on olnud palju: Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon (Tšekaa), Riiklik Poliitvalitsus (GPU), Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus (OGPU), Siseasjade Rahvakomissariaat (NKVD), Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (NKGB), Siseministeerium (MVD), Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB), Vabariikidevaheline Julgeolekuamet (MSB), Föderaalse Julgeoleku Agentuur (AFB), Julgeolekuministeerium (MB), Föderaalne Vastuluureamet (FSK). Ka selle ametkonna praegune nimetus – Föderaalne Julgeolekuamet (FSB) – ei pruugi jääda viimaseks.

Kuid veel kiiremini vahetusid selle ametkonna juhid. 1917. kuni 1999. aastani on sellel kohal vahetunud 23 esimeest, rahvakomissari, ministrit ja direktorit. Võrdluseks – välisasjade rahvakomissare ja välisministreid on olnud peaaegu poole vähem.

Teenistus julgeolekuametkonnas on inimesi alati köitnud, kuid on saanud neile sageli ka hukatuslikuks. Mõned käesoleva raamatu tegelased olid sellel ametikohal väga lühikest aega – kõigest paar kuud või ehk aasta. Rekordi püstitas Juri Andropov: tema oli KGB esimees viisteist aastat.

Paljud neist sisenesid aplausi saatel üldtuntud majja Lubjankal, saavutasid seal võimu ja said hulga autasusid. Vähe on aga neid, kes lahkusid Lubjankalt omal soovil või keda sealt ülendati. Suurt kuulsust ei toonud see ametikoht kellelegi. Julgeolekuametkonnast inimesed kas vabastatakse või nad koristatakse ära. Viis sealset juhatajat lasti maha. Mõned sattusid vanglasse või põlu alla. Kuid kaks selle raamatu kangelast – Juri Andropov ja Vladimir Putin – said riigijuhtideks.

Kõrvalt vaadates võib meile tunduda, et need mehed, kelle käes oli määratu võim, nautisid oma elu. Tegelikkus on meie kujutlusest kaugel. Lubjanka ajaloos peegeldub kogu meie maa ajalugu. Müüdid elavad küll kaua, kuid ei muutu sellest ometi tõepärasemaks.

Käesolev raamat püüab anda realistliku pildi kõigist Lubjanka peremeestest. Mõned neist on juba läinud ajalukku, teised on tänapäevalgi poliitikas tegevad. Mõnede kohta teame rohkem, teiste kohta vähem. See raamat ei põhine mitte ainult pealtnägijate mälestustel ja arhiividokumentidel, mis viimastel aastatel on avalikuks saanud, vaid ka autori arvukatel vestlustel asjaosalistega – erruläinud või praegugi tegutsevate julgeolekutöötajatega – ning vestlustel ajaloolastega, kes püüavad meie hiljutist minevikku lahti mõtestada.

Suure hulga varem teadmata dokumente ja muid materjale tõid päevavalgele nüüdseks elavate hulgast lahkunud kindral Dmitri Volkogonov, endine Venemaa arhiivide juhataja Rudolf Pihoja, kes on kirjutanud väga huvitava raamatu „Nõukogude Liit: võimu ajalugu. 1954–1991”, professor Vladimir Nekrassov, siseministeeriumi ametkonna ajaloo suur asjatundja. On ilmunud ka Aleksandr Kokurini ja Nikita Petrovi teatmik „Lubjanka”, Aleksandr Kokurini ja Juri Morukovi „GULAG: struktuur ja kaader”, Nikita Petrovi ja Konstantin Skorkini „Kes juhtis NKVD-d. 1934–1941”.

Tahaksin südamest tänada neid, kes mind selle raamatu valmimisel kõige rohkem on aidanud: professor Vladimir Naumovit, kelle unikaalsed teadmised aitasid mul mõista Kremli elu mitmeid kavalaid keerdkäike; kolleege televisioonist, kes mind innustasid ja julgustasid; oma ema, filoloogiadoktor Irina Mletšinat, kes võttis vaevaks olla ka selle raamatu esimene lugeja.