Читать книгу 61 tundi - Ли Чайлд - Страница 6

Advokaat jõudis neljakümne viie minuti pärast koju. Sõit oli olnud pikk ja aeglane. Sissesõidutee oli lumest puhtaks lükkamata ja ühe hetke kartis mees, et garaažiuks võib olla kinni külmunud. Ta vajutas siiski kaugjuhtimispulti ja poolehobujõuline mootor sees lae all sai oma tööga siiski hakkama, uks tõusis ja advokaat sõitis sisse. Nüüd aga uks enam ei sulgunud, sest rehvidega sisse toodud lumi käivitas ukse lasteturvasüsteemi. Nii tõmbas ta veel kord kalossid jalga, haaras lumelabida ja viskas lume tagasi välja. Uks sulgus. Advokaat võttis kalossid jälle ära ja seisis hetke porisel põrandal, et end koguda ja justkui käia vaimse duši all. Kell oli kahekümne minuti pärast kuus. Ta läks sooja kööki ja tervitas koduseid, nagu oleks lihtsalt üks tavaline päev.

Kui kell oli kahekümne minuti pärast kuus, oli bussis pime ja jäiselt külm ning Reacher hoidis endal tugevasti ümbert kinni ja värises üleni. Kakskümmend inimest ja bussijuht Knox tema ees tegid enam-vähem sedasama. Bussi tuulepoolse külje aknad olid sinna kleepunud lumest täiesti pimedad. Tuulealuse külje akendest avanes hall panoraam. Põhja- ja idakaarest sinnapoole kihutav lumi, mida kogu aeg järelejätmatult tõukas tagant tugev talvine tuul, ründas takistusena teel seisvat bussi, sööstis sellest üle ja kõrvalt mööda ning tungis selle taha jäävasse tühjusse, kus suured kaalutud räitsakad tantsisid korrapäratult üles ja alla, vasakule ja paremale.

Siis ilmusid halli panoraami nõrgad tulukesed.

Vilkuvad valged, punased ja sinised kahvatud helendavad ringid liikusid hämaruses lähemale. Rusuvast vaikusest hakkas kostma nõrka lumekettide lõginat. Eraldusribaga autotee valel poolel lähenes neile aeglaselt ja ettevaatlikult politseiauto.

Ühe pika minuti pärast oli politseinik juba bussis. Temagi tuli läbi kraavi ja ukse kaudu, aga ta tuli soojast autost ning tal olid jalas talvesaapad ja veekindlad püksid, käes kindad ja seljas parka, kõrvu katval karvamütsil oli veel kile peal, mistõttu ta tundis end ilmselt üsna hästi. Ta oli pikka kasvu ja kuivetu, palju suvist päikest ja talvist tuult tunda saanud näost vaatasid selged sinised silmad. Ta tutvustas ennast kui Andrew Petersoni ja Boltoni politsei hierarhia teist meest. Ta võttis kindad käest, liikus mööda vahekäiku edasi, surudes igaühel kätt ja tutvustades end ikka ja jälle koos auastmega viisil, mis pidi nähtavasti jätma mulje, et tegu on siira, ausameelse ja innuka tubli maapoisiga, kellel on üksnes hea meel kedagi hädas aidata. Reacher aga vaatas neid selgeid siniseid silmi ja mõtles, et mehe fassaad on võlts. Reacheri meelest oli Peterson tegelikult vägagi terane tüüp, kellel on mõttes palju rohkem asju kui lihtsalt teel hätta sattunute abistamine.

See mulje tugevnes veelgi, kui Peterson asus esitama küsimusi. Kes nad niisugused on? Kust nad tulevad? Kust nad täna teekonda alustasid? Kuhu nad täna õhtuks pidid minema? Kas hotellikohad on ette tellitud? Nii Knoxil kui ka kahekümnel vanainimesel oli neile küsimustele lihtne vastata: nad on turismirühm, tulevad Seattle’ist, suunduvad Dakotalandi muuseumist Mount Rushmore’i ning jah, neil on kohad kinni pandud monumendi lähedal olevas motellis: kolmteist numbrit neljale abielupaarile ja veel neljale tuba omavahel jagada nõustunud paarile ning neljale üksiktoa eest maksnule ning veel üks Knoxile endale.

Täiesti tõene info, aga antud olukorras mitte tingimata vajalik.

Peterson lasi Knoxil näidata motellikohtade tellimist kinnitavaid pabereid.

Siis pöördus ta Reacheri poole. Naeratas ja lausus: „Mina olen Andrew Peterson, Boltoni politseijaoskonna ülema asetäitja. Olge hea ja öelge, kes teie olete.”

Hulk siseosariikide politseinikke olid endised sõjaväelased, aga Reacheri arvates Peterson seda küll ei olnud. Sisetunne seda ei öelnud. Reacheri meelest oli Peterson vähe ilma näinud korralik maapoiss, kes lõpetas heade hinnetega kohaliku keskkooli ja astus seejärel oma kogukonna teenistusse. Ta tuleb asjatundlikult toime igasuguste kohalike asjadega, võib keerulisematel juhtudel pisut hätta jääda, aga annab endast parima, ükskõik mis ka ette ei tule.

„Härra?” lausus Peterson.

Reacher ütles oma nime. Peterson küsis, kas ta kuulub reisiseltskonda. Reacher vastas eitavalt. Peterson küsis, mida ta siin bussis teeb. Reacher selgitas, et suundub Minnesotast läände, aga loodab peagi minna lõuna poole, kus on ilm parem.

„Meie ilm teile ei meeldi?”

„Seni küll mitte.”

„Ja hääletasite end turismibussi peale?”

„Ma maksin.”

Peterson vaatas Knoxi otsa ja too noogutas.

Peterson pööras pilgu jälle Reacheri poole ja küsis: „Kas teil on puhkus?”

Reacher kostis: „Ei ole.”

„Mida te siis täpsemalt siin teete?”

„Sellel pole tähtsust. Mitte millelgi niisugusel. Keegi meist ei osanud arvata, et me satume niisugusesse olukorda nagu praegu. Kõik see on täiesti ootamatu. Tegu on õnnetusega. Meil ja sellel, mis võib teil meeles mõlkuda, pole seega mingit seost. Ei saa olla.”

„Kes väidab, et mul mõlgub midagi meeles?”

„Mina väidan.”

Peterson heitis Reacherile pika ja karmi pilgu. „Mis bussiga juhtus?”

„Tee oli arvatavasti jääs,” sõnas Reacher. „Mina sel ajal magasin.”

Peterson noogutas. „Siin on sild, mis ei näe välja nagu sild. Aga siin on väljas hoiatussildid.”

Knox ütles: „Vastassuunas sõitev auto hakkas libisema üle tee siiapoole. Tõmbasin järsult kõrvale.” Tema hääletoon oli kergelt ennast õigustav. Peterson heitis talle kaastundliku ja erapooletu pilgu ning noogutas jälle. Ja lausus: „Järsult kõrvale tõmmates harilikult nii juhtubki. Seda on juhtunud paljudega. Sealhulgas ka minuga.”

Reacher sekkus: „Meil on vaja inimesed siit bussist ära viia. Nad külmuvad surnuks. Mina samuti.”

Peterson vaikis ühe pika hetke. Meil ja sellel, mis võib teil meeles mõlkuda, pole mingit seost. Noogutas siis jälle, nagu oleks jõudnud otsusele, ja ütles valjusti: „Tähelepanu! Me viime teid siit linna, kus saab teie eest korralikult hoolitseda. Proua rangluumurruga ja proua randmevigastusega tulevad minu autosse, ülejäänutele tuleb järele teine sõiduk.”

Astuda alla kraavi oli vigastatud naistele liig ja nii võttis Peterson sülle ühe ja Reacher teise. Auto oli kõigest kümme jardi eemal, aga lumesadu oli selleks ajaks juba nii tihe, et Reacher nägi seda suure vaevaga, ja kui Peterson oli ära sõitnud ning ta pööras end ümber, ei näinud ta bussi üldse. Ta tundus valges tühjuses olevat ihuüksi. Lumi lendas näkku, tungis silmadesse, kõrvadesse ja krae vahele, keerles kõikjal ümberringi ja pimestas teda. Tal oli väga külm. Hetkeks haaras teda paanika. Kui ta oleks mingil põhjusel end ümber pööranud ja läinud vales suunas, poleks ta sellest arugi saanud. Ta läheks ja läheks, kuni külm saab temast võitu ning ta sureb.

Reacher astus pika sammu kõrvale ja nägi signaaltõrvikute punaseid valgusringe. Need põlesid ikka veel vapralt. Neid vaadates sai ta aru, kus buss peab olema, ja läks sinnapoole. Ta jõudis bussi tuulealusele küljele, liikus kobamisi ümber masina esiotsa jälle tuule kätte ja sealt kraavi kaudu ukse juurde. Knox lasi ta sisse ja mõlemad jäid koos vahekäiku kükitama ning välja pimedusse vaatama, et näha, missugune sõiduk neile järele saadetakse.

Kell oli viie minuti pärast kuus.

Veel viiskümmend kaheksa tundi.

Kella kuueks jõudsid neliteist kuritegelikku kavatsust viimaks paberile. Mees, kes võttis vastu advokaadi telefonikõne, oli tavapärases mõttes küllaltki terase mõistusega, aga ta oli alati olnud arvamusel, et parem osa intelligentidest peab teadma oma piire; temal endal oli kalduvus pingelisemas olukorras väljendada end mõnevõrra uduselt. Ja nüüd oli olukord pingeline küll. See oli paganama kindel. Et ettepanekud teoks teha, oli vaja mõne vägagi ettevaatliku inimese heakskiitu.

Nii panigi mees kõik kirja, neliteist eraldi punkti, ühendas siis tuliuue pealtkuulamiskindla kõnekaardiga mobiiltelefoni laadija küljest lahti ja valis numbri.

*

Sõiduk, mis hädalistele järele saadeti, oli küll koolibuss, aga mitte päriselt. See oli raudselt firma Blue Bird standardne buss, normaalsuuruses, normaalse kujuga, tavapäraste proportsioonidega, aga hall, mitte kollane, ning akende ees oli tugev traatvõrk ja külgedel ilutses šablooniga peale kantud kiri Vanglate valitsus.

Buss tundus olevat peaaegu uus.

Knox tõdes: „Parem kui mitte midagi.”

Reacher arvas: „Olen valmis sõitma kasvõi matuseautos, kui sellel on küte.”

Vanglabuss asus kõiki kolme sõidurada kasutades ümber pöörama, jõnksutades edasi-tagasi seni, kuni oli täpselt paralleelselt toppama jäänud bussiga ja nii, et selle sissepääsuastmed jäid umbes teise bussi keskpaika. Reacher taipas, miks. Rikkis bussil oli avariiväljapääs ehk suur aknapaneel, mille sai välja tõugata. Peterson oli silmitsenud kraavi, reisijaid ja avariiväljapääsu ning teinud ette mõeldes hea otsuse. See Peterson oli päris nutikas mees.

Tavaliselt võib kuluda üksjagu aega, et meelitada kaheksatteist pensionäri astuma läbi lahtise aknaaugu lumetormi ja võõra käte vahele, aga kibe külm aitas kiiremini otsustada. Knox abistas neid üleval bussis ja Reacher tõstis nad alla. Kerge töö, kui mitte arvestada külma ja lund. Kergeim reisija oli üks vanem mees, kes kaalus kõige rohkem üheksakümmend viis naela.^[1.] Kõige raskem oli naine, kes kaalus peaaegu kakssada naela. Kõik mehed tahtsid läbida kahe sõiduki vahele jääva lühikese vahemaa omal jalal. Naised lubasid meeleldi end kanda.

Vanglabuss võis küll olla peaaegu uus, aga luksusest oli asi kaugel. Sõitjate osa oli juhiruumist eraldatud tugevast terasest võrega. Istmed olid kitsad ja kõvad ning kaetud läikiva plastikuga. Põrandakate oli kummist. Traatvõrk akende ees mõjus rusuvalt. Aga siin oli soe. Vaevalt osariik oma vangide vastu iseäranis kena olla tahtis, bussi tootja oli kütte lihtsalt sisse ehitanud, oli see ju mõeldud vedama koolilapsi. Ja osariik ei olnud küttesüsteemi maha monteerinud. Ei muud midagi. See oli omamoodi passiivne heategu. Bussijuht oli keeranud temperatuuri maksimaalseks ja ventilaatori kõige kiiremale käigule. Peterson oskas ette mõelda.

Reacher ja Knox aitasid vanainimesed istuma, hüppasid siis kiiresti tagasi külma kätte ja tõstsid rikkis bussi pagasiruumist välja kõik kohvrid. Vanuritele oli vaja ööriideid, ravimeid, tualetttarbeid ja vahetusrõivaid. Kohvreid oli päris palju. Neist said täis kõik bussi vabaks jäänud istmed ja suur osa vahekäigust. Knox istus ühele kohvrile. Reacher jäi seisma juhi juurde, nii lähedale kütteseadme ventilaatorile kui vähegi võimalik.

Tuul kõigutas bussi, aga ratastel olid lumeketid ja edasi liiguti kindlalt. Seitsme miili pärast pöörati autoteelt maha ja mööduti mürinal liiklusmärgist Anna teed, mis oli haavlitest kirjuks täksitud. Jõuti pikale sirgele kaherealisele maakonnateele. Mööduti sildist tekstiga Eespool on vangla. Ärge võtke hääletajaid peale. Silt oli tuliuus, selge ja säras valgust peegeldavast värvist. Reacheril polnud kuigi hea meel seda näha. See tähendas, et hommikul tuleb püüda edasi liikuda pisut kiiremini, kui muidu oleks vaja.

Vähem kui minuti jagu hiljem tuligi paratamatu küsimus. Esimesel istmel olev naine heitis pilgu vasakule, siis paremale ja näis olevat pisut kimbatuses, aga hakkas siiski rääkima. Naine küsis: „Meid ei viida ometi vanglasse, eks ju?”

„Ei, proua,” vastas Reacher. „Arvatavasti ikka motelli. Arvan, et see oli täna õhtul ainus vaba buss.”

Vanglabussi juht sõnas: „Motellid on kõik täis.” Rohkem ei öelnud ta midagi.

Kell oli viie minuti pärast kuus.

Veel viiskümmend seitse tundi.

Kaherealine maakonnatee kulges täiesti sirgelt rohkem kui kümme miili. Nähtavus polnud kordagi üle kümne jardi. Langev lumi säras küll esilaternate valgusvihus, aga kõike väljaspool seda võis ainult oletada. Maa oli tasane, oletas Reacher muutumatu mootorimürina järgi. Ei künkaid ega orgusid. Üksnes preeria, mille teeb veelgi tasasemaks hommikuks lisanduv vähemalt jalapaksune lumekiht.

Viimaks mööduti sildist: Bolton. 12 261 elanikku. Polegi nii väike koht. Igatahes mitte lihtsalt punkt kaardil. Bussijuht kiirust ei vähendanud. Lumekettide mürinal sõideti edasi, veel üks miil, siis veel üks. Ees hakkas paistma tänavalaterna valgusring. Seejärel veel üks. Järgmisena ilmus nähtavale politseiauto, mis seisis kõrvaltänava ees, nii et see oli suletud. Auto katusel olevad punased vilkurid pöörlesid laisalt. Auto oli siin seisnud juba tükk aega, see oli selge. Rehvijäljed olid juba poolenisti lund täis.

Buss ukerdas sõita veel veerand miili, võttis siis kiiruse maha ja muutis kolm korda suunda. Paremale, vasakule, jälle paremale. Nüüd nägi Reacher madalat müüri, mille otsas oli kõrge lumehang ja kogu pikkuses tulikiri: Boltoni politseijaoskond. Müüri taga oli suur parkla pooleldi täis tsiviilsõidukeid. Oli sedaane, väiksemaid veokeid, suure kabiiniga pikapeid. Kõik olid nähtavasti alles sõidus olnud ja hiljuti siia pargitud. Rattajäljed olid värsked, tuuleklaasid lumest puhtad, lörts sulamas mootorikatetel. Buss möödus neist, vähendas veelgi kiirust ja peatus valgustatud sissepääsu ees. Mootor jäi mürisema tühikäigul. Kütteseade töötas edasi. Politseimaja oli pikk ja madal. Elu polnud siin vähe. Katus oli lame ja läbi seda katva lumekihi tõusis terve mets antenne. Kahel pool eesruumi välisust seisid kaks prügikonteinerit. Nagu kaks tunnimeest.

Eesruum tundus soe olevat.

Bussijuht tõmbas üht hooba ja avas bussi ukse ning majast väljus keegi politseijopega mees, käes lumelabidas, ja asus prügikonteinerite vahel teed puhastama. Reacher ja Knox hakkasid kohvreid vahekäigust ja bussist välja tõstma ning politseijaoskonda kandma. Lumesadu oli veidi järele andnud, aga õhk oli külmem kui varem.

Nüüd tulid ka vanainimesed bussist välja. Knox aitas nad trepiastmetest alla, Reacher oli abiks teerajal ja politseijopega mees juhatas nad uksest sisse. Mõni võttis istet pingil, mõni jäi seisma, mõni liikus sihitult ringi. Vastuvõtutuba kujutas enesest ilmetu linoleumpõranda ja heledaks värvitud seintega lihtsat ruudukujulist ruumi. Tagaosas oli vastuvõtulett ja selle taga seinal suur teadetetahvel, millele oli rõhknaeltega kinnitatud hulk eri suuruse ja välimusega teateid. Nende ees toolil istus vanem erariietes mees. Mitte politseinik. Ilmselt mingisugune abiline.

Politseijopega mees kadus hetkeks ja tuli tagasi koos mehega, kes Reacheri arvates oli Boltoni politseiülem. Mees kandis relvavööd ja vormiriietust, mille kraenurkadele oli kinnitatud kaks metalset triipu. Nagu sõjaväes kaptenil. Mees ise oli samasugune, nagu Peterson võiks olla umbes viieteistkümne aasta pärast: pikka kasvu, kuivetu ja vanadusest kergelt kühmu vajunud. Ta näis väsinud ja murelik, probleemidest vaevatud ja kuidagi mõttesse vajunud nagu inimene, kellele minevik meelib rohkem kui olevik, aga samas ka pisut rahul, sest parajasti oli tal tegu probleemiga, mida on kerge lahendada. Mees jäi seisma, selg vastu letti, ja tõstis käed otsekui vaikust paludes, ehkki keegi ei rääkinudki.

Mees ütles: „Tere tulemast Boltonisse. Ma olen politseiülem Tom Holland ja vaatan selle järele, et teie kõigi eest täna õhtul hoolt kantakse. Halb uudis on see, et kõik motellid on täis, hea uudis aga see, et Boltoni asukad pole niisugused, kes lasevad teiesugustel hätta jäänud inimestel öö mööda saata oma kooli spordisaalis võimlemismattidel. Uurisime, kelle külalistoad on tühjad, ja nii on mul hea meel öelda, et reaktsioon oli ootuspärane ja meil on üle kümne inimese, kes on kohe valmis kutsuma teid enda poole aukülalisteks nagu ammu kadunud sõpru.”

Nüüd tekkis vaikne jutusumin. Oli tunda pisut üllatust, pisut ebakindlust, aga kohe peagi suurt rahulolu. Vanurite näod selginesid ja läksid naerule ning nad oleks justkui pikemaks kasvanud. Politseiülem Holland juhatas kõrvaltoast sisse veel inimesi, viis kohalikku abielupaari ning neli kohalikku meest ja neli kohalikku naist, kes olid tulnud üksi. Ooteruum sai korraga rahvast täis. Kõik liikusid ringi, surusid vastastikku kätt ja tutvustasid end, jagunesid siis aga rühmadeks ja asusid pagasivirnast oma kohvreid otsima.

Reacher pidas arvet. Kolmteist väikest inimrühma, mis tähendas kolmeteist tühja külalistuba, nagu oli kinni pandud ka Mount Rushmore’i motellis, mida näitasid Knoxi ametlikud paberid. Peterson oskas tõepoolest hästi ette mõelda.

Reacheri nime Knoxi paberites ei olnud.

Ta jälgis, kuidas ooteruum jääb tühjemaks. Kohvrid korjati üles, pakuti toekätt, avati uksi ning inimesed suundusid paaridena või kolme- ja neljakaupa ootavate autode juurde. Viie minutiga oli kõik möödas. Reacher oli nüüd üksi. Politseijopiga mees ilmus uuesti välja, sulges ukse ning kadus koridori käänaku taha. Politseiülem Holland tuli tagasi. Tõstis pilgu Reacherile ja sõnas: „Oodake minu kabinetis.”

Kell oli viie minuti pärast kaheksa.

Veel viiskümmend kuus tundi.

1 1 nael – 453,6 g. [ ↵ ]