Читать книгу Minu Argentina - Liis Kängsepp - Страница 7

Esimesed tunnid Argentinas. „Kas tõesti on geide elu siin nii hõlp?” mõtlen endamisi lennujaamas taksot oodates, piiludes silmanurgast, kuidas kaks meesterahvast mu kõrval kohtuvad ja teineteist musitama asuvad.

Targemaks saan juba samal päeval: selgub, et geidega pole sel musil midagi pistmist, tegemist on tavalise viisakusvormiga ning musitada tuleb, olenemata soost, kõiki oma sõpru-tuttavaid nii tervituseks kui ka hüvastijätuks. Saan teada, mida tähendab viisakus Argentina moodi: kui kohtuvad inimesed, kes üksteist vähegi tunnevad, tuleb neil üksteist paremale põsele musitada. Isegi siis, kui sa alles tutvud mitteformaalselt mõne inimesega, antakse käesurumise asemel peaaegu alati suud.

See, keda ja kuidas musitada, võib ju tunduda lihtsa valikuna, kuid tegelikult pole esialgu üldsegi nii selge, kuidas teha vahet formaalsel ja mitteformaalsel suhtlusel. Nii on mul lihtsam musitada igaks juhuks eranditult kõiki.

„Intervjueeritavaga kokku saades me muidugi esialgu anname kätt,” tutvustab näiteks kombeid minu kohalik kaitseingel, ajakirjanik Miguel, kellega sõbrunen oma esimestel Argentina-nädalatel. „Aga lahku minnes juba anname üksteisele musi.”

„Ja kui sa intervjueerid mehi?” olen segaduses.

„Mis see sugu siia puutub?” ei saa Miguel jällegi minust aru

Esimest korda puutun musitamise-teemaga puhtfüüsiliselt kokku juba oma teisel Argentina-tunnil, kui rampväsinuna taksost välja ronin ja oma uuele korterinaabrile (ja -peremehele) Jorgele terekäe ulatan, mis noormehes segadust tekitab. Ootamatult on tema põsk minu oma vastas ja nüüd olen mina segaduses. Taksos on veel mind vastu võtva organisatsiooni „Help Argentina” esindaja Jon, kes pole samuti Jorgega kunagi kohtunud – nagu hiljem selgub –, kuid musitab Jorget sellest hoolimata, nagu oleks ta kohtunud vana sõbraga.

„Jah, meie musitamiskombed tekitavad võõramaalastes alguses segadust,” tunnistab mulle paar päeva hiljem argentiinlane Jan, kelle isa on tegelikult hoopis rootslane. „Ja kuna nad ei oska käituda, siis sa juhtudki musitama nende kõrvu, ninasid, kaelu või mõnikord satud ootamatult hoopiski suule.”

Janil on täiesti õigus. Mõned kuud hiljem olen olukorras, kus minu vastas olev ameeriklanna ei ole päris kindel, kuidas käituda, ja meie suud satuvadki kohakuti. Tal on piinlik, mul ka.

Kui üritan ühel esimestest nädalatest oma umbkeelsele korterinaabrile Jorgele ja tema sõbrale Carlosele sõnaraamatu abiga selgitada, et see musitamise komme on minu jaoks natuke imelik, ei saa nad minust aru.

„Aga mismoodi teie siis tervitate?” küsivad nad suurte silmadega.

„Me anname üksteisele kätt. Või kui kohtun hea sõbraga, keda pole kaua näinud, siis kallistame,” selgitan mina. „Mõnikord, kui kohtun omavanuse inimesega, kes on rohkem nagu tuttav, mitte sõber, siis ei anna isegi kätt.”

„Aga kas seal on vahet ka, et kes kallistavad ja kuidas?” uurib Jorge edasi.

„Kui on kaks kutti, siis nad kallistavad ainult väga erilistel puhkudel. Näiteks kui ühel on sünnipäev või nad on tõesti väga lähedased sõbrad, kes pole ammu kohtunud,” tutvustan külmade eestlaste hingeelu. „Kallistatakse rohkem siis, kui kohtuvad kaks tüdrukut või tüdruk ja poiss.”

„Te, eestlased, olete ikka puhta imelikud inimesed,” arvavad noormehed seepeale. See, et nende musitamine võiks muule maailmale veider tunduda, neile pähe ei tule.

(Kogu vestlus on muidugi grammatiliselt hoopis teisel tasandil ja leiab aset inglise-hispaania-inglise sõnaraamatu vahendusel. Lisaks on abivahenditena kõrvalosades käed ja jalad.)

Tahtsin ennist öelda, et kaaskodanike musitamine on Argentinas umbes sama loomulik tegevus kui hammaste pesemine. Kui aga oma getos elavate hoolealuste hammastele mõtlen, pean möönma, et musitamisel on nende elus ilmselt palju olulisem roll mängida kui hambaharjal.

Saan peagi selgeks, et ruumi sisenedes tuleb alati eranditeta läbi musitada kõik seltskonnas olevad inimesed. Isegi kui neid on 25, nad on mööda tuba laiali ja sa ei tunne neist mitte kedagi. Isegi siis, kui sa sisened pisikesse autosse, kus on peale sinu veel neli inimest ja kus pole sõna otseses mõttes mingisugust ruumi. Alati. Muidu võid olla kindel, et sind peetakse kasvatamatuks või – mis veel hullem – ignorantseks välismaalaseks.

Harjun uue, musitamist täis eluga kiirelt. Ostan näiteks ühest väikesest poest paari teksasid ja jään müüjannaga paariks minutiks lobisema – lahkudes anname üksteisele musi, muidugi! Pärast juuksuris veedetud kolme tundi ei ole ma isegi enam üllatunud, kui avastan salongist lahkudes oma põse vastast geijuuksur Estebani suu.

Kui olen Argentinas elanud umbes pool aastat, saabub Buenos Airesesse ühele konverentsile eestlane Merili. Lepime kokku kohtumise, kus vahetavad omanikku päts Tallinna peenleiba ja Terry Pratchetti järjekordne eestikeelne raamat.

„Üle pika aja näidatakse eestlast,” rõõmustan vaikselt omaette, tormates ülehelikiirusel kohtumispaiga poole. Pikemalt mõtlemata hüüan hoogsalt tere ja vajutan kiire musi neiu paremale põsele. Merili segaduses pilk ütleb kõik ning minu aju registreerib mõtte: „Kurat, eestlane!”

Lahkudes me üksteisele enam musi ei anna.

Umbes samal ajal tunnetan, et põhimõtteliselt on minu integreerumine Argentina kultuuriruumi jõudnud täiesti uude etappi – vaatan esimest hooaega sarjast „Gilmore’i tüdrukud” ega saa üldse aru, miks inimesed ei musita üksteist, kui nad kokku saavad või head aega ütlevad. Mis neil põhjaameeriklastel viga on, kas neid pole korralikult kasvatatud, et nad nii ebaviisakalt käituvad?!