Читать книгу Punuloogia - Linda Geddes - Страница 36

ENAMIK vanemaid usub, et nende laps on planeedi Maa kõige imetlusväärsem olend, ükskõik mida keegi teine ka ei arvaks. Üpris tõenäoliselt pead sa ka oma partnerit päris nägusaks. Kuid võibolla on tal mõni niisugune näojoon, mille kohta sa salamisi loodad, et laps seda ei päri – ja sama võib kehtida ka mõne su enda näojoone kohta. Näiteks võid sa soovida, et lapsel ei tuleks nii suur nina nagu isal või nii kitsad huuled nagu sul endal.

Me kõik pärime mõned geenid isalt ja mõned emalt, kuid uut inimest vormides juhtub mitmeid asju, mis tagavad tema ainulaadsuse. Esimene juhtub juba enne tema eostamist. Enamik inimkeha rakke sisaldab 46 kromosoomi (23 emalt ja 23 isalt), kuid munarakk ja spermatosoid on erandid, sisaldades kumbki vaid 23 kromosoomi.

Munaraku ja spermatosoidi valmimisel sobitub iga emalt päritud kromosoom samaväärse isalt päritud kromosoomiga, mis vahetavad enne kaheks uueks rakuks jagunemist geneetilist informatsiooni. See tähendab, et mõned ema geenid satuvad ühes kromosoomis paari isa geenidega ja iga uus munarakk ning spermatosoid kaotab umbes poole nii isa kui ka ema geenidest.

Kuid see ei ole ainus geneetilise varieerumise ilmnemise viis. Kui munarakk on viljastatud, võivad loote DNAsse rakkude jagunemise ajal sattuda mutatsioonid, ja kuigi enamiku looteni jõudva rohkem kui 20 000 geeni isa- ja emakoopia on võrdse aktiivsusega, lülitatakse väike osa isa või ema geenikoopiatest välja, muutes need passiivseks. Üks selle näide on platsenta moodustumist kontrollivad geenid, mis pärinevad valdavalt isalt.

Kuigi enamik inimesi nõustub, et lapsed sarnanevad oma vanematele, ei ole kuigi lihtne täpselt kindlaks teha, kuidas päritakse niisuguseid kehalisi tunnusjooni nagu nina suurus või hammaste kuju. Neid ei kontrolli mitte üks geen (nagu mõnda haigust), vaid harilikult on kehalised tunnused paljude koos toimivate geenide tulem – sageli kombineerituna keskkonna mõjudega.

Isegi silmade värvuse määratlemine ei ole nii lihtne, nagu varem tundus. Inimesed tavatsesid uskuda, et silmavärvi määravad üheainsa geeni variatsioonid, kusjuures pruunid silmad domineerisid siniste ja roheliste üle. Laias laastus peab see paika, kuid praeguseks teame, et silmade värvust mõjutab kokku umbes 16 geeni (ühed rohkem, teised vähem). Inimesed arvasid, et kahel siniste silmadega vanemal oli võimatu saada pruunide silmadega laps, aga kui nii juhtus, pidi ema olema kellegi teisega vahekorras olnud. Tegelikult võib kuni 25 % siniste silmadega vanemate lastest kõigi kaasa mängivate geenide keeruka vastastikmõju tulemusena olla pruunide silmadega, sõltuvalt sellest, millised varjatud geenid nende vanematel on.

Juuksevärvus on sama keeruline tunnus, kuigi siin on erandiks punased juuksed. Näib, et geenil nimega MCR1 on otsustav osa selles, kas lapsel on punased juuksed või mitte, ja tulipunane juuksevärvus on retsessiivne tunnus. See tähendab, et kui lapsel on üks geenikomplekt punajuukseliselt vanemalt ja teine muud värvi juustega vanemalt, siis ei tule tema juuksed punased (kuigi ta võib olla punajuukselisuse geeni kandja, mis tähendab, et tema lastel võivad olla punased juuksed – ning sageli on selle geeni kandjatel tedretähnid). Ainus tagatis punajuukselise lapse saamiseks on see, et mõlemad vanemad on punapead. Kuid blondidel ja tumedajuukselistel vanematel, kes on mõlemad punajuukselisuse geeni kandjad, on 25 % tõenäosus punapea sündimiseks.

Iseloomulike näojoonte (näiteks kõrged põsesarnad või täidlased huuled) pärilikkust on vähem uuritud, kuid mitu uurimisrühma on sellega algust teinud. Ühes Islandi uurimuses võrreldi 363 lapse näo luustikku vanemate omaga, laste vanus oli kuus ja kuusteist aastat. Tulemuseks saadud mudel ei olnud kaugeltki selgepiiriline, kuid üldiselt kaldusid poisid meenutama pigem ema kui isa, tütreid aga mõjutasid mõlemad vanemad. Veidi varem Jaapanis läbi viidud uurimuses täheldati samuti, et pojad pärivad isa näojooni – eriti nina kuju – väiksema tõenäosusega, tütred aga pärisid jooni mõlemalt vanemalt.

Kuigi luude ja hammaste kujunemise taga on tõenäoliselt paljude geenide ja keskkonnategurite keerukas koosmäng, viitavad need uurimused sellele, et mitu olulist luustiku struktuuri määravat geeni võivad asuda X-kromosoomis, mis tähendab, et pojad pärivad ainult ema geenikoopia.