Читать книгу Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“ - Ljudmila Ulitskaja - Страница 5

Jaanuar 1946, Wrocław

Efraim Zviki kiri Avigdor Steinile

Avigdor!

Kas sa tead ka, et leidsin Dieteri üles juba 1945. aasta augustis? Ta on elus! Aga istub kloostris! Kui ma kuulsin, et Dieter on kloostrisse läinud, ei uskunud ma oma kõrvu. Me kuulusime ju koos „Akivasse”, olime sionistid, valmistusime Iisraeli kolima – ja säh sulle! Klooster! Pärast sõda ei jäänud meid palju ellu, temal vedas! Selleks, et minna kloostrisse? Nii kui levis kumu, justkui kükitaks ta Krakówis, põrutasin kohale. Olin veendunud – ja pole sellest siiani päris üle saanud – et ta meelitati sinna mingi nipiga. Ütlen ausalt, võtsin igaks juhuks relva kaasa: Walther, mu hüva trofee.

Leidsin selle karmeliitide kloostri üles, see on Krakówist veel nii kakskümmend kilomeetrit edasi.

Mind sinna sisse ei lubatud – väravavaht, taadikõbi, istub ees, ei lase! Ähvardasin teda vähe püstoliga, eks siis lasi sisse, läksin kohe kloostriülema juurde – seal istus veel üks vana känd, oli nagu vastuvõturuumi moodi. Tõmbasin jälle püstoli välja. Sõnaga, ilmub kloostriülem – vana, halli peaga, suur mehejurakas. Kutsub kabinetti: astuge sisse, pan.

Istun ja panen püstoli lauale: ütlen, et andke siia mu sõber Dieter Stein. Too aga seletab: palun väga, ainult pange relv ära ja oodake kümme minutit.

Ja tõsi ta on, kümne minuti pärast saabubki Dieter. Polnud tal mingeid mungarüüsid seljas, oli lihtne töökittel, käed mustad. Kallistasime, suudlesime.

Ütlesin, et tulin talle järele. Sõitku minuga kaasa. Tema naeratab: ei, Efraim, olen otsustanud siia jääda.

„Kas oled hulluks läinud või?” küsin mina.

Märkasin, et kloostriülem istub oma hiiglasuure laua taga ja muigab. Mulle tuli sihuke maruviha peale – ta nagu naeraks minu üle! Miks ta nii kindel on, et ma Dieterit kaasa ei vii?

„Muigate?” karjusin mina. „Meelitasite väärt mehe enda juurde ja muigate? Petma olete osavad! Milleks teil teda vaja läheb, kas juute on vähe või?”

Too aga ütles: „Noormees, me ei hoia kedagi kinni. Meil pole vägivalda. Teie olite see, kes püstoliga tuli. Kui teie sõber tahab teiega koos minna, mingu.”

Dieter aga seisab ja naeratab nagu tobu. No jumala eest, nagu lollakas. Käratasin siis talle ka: mine, korja oma koli kokku ja lähme!

Tema raputab pead. Ja siis ma taipasin, et nad olid talle miskit sisse jootnud või ära nõidunud.

„Lähme!” ütlesin talle. „Keegi ei hoia sind siin kinni. See pole juudi koht!”

Ja seepeale nägin, Avigdor, kuidas nad – kloostriülem ja Dieter – omavahel pilke vahetasid. Nagu oleksin mina hull. Sõnaga, võin sulle öelda – elasin seal kolm päeva. Dieter on muidugi hull, kuid mitte ses mõttes, nagu me tavaliselt sellest aru saame. Tal on peas miskit sassi läinud. Käitumine on päris normaalne: rohtusid ei võta, kuid peas on tal täielik hullumaja, just selle jumala-värgi osas. Selline normaalne mees oli ennem, sõber, tarkpea, üldse ei saa tema kohta miskit halba ütelda, alati oli nõus kõiki aitama, nii omi kui võõraid, ja mis põhiline – ellu jäi! Ja säh sulle!

Kolme päeva pärast jätsime hüvasti. Dieter ütles, et on otsustanud oma allesjäänud elupäevad pühendada Jumala teenimisele. Kuid miks just nende Jumala? Kas meil siis oma Jumaat pole? Ma ei suut-nudki teda veenda, et Jumalat võib teenida ükskõik kus, mitte ilmtingimata katoliku kloostris. Oleme mõlemad kakskümmend kolm – ühe aasta mehed. Võib saada arstiks, õpetajaks, kas siis teenimiseks vähe viise on?

Sõnaga, Avigdor, poisist on kahju. Tule ise, vahest sind ta kuulab. Too talle sealt Palestiinast fotosid või midagi, äkki suudad teda veenda? Lõppude lõpuks, kui ta nii väga juudi rahvast armastab, siis miks ta selle rahva teiste, võõraste pärast hülgab?

Olen ennast Wrocławis sisse seadnud, kuidas asjalood arenevad, ei tea, kuid seni olen Palestiinasse mineku mõtte edasi lükanud. Tahan uue Poola üles ehitada. Siin on niisugune allakäik ja vaesus, ja sellega on tarvis võidelda ning riiki edendada. Tervisi sulle ja sinu naisele.

Sinu

Efraim Zvik