Читать книгу Ilusate asjade püha - Ülo Mattheus - Страница 6

On huvitav, et ka täna on üks aktuaalseid küsimusi parteide vajalikkus. Kui 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimised võitis üksikkandidaat Indrek Tarand, siis tõlgendati seda kui valijate protesti erakondade, nende allakäinud maine ja moraali vastu. Ja ilmselt tõlgendatakse ka praegu.

Küllap pärineb umbusk parteide vastu juba nõukogude ajast: EKP ja NLKP jätsid endast maha arusaama, et partei, see on midagi võltsi ja valet, mille eesmärk on inimeste ajusid pesta. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Erakonna tulek 1988. aastal seda umbusku ei ületanud, sest ka rahvuslastesse ja vabadusvõitlejatesse suhtuti 80ndate lõpus kartlikult. Vabadusvõitlejail oli küljes märk, et nad pole päris normaalsed. ERSP ja sellele eelkäija MRP-AEG20 loomise ajal oli veel üpris raske uskuda Nõukogu Liidu lagunemisse ja nii MRP-lasi kui ka ERSP-lasi käsitati pigem kui ambrasuurile viskuvaid hullumeelseid.

Isamaa tulek oli selles mõttes täiesti uus tuul Eesti poliitikamaastikul. Selle tuumiku moodustasid äsja ülikoolipingist tulnud noored rahvuslased Mart Laar, Lauri Vahtre, Tõnis Lukas, Jüri Luik ja teised, aga ka metsast tulnud Kaido Kama või kirikuõpetaja Illar Hallaste. Paraku sai koos 1992. aasta isamaalise valitsuse ja majandusraskustega kannatada ka erakond Isamaa maine. Sisemiselt lõhestas erakonda ka Laari autoritaarne juhtimisstiil ja Laari tagatuba, kuhu kuulusid vaid valitud, mistõttu hiljem eraldus Isamaast osa liikmeid, kes moodustasid Erakonna Parempoolsed21. Lisaks mõistagi oli see erakond vaenulikkuse etaloniks neile, kelle arvates tulnuks kolhoosid säilitada ja muuta need riigi poolt toetatavaiks suurmajandeiks.

Isamaa valitsuses Mõõdukatena22 maskeerunud sotsiaaldemokraadid said kannatada seoses kesise pensionisüsteemiga. Laari esimese valitsuse sotsiaalminister Marju Lauristin jäädvustus Eesti ajalukku muu hulgas seetõttu, et ta jäi näppu raevunud pensionäridele, kes kiskusid tal kapuutsi peast. See on üks väheseid episoode Eesti rahumeelses poliitikaelus, kus me näeme ka otsest vägivalda. Minu arust oli rünnak Lauristini vastu toona ülekohtune; pensionide suurus ei sõltunud ühest ministrist, vaid pigem riigi vaesusest ja eelarve võimalustest. Aga eks virelev inimene otsib süüdlast, keda karistada.

Oli paratamatu, et kolhoosikorra pooldajad lõid ka oma erakonnad, Eesti Maarahva Erakonna ja Maaliidu, mis tegid koostööd eelkõige endist majandusnomenklatuuri esindava Koonderakonnaga, kuid ka Eesti Pensionäride ja Perede Erakonnaga, mis hiljem sulandus Rahvaliitu. Sellega oli Eestis välja kujunenud kaks vastandlikku nägemust Eesti majanduse arengust ja tagajärjeks oli poliitikute ning erakondade vastastikune materdamine. Kolhoosikorra taganutjad nõudsid riigilt põllumajandustoetusi ja tollide kehtestamist, samas kui liberaalse turumajanduse toetaja Isamaa ja selle liberaalsest tiivast välja kasvanud Reformierakond eelistasid avatud turumajandust, mis sundis Eesti põllumajandustootjad ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse. Paradoksaalne on see, et 1995. aastal võimule tulnud Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) valitsusse kuulunud maaparteid ei suutnud peaminister Tiit Vähit sundida tolle kehtestama, kuna ta kaldus selles küsimuses pigem Reformierakonna poolele.

Kõrvalvaatajateni jõudis eelkõige poliitikute lakkamatu sõnasõda, mis ei ole vaibunud siiani. Sellel ajal sai alguse ka parlamentaarne obstruktsioon, mille võttis kasutusele Siim Kallase juhitud ja Vähi 1995. aasta valitsuse ning Mart Siimanni valitsuse (17.3.1997–25.3.1999) ajal opositsioonis olnud Reformierakond. Obstruktsioon tähendas kuni kümneminutilisi vaheaegu enne iga hääletust, mille tulemusel venisid istungid tihti öö peale välja. Kuna obstruktsioon pole kuigi tõhus vahend, siis on Reformierakond alates 1995. aastast otsustanud opositsioonis olekut pigem vältida ja on olnud kõikides järgnevates valitsustes.

Tänaseks on erakondi ja sellega ka poliitilisi ärplejaid vähemaks jäänud. Ainsana on selles kontekstis jõuliselt orbiidil püsinud Keskerakond, mis on suunanud oma lauspropaganda eelkõige Reformierakonna vastu. Paraku on Reformierakonna kõrge reiting püsinud ja Keskerakonna taktika pole seni edu toonud.

Keskerakonna lausrünnaku taga on ilmselgelt tõsiasi, et Reformierakond ei ole enam nõus Keskerakonnaga ühist valitsust moodustama. Keskerakond on olnud koos Reformierakonnaga valitsuses kahel korral, esimest korda Siim Kallase peaministriks oleku ajal (28.1.2002–10.4.2003) ja teist korda Andrus Ansipi valitsuses (13.4.2005–5.4.2007). Väljastpoolt vaadates toimisid need valitsused ju laitmatult, ja sestap võib tunduda veider, et nüüd ei soovi Ansip Savisaarele isegi mitte kätt anda, et Lühikese jala väravas traditsiooniliselt kinnitada Toompea ja all-linna sõbralikke suhteid. Küllap oli üheks põhjuseks Keskerakonna valimiskampaania 2007. aasta Riigikogu valimisteks, kus Keskerakond vastandas end jõuliselt Reformierakonnale ja täitis kogu Eesti Reformierakonda ründavate plakatitega. Sama taktika sai saatuslikuks 2009. aastal ka Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale, mille esimeheks valitud Jüri Pihl kiirustas oma programmilises kõnes heitma Reformierakonda ja tema maksupoliitikat ajaloo prügikasti. Paraku tähendas see valitsusest väljaheitmist sotsidele endile.

Kui 2007. aastal ilutsesid Eestis Keskerakonna plakatid, mis Reformierakonda vaid sõbralikult pilasid, siis 2009. aasta Euroopa Parlamendi ja kohalike valimiste ajal oli pilast saanud juba laussõim, valetamine ja demagoogia. Ilma tõendeid omamata süüdistati Ansipi valitsust kavatsuses devalveerida krooni ja vähendada pensione. Minu arvates oli see esimene kord, kui Keskerakond pani võimu saavutamise nimel kaalule riigi stabiilsuse ja selle elanike hingerahu.

Nõnda siis on erakonnad jäänud Eesti valija mällu kui üks seltskond kraaklevaid tegelasi, kes lisaks maksavad selle eest endale veel ka ülikõrget palka ja sokutavad end meepottide juurde kõikvõimalikesse nõukogudesse. Ehk teisisõnu – erakonnad ja nende valijad, s.t rahvas on üksteisest võõrandunud. Indrek Tarandi edu 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel on üks selle võõrandumise tulemusi.