Читать книгу Tüdruk kaljunukil - Lucinda Riley - Страница 5

Kui Grania järgmisel hommikul ärkas, oli eelmise öö tormituul nagu mälestus haihtunud ja hallid pilved endaga kaasa viinud. Talvel nii haruldane päike oli välja ilmunud ja valgustas tema akna taga lahti rulluvat maastikku, muutes talu ümbritsevate lõputute põldude roheluse, mida mitmekesistasid karjamaal söövate lammaste villa valged laigud, selgepiiriliseks.

Grania kogemused kinnitasid, et tõenäoliselt asjade seis kauaks selliseks ei jää; Lõuna-Corki päike oli nagu temperamentne diiva, kes põgusalt välja ilmudes korraks lava kaunistab, et kuulsusesäras kümmelda, siis aga kaob sama kiirelt, nagu oli ilmunud.

Et lakkamatult kestnud vihm oli viimase kümne päeva jooksul takistanud Granial tavapärast hommikust sörkjooksu teha, hüppas ta nüüd voodist välja ja sobras oma lahti pakkimata reisikotis, otsides kapuutsiga pusa, sääriseid ja tenniseid.

„Vaata aga vaata, sina nii vara hommikul rõõmsalt üleval,” kommenteeris ema, kui Grania allkorrusele kööki jõudis. „Putru soovid?”

„Kui tagasi jõuan. Ma lähen jooksma.”

„Ära end üleliia väsita. Minu meelest näed sa kuidagi kahvatu välja, põskedel pole jumet ollagi.”

„Just seda ma loodangi tagasi saada, emps,” ütles Grania naeratust alla surudes. „Nägemiseni!”

„Ära end ära külmeta, eks!” hüüdis Kathleen tütre kaugenevale seljale. Ta astus akna alla, et vaadata, kuidas Grania eemaldus mööda mördita laotud kivimüüri vahelist kitsast põldude poole viivat teed, mis lõpuks suurele maanteele ja sealt edasi kaljurajale suundus.

Kaugelt koju saabunud tütre välimus oli Kathleeni tõsiselt ehmatanud; talle jäi mulje, et nende viimasest kohtumisest möödunud kolme aasta jooksul on tema imearmas ja kaunis tütar – alati pilkupüüdev, kreemikarva virsiku jumega, lokkis juuste ja elavate türkiissiniste silmadega – oma elujõu kaotanud. Nagu ta ütles oma abikaasale Johnile, sarnanes Grania praegu ereroosa pluusiga, mis on eksikombel koos tumedate asjadega pesumasinasse visatud ning sealt oma endise olemuse tuhmi hallikarva variandina välja tulnud.

Kathleen teadis ka põhjust. Kui Grania talle New Yorgist helistas ja küsis, kas võib mõneks ajaks koju tulla, rääkis ta emale, milles asi. Loomulikult oli Kathleen nõustunud ja ootamatu võimaluse üle tütart jälle näha rõõmustanud. Aga Grania motiivi Kathleen ei mõistnud – kahtlemata oleks tütar pidanud praegu olema Matti juures, et nad saaksid teineteist leina ajal toetada, mitte laskma poolel maakeral end lahutada.

Armas Matt helistas igal õhtul ja soovis Graniaga rääkida, aga too keeldus kangekaelselt mehe kõnedele vastamast. Kathleenile oli mees algusest peale kohutavalt meeldinud; korrektse välimuse, kerge Connecticuti aktsendi ja laitmatute maneeridega nägus Matt oli talle meenutanud filmitähti, keda ta oli tüdrukuna igatseva pilguga vaadanud. Noor Robert Redford – just temaga sarnanes Matt Kathleeni meelest kõige enam. Miks Grania temaga juba aastate eest abiellunud polnud, sellest ei saanud ta senini aru. Ja nüüd ähvardas tema lapsest saadik kangekaelset tütart oht mees alatiseks kaotada.

Kathleen ei teadnud eriti palju mujal maailmas valitsevatest kommetest, küll aga mõistis ta hästi mehi ja teadis nende enesehinnangut. Mehed polnud sellised nagu naised, nad ei suutnud kaua tõrjuvat suhtumist taluda, ja kui Kathleen üldse milleski kindel oli, siis selles, et peagi igaõhtused helistamised lakkavad ning Matt annab alla.

Kui just nende vahel ei juhtunud midagi sellist, millest Kathleenil aimu polnud …

Hommikusööginõud kokku korjanud, ladus ta need ohkega valamusse. Grania oli tema lemmiktütreke – nende Ryani suguvõsast ainus, kes oli varakult pesast põgenenud ja teinud kõik, et kodused, eriti aga ema, tema üle uhkust saaksid tunda. Ta oli laps, kelle käekäigu vastu tundsid huvi kõik sugulased; nad uurisid ajalehtedest välja lõigatud artikleid, mis Grania postiga koju oli saatnud ja milles räägiti tema näitustest New Yorgis, ning olid võlutud jõukatest klientidest, kes maksid Graniale head raha, et ta nende laste näod või lemmikloomad pronkskujudena jäädvustaks …

Edulugu Ameerikas – iirlaste jaoks oli see ikka veel unistuste tipp.

Kathleen kuivatas kausid ja söögiriistad ning pani need puidust köögikappi. Muidugi teadis Kathleen ka seda, et kellegi elu pole täiuslik. Ta polnud eales arvanud, et põrandal paterdavad pisikesed jalad võiksid Graniat heldima panna, ning oli sellega leppinud. Oli tal ju kena tugev poeg, kes talle ühel heal päeval kindlasti lapselapsed kingib. Nüüd aga hakkas talle tunduma, et on selles suhtes eksinud. Granial oli küll suurejooneline elustiil ja elukohaks New York, mida Kathleen pidas universumi keskpaigaks, aga tal puudusid lapsed. Ja naine teadis, et senikaua, kuni neid pole, ei saa tema tütar õnnelikuks.

Kathleen ei saanud lahti mõttest, et selles on tütar ise süüdi. Viimasel ajal olid küll olemas ülipopulaarseks saanud ravimid, mis pidid looduse ime sünnile kaasa aitama, aga miski ei asendanud noorust. Tema ise oli Graniat sünnitades olnud üheksateist. Ja pulbitsenud energiast, mida jätkus kahe aasta pärast veel ühe lapse jaoks. Grania oli juba kolmkümmend üks. Ja tänapäeva karjäärinaised võisid uskuda mida iganes, aga võimatu oli saada kõike korraga.

Muidugi tundis Kathleen tütrele tema kaotuse pärast kaasa, aga tal oli kombeks leppida sellega, mis tal olemas oli, ja mitte taga nutta seda, mida polnud. Selle mõttega ronis Kathleen trepist üles voodeid korda tegema.

Grania vajus niiske samblaga kaetud kaljurahnule, et korraks hinge tõmmata. Ta ohkis ja ähkis nagu pensionär; küllap mõjusid nii nurisünnitus ja hiljutine kehalise koormuse puudumine. Grania surus pea põlvede vahele, et hingamine ühtlustuks, ja togis tenniseninaga jalge alla jäänud karme rohututte. Need keeldusid kangekaelselt lahti laskmast tugevatest juurtest, mis neid sügaval maa sees kinni hoidsid. Oleks vaid tema sees hiljuti alguse saanud elu teinud sedasama …

Neli kuud … just siis, kui nad olid Mattiga veendunud, et oht on möödas. Oli ju üldteada fakt, et nii kaugele jõudnud raseduse puhul võib end turvaliselt tunda. Sinnamaani peaaegu paranoiliselt käitunud Grania oli maha rahunenud ja hakanud emaks saamisest fantaseerima.

Nad olid Mattiga uudise teatanud ka mõlemale tulevaste vanavanemate paarile; Matti vanemad Elaine ja Bob olid nad kutsunud L’Escale restorani, mille lähedal, ülejäänud maailmast müüriga eraldatud Belle Haveni kogukonnas Greenwichis, asus ka nende hiigelsuur kodu. Bob oli keerutamata pärinud, millal noored – arvestades asjaolu, et Grania ootab last – kavatsevad kauaoodatud abiellu astuda. Lõppude lõpuks oli tegu nende esimese lapselapsega ja Bob oli jultunud otsekohesusega neile selgeks teinud, et laps peab saama nende perekonnanime. Grania, kes ei kavatsenudki lasta end mõjutada – nurka surutuna tõusid tal alati vihast kuklakarvad püsti, eriti suheldes Matti isaga –, oli vastanud, et seda pole nad Mattiga veel arutanud.

Nädal hiljem kuulis ta nende TriBeCa korteris, kuidas all välisukse juures hõigati uksetelefoni, et kohale on jõudnud Bloomingdale’si kaubik terve lastetoa sisustusega. Grania, liiga ebausklik, et lasta asjad katusekorterisse tuua, oli transporditöölised juhatanud keldrisse, kus kogu kraam jäi ootama sünnituse-eelset aega. Vaadates pealt, kuidas kõik need kastid nurka virna laoti, mõistis Grania, et Elaine polnud midagi kahe silma vahele jätnud.

„Tähendab, meie plaan sõita Bloomingdale’i kaupsi ja valida lapsele voodi ning osta selle firma mähkmed, mis mulle meeldivad, on vastu taevast lennanud,” oli Grania sama päeva hilisõhtul Mattile tänamatult pomisenud.

„Ema tahab meid ainult aidata, Grania,” oli Matt ema kaitseks välja astunud. „Ta ju teab, kui vähe ma teenin, ning et sinu sissetulek on küll suurem, aga juhuslik. Võib-olla peaksin ma lapse sünni pärast siiski kaaluma võimalust papsi firmasse tööle minna.” Matt oli osutanud Grania tillukesele, ent juba märgatavale kõhukesele.

„Ei, Matt!” oli Grania vastu vaielnud. „Me ju leppisime kokku, et sa ei tee seda. Kui sa oma papsi heaks tööle hakkad, pole sul enam kübetki vabadust. Sa ju tead, kui võimukas su isa võib olla.”

Grania loobus katsest rohututid juurtest lahti kiskuda ja jäi üksisilmi merele vaatama. Mõeldes sellele, kui palju ta Mattiga rääkides ütlemata jättis, ilmus naise suule sünge naeratus. Tegelikult oli Bob tõeline kontrollifriik kõiges, mis puudutas tema poega. Grania mõistis pettumust, mida Bobile pidi valmistama teadmine, et Matti nende suguvõsa investeerimisfirma ülevõtmine ei huvita, aga ta ei saanud aru, miks meest ei huvita poja elukutsevalik ja miks ta selle üle uhke pole. Matt oli omal alal vägagi edukas ja lastepsühholoogia vallas üks tunnustatuimaid autoriteete. Ta töötas Columbia ülikoolis õppetooli juhatajana ning teda kutsuti sageli külalislektoriks paljudesse Ameerika Ühendriikide ülikoolidesse. Bob kohtles üleolevalt ka Graniat ja tegi alailma tema kasvatuse ja haridustaseme kohta süütuna näivaid iroonilisi märkusi.

Sellele ajale tagasi mõeldes tundis Grania kergendust vähemalt selle üle, et nad olid keeldunud Matti vanematelt raha vastu võtmast. Juba siis, kui tema oli püüdnud saavutada tunnustust skulptorina, Matt psühholoogiadoktori kraadi taotles ja neil oli vaevu õnnestunud ära maksta oma pisikese ühetoalise korteri üür, oli ta Matti vanemate suhtes paranoiline olnud. Ja põhjusega, mõtles nüüd Grania; säravad laitmatult rõivastatud Connecticuti tüdrukud, kellega ta oli tutvunud tänu Mattile ja tema perele, moodustasid ülisuure kontrasti tema kui eluvõõra kloostrihariduse saanud tüdrukuga, kes oli üles kasvanud väikeses Iiri külakolkas. Ehk oli nende suhe saatuse poolt nurjumisele määratud …

„Tere.”

Ootamatut häält kuuldes Grania võpatas. Ta vaatas ringi, aga ei näinud kedagi.

„Ma ütlesin tere.”

Hääl kostis otse tema selja tagant. Ta pööras end 180 kraadi, et näha hääle omanikku. Tema taga seisis Aurora Lisle. Õnneks olid tüdrukul nüüd jalas teksad, seljas kõhna keha ümber lotendav tuulepluus ning peas villane müts, mille alt paistis üksainus võrratu punane lokike. Tüdruku kaunis nägu oli tibatilluke ja südamekujuline, tema hiiglaslikud silmad ja täidlased roosad huuled olid ebaproportsionaalselt suured võrreldes miniatuurse lõuendiga, millele need olid maalitud.

„Tere, Aurora.”

Grania tervituse peale tekkis Aurora silmadesse üllatunud pilk. „Kuidas sa mu nime tead?”

„Ma nägin sind eile.”

„Nägid või? Kus?”

„Siinsamas kaljunukil.”

„Päriselt või?” Aurora kortsutas kulmu. „Ma ei mäleta, et ma eile siin käisin. Ja ma olen kindel, et sinuga ma pole rääkinud.”

„Minuga sa tõesti eile ei rääkinud, Aurora. Ma lihtsalt nägin sind, rohkem ei midagi,” selgitas Grania.

„Kuidas sa siis tead, mis mu nimi on?” Aurora hääletoon oli kõrge ja ta rääkis tüüpilise Inglismaa aktsendiga, lõppe alla neelates.

„Ma küsisin emalt, kes on see ilusate pikkade punaste juustega väike tüdruk. Ja tema ütles.”

„Huvitav, kust tema seda teab?” päris laps kõrgilt.

„Ta on selles külas elanud kogu oma elu. Ta rääkis, et mitu aastat tagasi kolisite te siit ära.”

„Kolisime jah. Aga nüüd oleme tagasi.” Aurora vaatas merele ja sirutas käed laiali, justkui tahaks rannajoont emmata. „Ja ma armastan seda kanti. Kas sina siis ei armasta?”

Granial oli tunne, et Aurora küsimus on pigem väide, millele pole lubatud vastu vaielda. „Muidugi armastan. Ma olen siin sündinud ja üles kasvanud.”

„Selge.” Aurora sättis end graatsiliselt Grania kõrvale muru peale istuma ja tema sinised silmad puurisid naise nägu. „Mis sinu nimi on?”

„Grania. Grania Ryan.”

„Hm, ei saa öelda, et ma sinust midagi kuulnud olen.”

Grania püüdis tõsiseks jääda, ehkki Aurora täiskasvanulik väljendusviis ajas teda naerma. „Arvatavasti pole põhjust, miks sa oleksid minust kuulma pidanud. Ma olen siit ligi kümme aastat eemal olnud.”

Aurora nägu lõi rõõmust särama ja ta plaksutas oma pisikesi käsi. „Sellisel juhul oleme mõlemad samal ajal tulnud tagasi kohta, mida me mõlemad armastame.”

„Tundub nii.”

„Tähendab, me võime teineteisele seltsiks olla! Sinust võib saada minu uus sõber.”

„See on sinust väga kena, Aurora.”

„Paistab, et sa oled natuke üksildane.”

„Võib-olla on sul õigus …” sõnas Grania naeratades. „Aga kuidas on lood sinuga? Kas ka sina tunned end siin üksildasena?”

„Mõnikord küll.” Aurora kehitas õlgu. „Issil on alati nii palju tööd ja ta on tihti kodunt ära ning mina saan mängida ainult majapidajaga. Aga tema pole suurem asi mängukaaslane.” Tüdruk krimpsutas põlglikult pisikeste tedretäppidega kaetud nina, mille ots oli ülespoole püsti.

„Oh jumal küll,” sõnas Grania, kellele ei tulnud midagi targemat pähe. Lapse omapärane käitumine muutis ta ühtaegu relvituks ja kohmetuks. „Kindlasti on sul koolis mõni sõber?”

„Ma ei käi koolis. Issile meeldib, et ma olen kodus tema juures. Mul on hoopis koduõpetaja.”

„Ja kus ta täna on?”

„Me otsustasime issiga, et ta ei meeldi meile, ja me jätsime ta Londonisse.” Järsku hakkas Aurora itsitama. „Me lihtsalt pakkisime asjad ja sõitsime minema.”

„Saan aru,” lausus Grania, ehkki ei mõistnud midagi.

„Kas sinul on töökoht?” küsis Aurora.

„On. Ma olen skulptor.”

„See on vist savist kujude tegija?”

„Põhimõtteliselt on sul õigus,” vastas Grania.

„Kuule, kas sa papjeemašeest oled kuulnud?” küsis Aurora, näol tõsine huvi. „Ma armastan papjeemašeest asju! Kunagi oli mul lapsehoidja, kes õpetas mind tegema selles tehnikas kausse ja kui me olime need värviliseks maalinud, kinkisin ma need issile. Kas sa tahaksid mulle külla tulla ja koos minuga papjeemašee tehnikas asju meisterdada? Palun!”

Graniat võlus Aurora innukus ja siiras elevus. „Olgu.” Ta tajus, et noogutab. „Miks ka mitte.”

„Kas sa saaksid kohe praegu tulla? Me võiksime minna minu poole ja teha midagi issi jaoks, enne kui ta jälle kodunt ära sõidab.” Aurora sirutas käe ja sikutas Grania kapuutsiga pusa. „Palun ütle, et sa tuled!”

„Ei, Aurora, kohe praegu ei saa ma tulla. Ma pean koju minema ja papjeemašeede valmistamiseks vajalikud asjad üles otsima. Pealegi võib minu ema hakata muretsema, et ma olen ära eksinud,” lisas Grania.

Ta märkas, et üle Aurora näo libises sünge vari, tüdruku silmadest kadus sära ja ta keha tõmbus kühmu. „Minul polegi ema. Kunagi ammu oli, aga ta suri ära.”

„Mul on nii kahju, Aurora.” Grania sirutas alateadlikult käe välja ja patsutas õrnalt lapse õlga. „Kindlasti tunned sa temast suurt puudust.”

„Muidugi tunnen. Ta oli kõige ilusam ja erilisem inimene terves maailmas. Issi ütles alati, et ta ingel ja et sellepärast tulidki teised inglid talle järele ja viisid ta taevasse, kust ta tegelikult pärit oli.”

Grania võpatas, sest tajus Aurora valu. „Ma olen kindel, et su isal on õigus,” sõnas ta. „Vähemalt on tema sul olemas.”

„Jah, seda küll,” nõustus Aurora, „ja ta on maailma kõige parem ja kõige ilusam isa. Ma tean, et kui sa teda näed, armud sa temasse kohe ära. Kõik daamid on temasse armunud.”

„Mis siis ikka, sellisel juhul peaksin temaga kohtuma, või mis?” naeratas Grania.

„Peaksid jah.” Aurora hüppas ootamatult murult püsti. „Aga nüüd pean ma minema. Homme samal ajal oled sa jälle siin.”

See polnud palve, see oli käsk.

„Ma …”

„Väga hea!” Aurora viskus spontaanselt Grania käte vahele ja kallistas teda. „Võta kaasa kõik papjeemašeede tegemiseks vajalikud asjad, et me saaksime minu juurde minna ja issile kausse valmistada. Nägemiseni, Grania! Homseni!”

„Head aega!” Grania lehvitas talle hüvastijätuks ja jäi vaatama, kuidas Aurora hüples ja tantsiskles kaljurahnudel nagu noor gasell. Isegi tuulepluusis ja tennistes olid ta liigutused graatsilised.

Kui Aurora silmapiirilt kadus, hingas Grania sügavalt sisse, sest polnud päris kindel, kas ta mitte nõiutud pole; võib-olla oli sellel hapral õhulisel olevusel tõesti võluvägi. Ta ajas end püsti, raputas pead, et mõistus selgineks, ning mõtles huviga, mida kostab ema, kui ta teatab, et läheb järgmisel päeval Dunworley House’i Aurora Lisle’iga kausse tegema.