Читать книгу Kodutud koerad ja üksikud hinged - Lucy Dillon - Страница 2

Veebruari alguses oli Rachel Fieldingil üsna hea töökoht internetifirmade suhtekorraldajana, kavaler, kes tõi talle korrapäraselt lilli ja käis temast paremini riides, koristaja ning oma vanusest – ta oli kolmkümmend üheksa – kolm aastat noorem väljanägemine.

Teiseks nädalaks oli ta ometi ainsa lihtsa liigutusega ilma jäänud elu armastusest, Chiswicki korterist ja tööst. Selsamal hommikul leidis Rachel ka esimese halli salgu, mis tema paksudest tumedatest juustest miilikaugusele ära paistis, ja sai oma õelt Amelialt kirja, milles teda süüdistati õetütre viienda sünnipäeva äraunustamises: „see, et sul endal lapsi pole, ei tähenda, et sa võiksid nii pagana isekas olla”.

Vallandamine, hülgamine ja hallid juuksed olid ka igaüks omaette üpris masendavad. Kuid kõik kolm koos oli rängem karistus, kui suudab taluda isegi selline inimene, kes on osav halbu uudiseid heaks pöörama. Rachel tahtis – ihkas – lebada näoli Bailey jäätise loigus ja kuulata Joy Divisionit1, kuid selle asemel istus ta Longhamptonis – alevis, kus Waitrose’i2 tulek ikka veel jutuainet pakkus – advokaadikontori plasttoolil ja kuulas pärandimaksuloengut keskealise mehe suust, kes kõnetas teda visalt kui „preili Fieldingit” ja ütles enda kohta „mina ise”.

Rachel oli äsja pärinud maatüki, mida Gerald Flintil oli „rõõm nimetada väärt valduseks”, kuid tegelikult suutis ta praegu keskenduda vaid tõsiasjale, et nagu tema hiljuti lahkunud tädi Doti, nii ootab tedagi ees hääbuv eluõhtu, mida täidavad vaid koerakarvad ja valmistoidud ühele. Iga kord, kui ta üritas keskenduda oma uuele testamenditäitja ning Doti pereelamust, koertekodust, koertest, koertest ja veel kord koertest koosneva vara peaaegu et ainupärija rollile, ilmusid Oliveri ulakad tumedad silmad tema vaimusilma ette otsekui masohhisti ekraanisäästjad – mehe ilme hetkel, kui Rachel talle kviitungeid näitas: vapustus, seejärel hirm, siis põgus välgatus millestki, mis, nagu naine nüüd jubedustundega taipas, oli enesega rahulolu. „Kas te ikka kuulate, preili Fielding?”

Rachel võpatas ja lülitas taas tähelepanu kokkusaamisele. Võta end kokku, ütles ta endale. Oliver on läinud. Sina oled siin. See on tähtis asi.

„Ma kuulan teid, härra Flint,” vastas ta pastakaga märkmikku toksides. „Noh, tegelikult mitte. Kas te ei võiks lihtsalt ülevaadet anda, mida mina kui testamenditäitja õieti tegema pean?” Gerald istus kirjutuslaua taga nelja kohtlase ilmega lapselast kujutava suure foto all. Mehe paremal käel istus kahekümnendates aastates blondiin, ilmselt Doti koertekodu juhataja. Neiu kõrval oli õnnetu olemisega musta-valgekirju borderkolli. Rachel ei suutnud meenutada, miks koer siin on. Kuid Dot oli ju oma koerakiiksuga („kiiks” oli Racheli ema napp diagnoos; võrreldes Vali enda kirega toidukraami hügieenilise säilitamise vastu polnudki see Racheli meelest nii imelik) suguseltsis lausa legendaarne. Oli täiesti võimalik, et koer on samuti testamenditäitja. Gerald pidas Racheli Oliverist tingitud hajameelsust kaotusvaluks.

„Seda on meeldejätmiseks paljuvõitu, kuid meie ajame enamiku asju teie eest korda. Kas võtan lühidalt kokku?” Rachel asutas lehte keerama. Märkmik vajus lahti sealt, kus oli eelmisel päeval koostatud karm nimekiri tegemist vajavatest töödest – paki asjad, helista hoiufirmasse, vaheta lukud, telli puhkusereis –, ja Rachel keeras rutakalt ette puhta lehe. Sellal kui Gerald rääkis, kribis Rachel märkmeid teha. Enne kui ta pärib Doti maja, koerte pansionaadi ja selle juurde kuuluva varjupaiga, peab ta testamendi kinnitamiseks laskma vara ära hinnata, seejärel saadavad juristid teele mitmesugused blanketid, maksuamet arvestab välja pärandimaksu, ja enne kui osa sellest on tasutud, ei saa miski Racheli omaks, ta-ta-taa, kuid isegi sel ajal, kui pastakas kohusetundlikult üle lehekülje lendas, näris Racheli südant kohutav kahetsus.

Kümme aastat elust – lihtsalt raisatud. Elu parim, küpseim kümnend. Ta ei puuduta iial enam Oliveri tumedaid juukseid; need olid laubalt tagasi kammitud soengusse, mis oleks pidanud tobedana mõjuma, kuid millegipärast ei mõjunud. Oliveri lõhn pärast tööd, tema valgest särgist hoovav läpane meesterahvalõhn, kui ta kullaka voodriga pintsaku naise tooli seljatoele viskas …

„… ja muidugi Gem?” lisas blondiin Racheli mõtteahelat lõhkudes. Ta oli austraallanna, sestap kõlas lause pigem küsimuse kui nendingu moodi. Lai päikeseline naeratus, mille neiu Rachelile suunas, viitas, et tema meelest on see pärandi parim osa.

Rachel vaatas vidukil silmi blondiini T-särgil rippuvat kuldketti. Megan.

„Vabandust, ma ei mäleta, et testamendis oleks koerast juttu olnud,” ütles Rachel pilku kinnituse saamiseks Geraldile heites. „Kas teda mainiti? Vabandust, möödunud nädal oli mulle üsna jube …”

„Dot käskis mul teile Gemist rääkida siis, kui siia jõuate.” Megan osutas koerale, kes oli kokkusaamise algusest peale tema jalge ees istunud, kuulekas, ent kuidagi morn, saba kurvalt sorgus ja kõrvad lontis.

Ta näib kurvem kui mina, mõtles Rachel süüdlaslikult.

„Gem on seitsmeaastane ja borderkolli. Dot tahtis, et te ta endale võtaksite. Ta lausa rõhutas seda, eks ole, Gem? Sina pead saama erilise uue kodu.” Ta silitas kiindunult koera udejaid musti kõrvu ja loom surus end tema vastu.

„Aga mina pole koerainimene,” vaidles Rachel, ning kui ta need sõnad lausus, tõstis koer pea ja Rachelit kohutas kummituslike jääsiniste silmade pilk, mis näis tema nägu uurivat, nagu üritaks loom teda ära tunda. Kas koertel peavadki sellised silmad olema, mõtles ta. Tundus, nagu vaataks loom tema kolba sisemusse ja näeks naist, kelle hoolde ei saa usaldada isegi toataimi.

„Dot poleks teile Gemi jätnud, kui poleks arvanud, et olete talle õige inimene. Ta oli osav inimesi õigete koertega kokku viima,” selgitas Megan surmtõsiselt. „Ta taipas, niipea kui inimene tema tuppa astus. Ta ei lasknud ühelgi oma varjupaiga koeral vale inimesega ära minna, isegi mitte siis, kui nood palusid ja anusid.” Rachel heitis pilgu advokaadile, oodates selle otsekui mõnest Disney filmist pärit hulluse peale kerget peavangutust, kuid Gerald vaid muheles leplikult. „Igatahes mulle sokutas ta kaks väikest nunnut. Me kutsusime teda koerasobitajaks.” Jumal hoidku, mõtles Rachel. Küllap ma näen und.

„Kas see on pärilik?” küsis Megan. „Koeralausumine?”

„Minu teada mitte,” kostis Rachel viisakalt, kuid muutis siis meelt.

„Tegelikult mitte. Ei, kindlasti mitte. Meil ei lubatud lapsena isegi kuldkalu pidada. Mina ei tea, kust Doti koerakiiks pärit oli.” Kuid Dot polnud ka mitmes muus mõttes tüüpiline Mossop. Ta polnud kahekümne nelja aastaselt abielus, tal polnud lapsi ja ta keeldus kellavärgi täpsusega Racheli ema Valerie keeksi-ja-herese-õhtutele ilmumast. Ehkki neil ei käinud ka Rachel. Oli hea, et Val tegi Dotist Racheli ristiema, enne kui tädi keskeas mõistatuslikul põhjusel Longhamptonisse kolis; õigupoolest hakkas Rachelile tunduma, et Vali arvates andis Dot vanatüdruku staatuse tema tütrele edasi otsekui mingi päriliku haiguse. „Andke andeks, et ma nii ütlen, kuid teie ja Dorothy olete väga sarnased,” sõnas Gerald toonil, millest oli selge, et tema arust oli see kompliment. „See tähendab välimuselt. Midagi …” Rachel teadis, mida mees tahab öelda; seda ütlesid kõik. Et nad mõlemad näevad välja nagu kahekümnenda sajandi alguse aiandushuvilistest veidrikest naisõiguslased. Või prerafaeliitlikud kättemaksuinglid, pika nina ja tumedate ümmarguste silmadega, mis ei sarnanenud sugugi Vali ja tema teise tütre Amelia Inglise roosi kahvatusega. Rachel oli aastaid ihanud olla kena nagu Amelia; ainult Oliver oli teda veennud, et ta näeb kaheksakümnendate eluaastateni „rabav” välja. „Ninas?” pakkus Rachel.

„… ninas on jah midagi,” lõpetas Gerald närvilisemalt, kui oli alustanud.

Rachel teadis, et tema tavapärane ilme on metsikum, kui ta tahaks. Mees üritas olukorda päästa. „Dorothy pakkus alevi peal koertega jalutades kena vaatepilti. Me arutasime ikka, kas ta oli mõnes salateenistuses …” Mees hakkas kogelema. „Võib-olla tuli see tema enesekindlusest.”

„Ma tean,” sõnas Rachel õnnetult.

Ka Oliverile oli alati meeldinud Racheli enesekindlus. Tema vilgas lihvitus klientidega kohtumistel, mis – Rachelil oli peaaegu õnnestunud end selles veenda – oli loomulik, mitte maksavaenuliku kohvisõltuvuse ja mehele meeldida tahtmise kõrvalsaadus.

„Noh, mõni ühisjoon meil on,” möönis Rachel, sest tema süda oli taas võpatanud. „Kuid koerad mitte, andke andeks. Ma räägin tõsiselt, Megan,” lisas ta, tabanud laua tagant lepliku muheluse. „Mul pole koera kusagile panna. Ma reisin palju, töötan täiskohaga.” Ta tõstis käed.

Nojah, ta ei töötanud praegu täiskohaga ega elanud Chiswicki korteris, kuid borderkollit ei tahtnud ta mingil juhul. Ta oli suhtekorraldaja, mitte lastesaate juht.

„Oo, Gem ei ole koer. Gem on nagu vana semu. Kas pole? Ja kui Dot arvas, et teie ja Gem olete loodud koos elama, siis on see igatahes taeva tahtmine.” Megani rõõmus naeratus värahtas ja üle tema avala näo käis kohkumus. „Oh jessas, see oli minust küll taktitu.”

„Lubage, et ma teile võtmed üle annan, kui nii võib öelda,” sõnas Gerald, haarates kinni võimalusest teemat vahetada ja sahtlisse võtmete järele küünituda. „Kindlasti tahate Four Oaksi minna ja ringi vaadata,” lisas ta Megani poole noogates. „Megan on rohkem kui pädev teid koertekodu asjadega kurssi viima.”

Korraga hakkasid möödunud nädala vaimsed ponnistused mõju avaldama ja väsimus võttis Racheli üle võimust, nagu juhtus iga päev täpselt kell kolm. Ta tundis vastupandamatut ihku pudeli veiniga üksi jääda, teki all, seljas pidžaama, mitte Marc Jacobsi seelik, mis pitsitas vöökohta, kuna oli soodushinnaga ostetud ja Rachel oli firmasilti liiga armunud olnud, et õiget suurust valida, ning kolmekümnendates eluaastates vallalised töötavad naised pidid hästi riietuma, sest neil polnud oksendavaid lapsi, kellega lahedamat rõivavalikut välja vabandada.

Gerald ulatas laitmatult timmitud kaastunnet väljendava näomoonutuse saatel talle suure kimbu võtmeid, kõigil Doti pedantse käekirjaga kabedad sildid küljes.

„Ja siin on kiri, mille Dorothy palus testamenditäitjale koos võtmetega üle anda, kuid ma lasen teil seda omaette lugeda.” Mees ulatas õhukese ümbriku, mille Rachel märkmiku tagakaane vahele pistis. „Nagu ütlesin, võime nii korraldada, et kinnisvaramaaklerid astuvad läbi ja hindavad vara, saadavad blanketid ära ja nii edasi. Kas võiksite pärandi olulisi väärtasju silmas pidades üle vaadata – või pöördume hinnangu saamiseks majatühjendusfirma poole?” „Ei, ma teen seda ise. Aga tänan teid.” Rachel vaatas ühele ja teisele otsa, arutades, mida ta peaks nüüd ütlema. Kõigist oma puudustest hoolimata oli Val sellistes asjades osav. Ta oskas alati õige tooniga märkuse teha. Matused, laulatused, testamendi ettelugemised – kui mõni eakas sugulane manalasse varises, asus ema tegutsema. Tema oli teisest krahvkonnast kogu matusetalituse korraldanud ja lasknud Doti matta vanemate kõrvale kodusesse Lancashire’i. Ilmselt oli just Doti moodi nõuda, et testamendiga tegeldaks Longhamptonis ja seda teeks testamenditäitja – Rachel. Val oli ainus inimene Racheli tutvuskonnas, keda võis solvata tõsiasi, et pärandiga sekeldamist polnud talle usaldatud. Koer vaatas Rachelit kurbade jäiste silmadega. Loom istus täiesti vagusi, kuid näis samas nii masendatud, et Rachelile jäi mulje, justkui eelistaks koer nagu temagi pigem korvis lebada, nina ees kont – või miski, mis võib koerale veinipudeliga samaväärne olla –, kui seda tsirkust läbi teha. Megan niheles toolil. „Kas ma võin ühte teenet paluda, mm … preili Fielding?” „Rachel, palun. Ja muidugi,” vastas Rachel, igati valmis teisele Doti mälestuseks Gemi kinkima. Kuid õnnetuseks ei palunud Megan seda. „Kas sa viiksid mind Four Oaksi? Kui sinna sõidad?”

„Muidugi. Ma polegi päris kindel, kas tunnen teed,” sõnas Rachel.

Ta naeratas, sest Meganis oli midagi, mis lausa kutsus naeratama. Neiu nägu oli innukas ja heasoovlik, ikka veel päevitunud, hoolimata sellest, et taevast varjutas juba veebruarikuine pimedik. Megan oli ilmselgelt koerainimene.

*

Megan pidas rõõmsat monoloogi kogu tee kontorist välja ning parklasse, ja Racheli autot nähes voolas ta hämmingust lausa üle.

„Tohoo, kas see on sinu oma?” ahhetas ta, kui Rachel puldist Range Roveri keskluku avas. „See on Gemile lausa ideaalne! Gem, sa vaata vaid, milline vägev maastur su uuel emmel on!”

Rachel krimpsutas „uue emme” peale taas nägu. „Ta on koer ja mina ei ole tema ema, selge?”

Rachel tõmbas käega üle näo ja pigistas kipitavad silmad kinni. Ta ei lisanud, et nüüd, kus ta on tööst ilma jäänud, läheb Range Rover ilmselt tagasi Londonisse niipea, kui finantsasutus, millelt ta selle liisis, tema uudsest töötu seisusest haisu nina saab.

Sa pead lihtsalt teise töö otsima, meenutas ta endale. Töökohti on küllaga – sinu CV-ga inimesele. Isegi masuajal vajatakse positiivset suhtekorraldust. Iseäranis masuajal.

Megan ja Gem silmitsesid teda ootusrikkalt ja Rachel ei osanud öelda, kumb üritas rohkem meeldida, Megan või Gem. Ta tundis end mõlema ees ühtviisi süüdlasena, et pidi neile pettumuse valmistama.

„Anna andeks. Kuule, ma ei tea, kuhu koer panna. Kas tal on pakiruumis turvaline?”

„Nii suures pakiruumis pole sel õnneseenel häda midagi,” vastas Megan tagaluuki avades. „Ooo, sa reisid kerge pagasiga,” märkis ta, nähes Racheli kahte väikest kotti ja kastitäit juhukola, mis ta oli korterist lahkumise eel kokku korjanud. See oli veel üks masendav asjaolu: kui vähe oli tal tegelikult kümne aasta kohta ette näidata. „Kui kauaks sa jääd?”

„Ma ei tea.” Rachel tõmbas kätega läbi juuste, meenutas halle salke ja ohkas. „Ma võin täiesti ausalt öelda, et praegu pole mul mingeid plaane.”

„Vaatad, kuidas läheb, jah? Väga hea.” Megan patsutas autot. „Hopp, Gem-poiss!”

Gem hüppas kuulekalt pakiruumi ja tõmbus kahe väikese Mulberry nahkkoti vahele kerra. Juba nägi Rachel pikki koerakarvu mustale polstrile langemas, kuid ta oli liiga väsinud, et praegu sellele mõelda. Ta pani hoopis pakiruumi kinni ja tegi juhiukse lahti.

„Ma olen küüdi eest tänulik – busside peale ei saa eriti loota, aga see siin on ju maakoht, eks ole. Ma juhatan teed, kui Longhamptonist suuna Hartley poole võtad,” ütles Megan eesistmele kobides. Ta pidi end pisut upitama, sest oli Rachelist vaat et pea jagu lühem. Meganil olid vanade teksade peale tõmmatud asjalikud saapad, ja kui ta end istuma sättis, tundis Rachel koerte ja Body Shopi White Muski lõhna. „See pole keskusest kuigi kaugel, aga seda sa ju tead.” Megan vakatas ja kuulatas. „Kas see on sinu telefon?” Rachel teadis, et see on tema telefon. Helin oli „Valküüride lend”, mis andis teada, et helistajaks on ema. Tekkis kiusatus kõnet mitte vastu võtta ja end autojuhtimisega välja vabandada, kuid Val teadis, et tütar käis täna advokaadi jutul, ja helistaks uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Parem asjaga ühele poole saada. „Jah,” ütles Rachel kätt kotti pistes. „Anna andeks, ma pean selle vastu võtma. Mul kulub vaid hetk.” Ta libistas end autoistmelt maha ja tõstis mobiili kõrva äärde. „Tere, ema.” „Kas sa käisid advokaadi juures ära? Kas testamendis oli viga?” Val rääkis otsekoheselt. „Isa ja mina arutasime seda asja ja tema arvas, et võib-olla jättis Dot kirja selgitustega, kuidas sa vara jagama peaksid. See tähendab, kui advokaadi juurde jõuad. Tema arust võis olla odavam kõik sulle jätta ja lasta sul siis vara õega jagada, selle asemel et mingit ametnikku asjasse segada.” Rachel nohises. See jutuajamine oli alanud neli päeva tagasi. Val võttis järje üles alati sealt, kuhu see viimati oli jäänud. „Ema, kiri on olemas, aga ma pole seda veel lahti teinud. Ja ära vihja kogu aeg, nagu see oleks minu süü. Mina seda ette ei näinud, sa tead. Kindlasti leian midagi, mis Ameliale meeldib. Minu arust ei mõelnud Dot seda kriitikana.” „Ära saa minust valesti aru, ma ei süüdista Doti,” ei jätnud ema jonni, üritades iga hinna eest õiglane olla. Val oli alati õiglane ja otsustas inimese kasuks isegi siis, kui ta teda tegelikult ei uskunud. Iseäranis siis, kui ei uskunud. „Just selline see Dot oli: harjunud üksi elama, ei mingeid kohustusi ega vajadust kellegagi arvestada, aga asi pole ainult Amelias. Grace ja Jack peaksid ka vanatädilt mõne mälestuseseme saama.” Rachel sai jagu kiusatusest rõhutada, et terve karja igat seltsi koertega tegelemine ei anna sulle eriti võimalust olla kõigest prii ja vaba kui tuul. Teda ärritas too perekondlik oletus, et kui sul pole lapsi, siis jõlgud mööda ööklubisid ja elad prassivat nautlejaelu. „Kas nad koera tahaksid?” pani ta vaid pooleldi naljatades ette. „Neid on palju.”

Ta kuulis kahesaja miili kaugust solvunud hingetõmmet. „Mida? Ei! See oleks täiesti vastutustundetu! Kuidas allergiatega on? Sa pead kõigepealt Ameliaga rääkima, Rachel. Ei, seal peaks olema kena hõbeharjade komplekt, mis sobiks Grace’ile, ja mis Jackisse puutub, siis mulle tuleb nagu meelde, et Dot käis vahetevahel kalal; ma arvan, et kusagil peaks olema kallihinnaline õng.” Sugenes paus. „Ja ära ütle, et mina seda sulle rääkisin, Rachel, aga Ameliale kuluks praegu lasteaiamaksuabi ära. Lastehoid maksab terve varanduse. Kindlasti on Dotil raha kõrvale pandud ja sa võiksid …”

„Ema, jäta,” katkestas teda Rachel. „Selles küsimuses võin sind rahustada. Raha ei ole.”

„Mida?” Ema hääl kõlas nii, nagu ei usuks ta oma kõrvu.

„Raha ei ole. On maja ja koertekodu, aga kui personalile ja advokaadile on makstud, ei jää enam pennigi järele.”

„Aga … kuidas? Ta sai poole isa maja rahast ja tal polnud seda kellelegi kulutada peale iseenda.”

Rachel kuulis, kuidas haavumus sõnade vahel kobrutab. Asi polnud rahas, seda ta teadis. Val oli äärmiselt heldekäeline; omal kombel samasugune päästja nagu Dot, kuid tema päästis inimesi, mitte loomi. Ta pakkus alati abi, asetas teised inimesed otsustavalt esiplaanile, vedas oma punase Fiestaga vanakesi haiglasse või pesi hämmastunud, leseks jäänud naabrite pesu.

„Küllap ta kulutas palju raha koertele, ema,” ütles Rachel ümber auto kõndides. „Kuid see oli tema valik.”

Val jäi liini teises otsas vait ja Rachel teadis, et ema loeb kümneni, et mitte välja öelda, mida parajasti mõtleb. Ta kuulis tagaplaanil häält midagi hõikamas.

„Mis on, Ken? Ah, su isa küsib, kas sa saad otsida Dorothy … Dorothy mis asju? Räägi! Dorothy Acker Bilki3 plaate.”

Rachel keeras kannal ringi ja heitis pilgu Meganile, kes ikka veel autos ootas. „See pole odav väljamüük,” vaidles ta. „Kuulge, kui testament ametlikult kinnitatakse, võite tulla ja ise vaadata, mida endale tahate. Kuidas oleks?” „Me ei tahaks pealetükkivad olla, ja mul on niikuinii siin tegemist, hooldekodu daamid loodavad minu peale ja su isa – ma lihtsalt ei saa kõike sinnapaika jätta,” turtsus Val. Aga mina saan, lisas Rachel mõttes.

„Niisiis. Millised on sinu plaanid?” jätkas Val. „Kas sa müüd maja maha? Sellist suurt maja on üksinda kulukas ülal pidada. Ma olen su isale alati öelnud, et see on pereelamu, üksi elavale Dotile liigagi suur.” Rachel vahtis teisi autosid advokaadi parklas, märkas hõbedast Jaguari nagu Oliveril ja tundis justkui võru pea ümber koomale tõmbumas. „Rachel? Kas sa ikka kuuled mind?”

„Jah, ema,” vastas Rachel ninajuurt pigistades ja silmi kinni surudes. „Kas sa oled praegu seal? Ma katsusin sulle eile õhtul koju helistada, aga keegi ei vastanud. Sa ei räägi mulle enam midagi,” jätkas Val leebemalt. „Mõnele tüdrukule meeldib emaga rääkida. Amelia astub ühtelugu lastega läbi, aga sinust ei tea ma sedagi, kas sa oled kodumaal või ei.” „Mul on käed-jalad tööd täis, ema,” vastas Rachel, otsustanud kõne lõpetada, enne kui see vanadesse mõttetutesse rööbastesse vajub. Ükskord peab ta emale töölt ära tulekust rääkima; vähemasti ei pea ta mainima Oliverist lahkuminekut. Rachel oli mõni aasta tagasi seda küsimust kaalunud ja otsustanud, et kergem on vallalist teeselda ja taluda Vali näägutamist, et ta peaks „mehe leidma ja normaalset elu elama”, kui selgitada oma keerukaid suhteid sedavõrd sobimatu mehega nagu Oliver Wrigley. Imelik küll, kuid Dot oli tema suguseltsis ainus, kes Oliverist üldse midagi teadis, ja temalegi oli Rachel rääkinud nii vähe kui võimalik. „Töö pole elus kõige tähtsam,” meenutas Val ja Racheli arvates kõlas see kohatult naise suust, kes oli 1969. aastast peale täiskohaga koduperenaine olnud selle tõttu, et isa pühendus hambaarstitööle. „Nooremaks sa ei lähe.” „Kas keegi läheb?” kähvas Rachel ja naasis auto juurde.

Ringi keerates sattus ta vastamisi särava silmapaariga. Gem vahtis teda tagaaknast ja Rachel astus üllatunult sammu tagasi.

Koer istus nagu tunnimees, üks käpp Racheli kraamikastil, pea viltu, nagu kuuleks ta telefoniliini teisest otsast kostvat juttu. Üks must kõrv lontis, teine kikkis, paljastades valgete karvadega kirjatud õrna roosa naha. Näis, nagu oleks loom Racheli maist vara valvates uhke, tahaks iga hinna eest kasulik olla, aimamata, et uue perenaise puntrasse jooksnud elus pole talle kohta.

Racheli rinnas kohus mõistusevastane haletsusetulv ja endalegi üllatuseks tundis ta, kuidas pisarad ripsmeil kihelevad.

Võib-olla on see varase menopausi sümptom, mõtles ta mornilt. Loomade vastu heldimust tunda. Võib-olla nii see käiski: keha ütles, et kohe kõlab viimane vile ja sa peaksid hakkama kasse soetama.

„Rachel! Ütle midagi!” Val oli ikka veel telefoni otsas, lootes kuulda Amelia stiilis südamepuistamist.

„Ema, ma helistan sulle hiljem,” ütles Rachel.

„On asju, millest tuleb rääkida,” sõnas Val.

„Ja ära unusta Acker Bilki plaate!” hõikas summutatud hääl.

„Ja ära unusta …” asutas Val kordama.

„Tean,” ütles Rachel. „Ma kuulsin, mis isa ütles.”

Ta lõpetas kõne ja Gem hakkas klaasi taga hingeldama, suu naeruselt avali, roosa keel rippu.

„Ära end liiga mugavalt sisse sea,” hoiatas teda Rachel.