Читать книгу Valitud luuletused - Lydia Koidula - Страница 3

SAATEKS

Mida mõelda, mida öelda esimese eesti kirjaneitsi sajandaks sünnipäevaks? Mida nimetada püsivaks ärkamisaegsete virvatulede kumast keset ööd, mis ähvardas ja ähvardab? Mida uuesti üle lugeda ja südamesse võtta romantilisest Koidulast?

Tänapäeva vaateveerult silmi meie kirjanduslikku minevikku tagasi pöörates leiame nii palju tuttavat, et isegi sajandivanused saavad tänapäeva näo — ajalugu kordub. Aga mitte üksi selle tunnetusega me ei kohta sõjaaegsete juubelipalmide all, vaid vaatame silmi ka esimesele eesti luuletajale pärast noorelt närtsinud Kristjan Jaak Petersoni.

Lydia Koidula ulatub kaugele üle ajajärgu-piiride oma tundejõu suuruse ja tõelise luuletaja-andega. Tema isamaalised hümnid ja oodid on mitte ainult rahvuslikud äratushüüded, vaid esmajoones luuletused, mida tänapäevalgi võime imetleda. Ja ta looduslüürikas ning armastusluules kajastuvad esmakordselt ööbiku hääled ja lillede sära kunstipärastes värssides. Milline ühtekuuluvustunne loodusega liigub neis lauludes, mille looja hüüab: “Mets! Oma haljast tiiba mu ümber laota!”

Käesolevasse valimikku, mille ilmumist õigustab Koidula juubelipäeva tähistamise kõrval tungiv vajadus käibelt kadunud luuletuste järele, on koondatud paremik meie lauliku toodangust. Tuntumate isamaalaulude kõrval leiab avaldamist valik loodus- ja armastuslüürikat ja mitmesuguseid muid värsse.

Koidula sajanda sünnipäeva pühitsemine langeb aga aega, mille kohta laulik ise oleks hüüdnud: “Mu nõder luule, helise ja salva!” Ja ei olegi selles palangus aega saatesõnu otsida mujalt kui koidulalt eneselt: “Ööbik, mine, leia sõpru!” Need sõnad, mis teretuseks lausuti küll hoopis teiste päevade keskel, mingu nüüdki iga eestlase südamesse!

Bernard Kangro