Читать книгу Kellest luuakse laule - Mann Loper - Страница 9

Tuul sasis neiu ronkmusti juukseid ja pani laiad püksisääred jalgade ümber laperdama, kuid sellele vaatamata seisis Shisame kindlalt, vasak käsi vankumatult laskurist pikemat vibu hoidmas ja kinnastatud parem käsi noolega kõrva äärde tõmmatud. Tuul oli vasakult ja väga vali, seda tuli sihtimisel kindlasti arvestada. Veel viivu seisis vibukütt paigale tardununa sihtmärki vaagides ja lasi siis mustasulise noole lendu. See vihises täpselt rihitud kaarega läbi õhu ja tabas umbkaudu saja viiekümne sammu kaugusel kaitsetorni rinnatisel asuvat märklauda otse punasesse südamikku.

Mõõdetud liigutustega langetas neiu vibu, hoidis relva enda ees tasakaalus ja astus selg ees mööda katuseharja tagasi. Kolmkümmend sammu, õige katusekivi oli värviga märgitud. Siin tõstis laskur uuesti vibu, tõmbas seljal rippuvast tupest pika sirge noole, sihtis ja lasi. Teine nool maandus täpselt esimese kõrvale. Shisame taganes veel kolmkümmend sammu, ettevaatlikult, et ootamatu tuulehoog teda katuseharjalt alla ei pühiks. Kantsi peahoone katus kõrgus muude hoonete kohal aukartustäratavalt, üksnes väravatorn oli peaaegu sama kõrge.

Kakssada ja kümme sammu märklauast, siin oli jälle kivi värviga märgitud. Kolmas nool lendas ja tabas märklauda, ehkki mitte nii keskele kui eelmised kaks. Tuul oli tugevnenud. Shisame tõmbas neljanda noole, vinnastas vibu ja sihtis. Ta pidi ootama, kuni parv kaarnaid öömustil tiivul kähedalt kraaksudes mööda lendas. Kaarnamäe – nii oli kantsi nimi. Viimane nool tabas paremini ja kui Shisame nüüd vibu langetas, oli ta nägu rahulolev.

Neiu päästis nööri lahti ja kinnitas pika vibu seljale. Siis ronis ta väledalt mööda kivikatust alla, riputas end üle räästa ja leidis jalgadega rõdu rinnatise. Pehme hüppe järel maandus ta enam-vähem seal, kuhu oli enne sandaalid jätnud. Momoiri, vana küürus ja kortsus teenijanna, ootas teda ja kummardus käskijanna ilmudes aupaklikult.

«Ah, ära aja end rohkem kooku, kui niigi oled,» muigas Shisame talle vibu ja nooletuppe ulatades. «Too parem kannuke teed – enne, kui ma nõupidamisele minema pean.»

Vana naine ruttas susside sahinal minema ja Shisame nõjatus taamal kerkivaid mäetippe vaadates rinnatisele. Mäed paistsid tumedate pilvede vahelt vaevu kätte – tõotas jälle tugevat vihmasadu.

«Sügis tuleb,» mõtles neiu. «Sügis ja sõda ja tont teab, mis veel.»