Читать книгу Putini propagandamasin. Pehme jõud ja Venemaa välispoliitika - Marcel H. Van Herpen - Страница 4

SISSEJUHATUS: USA PEHME JÕUD JA PERESTROIKA ISA

Hruštšovi ida-lääne sula ajal tegi USA president Dwight Eisenhower ettepaneku millekski ennekuulmatuks: üliõpilasvahetuseks Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel. Nõukogude Liit võttis ettepaneku vastu ja üliõpilasvahetusega alustati 1958. aasta septembris. Üks seitsmeteistkümnest Keskkomitee saadetud tudengist oli Aleksandr Jakovlev. Jakovlev õppis ühe aasta Columbia ülikoolis. Hiljem sai temast Nõukogude Liidu saadik Kanadas ning Mihhail Gorbatšovi lähedane sõber ja inspiratsiooniallikas, millega ta teenis endale hüüdnimed glasnosti ristiisa ja perestroika isa. Tema biograaf Christopher Shulgan:

Jakovlev eitas mõnikord lääne mõju oma poliitilisele mõtlemisele. Eri aegadel ja erineval moel kinnitas ta, et lääs ei ole teda mõjutanud. „Lääs lihtsalt ei teinud seda,” ütles ta ühel korral. See suhtumine näib olevat nagu revisionism. Jakovlev on leplikumas meeleolus olles tunnistanud, et tema aeg läänes on mõjutanud tema reformistlikke tõekspidamisi. Tema jaoks oli iseäranis vastumeelne arutada Ameerika mõju tema üle. Siiski näib tema aasta Columbia ülikoolis olevat kindlasti aidanud sepistada tema ebatavaliselt demokraatlikke mõtteid, mis määrasid tema tööd 1960ndatel propagandas [Kommunistliku Partei Keskkomitee osakond].54

Eisenhoweri vahetusprogrammi ei rajatud kindlasti selleks, et noorte Nõukogude tudengite usku pöörata (mis oleks osutunud raskeks, sest enamik Jakovlevi Vene vahetuskolleegidest olid KGB spioonid). Siiski muutusid noored venelased, kellele oli antud harukordne võimalus elada aasta Ameerika Ühendriikides, kaitsetuks Ameerika ühiskonna pehme jõu ees. Nüüdisaegses maailmas elades ei pruugi sa elada teises riigis, et sind veetleks selle pehme jõud. Hollywoodi filmid, mida vaadati 1950ndatel Aafrika, Ladina-Ameerika ja Aasia väikelinnade kohalikes kinodes, tegid palju rohkem, et propageerida Ameerika elustiili, sealhulgas selle väärtusi ja püüdlusi, kui ükski USA valitsuse toetatud algatus oleks iial suutnud. Sama kehtib ka muusika ja moe kohta. Vene paljuütleva pealkirjaga raamatus „Gljadja na Zapad” („Vaadates läände”) kirjeldavad autorid lääne popmuusika ja moe veetlust Vene noorte jaoks. „1990ndate lõpus,” kirjutavad nad, „oli lääs [Vene] progressiivse noorsoo jaoks jätkuvalt kõige olulisem orientiir.”55

MIS ON PEHME JÕUD?

Pehme jõud pole ainult oluline, vaid ka üsna uus mõiste. Seda kasutas esimest korda Ameerika politoloog Joseph S. Nye Jr. oma 1990ndatel avaldatud raamatus „Bound to Lead” („Hüpe juhtimiseks”).56 Rahvusvahelises poliitilises diskursuses sai see uueks lööksõnaks siiski alles pärast Nye teose „Soft Power: The Means to Success in World Politics” („Pehme jõud: vahendid maailmapoliitikas õnnestumiseks”) avaldamist 2004. aastal.57 Alates sellest hetkest hakkas laiem avalikkus kasutama mõistet „pehme jõud”. Uus termin meenutas seda, mida sakslased nimetasid Aha Erlebnis (ahhaa-elamus): see näis väljendavat täpselt olemasolevat fenomeni, mille jaoks ei oldud senini rahuldavat kirjeldust leitud. See, kuidas Nye võttis kasutusele mõiste „pehme jõud”, sarnanes mingil määral 19. sajandil Freudi sõna „alateadvus” juurdumisega. See oli samuti nähtus, mille olemasolu juba paljud tundsid, aga mille jaoks ei olnud nad veel sobilikku väljendit leidnud. Miks võeti uus mõiste „pehme jõud” nii kiiresti ülemaailmselt omaks? Vastus võib peituda alapealkirjas, mille Joseph Nye oma raamatule 2004. aastal andis: vahendid maailmapoliitikas õnnestumiseks. Ta esitles pehmet jõudu kui väga väärtuslikku ja tulusat vahendit, millel on poliitikakujundajate jaoks väidetav mõju riigi välispoliitika eduks või läbikukkumiseks. Nõukogude Liidu lagunemise järelmina näis see olevat üks määravaid tegureid, mis aitas kaasa lääne levikule Nõukogude blokis.

Aga mis täpselt on pehme jõud? Nye järgi on

see võimalus saavutada see, mida tahad, pigem veetlusega kui ähvardamise ja kinnimaksmisega. Veetlus tuleneb riigi kultuurist, poliitilistest ideaalidest ja poliitikast. Kui meie poliitika on teiste silmis õiguspärane, meie pehme jõud tugevneb. Ameerikal on pikka aega olnud palju pehmet jõudu. Mõtle Franklin Roosevelti „Nelja vabaduse” mõjule Euroopas Teise maailmasõja lõpus, raudse eesriide taga olnud noortele, kes kuulasid Ameerika muusikat ja uudiseid Raadio Vaba Euroopast, Hiina tudengitele, kes oma protestide sümboliseerimiseks Tian’anmeni väljakul lõid koopia Vabadussambast.58

Pehme jõu hoogne vägi on veetlus, nagu selgitas Nye. See on tõepoolest väga erinev jõu klassikalistest definitsioonidest. Sotsioloog Max Weber on näiteks määratlenud võimu kui „mis tahes võimalus teostada mingi sotsiaalse suhte raames oma tahet vaatamata vastuseisule ja sõltumatult sellest, millel see võimalus rajaneb”.59 Weberi jaoks on võimu olemus see, et üks inimene võtab teise üle võimust vaatamata vastuseisule. Äärmuslikumal moel on seda sama väljendanud Mao Zedong, kes ütles, et „jõud kasvab välja püssitorust”. Pehmet jõudu iseloomustav tunnus on see, et puudub vastupanu, millest oleks vaja võitu saada, ja kindlasti ei ole vaja kasutada püsse: teised kohanevad meie eesmärkidega, sest nad tunnevad meie suhtes poolehoidu ja on hakanud meie eesmärke pidama enda omadeks. See enda omadeks pidamine rajaneb meie poliitiliste ideaalide ja tegeliku poliitika veetlusel. Madalamal tasemel põhineb pehme jõud riigi kultuuri, kunsti, keele, muusika, moe, maastiku või köögi veetlusel.

Nye mõistet on kritiseeritud mitmest küljest. Näiteks David Marquand on nimetanud seda „libedaks mõisteks ja päris elus kipub erinevus selle ja kõva jõu vahel libisema tähenduste segiajamise rappa”.60 Marquand lisab: „Mahatma Gandhi oli võib-olla kahekümnenda sajandi ülim eeskuju pehme jõu rakendamisel, aga nagu ta ise kinnitas, sõltus tema edu selle kasutamisel Suurbritannia valmidusest lubada tal nõnda talitada. Me ei oleks pruukinud väga kaugele jõuda, kui Indiat oleksid valitsenud natsid.”61 See viimane tähelepanek võib olla tõsi, aga siiski ei lükka see ümber mõistet. Selle olemuslik joon jääb püsima: pehme jõud rajaneb veetlusel, eeskujulikkusel, selle mudeli töötamisel teiste jaoks, tehes selle inspiratsiooniallikaks teisele poole riigipiire.

PEHME JÕUD ON MUUTLIK VALUUTA

Pehmet jõudu peetakse üldiselt lääne ühiskondade, eriti Ameerika Ühendriikide ühiskonna tunnuseks par excellence. Me ei peaks siiski unustama, et nüüdseks kadunud Nõukogude Liidul olid ka omal ajal enda pehme jõu allikad – sellest faktist on teadlik ka Nye. „Pehme jõu mõistes,” kirjutab ta, „Teise maailmasõja kommunistliku ideoloogia järgimine oli Euroopas kütkestav oma vastuseisu tõttu fašismile ja kolmandas maailmas seetõttu, et see samastus populaarse koloniseerimisvastase liikumisega.”62 Kosmoseuurimise edu mängis samuti oma osa Nõukogude pehme jõu võimendamises. Vene analüütik Innokenti Adjassov: „Juri Gagarin oli Nõukogude pehme jõu parim vahend, nähtavasti ei olnud mitte kunagi sõjajärgsel perioodil poolehoid NSVLi suhtes nii suur ja mõju sellele oli kindlasti ka maailma esimese kosmonaudi isiksusel.”63 See pehme jõu tagavara sai siiski otsa, kui Nõukogude liidrid otsustasid 1968 Praha kevade maha suruda ja kommunism ideoloogiana kaotas järjest oma köitvust kõikjal maailmas. Nõukogude pehme jõud saavutas madalseisu 1991. aastal, kui Nõukogude Liit lagunes ja kommunism kaotas ametliku riikliku ideoloogia staatuse.

Vene analüütik Sergei Karaganov kirjutas 2009. aastal, et Venemaa peaks kasutama „kõva jõudu, sealhulgas sõjalist jõudu, sest elab palju ohtlikumas maailmas ja tal ei ole mitte kellegi taha kaitseks varjuda, ja sellepärast, et tal on nii vähe pehmet jõudu – sotsiaalset, kultuurilist, poliitilist ja majanduslikku veetlust.”64 Vene riigiduuma liige Konstantin Kossatšov kirjutas: „Me võime öelda, et peaaegu kogu sõjajärgse perioodi meie suhted USA ja läänega … toimisid pehme jõu lipu all. Ja me oleme sunnitud selgelt nentima, et ilmselt ei saanud me ülesandega hakkama, siiski, mis puudutab kõva jõudu, hard security [originaalis inglise keeles] valdkonda, siis selles ei olnud me kellestki halvemad.”65 Sellise hinnangu on andnud Joseph Nye oma raamatus „The Future of Power” („Võimu tulevik”). „Pehme jõu mõistes,” kirjutab Nye, „on Venemaal vaatamata traditsioonilise vene kultuuri veetlusele vähe üleilmset kohalolu.”66 Venelased kadestasid lääne pehmet jõudu ja tundsid selle vastu vimma, kuid samal ajal kritiseerisid seda väidetava silmakirjalikkuse tõttu. Näiteks kirjutab Juri Kašljov oma 1980. aastal ilmunud raamatus Helsingi protsessist:

Üldiselt näitas arutelu inimõiguste üle, mille Ameerika delegatsioon kohtumisel Belgradis kunstlikult tekitas, esiteks seda, et seda tehti propagandistlikel põhjustel Washingtonis oleva administratsiooni tuntud poliitika raames, mis kuulutab Ameerika Ühendriike inimõiguste eestvõitlejaks maailmas, ja teiseks seda, et tegelikkuses Ameerika Ühendriigid ei austa kodus inimõigusi … [ja] püüdsid inimõiguste teemat kasutada vahendina, et sekkuda teiste maade siseasjadesse.67

1970ndatel ja 1980ndatel oli Nõukogude Venemaa selgelt kaitsval positsioonil. Siiski ei ole pehme jõud väärtus, mida saab pidada iseenesestmõistetavaks. Pärast 2008. aasta laenukriisi, millele järgnes ülemaailmne finants- ja majanduskriis, sai lääne, eriti just USA, pehme jõu veetlus tõsise löögi. Jaapani kommentaator kirjutab: „Jaapanlasi köidab aina vähem Ameerika kultuur. Ameerika pehme jõud näib olevat vähenenud ja spetsialistide hinnangul ei ole sellist nähtust varasemast teada.”68 „Ameerika pehme jõud,” jätkab ta: „väheneb saarestikus üha enam, kuigi Ameerika Ühendriigid on jaapanlaste jaoks olnud unistus koos oma tehnoloogia, demokraatia ja paarisuhete võrdsuse pooldamisega. Neid ei köitnud mitte ainult linn mäe otsas, vaid ka Ameerika Ühendriikide vastalisusekultuur, näiteks protestid sõja vastu Vietnamis.”69 Arvamust, et USA pehme jõud on viimasel kümnendil vähenenud, avaldas ka Zbigniew Brzezinski, kes ütles, et selle põhjuseks on Iraagi sõda: „Ma arvan, et me oleme end kahjuks delegitimiseerinud.” 70 Ta lisas: „Siis oli Ameerika unistus laialt levinud. Tänapäeval ei ole.”71

Samasuguseid tähelepanekuid tehti Prantsuse päevalehes Le Monde, aga sedakorda Euroopa pehme jõu vähenemise kohta. Pealkirja „Euroopa ei pane aasialasi enam unistama”72 all selgitatakse, et Aasia riigid on seadnud lõputu eurokriisi tõttu kahtluse alla Euroopa uhke pehme jõu mudeli – Euroopa integratsiooni. Tõsiasi, et EL sai 2012. aastal Nobeli preemia, aitas nähtavasti natuke kompenseerida pehme jõu kaotust. Kuigi Ameerika Ühendriikide ja Euroopa kombineeritud pehme jõu võimekus on jäänud siiski arvestatavaks, tuleb möönda, et on suur vahe võrreldes selle tugevusega 1990ndate alguses. Sel ajal varises kokku Nõukogude impeerium, Ameerika Ühendriigid organiseerisid ÜRO egiidi all ulatusliku rahvusvahelise koalitsiooni Saddam Husseini sissetungi vastu Kuveiti ja Maastrichtis kujundas Euroopa Ühendus end ümber Euroopa Liiduks, mis oli valmis laienema neljateistkümnesse uude riiki ja valmis astuma tähtsat sammu integratsiooni poole koos ühisraha kasutusele võtmisega. Francis Fukuyama 1989. aastal artiklis „The National Interest” („Rahvuslik huvi”) välja kuulutatud ja 1992. aastal tema raamatus73 lähemalt selgitatud ajaloo lõpp ei olnud tegelikult mitte midagi muud kui lääne pehme jõu ülekaalukuse ülistamine kindlal ajaloolisel hetkel. Fukuyama ei suutnud ette kujutada, et ükski teine poliitiline või majanduslik süsteem võiks tulevikus läänega võistelda. Ta eksis. Tänapäeval oleme tunnistajaks võistlevate poliitiliste mudelite esilekerkimisele, mille hulgas on putinism olulisim näide. Kuigi need mudelid sarnanevad näiliselt lääne mudeliga ja esitlevad end demokraatlike turumajandustena, on need tegelikult autoritaarsed poolriiklikud majandused. Nende alternatiivsete mudelite võistlus toimub ajaloolisel hetkel, kui lääne pehme jõu üleolek ei ole enam enesestmõistetav. Moisés Naím: „Pehme jõud on keskkonnas, kus uudised liiguvad kiiremini kui iial varem, vähemalt mittepüsiv mõiste ja ülemaailmsete suhete lühiajaliste muutuste poolt väga haavatav.”74 Me ei tohi tõepoolest unustada, et pehme jõud on valuuta, millel nagu igal teiselgi valuutal, ei ole kindalt ja püsivat väärtust, vaid see muutub pidevalt.

KUIDAS MÕÕTA PEHMET JÕUDU?

Üks probleemidest Nye pehme jõu mõistega on see, et see jäi tõepoolest pigem ebamääraseks. Jeanne Wilson rääkis „pehme jõu kui mõiste vormitust olemusest, kindlaks määratud mõõtmismeetodi puudumisest, võrreldavate andmete puudusest ja püstitatud mõõdikute subjektiivsusest”.75 Nye laiendas oma mõistet aastate jooksul, mis ei tulnud samuti kasuks. Oma raamatus „The Future of Power” („Võimu tulevik”) (2008) lisas ta majanduslikud allikad ja isegi sõjalise jõu võimaliku pehme jõu vahendina (neist viimane väljaõppekeskuste ja katastroofiabi pakkumise mõistes). Kõige sagedamini mõõdeti pehmet jõudu rahvaküsitluste abil. Näiteks koostas niimoodi Anholt-GfK Roper oma iga-aastase Overall Nation Brands Indexi (üldine riiklike brändide indeks). 2010. aasta indeksis reastati Ameerika Ühendriigid esimesele kohale, sellele järgnesid Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik vastavalt teise, kolmanda ja neljandana. Venemaa tuli kahekümne esimesele kohale, vahetult enne Luksemburgi ja Hiinat.

Londonis asuv Institute for Government (valitsemise instituut) on välja arendanud selgema ja objektiivsema meetodi pehme jõu mõõtmiseks. 2010. aasta raportis mõõtis see objektiivseid kriteeriume seoses kultuuri, valitsemise, diplomaatia, hariduse ja äriga/innovatsiooniga.76 Nende objektiivsete kriteeriumite tulemusi täiendas ekspertide kogu subjektiivne hinnang. Selle tulemusel analüüsis Soft Power Index Results (pehme jõu indeksi tulemused) kahtekümmet kuut riiki. Eesotsas olid samad neli riiki, mis Overall Nations Brand Indexiski, aga teistsuguses järjekorras: Prantsusmaa esimene, Ühendkuningriik teine, Ameerika Ühendriigid kolmas ja Saksamaa neljas. Venemaa tuli viimasele ehk kahekümne kuuendale kohale.77 2011. aasta raportis oli meetodit viimistletud ja täiustatud. Nüüd tulid Ameerika Ühendiriigid esimeseks, sellele järgnesid vastavalt Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Saksamaa. Venemaa langes kahekümne kaheksandale kohale (kolmekümne riigi hulgas).78 Siiski hoiatas raporti autor liigse optimismi eest. Ta kirjutas, et

eraldatuses vaadelduna võivad indeksi tulemused toota vale turvatunnet maailma arenenud riikide jaoks. Aga võrreldes juurdunud ja esile kerivate jõudude viimaseid lähenemisi pehmele jõule, tõstatuvad mõned huvitavad küsimused. Nimelt, kui kaua võib lääne pehme jõu hegemoonia kesta? Praeguses lääne range eelarvepoliitika kontekstis on pehme jõu vahendid kõige ahvatlevam eelarverida, mida valitsused kärbivad. [Samal ajal] on esilekerkivad jõud investeerinud oma võimekusse luua ja kavandada pehmet jõudu.79

MJAGKAJA SILA: PEHME JÕU ARUTELU AJALUGU VENEMAAL

Esmalt pälvis mõiste „pehme jõud” Venemaal ainult vähe tähelepanu. Erinevalt Hiinast. Nye raamatut „Bound to Lead”, milles termin esimest korda ilmus, ei tõlgitud. Jeanne Wislon: „Eastview Universal Database, mis on suurim venekeelsete ajakirjade ja ajalehtede repositoorium, ei näita viidet pehmele jõule kuni aastani 2000.”80 Ajavahemikust 2000−2012 järjestas andmebaas 334 artiklit, mis viitasid tekstis pehmele jõule, ja 32 artiklit, milles olid sõnad „pehme jõud” pealkirjas.81 Putin oma kahe esimese presidendi ametiaja jooksul ega Medvedev oma ametiajal ei näi olevat seda mõistet kasutanud.

Mitmed tegurid viitavad, miks algas Venemaal arutelu pehme jõu, vene keeles mjagkaja sila, üle pigem hilja. Esiteks fakt, et mõiste „pehme jõud” oli absoluutselt vastuolus Vene traditsiooni ja Vene mõtteviisiga. Nii Tsaari-Venemaal kui ka Nõukogude Liidus kiputi jõudu üheselt defineerima kui žostkaja sila ehk karm jõud. Mõlema režiimi välispoliitikat iseloomustas sõjalise jõu rõhutamine, samal ajal kasutasid ametivõimud siseriiklikult tihti brutaalset vägivalda ja politseirepressioone. Selleks, et aru saada uuest mõistest „pehme jõud”, oli vaja need traditsioonilised mõtteviisid täielikult ümber lülitada.

Teine põhjus pehme jõu mõiste hiliseks vastuvõtmiseks oli tõsiasi, et venelased pidasid seda tüüpiliseks Ameerika mõisteks. Venemaa vaatenurgast nägi see välja nagu Ameerika politoloogide leiutatud uus moenarrus, mis võib-olla oli asjakohane Ameerika Ühendiriikide jaoks, aga millel ei olnud otsest mõju Venemaa olukorrale. Tõeline huvi uue mõiste vastu tekkis alles pärast värvilisi revolutsioone postsovetlikus ruumis: 2003. aasta rooside revolutsioon Gruusias ja 2004. aasta oranž revolutsioon Ukrainas. Need olid populaarsed liikumised, mis lükkasid kõrvale korrumpeerunud ja ebademokraatlikud režiimid. Sel hetkel ärkas Kreml uues reaalsuses, kus pehmet jõudu sai lõpuks kasutada väga efektiivse relvana.

KUIDAS VENEMAA ISE oma PEHME JÕU VÕIMEKUST HINDAS?

Värvilised revolutsioonid olid pöördeline hetk Kremli mõtlemises pehmest jõust. Vene poliitikud ja politoloogid tunnistasid ootamatult, et kahekümne esimese sajandi modernses, üleilmastunud ja vastastikku seotud maailmas, mida iseloomustab interneti ja sotsiaalmeedia kasvav roll, on pehmest jõust saanud oluline strateegiline väärtus. Kremli jaoks oli see järsk äratus. Tähelepanekud Venemaa pehme jõu kohutava olukorra kohta, mida varem tehti läänes, hakkasid nüüd ka Venemaa meedias kajastust leidma. Moskva riikliku rahvusvaheliste suhete instituudi Ida-Aasia uuringute keskuse direktor Aleksandr Lukin kirjutas:

Nõukogude Liit pakkus alternatiivi väikekodanlikule tsivilisatsioonile ja päris mitmed inimesed oleks seda kauakestvalt vaadanud kui tõusvat ideaalset ühiskonda, mille eest olid nad valmis ohverdama oma elu. Tänapäeva Venemaa ei paku peale maavarade mitte midagi, mis vääriks mingitki huvi, rääkimata kellegi elu ohverdamisest. Venemaa pehme jõud, mitteagressiivne veetlus ning moraalne ja ideoloogiline mõju on kukkunud nullini. See ei edenda ei (Ameerika Ühendriikidele sarnast) demokraatlikku ega (mõnele islamiriigile või – liikumisele sarnast) fundamentalistlikku ideaali. See ei täida demokraatial põhineva õnnestunud integratsiooni mudeli (nagu EL) ega kiire arengu näite (nagu Hiina, mis on äratanud üleilmset huvi Washingtoni konsensusele alternatiivse niinimetatud Pekingi konsensusega) aset. Venemaa ei ole mitte kellegi jaoks kriitiliselt oluline ja kasulik liitlane (nagu Jaapan on USA jaoks) või raske vaenlane (nagu Iraan on USA jaoks). Loomulikult võib keegi öelda, et maailmas on suur hulk riike, mis ei paku inimkonnale mitte midagi erilist (näiteks Euroopa väikesed riigid). Aga need ei pretendeeri iseseisvate võimukeskuste rollile, rääkimata eraldiseisvateks tsivilisatsioonideks olemisest, sest need on osa Euroopa omast. Vahepeal kukkus läbi katse integreerida Venemaa Euroopasse ja see on põhjus, miks Venemaa peab otsima viise, kuidas kindlustada oma pehme jõud ja otsida asju, mida saab ülejäänud maailmale pakkuda, kuid siiski mitte mineviku sovetlikul skaalal.82

Lukini sünge, aga realistlik hinnang oli, et Venemaa pehme jõud on kukkunud nullini. Kui Lukin pidas siiski kinni Nye definitsioonist, et pehme jõud on veetluse jõud, siis kahe teise vene autori, Latuhhina ja Glikini puhul ei olnud see enam nii, nad defineerisid pehme jõu kui

võimekuse mõjutada spetsiaalselt rakendatud ekspertide ja poliittehnoloogide, mingil määral mõjuagentide abil poliitilist arengut välismaal. Vene politoloogidele meeldib tuua näiteid Sorose Fondi ja Carnegie keskuse kohalikest harudest, mis on kõikjal maailmas tulemuslikult aktiivsed demokraatia levitamisel. Meil ei ole selliseid mõjuagente, kellele saame panna oma lootuse ja keda saame rahastada. Venemaa pehme jõud on täielikult jõuetu, me võime isegi öelda, et sellist jõudu põhimõtteliselt ei olegi olemas.83

Samal ajal, kui need autorid jagasid Lukini tähelepanekut, et Venemaa pehme jõud on kukkunud nullini, kirjutades lihtsalt, et „seda ei eksisteeri”, hakkab silma hoopis midagi muud. Selleks on sõnaselge pehme jõu ümberdefineerimine, pehmet jõudu on vähendatud vaenulike valitsuste käes olevaks lihtsaks manipuleerimise tööriistaks. Ameerika vabaühendusi peetakse poliittehnoloogide poolt välismaale saadetud mõjuagentideks. Wikipedias on sõna „mõjuagent” defineeritud „kui mingi võimu agent, kes kasutab oma positsiooni avaliku arvamuse või otsustusprotsessi mõjutamiseks, et toota riigi, mille luureteenistuse heaks agent töötab, jaoks kasulikke tulemusi”. Pehme jõud on siinkohal pandud vandenõu konteksti ja saab vaenuliku salateenistuse käes olevaks vahendiks. Samuti on paljuütlev sõna „poliittehnoloogid” kasutamine. Putini Venemaal on poliittehnoloogid eksperdid, nagu näiteks endine presidendi administratsiooni asejuht Vladislav Surkov, kes manipuleerivad poliitilist süsteemi, sealhulgas valimisi, Kremli huvides.

KOLMEKORDNE TAANDAMINE: KUIDAS PEHME JÕU MÕISTET TÄNAPÄEVA VENEMAAL ÜMBER DEFINEERITI?

Tänapäeva Venemaal on saanud tavapäraseks Nye pehme jõu mõiste sisu ja tähenduse muutmine. Tõtt-öelda on mõiste läbi teinud kolmekordse taandamise. Esimese sammuna taandati pehme jõu laia mõistet ühe selle koostisosani – avaliku diplomaatiani. See tähendab, et pehmet jõudu, mis Nye määratluses on jõud, mis lähtub nii kodanikuühiskonnast kui ka riigist, taandati riigi kasutatavaks vahendiks, millega mõjutada välisriikide valitsusi ja manipuleerida välisriikide avalikku arvamust. Silmist kadus tõsiasi, et just riigi kodanikuühiskond on see, kes toodab pehmet jõudu. Pehme jõu fookus muutus samuti, kui pehmet jõudu taandati vaid riigi poliitika tasandile, mida juhitakse eesmärgiga suurendada kõva jõudu.

Teine taandamine: mittenullsummamängust sai pehme jõud nullsummamänguks koos võitjate ja kaotajatega. Nye määratluses ei takista ega vähenda ühe riigi pehme jõud teise riigi pehmet jõudu. Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Saksamaa, kes on maailma pehme jõu meistrid, ei pea pehme jõu sõda ega ründa oma rivaalide (eeldades hetkeks, et see võiks võimalik olla) pehmet jõudu. Veetlevamaks saamine on ainus viis saada number üheks pehme jõu meistrite liigas. Sellel iludusvõistlusel ei saa ilusamaks teisi osalejaid mustates või rünnates. Võidab see, kellel on parimad omadused.

Pehme jõu taandamine riigi elluviidavaks poliitiliseks diplomaatiaks viib veel ühe ehk siis Nye originaalmõiste kolmanda taandamiseni. Kuna Kreml pidas pehmet jõudu ainuüksi üldise kõva jõu mängu koostisosaks, pöörati totaalselt pahupidi pehme jõu tähendus ja isegi ebaseaduslikke tegevusi, nagu korruptsioon ja spionaaž välismaal, võib esitada kui kasulikke vahendeid riigi pehme jõu arsenalis.

Vladimir Putini pehme jõu mõiste: kõva jõud sametkinnastes

Neid Nye pehme jõu mõiste kolme taandamist võib selgelt märgata viisis, kuidas Vladimir Putin kirjeldab pehmet jõudu oma kolmanda presidendiametiaja manifestis Moskovskije Novostis veebruaris 2012:

On olemas selline mõiste nagu pehme jõud, mis on vahendite ja meetodite kogum välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ilma relvi kasutamata, see hõlmab informatsiooni ja teiste vahendite kasutamist. Kahjuks kasutatakse neid meetodeid sageli ekstremismi, separatismi, natsionalismi kultiveerimiseks ja provotseerimiseks, avaliku arvamuse manipuleerimiseks [ja] suveräänsete valitsuste sisepoliitikasse otseseks sekkumiseks. Juba varakult peab selgelt eristama väljendusvabadust ja normaalset poliitilist tegevust pehme jõu ebaseaduslike vahendite kasutamisest … Siiski on pseudo-vabaühenduste [ja] teiste struktuuride tegevuse eesmärk koos välise toetusega destabiliseerida olukorda ühes või teises riigis.84

Putin rääkis lääne pehmest jõust ja tegevustest, mida ta nimetas pseudo-vabaühenduste omadeks, mis töötavad Venemaal ja saavad rahalist toetust läänest. Ta ei suutnud uskuda, et nende vabaühenduste tegevusi võib innustada puhas soov edendada demokraatiat, kaitsta inimõigusi või töötada sõltumatu süsteemi heaks. Tema jaoks olid need vabaühendused kõik välisagendid.85

Kõik ümberdefineeritud elemendid, mis taandasid Nye pehme jõu mõistet, on esindatud Putini tekstis. Pehme jõud on määratletud kui „vahendite ja meetodite kogum välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks”. Seega kujutleti pehmet jõudu kui üksnes riigi asja. Tema jaoks on pehme jõud ka kõva jõu mängude lahutamatu osa. Sõnum on see, et Venemaa peab arendama iseenda pehme jõu arsenali, et saavutada ülekaal selles nullsummamängus. Relvad selles pehme jõu mängus sisaldavad „informatsiooni ja teiste vahendite kasutamist”. Endise meisterspiooni Putini jaoks on informatsioonil avar tähendus ja see hõlmab kahtlemata salateenistuste luureandmeid. Seda visiooni on jaganud vene analüütik, kes kirjutas: „Putin rõhutab, et tema arusaamine pehmest jõust sisaldab üsna kindlalt ebaseaduslike vahendite kasutamist, salajast tööd (rabotu pod prikrõtijem)”.86 3. septembril 2012 kordas peaminister Dmitri Medvedev mitu korda Venemaa välisministeeriumis peetud kõnes Venemaa vajadust oma pehme jõu tööriistade arendamiseks. See „võib välise vaatleja jaoks näida optimistiliku signaalina ja Venemaa välispoliitikas pikalt oodatud muudatusena,” kirjutas Dumitru Mînzărari, „see leebe vaade ei saa siiski olla rohkem vale. Pigem püüab Kreml ära kasutada lääne mõistet „pehme jõud” … ja ümber kujundada seda sunnipoliitika ja majandusliku käte väänamise eufemismiks.”87

Me näeme seda lääne pehme jõu ümberkujundamist juba „Vene Föderatsiooni rahvusvahelise kultuurilise ja humanitaarkoostöö poliitika põhijuhistes”, ametlikus dokumendis, mis avaldati 2010. aastal välispoliitika 2008. aasta kontseptsiooni täiendusena. Need põhijuhised algavad tähelepanekuga, et „kultuur mängib erilist rolli Venemaa välispoliitika strateegia elluviimisel”.88 „Aina enam on ilmne,” jätkub tekst, „et üleilmne võistlus toimub kultuurilises dimensioonis. Võitlus kultuurilise mõju pärast muutub järjest pingelisemaks fundamentaalsete mängude hulgas rahvusvahelisel areenil.”89 Autorid kirjutavad, et seetõttu peab valitsus mitte ainult „aktiivselt toetama rahvuskultuuri [eri] harude konkurentsivõimelisust”, vaid ka hoolitsema selle eest, et kujuneks „objektiivne ja soosiv pilt meie maast”, et „Venemaa sõprade arv kasvaks” ja et „neutraliseeritakse Venemaa-vastased poliitilised ja ideoloogilised hoiakud”.90 Juhiste järgi „saab [ka] kultuuridiplomaatia järjest olulisemaks jõupingutustes, mille eesmärk on aktiivselt neutraliseerida Venemaa ohjeldamise loosungi all [läbi viidud] propagandakampaania”.91

Mis otsekohe silma jääb, on sõjakas, peaaegu sõjaline terminoloogia, mida on kasutatud. Räägitakse „võitlusest”, mis „muutub järjest pingelisemaks”, „Venemaa-vastastest hoiakutest”, mis tuleb „neutraliseerida”, lääne „propagandakampaaniast”, mille peab „neutraliseerima”. Selle dokumendi autorid on ilmselt ammutanud inspiratsiooni pigem Samuel Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrkest” kui Joseph Nye pehme jõu mõistest. Autorid väidavad, et propageerivad objektiivset ja soosivat pilti Venemaast. Mõni rida edasi selgitavad nad objektiivse pildi olemust: „Kasutades ära kindlaid vorme ja meetodeid avaliku arvamuse mõjutamiseks, väljendab kultuuridiplomaatia veenvamalt kui ükski teine pehme jõu vahend Vene Föderatsiooni kui vaba ja demokraatliku ühiskonna uuestisündi.”92 Probleem on siiski selles, et ei välismaalased ega paljud venelased pea tänapäeva Vene Föderatsiooni vabaks ja demokraatlikuks ühiskonnaks. Ainult vähesed nõustuvad arvamusega, et „Venemaa dünaamiline kultuurielu [toimib] pluralismi ja vaba loovuse ning arvamuste paljususe tingimustes ja ilma tsensuurita”.93

Putin ei pea siiski Venemaa negatiivset imagot läänes mitte Venemaa poliitilise süsteemi sisemiste puuduste tagajärjeks, vaid pigem lääne valitsuste ja lääne meedia tegude tulemuseks Venemaa maine mustamisel. 2012. aasta juulis saadikutele peetud kõnes ütles ta, et

oma kuvandit välismaal ei ole me ise kujundanud ja selle tulemusena on pilt meist tihti moonutatud ega peegelda reaalset olukorda meie maal või Venemaa panust üleilmsesse tsivilisatsiooni, teadusesse ja kultuuri. Meie riigi poliitika kannatab neil päevil tihti ühekülgse kujutuse tõttu. Need, kes tulistavad püssidest ja viivad läbi õhurünnakuid siin ja seal, on head, samal ajal need, kes kutsuvad üles vaoshoitusele ja dialoogile, millegipärast eksivad. Meie eksimus tugineb sellel, et meil pole õnnestunud oma positsiooni adekvaatselt selgitada. See on see koht, kus me oleme eksinud.94

Samas vaimus väljendus ta Valdai klubi 2014. aasta konverentsi lõpukõnes: „Üleilmse massimeedia täielik kontroll on teinud võimalikuks selle, et soovi korral saab valget mustana ja musta valgena kujutada.”95

Kremli jaoks näis lahendus lihtne: Vene riiklikud agentuurid peavad saama ülesande paljastada lääne väärinformatsioon ja pakkuda „õiget”, „usaldusväärset” informatsiooni. Venemaa kohta usaldusväärse informatsiooni andmine on kindlasti ihaldusväärne. Nagu Greg Simons on märkinud: „Tõde on parim propaganda ja valed on halvim. Selleks, et olla veenvad, peame olema usutavad; selleks, et olla usutavad, peame olema usaldusväärsed; selleks, et olla usaldusväärsed, peame me olema tõepärased. Nii lihtne see ongi.”96 Ta lisas: „Üks probleemidest, millega Vene avalik diplomaatia silmitsi seisab, seostub usaldusväärsuse ja seeläbi sõnumitooja usutavusega. Seda eriti juhul, kui sõnumitooja on seotud Vene võimudega, kes ei võlgne seda just mitte väikeses osas demokraatiavastasele mainele, mis on omandatud Jeltsini-järgsel ajastul (alates aastast 2000).”97