Читать книгу Suvemaja - Marcia Willett - Страница 2

Fotod olid roosipuust karbi põhjas ümbrikus. Matt lappas need kiiresti läbi ja nägi üllatusega, et need olid kõik temast – fotojäädvustused läbi kolmekümne aasta –, ja pani siis paki karpi tagasi. Tugev nelinurkne ilusa kullast inkrustatsiooniga karp ei sisaldanud ainult ema väikesi aardeid, vaid kogu perekonnaajaloo taaka. Karp oli kuulunud Matti isapoolsele vanaemale ja oli seega ühenduslüliks isaga, keda ta vaevu mäletas. Matt hoidis mälestusi sellest salapärasest mehest kiivalt ning täiendas ja täpsustas neid tillukeste infokildudega sõprade ja pereliikmete vestlustest.

„Sina teda muidugi ei mäleta,” ütles ta ikka oma nooremale õele Imogenile. „Sina olid alles titt, kui isa suri.”

Imogen sellest ei hoolinud, teda oli õnnistatud õnneliku ja enesekindla loomuga, nii et Mattil oli peaaegu võimatu ennast tähtsamana tunda. Imogen raputas lihtsalt rõõmsalt pead, olles täiesti rahul sellega, et Matt on ainus, kes teab. Imogen ei hoolinud ka karbist. Väikesed aarded, mida Matt tohtis – ema järelevalve all – asetada selle meeldivalt lõhnavasse sisemusse, olid liiga õrnad tüdruku tillukeste kohmakate sõrmede jaoks: täiuslik teokarp, habras tulipunane leht, särav veatu kastanimuna.

„Kas paneme need karpi, emme?” hüüdis Matt, jooksis nende kingitustega ema juurde ja jälgis siis, kuidas viidi läbi väike tseremoonia: karp võeti riiulist, otsiti välja võti ja pisteti kuldsesse lukku, avati kaas. Matt kummardus innukalt karpi vaatama, et näha seal tuttavaid asju. Kui Matti käed olid puhtad, lubati tal lahti voltida vanaema väike siidtaskurätt, mida hoiti pehmes tikitud ja lavendli järele lõhnavas seemisnahast ümbrises, võtta välja kiri, mille isa oli saatnud Mattile kaugest Afganistanist, ja vaadata fotot, mis oli saabunud koos kirjaga. Kui ema oli kirja talle ette lugenud, tundis Matt ennast uhke ja tugevana – isa käskis tal hea poiss olla ning ema ja väikese õe eest hoolitseda, ning siis vaatasid nad fotot: isa naeratas neile, seistes kusagil kuivas, tolmuses ja viljatus kohas. Suurim nauding oli mängida puust nikerdatud ja värvitud kassiga, mis käis nagu matrjoška kaheks pooleks lahti ja mille sees oli teine, väiksem kass, ja selle sees järgmine kass kuni viimase vaimustava üllatuse, tillukese hiireni. Kõigil kassidel oli paheliselt ulakas ilme ja isegi hiir näis oma saatusega rahul olevat, tema maalitud vurrud keerdusid reipalt ja ta tegi silma.

Kui Matt vanemaks sai, hakkas lummus kaduma, kuni ta unustas karbi täiesti, see oli lihtsalt üks tuttav ese, mis kolis koos nendega väikesest majast Finchleys suurde esimese korruse korterisse Blackheathis ja lõpuks ema tuppa hooldekodus.

Nüüd oli karp koos sisuga Matti oma, fotod olid ilmselt kokku korjatud ja karpi pandud alles hiljuti. Matt ohkas ning lükkas karbi ja fotod eemale. Kummaline, et Imogenist polnud ühtegi pilti, see teeks õele ilmselt valu, aga tal pole tarvis seda teada. Ema polnud juba väga kaua neile kuigi lähedane olnud – alguses oli põhjuseks järkjärguline langemine depressiooni ja alkoholismi, seejärel maksahaigus –, nii et tegelikult ei pruukinudki Imogen end puudutatuna tunda. Nad mõlemad olid liigagi harjunud ema muutlike meeleolude ja ebaloogilise käitumisega ega omistanud tema tegudele suuremat emotsionaalset tähendust. Aga sellegipoolest ei räägi ta Imogenile.

Matt võttis paki uuesti karbist välja ja lappas fotosid. Nendes oli midagi kummalist, kuid ta ei suutnud päriselt mõista, mis see on, ning ta oli liiga rahutu ja muude mõtete kütkeis, et pilte lähemalt uurida. Tulevane raamat, veel kirjutamata ja kujunemata, vaevas teda. Iga algul paljutõotav idee tundus varsti lihtsakoeline, iga võimalik süžee kulunud. Ja Im’i telefonikõne oli ta rahutuks muutnud.

„Meil on nii tore!” oli Im öelnud. „Ma ei suuda kohe uskuda, et viimaks ometi elame siin Exmooris, mis sest, et puhkuseks üüritavas majas ja me ei tea ikka veel, kuhu me lihavõtete ajal kolida võiksime! Jules on pisut mures, aga Lottiest ja Milost ainult mõne miili kaugusel elada on tõeline paradiis. Sa võiksid ka mõneks päevaks siia tulla! Neil oleks väga hea meel sind näha ja meil samuti.”

Matt tõusis, kõndis akna juurde ja põrnitses alla süngesse hilistalvisesse pärastlõunasse. Linnatänav oli uduvihmast märg, katused ja pargitud autod läikisid külmast niiskusest. Vaimusilmas nägi Matt liivakivist maja, mis seisis Hurlstone Pointi kaljuneeme kõrge lageda eendi all ja vaatas üle Bossingtoni küla Dunkery mäe ning lääne poole, kus teisel pool Porlocki orgu oli meri, ja tundis lapselikku igatsust nende kõigiga koos olla.

„Mida me küll oleksime ilma Milo ja Lottieta peale hakanud?” oli Im kord temalt küsinud.

„Veider paar,” oli Matt kergel toonil vastanud, tahtmata tunnistada, kui tähtsad need kaks inimest talle olid.

„Nemad ongi tegelikult meie perekond, eks ju,” oli Im jätkanud. „Nad päästsid meie elu ja tänu neile oleme normaalsed inimesed.”

Matt heitis pilgu käekellale – kümne pärast pool neli. Kui nüüd kiiresti teha, siis jõuaks õhtusöögiajaks kohale: Mäemaja kitsas köögis küürutaks Milo – pikk, kõhn, elegantne – poti kohal, milles Aga pliidil podiseb maitsev supp või mingi eksootiline kaste. Ta hõikaks midagi läbi võlvkäigu hommikusöögituppa Lottiele, kes istuks pika kitsa laua taga, mis on täis kuhjatud raamatuid ja ajalehti, ning loeks Milole valjusti ette mingit artiklit või kirja. Milo hõikaks vastu ja mõlemad lagistaksid naerda.

Matt tundis taas igatsust selle perekondliku stseeni järele. Ta võttis mobiili ja keris nimesid, kuni jõudis Lottieni. Poole tunni pärast oli Matt juba teel.

Lottie leidis Milo kätte verandalt, kus too istus vanas bambustoolis soojas veebruaripäikese laigus. Mehe terav kotkaprofiil oli keskendumisest pingul, kui ta kulmu kortsutades ajalehte luges, tema pikad kõhnad jalad olid välja sirutatud ja pahkluude kohalt risti, näha oli ribake punaseid sokke. Milo põlvede all oli keras kuldpruun spanjel.

„Matt tuleb siia,” ütles Lottie. „Eks ole tore? Ta jõuab õhtusöögi ajaks kohale.”

Milo pani ajalehe käest. „No see on tõega hea uudis. Kuidas tal läheb?”

Lottie tegi grimassi ja kirtsutas nina. „Ei oska täpselt öeldagi. Ta oli natuke ebamäärane. Uue raamatu järele ma muidugi pärida ei söandanud.”

Milo vangutas pead. „Vaene vanapoiss! See varane edu läheb talle kalliks maksma. Kui su esimesest raamatust saab rahvusvaheline bestseller ja sellest tehakse Hollywoodi film, siis on raske samamoodi jätkata. Kõik muudkui istuvad ja ootavad, et järgmine raamat oleks täielik katastroof.”

„Matt ütleb, et tal on selle ees nii kohutav hirm, et ühtegi mõtet ei tule pähe. Ta arvab, et see oli lihtsalt juhuslik vedamine ja et ta ei kirjuta enam kunagi midagi. Aga vähemalt on ta majanduslikult kindlustatud ja ma olen kindel, et küll ta aja jooksul jälle kirjutama hakkab. Ma teen parajasti teed. Kas toon sulle siia? Ja kes see siis on?”

Lottie astus akna juurde, tõstis käe silme ette, et längus päikesekiired silma ei paistaks, ja uuris pikka sissesõiduteed, mis tarastamata põldude vahel külast ülespoole keerles. Auto aeglustas käiku, lastes lammastel üle tee lonkida, sõitis siis edasi, paar korda üle kraavide viivate sildade põntsudes, ning kadus maja nurga taha.

„Venetia tuli,” ütles Lottie saatusele alistunult. „Ma lähen võtan ta vastu.”

Milo ei ilmutanud oma südamedaami saabumise üle kuigi suurt heameelt. „Vaata, et ta kooki ei näe,” hoiatas ta. „Sa ju tunned teda. Ta ei jäta purugi järele. Ma pole kunagi varem näinud naist, kes võib niimoodi süsivesikuid sisse ajada nagu Venetia.”

„Ja jääb ise ikka peenikeseks nagu piitsavars,” märkis Lottie kadedalt. „Lausa vastik.”

Lottie läks läbi tubaderägastiku halli, et väikese tagaveranda kaudu sisse tulev Venetia vastu võtta. Elegantne ja kuivetu nagu vana hurt, kummardus Venetia Lottiet embama, puudutades seejuures oma täiuslikult meigitud põsega kergelt Lottie ilustamata palet.

„Lumikellukesed on lihtsalt suurepärased, Lottie,” ütles ta. „Mitte ainult siin Mäemaja juures, vaid igal pool. Ja nartsissid hakkavad just õitsema. See teeb nii lootusrikkaks, eks ole?!”

Lottie naeratas. „Kevad tuleb,” nõustus ta. „Me pidime just hakkama teed jooma. „Kas tahad ka? Milo on verandal. Ma toon tee sinna.”

„Kullake, see oleks sinust väga armas! Ega kooki vist ei ole? Või šokolaadiküpsiseid? Ma olen lausa nälga suremas. Ei tea, miks head teod alati kõhu nii tühjaks teevad? Ma käisin just vaest vana Clarat vaatamas. Ta on nüüd vist ikka täiesti segi läinud! Ma olen kohutavalt väsinud aina uuesti ühele ja samale küsimusele vastamisest, ja täna ei teadnud ta sedagi, kes ma üldse olen. Ta oli nii ilus tüdruk! Oh, Lottie, see kõik on ikka paganama masendav.”

Lottie märkas Venetia ikka veel kaunites tugevasti värvitud kannikesekarva silmades hirmu ja õuduse välgatust.

„Aga kevad tuleb,” tuletas Lottie vanemale naisele meelde, „ja tee juurde on kooki ka.”

„Oh, kullake!” Venetia hääles kõlas tänutunne. „Sa oskad nii hästi lohutada. Ausalt!”

„Mine otsi Milo üles,” ütles Lottie. „Matt tuleb mõneks päevaks siia ja Milo on väga rõõmus.”

Venetia läks minema ja Lottie kuulis, kuidas ta tervitas spanjelit, kes talle vastu tuli. Siis ilmus koer kööki. Ta oli kena loomake, kokkeri ja Sussexi spanjeli paaritumise tulemus. Väga meeldiva loomuga oli ta ka – kuigi jah, nagu Milo ebasõbralikult märkis, peni oli paks nagu mütakas. Koera kasukas oli Milo lemmiku, kleepja karamellpudingi värvi ning ta oli armsalt pontsakale kutsikale Pud nimeks pannud.

„Kõik need uued ristandid!” oli Milo Lottiele öelnud. „Labraduudlid, sprollid ja sprokkerid. Noh, kui springerspanjeli ja kokkeri ristand on sprokker, siis Sussexi ja kokkeri ristand on sukker. See võtabki Pud’i olemuse kenasti kokku.”

Nüüd istus Pud ja vaatas lootusrikkalt, kuidas Lottie teejoomiseks ettevalmistusi tegi.

„Sa kuulsid sõna „kook”,” ütles Lottie talle, „aga sina seda ei saa.”

Ta mõtles Mattist, kes pidi varsti kohale jõudma, ja tundis nii heameelt kui muret. Sellest ajast saadik, kui Matti ema oli mõne nädala eest surnud, oli Lottiel olnud kindel veendumus, et peagi juhtub midagi väga olulist – aga mis see küll võiks olla? Imogen ja Matt ei sõltunud Helenist enam ammu ja tema surm oli kõike muud kui ootamatu. Heleni elu oli olnud kurb, ta oli väga noorelt leseks jäänud ja pidi kaks last üles kasvatama, aga see polnud mingil juhul ebatavaline, teised naised olid samasuguses olukorras ju hakkama saanud, ilma et nii kõvasti jooma oleksid hakanud. Loomulikult oli Helenit muserdanud viis, kuidas Tom surma sai – ta sattus Afganistanis sõjareportaaži tehes eri rühmituste kokkupõrke keskele –, kuid tema depressioon oli juba varem alanud.

Lottie mäletas, et oli kord proovinud sellest Tomiga rääkida. See juhtus mõnda aega pärast seda, kui väike perekond esimest korda Afganistanist tagasi tuli, aga Tom põikles kõrvale, ei tahtnud seda arutada ja vihjas nurisünnitusele, mis Heleni Kabulis endast täiesti välja viis ja millest ta päriselt üle ei saanudki. Lottie polnud peale ka käinud, selleks ajaks oli ta neisse kõigisse kiindunud, nii Tomi, Helenisse kui lastesse, kuid kõige rohkem Tomi. Tomil polnud sellest aimugi – mitte kunagi nende tundide jooksul, mis nad koos Kongo sõda kajastavat raamatut toimetades veetsid, ei kahtlustanud ta, et Lottie teda nii väga armastas.

Lottie tegi tee valmis, seadis taldrikud, koogikahvlid ja koogi kandikule ning läks siis, Pud kannul, verandale. Uksel jäi ta kõhklema. Venetia oli tooli Milo juurde tõmmanud ja istus nüüd, põlved vastu mehe põlvi, habras kõhn käsi mehe kahe suure sooja kämbla vahel. Venetia silmad olid suletud.

„Vaene vana Clara! See on nii masendav, Milo,” kurtis ta.

Milo vaatas teda. Mehe ilme oli õrnalt mõtlik ja Lottie teadis, et Milo meenutab noort kaunist Venetiat sellisena, nagu ta naist esimest korda nägi, vanemohvitser Bernard ehk Bunny Warreni abikaasana Sandhurstis ballil. Hetkeks kangastusid nad mõlemad ka Lottiele: ballikleidis glamuurne ja seksikas Venetia, pikk ja uhke paraadvormis Milo. Ta nägi nende käepigistust, tulist pilguvahetust, kuulis naeru ja neist rääkivate inimeste jutupominat, klaaside kõlksumist ja kaugeid muusikahelisid.

„Kõrge vanus pole äpude jaoks, kullake,” ütles Milo nüüd, murdes lummuse. Ta heitis pilgu Lottiele ja pilgutas talle kergelt silma. „Tee on kohal.”

Venetia avas silmad ja Lottie asetas kandiku ümmargusele klaasplaadiga lauale. Ta mõtles, kas Milo palub Venetial õhtusöögile jääda. Lottie teadis, et Mattil poleks selle vastu midagi. Kuigi Matt hindas ja kaitses oma eraldatust ja privaatsust, kui ta töötas, meeldis talle Mäemaja avatus, kui ta parasjagu puhkas – ja Venetia meeldis talle ka. Lottie oli püüdnud mõistvalt suhtuda vanema naise kohatisse muserdavasse üksindusse ja masendusse pärast seda, kui ta oli leseks jäänud, kuid Milo suhtumises Venetiasse oli tõelise kiindumuse kõrval alati meesterahva instinktiivset ettevaatlikkust.

„Ei tohi nii pehme olla,” ütles Milo Lottiele, kui too kippus Venetia vihjetele järele andma. „Kui sa piisavalt ette ei vaata, kolib ta nüüd, kui vana kallis Bunny surnud on, varsti lausa siia elama. Venetia on kõva kivi – ta teab, mida tahab, ja teeb kõik, et seda saada.”

„Nii et Matt tuleb siia,” ütles Venetia. „Teil ikka veab, et noored nii lähedal elavad. Imogen ja Julian on oma armsa lapsukesega kohe teisel pool orgu. Ja Matt käib nii tihti külas. Nad tasakaalustavad kõiki neid koledusi, eks ole? Mina ei näe enda omi viimasel ajal üldse…”

Teed kallates tabas Lottie Milo pilgu. Mees kergitas kulmu, Lottie noogutas.

„Jää õhtust sööma,” tegi Milo ettepaneku. „Kas tahaksid?”

Venetia vaatas tänulikult Lottie poole. „Ega ma tüliks ei ole? Mis sa arvad, ega Mattil midagi selle vastu pole?”

Lottie raputas pead. „Muidugi ei ole. Jää tõesti.”

„Aah,” hingas Venetia pikalt välja, otsekui oleks mingist murest või hirmust vabanenud, ja toetus toolileenile. „Jään väga hea meelega.”

Pärast teejoomist jättis Lottie Milo ja Venetia omavahele ning läks aeda lumikellukesi tooma. Varane õhtupäike heitis murule pikki varje, iidsete pöögipuude juurte ümber õitsesid leekivkollaste ja tintjaslillade ringidena krookused. Äkitselt sööstis allapoole musträstas, tema hoiatushäälitsus purustas vaikuse. Aias oli vaime, inimeste ja koerte vaime, kuid Lottie ei kartnud neid. Ta teadis neid kõiki ja tundis, kui nad läheduses viibisid – suur hulk tunnistajaid, kellest mõned tundusid olevat talle niisama lähedal kui need kaks, kelle ta verandale oli jätnud. Lottie ei mäletanudki aega, mil ta poleks tajunud teiste maailmade survet. Kui ta alles laps oli, mõtles ta sellele seletuse leidmiseks lugusid välja: põimis väljamõeldu killud kokku päriselt juhtunuga ja lõbustas või koguni hirmutas nõnda oma koolikaaslasi. Kord, kui ta oli seitsmene, süüdistas ühe kooliõe isa teda oma tütrele valetamises. Rabatud ja üllatunud, ei suutnud Lottie mehele selgeks teha, kui vaevutajutav on piir absoluutse tõe ja millegi kujutletava tõepärasuse vahel – ja et on veel miski, mingi kuues meel. Hiljem lõbustasid üsna tavalistele juhtumustele lisatud koomilised või põnevad täiendused tema sõpru ja lahutasid töökaaslaste meelt, tõmmates tähelepanu eemale tema võimelt „näha läbi tellisseina kaugemale kui enamik inimesi”, nagu Tom selle kohta kunagi ütles. Sellest hoolimata tekkis Lottiele teatud reputatsioon, mis ümbritses teda otsekui kibuvitsahekk Okasroosikese lossi – see lummas inimesi, kuid ei lasknud neid väga lähedale.

Ainult Tom oli sellest läbi pääsenud. Kummaline, et just Tom, kelle alaks olid faktid ja kes puutus kokku karmi ajakirjandusmaailmaga, oli teda tõeliselt mõistnud, aga Tom oli ju mustade kulmudega kelt, kelle vanaemal olid nägijavõimed. Tom oleks justkui spirituaalsel tasandil Lottie ära tundnud ja Lottiele oli olnud suur kergendus, et teda tunnustati, talle tundus, et ta on viimaks ometi nähtavaks muutunud. Esimest korda elus ei tundnud ta end enam üksildasena. Töötades koos mehe raamatu kallal ja nautides mõnda ühist lõunasööki, tundsid nad, et neil on palju ühist, nad jõudsid sügava teineteisemõistmiseni, mis tegi Lottie õnnelikuks ja mõjus Tomile rahustavalt.

Aga Milo oli Lottie hoopis teisiti omaks võtnud. Milole oli ta lihtsalt väike Charlotte, tema endise naise palju noorem õde; Milo suhtumine oli isalik, komplikatsioonideta ja julgustav. Just Milo oli hakanud teda Lottieks kutsuma.

Lottie oli Milosse kiindunud esimesest silmapilgust, kui Sara mehe koju tõi ja teda neile tutvustas. Sara oli õele öelnud, et ta jalus ei oleks, kuid Lottie oli Milo pikast kasvust ja rõõmsast nakatavast valjust naerust liiga lummatud, et sõna kuulata. Mehe soojus tõmbas teda enda poole, Sara hoiatav kulmukortsutus kaotas jõu ja Milo suhtus Lottiesse armsasti, kuigi oli temast kolmteist aastat vanem.

Väga kiiresti hakkas Lottie märkama Sara ja Milo vahelisi ebakõlasid.

„Miks sa tahad temaga abielluda?” oli Lottie küsinud, sest teda ajasid segadusse demonstratiivsed kiindumusavaldused ja vaiksed pinged, mis Milo ja Sara ümber õhus hõljusid. Sara oli teda vihase põlgusega põrnitsenud.

„Ehk tegeleksid oma asjadega?” oli ta teravalt nähvanud.

Mingist õdedevahelisest lähedusest ei saanud juttugi olla. Sara oli nõuks võtnud süüdistada Lottie sündi selles, et nende ema kuus kuud pärast seda suri („Ema ei muutunud pärast sinu sündimist enam kunagi endiseks!”) ja ega seegi asja ei parandanud, et Milo vanemad eelistasid võluvat väikest õde okkalisele, valitsemishimulisele ja terava keelega vanemale õele. Milo ema võttis kümneaastase Lottie oma tiiva alla, teda kutsuti koolivaheaegadel mõneks ajaks Mäemajja ja varsti anti talle seal oma tuba. Lottie eakale ja jaheda loomuga isale oli see ilmseks kergenduseks, Sarat aga ärritas. Ta nimetas seda põlglikult külje alla pugemiseks, kuid Lottiele tegi tõelise armastuse ja peretunde leidmine nii suurt rõõmu, et ta ei mõelnudki sellest loobuda ainult selleks, et olla meele järele muutlikule Sarale, kes elas nüüd koos Miloga Warminsteri lähedal abielus ohvitseride majas.

Kui isa suri, oli Lottie jaoks loomulik, et Mäemaja saigi tema koduks. Talle meeldis väga, kui Milo ja Sara väikese Nicholasega külas käisid, ja kuigi tal oli häbi seda tunnistada, meeldis talle veel rohkem, kui teoks sai paratamatu lahutus ja Milo hakkas Nickiga kahekesi isakodus käima. Selleks ajaks, kui Milo Mäemaja päris, oli Lottie muutunud niivõrd selle osaks, et tundus täiesti loomulikuna, et seal on nende mõlema kodu. Milo oli hiljuti erru läinud brigaadikindral, Lottie käis Londonist kirjastusetöölt Mäemajas nädalalõppe veetmas ja siis hakkasid Imogen ja Matt ka tihti seal käima.

Jalutades nüüd aias, pihud lumikellukesi täis, mõtles Lottie Mattist. Matt oli oma isaga ebaharilikult sarnane: pilukil pruunide silmade pilk, viis, kuidas ta oma rahutute sõrmedega juukseid turri ajas… Sellised detailid kandsid Lottie kolmkümmend aastat tagasi ja meenutasid talle kummalist segu õnnest ja südamevalust, mis oli seotud ainult Tomiga. Oli väga raske, kui Tom suri ja Lottie ei saanud avalikult leinata, temalt oodati hoopis, et ta lohutaks ja toetaks Helenit, näitamata hetkekski oma tõelist kaotusvalu. Kui Helen langes aina sügavamale meeleheitesse, eitamisse ja vaikimisse, hakkasid lapsed sõltuma Lottiest. Lottie oli toonud neid nii sageli kui võimalik Mäemajja, et lasta Helenil puhata laste nõudmistest ning võimaldada Mattil ja Imogenil vabalt ringi joosta, karjuda ja mängida. Ta oli Milole väga tänulik jäägitu kiindumuse eest, mida mees nende kahe väikese uustulnuka suhtes üles näitas. Isegi Nickile olid nende külaskäigud meeldinud, kuigi ta püüdis arvestada ema hoiatustega, et need anastajad võivad röövida tema päranduse või kavalusega tema isa südamesse pugeda.

Lottie hakkas tagasi maja poole minema. Ta oli Matti pärast mures, justkui tundis, et kohe-kohe juhtub midagi vapustavat, ometi polnud tal tõelise katastroofi eelaimust, polnud sellist tegelikku hirmu, mida ta oli tundnud siis, kui Tom oli Afganistani tagasi läinud. Matt oli olnud raske laps, kes nägi õudusunenägusid ja tundis paanilist hirmu üksijäämise ees. Kui Matti isa surma sai, kasvasid poisi hirmud veel suuremaks ja nende võitmiseks läks tarvis Lottie ja Heleni ühiseid jõupingutusi. Siis oligi Helen müünud ära maja Finchleys, ostnud aiaga korteri Blackheathis ja võtnud Lottie sinna kaasüüriliseks. Mõnda aega oli see kenasti sobinud, kuid isegi Lottie ei suutnud hoida Helenit tasakaalus ja kaitsta teda piinava masenduse eest. Aga vähemalt suutis ta lohutada Matti, korraldada tema esimesse kooli mineku ja hoolitseda selle eest, et Imogeni ei häiriks üliaktiivne kujutlusvõime, mis Mattil korralikult magada ei lasknud.

Kui Matt vanemaks sai, suutis ta oma isiklikest deemonitest jagu saada stoilise vaprusega, mis peaaegu purustas Lottie südame. Üks Matti abinõusid oli kirjutada väikesi lugusid, mis olid põhiliselt lapsest, kes läks kaduma või jäeti maha ning kellel tuli ennast kaitsta mingi koletise, looma või õela võluri eest. Lapse selja taga seisis tema alter ego, vaimlaps, kes teda aitas. Need lood olid kummalised ja rahutukstegevad, kord need vaimustasid õpetajaid, kord panid muretsema, aga mitte ükski õpetaja ei pannud imeks, kui Matt hakkas esseede eest auhindu võitma ja sai hiljem stipendiumi, et Oxfordi minna. Ta lõpetas edukalt ja läks tööle kirjastusse, aasta või paar hiljem algas pikk aeglane töö fantaasiaromaani kallal, mis tõigi talle selle suure tunnustuse. Seegi polnud tegelikult üllatav, et teda oli nüüd tolle tohutu edu järel tabanud kirjutamistõrge, ja nii oli Lottie hämmeldunud, et ta oli Matti pärast mures just praegu, kuigi mees oli saavutanud nii palju. Samas ei lubanud elukogemus tal sellele tundele lihtsalt vilistada. Võib-olla siis, kui ta näeb Matti ja saab temaga rääkida, mõistab ta mure põhjust paremini.