Читать книгу Sellised me olime - Marcia Willett - Страница 4

Aprill 2004

Külm kena kevad: vana puutüve küljes värisevad luuderohulehed ja kahvatu silmipimestava taeva taustal joonistuvad selgelt välja mustad kleepuvad saarepungad. Kõrgel rabas, pooleldi peidus pleekinud rohu sees, kus pesitsevad lõokesed, on ääreni vett täis tillukesed lombid – sinised silmad, mis pilguvad iga kord, kui pilv sõidab üle päikese. Kitsaste hekkidevaheliste teede pervedel, tuule eest kaitstud ja salajas, sügavate kiviste kraavide nõlvadel sillerdavad laukapuu- ja tammejuurte vahel nurmenukud ja konnakapsad.

Port Isaacist Blislandi sõitis Liv aeglaselt, nautides teda ümbritsevat ülevat ilu. Sädelev päev, mis järgnes nädalatepikkusele vihmale ja külmadele tuultele, oli kingitus, mille ta tänulikult vastu võttis. Ta ümises lauluviisi, aken alla keeratud, ning pidurdas järsult, kui nägi otse enda ees paaniliselt tormavaid lambaid, kes olid kõrgete nõlvadega kitsale teele vangi jäänud. Karja tagaosas püsivad talled tõid kuuldavale kaeblikke hirmunud piiksatusi, vanad uted aga trampisid vastu aedikuväravat ja puksisid oma villaste peadega latte, mis ei tahtnud järele anda.

Liv liugles loomadest suure kaarega mööda ja nägi peeglisse piiludes, kuidas nad mööda mudast nõlva üles ukerdasid ja katkirebitud traadijuppide vahel endale teed rajades tagasi põllule läksid. Ta ei saanud neid vabadusse pürgimise pärast süüdistada; oli lihtsalt sedasorti päev.

„Ma põikan sealt vaid korraks läbi, et tädi Emi näha,” oli ta arvutit välja lülitades ja tooli kaugemale lükates Chrisile öelnud. „Ma ei jää kauaks.”

Mees oli talle üle kirjutuslaua naeratanud. „Sa oled alati selline olnud,” oli ta lausunud. „Ma mäletan, et kui me veel ülikoolis olime, tormasid sa esimest päikesekiirt nähes kohe õue.”

Ta oli jätnud tähelepanuta vihje nende kunagisele – ammu möödunud – lähedusele. „Huvitav, miks ma sinu arust nõustusin sind ja Vali hädast välja aitama?” oli ta vastuseks nähvanud. „Minu päikeseannus oli osa kokkuleppest. Igatahes pole mul praegu siin midagi erilist teha. Kas sina siis ei rõõmustagi? Tegelikult peaksid. Me saime esimeseks pangapühaks hea ilma ja kõik on õnnelikud. Hiljem näeme!”

Ta polnud mehe vastust ootama jäänud; ta pidi kohe õue saama, et jahe aprillituul ta nahka paitaks ja kuumad päikesekiired ta nägu soojendaksid. Ta oli kiirustanud tiibhoonesse jaki ja tädi Emile ostetud koogikarbi järele, istunud oma pisikesse autosse ja pööranud St Teathi viivale maanteele. Kohe haaras teda tõeline vaimustus; sõites läbi maastiku, mida ta oli tundnud kolmkümmend kaks aastat, oli õnnetunne nii suur, et hirmutas teda.

End proovile pannes mõtles ta Chrisile. Kui suur osa tema õnnest oli tingitud sellest, et ta töötas koos mehega, elas otse tema ja Vali kõrval tiibhoones, nägi teda iga päev?

„Kas sa oled kindel, et see õnnestub, kullake?” oli ema murelikult pärinud. „Ma tean, et ka Val on sinu sõber, aga kui sa Durhamis olid, saite te Chrisiga väga lähedaseks. Oli aeg, mil me tõesti arvasime, et te jäätegi kokku.”

„Ausalt, emps, see pole kõneväärt,” oli ta kannatamatult vastanud. „Me oleme head sõbrad, rohkem ei midagi. Ajast, mil ma ülikooli ajal Chrisiga koos olin, on möödas kümme aastat. Nii temal kui Valil sai Londonist kõrini ning mõlemad tahtsid oma korteri maha müüa ja maale elama kolida. Nad nägid Port Isaacis seda maja ja otsustasid teha proovi see suvitajatele välja üürida. Mina saan neid aidata.”

Ja seda oli ta ka teinud: korrastanud üürile andmiseks kolm väikest kaasajastatud talli, mis paiknesid ümber vana taluõue, koostanud plaane ja sisustanud kõige vajalikuga tillukese poe- ning restoranikompleksi, mis tänu parimale asukohale Port Isaaci äärelinnas pidi ligi meelitama külastajaid. Penharrow’ algupärases elumajas, kus Val ja Chris nüüd elasid, oli tibatilluke korter ka Livi jaoks.

„Ära pabista,” oli ta emale öelnud, „ja soovita seda ka papsile. Ma olen alati tahtnud just midagi sellist teha, aga mulle oleks rohkem meeldinud, kui see oleks olnud minu, mitte Vali ja Chrisi projekt. Minu jaoks on see tõeline väljakutse ja ma naudin sellest iga viimset kui hetke. Ma tean, et papsi meelest peaks minust saama jurist või arst või veel keegi, kellega hoobelda, aga mina olen alati tahtnud jääda siia, Cornwalli, samamoodi nagu Charlie on alati soovinud töötada hobustega onu Roberti farmis Hampshire’is ja Zack teenida mereväes. Andy on meie hulgas ainus linnainimene, aga paps muretseb ka tema pärast.”

„Ta tahab, et te kõik oleksite õnnelikud ja tunneksite end turvaliselt. See on igati mõistetav, kas pole? Ja tegelikult ta ei pabistagi. Ta lihtsalt ei taha, et sa veedaksid ülejäänud elu Penharrow’s koos Chrisi ja Valiga.” Ema oli ebalevalt vait jäänud. „See võib olla ohtlik,” oli ta viimaks lausunud, „kui kaks inimest on kunagi väga lähedased olnud.”

Nüüd Blislandi poole sõites meenus Livile ema ilme: otsekui oleks ta meenutanud midagi erilist – ja valulist.

„Aga ma pole enam Chrisi armunud,” kinnitas ta endale. „Minevik ei loe.” Ometi tundis ta ebamugavust, sest teadis, et sügaval sisimas on pisitilluke osa tõelisest kiindumusest alles, ja ta teadis ka seda, et Chris tunneb samamoodi. Osa tema õnnest oli tingitud teadmisest, et ta meest varsti jälle näeb; et nad istuvad koos suure söögilaua ääres, veiniklaasid käes, ning arutavad päevasündmusi. Muidugi on seal ka Val, aga see oli hea tunne, midagi erilist, see kunagise läheduse tajumine.

Mõnus värske õhk mõjus joovastavalt ja ta võttis ühe käe roolirattalt, et lükata paksud heledad juuksed kaelalt kaugemale ja lasta jahedal tuulepuhangul nagu veel mööda kaela alla voolata. Teda läbis värin, sest talle meenus, kuidas Chrisi käsi paar õhtut tagasi oli korraks ta kuklale pidama jäänud: mees oli tema tooli tagant möödunud, et veini juurde kallata, teda justkui kogemata riivanud ning kui ta õhetades pea langetas, avatud pliidiukse kõrval kükitavale Valile midagi öelnud. Veel enne, kui Val end sirgu jõudis ajada, oli Chris juba edasi liikunud ja teises käes olevast pudelist oma pokaali täitnud ning tema, Liv, oli ühe südant peatava hetke jooksul mehe puudutusest justkui halvatuna istunud. Midagi oli juhtunud, vähemalt tema jaoks, otsekui oleks Chris talle näidanud, et nad pole sugugi ainult head sõbrad, vaid nende vahel on midagi enamat. Ta polnud sellest mingil muul moel märku andnud, mitte kuidagi vihjanud sellele, et miski on muutunud, ning hiljem oli Liv endale kinnitanud, et pühendas liiga palju tähelepanu millelegi, mis polnud lõppude lõpuks kujutanud endast midagi enamat kui vaid sõbralikku žesti, kui mees tema kohale kummardus, et täita tema pokaal.

Aga miks oli see teda erutanud, temas uudse, metsiku juubeldustunde tekitanud, küsis ta endalt. Sest see oli tuletanud talle meelde teisi, palju intiimsemaid hellitusi?

„See võib olla ohtlik,” oli ema teda hoiatanud.

Liv raputas tema sõnu ümber lükates pead: ta ei teeks kunagi midagi sellist, mis võiks Valile haiget teha.

Edasi sõites mõtles ta tükk aega Valile. Kui olla täiesti aus, siis polnud Val oma elu viimasel ajal just kergeks teinud. Pinge, mis kaasnes kohustusega Penharrow lihavõttepühadeks korda saada, oli Vali kannatuse proovile pannud: ta oli pisiasjade pärast paanikasse läinud, kõigile teravusi öelnud ja korduvalt tõsise peavalu saanud. Liv tuletas endale meelde, et just Vali säästmiseks närvipingest oli ta Chrisiga veelgi rohkem aega koos veetnud: nad olid koos tööd teinud ja seltsis ka puhanud, kuni vaene Val valuvaigistitest uimasena pimendatud toas voodis lamas.

Livi haaras ühtaegu äng, süütunne ja trots. „Tsribiripimm-pimmpomm.” Talle meenus tobe lastelaul, mida tema ja Andy rasketel hetkedel ikka veel skandeerisid, ning ta näole valgus naeratus. Ta kujutas endale ette olematut, lasi viimase nädala stressil end segadusse ajada. Ta keeras Blislandi suunduvale hekkidevahelisele teele, sõitis aeglaselt ümber haljasala, kus puude all õitsesid nartsissid, ja parkis auto tädi Emi pisikese armsa maja ette. Võtnud oma koti ja koogikarbi, tuli ta autost välja, lukustas uksed ja ronis mööda aeda viivat treppi üles.

Livi telefonikõnest saadik („Täna on lihtsalt fantastiline päev, tädi Em. Kas ma tohin veidi hiljem sinu juurest läbi tulla? Ma võtan koogid kaasa.”) oli Em nautinud mõtet erilisest privileegist, et talle kui võõrustajale tuuakse külakosti. Teda liigutas teadmine, et Liv tahab veeta nii kauni hommiku tema seltsis, ehkki oleks võinud minna Wadebridge’i või Trurosse poode kammima või lihtsalt veeta aega koos oma eakaaslastega. Pärast Archie surma oli ta lesepõlve esimestel kuudel arvanud, et selliseid külaskäike tehakse heast tahtest, isegi kaastundest, ent oli sellest hoolimata olnud tänulik. Nüüd, kümme aastat hiljem, suutis ta omaks võtta tõe, et noored käisid teda vaatamas sellepärast, et tõesti tahtsid teda näha; ta oli loobunud küsimast, miks. Ta oli peagi mõistnud, et sellised küsimused eeldavad sugulastelt ja sõpradelt tema kartuste pidevat kummutamist, mis mõjub väsitavalt: palju mõnusam oli nende külaskäikude üle ainsagi küsimuseta rõõmu tunda.

Kui raske oli tema jaoks olnud selle asjaolu tunnistamine: millise šoki oli tekitanud mõistmine, et saaja roll nõuab temalt teatud liiki suuremeelsust. Palju suuremat rahuldust oleks talle pakkunud olla kinkija, headust jagav haldjas, mitte keegi, kes peab olema tänulik. Tasapisi jõudis talle kohale, et teisi inimesi mõjutas eelkõige tema kujutluspilt iseendast: tal polnud tarvis omaks võtta hoiakut, et nüüd, mil ta on vana ja üksik, ei vääri ta enam kellegi aega ega sõprust. Ta oli ikka veel armastust väärt: tänulikkus oli ülearune; töö aias, kasvuhoones ja tillukeses stuudios hoidis teda pidevalt hõivatuna.

Ta tundis Archiest ikka veel kohutaval kombel puudust, aga oli ajapikku üksindusega leppinud: kakskümmend aastat mereväelase naisena oli talle piisavalt kogemusi andnud. Sellele ajale mõeldes Em naeratas, sest talle meenus, kuidas ta esimestel abieluaastatel oli Archie külge klammerdunud, teda oma tänulikkusega enda armastamise eest peaaegu lämmatanud. Tema enda üksildane, armastuseta lapsepõlv polnud teda Archie kaubamärgiks oleva ülevoolava kiindumuse jaoks ette valmistanud. Isegi pärast seda, kui nende suhe oli tavalise mereväelase abielu raamidesse vajunud – lahusoleku perioode katkestasid puhkused ja ajutised töökohustused maismaal –, oli rõõmul armastuse jagamisest ja armastuse saamisest olnud ängi kõrvalmaik. Ta oli rutiiniga harjunud, aga hoolimata oma loomupärasest enesekindlusest, mis aitas tal üle elada pikad üksildusperioodid, oli ta endiselt oodanud, et Archie leevendaks tema piinavat igatsust perekonna järele, eriti seejärel, kui ta valusa selgusega mõistis, et nad ei saa lapsi. Ta oli pikisilmi oodanud aega, mil mees pensionile jääb, et tema seltsis aega veeta; ta lootis, et pikki üksildustunde hakkab täitma mehe seltskond, et piinav igatsus saab rahuldatud ja viimaks ometi valdab ta südant rahu.

Aga ta oli hoopis teada saanud, et rahulolu pole midagi sellist, mida saavad pakkuda teised inimesed: sellest polnud võimalik kinni haarata ja seda oma vajadustele vastavalt painutada. Vastupidi; ta oli mõistnud, et rahuloluni võib jõuda vaid juhul, kui ta mehest lahti laseb; kui ta lepib teadmisega, et ei saa Archie’t kontrollida ega teda endale sobivatesse raamidesse suruda.

Kui nad Archie’ga Trescairnist siia majja kolisid, oli ta taas hakanud tegelema ammu unustatud hobiga. Ta oli oma maalimistarbed üles otsinud, endale väikeses külalistetoas ruumi teinud, ning kui ta oli endale tõestanud, et oskab ikka veel akvarellidega väga kenasid pilte teha, läinud kohalikku kunstiringi. Üks osalejatest oli pensionil kunstiõpetaja Trurost, kes jagas grupi liikmetega meeleldi oma teadmisi, ja Em oli nautinud neid koosviibimisi, maalimisreise Padstow’sse, kus visandati sadamas seisvaid kaluripaate ja matku Jubilee Rocki juurde, et jäädvustada paberile kuldsete õitega astelhernepõõsaid. Ta oli ostnud väikese seljakoti, kuhu mahtusid värvikarp ja paar pintslit, pudel vett pintslite puhastamiseks ja akvarellipaberi plokk. Sellistel hommikutel tegi ta valmis võileivad ja kallas termosesse tee, võttis kaasa vihmakindla jaki ja asus teele, valmis veetma visandades ja maalides õnneliku päeva. Vahel maksis kunstiring mõnele professionaalsele kunstnikule, et see annaks inspireeriva näidistunni, ja hiljem kogunesid nad väikese seltskonnaga koosviibimisele, kuhu igaüks võttis kaasa maitsvat teekõrvast ja mõne pisiasja õnneloosi jaoks. Need peod olid lõbusad ja Emile meeldisid tema kunstnikest sõbrad; see oli midagi, mis kuulus talle, ja Archie toetas teda igati.

Mees oli tema töödest vaimustuses olnud ja teda veennud, et ta annaks ühe maali oksjonile, mille tulu pidi minema RNLI-le2. Kui tema pilt neljakümne viie naela eest maha müüdi, oli Em vapustatult vaikinud, aga Archie lausa juubeldas.

„Ma tegin seda ainult sellepärast, et raha läheb heategevuseks,” oli ta Padstow’st koduteel öelnud. „Nelikümmend viis naela. Hullumeelne!”

„Sugugi mitte,” oli Archie rõõmsalt hõisanud. „Sinu ponid olid absoluutselt täiuslikud. Ja otse kaljurünka taha kogunenud pilved samuti. Pilt oli suurepärane. Me oleksime pidanud selle endale jätma. Mõelda vaid, et mul polnud sinu erilisest andest aimugi.”

„Jama jutt,” oli Em pomisenud.