Читать книгу Kaljud ja kameeleonid - Marek Kahro - Страница 10

Teravahõngulised heitgaasid hõljusid ümber baari ja selle esise parkla kohal. Kell oli tiksunud viisteist minutit üle kümne, kui ma musta klaasiga ukse avasin ja kerges suitsuvines seisvasse avarasse ruumi astusin. Ühtegi turvameest ei olnud haistmisulatuses. Pärast mu papsiga juhtunut pole see lävepakk vist ühtki valvurit näinudki. Teismelised lastakse sisse ilma igasuguste piiranguteta, mõned mitte-veel-täiskasvanud lausa töötavad selles urkas. Näiteks Enela. Tema valab siin jooke reede- ja laupäevaõhtuti. Istusin puki otsa ja tellisin tavalise Saku õlle. Kirevad lipukesed mu pea kohal liigatasid vaikselt, justkui tunnustavalt. Baaridaam asetas õlleklaasi minu nina ette ning küsis alles nüüd, kas olen juba kaheksateist. Ma tundsin seda umbes kolmekümneaastast naist üsna hästi, vähemalt nägupidi, aga tema ei teadnud minust kuigi palju. Tegin pisut solvunud grimassi ning vastasin, et sain juba kolm kuud tagasi täisealiseks. Näis, et naine jäi mind uskuma. Ta keeras oma päris kenakese tagumiku minu poole ja toimetas isekeskis edasi.

Kõlaritest kostis haigutamaajavat musa. Kaheksakümnendatest. Mingi Rootsi bänd vist. Nädalavahetustel võib siin aga moodsamat värki kuulata, olgugi et üle kahe-kolme kuulatava loo õhtu kohta DJ välja ei pigista.

Katsusin jakitaskut, et kontrollida, kas papiga ümbrik on endiselt oma kohal. Oli küll. Vaatasin ringi. Seppa ei olnud kusagil. See ei üllatanud mind. Ühe linnalegendi järgi ei saabu Sepp baari kunagi enne poolt ühtteist õhtul. Mul oli veel veidi aega end soojendada.

Läbukeskus oli täna kesknädalale kohaselt kundedevaene. Paar suvalist habetunud tegelinskit mörisesid omavahel ning vestlesid ilmselt teemadel, mida nad kodus naiste ja laste kuuldes arutada ei söandanud. Seks, õlu ja kiired autod. Või midagi räigemat. Teises lauas istus uhkes üksinduses kahekümnendate lõppu jõudnud kutt, kes kulistas ahnelt mingit roostekarva vedelikku. Küllap uputas ta täna, siin ja praegu isiklikke muresid. Võib-olla jättis tüdruk ta maha. Võib-olla olid tal näpud põhjas ja plekki jätkus veel vaid mõne klaasi viski jaoks. Võib-olla oli ta hinnanud üle oma võimet aasta eest võetud üüratut pangalaenu tagasi maksta. Võib-olla oli ta lihtsalt üks tavaline luuser, nagu mitmed teisedki selles neetud linnas, mina nende hulgas. Imestan, et keegi meist pole veel tulnud mõttele asutada luuserite klubi. Aga me oleme selleks liiga suured luuserid.

Tundsin end ebamugavalt. Selle koha aura ei ole mulle kunagi meeldinud. Teadagi, miks. Tahtsin siit juba välja pääseda ja kahetsesin, et olin nii vara kohale tulnud.

Mingi kutt ujus mu kõrvale ja võttis istet. Ta tellis heledat õlut. Ning sügas rahulolevalt oma tumedat habemetüügast. Ma tean teda küll: kutt töötab kohalikus puidufirmas, sealsamas, kus ma ise vahetevahel puid lõhkumas käin, ja tema nimi on vist Andres või Andrus või Andreas (küllap viimane).

„Kuidas elad?” küsis ta, nagu oleksin tema ammune tuttav ja seltsimees.

„Elan kah,” vastasin. Mul ei olnud erilist jututuju.

„Kas sa sellise koha jaoks natsa noor ei...”

„Sain just kaheksateist,” torkasin kiirelt. „Võin juua küll.”

„Milleks sinu vanuses juua?” targutas kutt. „On sul kah muresid?”

„Ma joon lõbu pärast.”

„Üksinda ei joo keegi lõbu pärast.”

Vaat kus filosoof!

„Mina joon.”

„Kus su seltskond on? Heas seltskonnas võib küll kahetsust tundmata trimbata.”

„Mina olengi iseenda parim seltskond.” Hehee! Olin oma sõnade üle päris uhke. Tõstsin klaasi huultele ja tõmbasin korraliku londitäie õlut.

„Kuidas koolis läheb?” küsis kutt.

„Tavaliselt.”

„Saad normaalselt hakkama?”

„Jah.” Mõtlesin, miks ta mind rahule ei jäta. Rippus oma tobedate küsimustega mu küljes nagu takjas krantsi kasukas. Täielik tüütus!

„Kuidas kodus on?”

„Mis see sinusse puutub?” nähvasin. Minu mõõt oli just täis saanud. Mida ta endast õige mõtles, et järjest intiimsemaid küsimusi esitama hakkas? Ei olnud osanud kahtlustadagi, et satun külitsi kohaliku pervariga.

Ta heitis pilgu kiirelt õlleklaasi. „Üritasin ainult vestlust arendada,” vabandas ta ennast. Järgmise viie minuti jooksul ei teinud ta enam suud lahti. Aga mulle näis, et kutt siiski piilus mind silmanurgast ja mine sa tea, mis kõlvatud mõtted tal samal ajal peas keerlesid. Oh, kurat, kuidas ma sealt minema pääseda tahtsin! Kuid Seppa polnud veel kusagil. Pidin pervo kõrval edasi passima.

Baari astus silmipimestava dekoltee ja üliminiseelikuga blondiin. Olnuks tema hallikassinine kostüüm ülevalt- ja altpoolt veel paar sentimeetrit lühem, võinuks teda nudistiks nimetada. Aga luuser, kes üksinda viskit kulistas, läks järsku õhku täis. Ta astus vupsti blondiini juurde ja palus teda naeratades oma lauda. Iseenesest päris tark tegu – ega sihukesi üksikuid poolpaljaid hambaorke õnnestu iga päev rajalt maha tõmmata! Täna oli tal siiski pisut vedamist, sest blondiin jäi nõusse. Istus luuseriga ühte lauda, lõi jala uhkelt üle põlve ning sellest piisas, et mul avaneks oivaline vaade tema valgetele alukatele. Ausalt öeldes oli ta päris kenake ja mitte tänu aluspesule. Aga kahjuks avastasin teda terasemalt silmitsedes, et tegemist on minu naabrimehe noore armukesega. Hoidsin viskivennale pöialt, et too härg sellest õhtust midagi teada ei saaks. Minu naaber on nimelt kohutavalt neurootiline tüüp. Blondiin ja luuser vestlesid elavalt, kuigi vaevalt nende jutt kana kaagutamisest sisukam oli. Kutt püüdis lihtsalt vastassugupoolele muljet avaldada ja ennast kõvaks meheks rääkida. Tüüpiline ju. Blondiinile tema jahvatamine aga meeldis – ta muudkui lõhverdas ja luksus naerukrampides.

Järsku hakkas kutt mu kõrval nihelema. Ta kobas oma nahktagi taskuid ja kadus kiirelt ukse taha. Ilmselt kopsuvähki toitma. Ma hingasin kergendatult, vaatasin moblalt kella (22.35) ning rüüpasin korraliku sõõmu õlut. Sepp laseb ennast oodata. Tema ise ei oota kedagi. Mõtlesin, kui kaua ma veel siin istuma ja vaevlema pean. Õlu mu klaasis kahanes põhjani, tuues endaga etteaimatava tagajärje: pidin kempsu külastama.

Selle koha pellar ei vastanud just euronõuetele, aga nuriseda ka ei saanud. Astusin „purskkaevu” juurde ja tõmbasin asja püksist välja. Ma ei hakka järgnenud protseduuri täpsemalt kirjeldama. Värk voolas kenasti ja kui juga kuivale jäi, suundusin kraanikausi juurde. Loputasin kiirelt käsi, kuid kui mu pilk sattus peeglisse kraanikausi kohal, tundsin, kuidas kramp korraga mõlemasse jalga lõi. Minu selja taga seisis Tema Majesteet Sepp isiklikult. Kuidas ta nõnda märkamatult siia oli sattunud, jäi mulle mõistatuseks.

Oleksin talle vist suurest viisakusest teregi öelnud, kuid tema jõudis minust ette: „Papi tõid?” Tema toon oli väga järsk ja kaugeltki mitte sõbralik.

Pöörasin end kähku ümber ning vastasin jaatavalt.

„Okei, köhi välja!” mörises Sepp. Sa mu meie, ta polnud tõesti päikselisimas tujus!

Kobasin jakitaskus ning tõmbasin säravvalge ümbriku hämara peldikuvalguse paistele. Sepa ilme näis sulama hakkavat. Ta lausa rabas ümbriku oma küünte vahele ja luges selle sisu imekähku üle. Mind üllatas tõsiselt, et ta üldse arvutada oskas. Ning järgmine üllatus kõlas Sepa esituses järgmiselt: „Aga protsendid?”

„Mis... mis protsendid?” kokutasin. „Kõik viis tonni on olemas.”

„Ma ei tee siin heategevust! Kui laenan, tahan ka protsente.”

„Palju?”

„Tonn.”

„Tonn?” Kuradi vereimeja! „Aga... mul ei ole nii palju kaasas...”

„Ei ole vä?” pilkas Sepp. „Mis me siis teeme?”

„Võin homme tuua, siinsamas...”

„Leppisime kokku, et kolmapäev, 13. september. See tähendab – täna!”

„Aga...”

„Tuleb tonn või ei tule?”

„Ma käin kähku kodus ja toon ära,” pakkusin talle.

Sepp jäi vist mõttesse. Igal juhul oli ta mõne sekundi vait. „Saad pool tundi,” ütles ta siis peaaegu armuliselt.

Olin vaat et tänulik, kui baarist välja tormasin ja oma kulunud majalogu poole kihutasin. Komistasin paar korda konarlikul kõnniteesillutisel ning vandusin omaette, aga jõudsin siiski viie minutiga eesmärgini. Jooksin välisjalanõudes oma tuppa, panin tule põlema ja tõmbasin lahti kirjutuslauasahtli, kus Maurilt saadud ülejäänud papp seisma pidi. Tuhnisin veidi paberites ja muus kilas-kolas, mis sinna oli kogunenud, ning kui tšipsidest veel haisugi polnud, pöörasin terve sahtli pahupidi. Ainus, mida ma ei leidnud, oli... RAHA!!

Oh põrguvürsti litsike! Ma läksin täiega närvi ja sööstsin nagu pöörane hunt kapi kallale. Veel mõni minut hiljem oli kogu tuba riideid täis (nii vähe-palju, kui mul neid oli ja on), kuid ühegi hilbu taskust papp välja ei ilmunud. Koolikotist ka mitte. Voodi all ka ei olnud. Raamaturiiulis samuti mitte. Ometi teadsin surmkindlalt, et olin pannud papi kirjutuslaua esimesse sahtlisse. Ma ei käi papiga kunagi kergekäeliselt ümber. Aga nüüd, hüüa või taevast appi! Kuhu mu papp kadus? Kuhu see kadus?!

Mind tabas õõvastav mõte. Meelekohad paisusid vihast. Jooksin mampsi tuppa – teda ennast ei olnud seal. Pöörasin ka selle ruumi pea peale, kiskusin kõik tema kaltsud kapist välja, kobasin taskud läbi ja sitapurugi leidmata heitsin hilbud põrandale. Tuhnisin kõigis sahtlites ja kappides, aga ei kohanud roostes sentigi. Mul tekkis tahtmine kogu tuba segi peksta, kuid õnnetuseks ilmus lävele Kaisa. Ta valvas täna isa järele. Ilmselt oli ta mu pisikest lärmi kuulnud.

„Mis mässad siin?” küsis ta kohkunult, kui sassis tuba nägi.

„Mamps, kuradi lits!” räuskasin ma. „Ta rottis kogu mu papihunniku!”

„Mis papi...?”

„Selle, mis... ma tööst kõrvale panin,” seletasin kähku. Ma ei hakanud Kaisale papi täpset päritolu tutvustama. Eriti kui see nüüd mampsi käes hallitas.

„Kust sa tead, et tema võttis?”

„Kes siis veel? Sina ju ei võtnud?”

„Muidugi mitte,” sõnas Kaisa solvunud toonil.

Kukkusin istuli voodile. „Kuule, õeke, kui ma järgmise viieteistkümne minti jooksul seda pappi kätte ei saa, lendavad kõik mu hambad viieteistkümne sekundiga! Mõistad?”

„Palju sul vaja on?”

„Üks närune tonn.”

„Terve tonn? Kellele sa võlgu oled?”

„Sepale.”

„Jessas!”

„Ära jessata midagi! Kaalul on minu elu ja tervis.” Viimaste minutite jooksul oli nende väärtus paraku katastroofiliselt langenud. Olin parajalt perses. „Kas sa tead, kuhu mamps läks?”

Kaisa raputas pead. „Ei.”

Ma ohkasin. „Mis ma siis nüüd teen? Ah?”

„Kas Sepp ei oota?”

„Sepp on maru täpne vend. Temale juba sõna ei murta.”

„Laena kelleltki,” andis Kaisa täiesti mõttetu soovituse.

„Milline loll annab mulle kiiremas korras tuhat eeku võlgu?”

„Aga Mauri?”

„Tema ei laena kellelegi,” ütlesin kiirelt.

„Isegi sulle mitte?”

„Isegi mulle mitte.”

„Aga te olete ju suured sõbrad?”

„Ära targuta niisama! Olen juba küllalt närvis.” Tõusin püsti ja tundsin, kuidas adrenaliin veres pulbitses ning väljapääsu otsis. Tahtsin märatseda. Tõmbasin öökapil seisnud lambi ühes juhtmega seinast ning virutasin vastu seina kildudeks.

„Joel!” hüüatas Kaisa kohkunult.

Ma ise ka ehmatasin. Kildude klirin kumises mõni aeg mu kõrvus. Siis tuli mul tahtmine selle nõmeda toa omanik ära kägistada. Oleks ma vaid teadnud, kust teda sel hetkel leida.

Kell on halastamatu masin. Ta kamandab sekundeid ja venitab neist üha uusi minuteid. 22.58. Aega jäi aina vähemaks. Kartsin juba, et Sepp tuleb mulle ihulikult järele. Ja ma pappi ei saa, ja ma pappi ei saagi! Pankrot! Kartsin, et ka minu elu tabab sel neetud õhtul pankrot. Olin omadega läbi. Närvid tukslesid mu kehas. Kuid otsustasin siiski, võib-olla esimest ja viimast korda elus, Kaisa nõu kuulda võtta. Mul oli pihus viimane õlekõrs. Ja ma helistasin sõbrale.

Valisin raske südamega Mauri numbri. Kutsuv signaal. Veel üks. Ja teinegi. Viimaks ta vastas.

„Jah?”

„Eeeh... Sorri, et nii hilja kõllan, ma, noh, tahan sinult ühte teenet.”

„Okei, kuigi ma olen juba voodis,” sõnas Mauri. Ta kaobki tavaliselt juba kümne paiku õhtul teki alla. Mõnikord koos Katrega.

„Piinlik lugu juhtus,” ütlesin. „Tead, mul oleks veel... pappi vaja.” Oleksin meelsamini keevasse õlisse hüpanud, kui need sõnad lausunud.

„Palju?” küsis Mauri viivitamata.

Nimetasin talle summa ning kuulasin telefonist kostnud kuratlikku vaikust.

„Tahad juba homseks?” päris ta siis.

„Kas kiiremini ei saa?” Minu hääl oli väga närviline. „Näiteks viie minuti pärast.”

„Ära rebi!” hüüatas Mauri. Njah, mu appihüüd kõlas tõesti nagu nali, kuid paraku oli tuju kildude puistamisest enam kui kaugel.

„Kui ma seda summat ei saa, lööb Sepp mu lõualuu sodiks.” Pidin ma seda niimoodi ütlema! Mauri võttis mu sõnu kindlasti ultimaatumina.

„Rahune maha,” sõnas ta oma tavalisel kindlal ja julgustaval moel. „Ma mõtlen midagi välja.”

„Mõtle kähku,” anusin teda ja vaatasin kella. Tablool seisid numbrid 23.01. „Noh?”

„Kas Sepal oli kamp kaasas?”

„Mis see siia puutub?”

„Kui ta üksi on, patsutab ta sulle väikese viivituse pärast ainult õlale. Kambata ei julge ta sind läbi klohmida.”

„Kust sa tead? Ta oli täna rämedas tujus...”

„Ära pabista, Joss! Saame kolme, no ütleme nelja minuti pärast sinu maja ees kokku. Sobib?”

„Jah,” vastasin üsna tasa. Mul ei olnud enam valikuid.

Kell 23.05 peatus maja ees jalgratas, Matsu sadulas. Kapuutsiga dressipluus seljas, plätud jalas.

„Hei, Joss!” hüüdis ta mulle ja ulatas kaks Jakobsoni, seekord ilma ümbrikuta. „Võta, ja ära enam nii tee.”

Ma teadsin väga hästi, mida ta selle „nii” all mõtles.

„Sa oled mu elupäästja!” Oleksin teda äärepealt kallistanud, kuid selleks polnud tõesti aega.

„Hüppa nüüd raamile, ma viin su ära,” lausus ta kapuutsi kiivriks pähe tõmmates. „Baari, jah?”

„Just!” ütlesin ratta pärale ronides.

Öine linn koos oma põlevate tänavalaternate, mõne üksiku valgustatud akna ja eksinud autoromuga lausa lendas meist mööda, kui Matsu jalgratas meetreid neelas.

Jõudsime baari ette täpselt kell 23.07. Ühesõnaga, õigeks ajaks. Kargasin rattalt maha ning tänasin Maurit veel kord. Seejärel naasin baari.

Esialgu ei märganud ma Seppa kusagil. Võib-olla oli ta jälle vetsus? Kontrollisin sellegi koha üle, kuid asjata. Ehk tahtis ta mind pisut praadida? Püüdsin rahulikult sisse-välja hingata ning pingule tõmbunud lihaseid lõdvestada. Aga õlut ma selle tarbeks tellima ei hakanud. Pappi võib mujalegi kulutada.

Istusin jälle baaripukile. Viskivend ja blondiin olid kadunud, habetunud tegelased samuti. Ainult kaks kutti mängisid piljardit ning tegid seda nii lärmakalt, et jäi mulje, nagu torgiks palle terve meeskoor. Kohalik lesbipaar oli kah kohal – nad lakkusid teineteist hämaras nurgalauas ning kilkasid iga momendi tagant, et nende kohalolekut ikka märgataks. Üldiselt ei ole mul lesbide vastu midagi. Homode vastu ka mitte, kui nad just mulle külge lööma ei tõtta.

Aga Seppa ei olnud. Pidin teda tahes-tahtmata otsima minema. Tegin hingelistki leidmata baarile mitu tiiru peale. Kuid olin unustanud vana tõetera, mida tuulgi selle linnakolka majade vahel vihisedes sosistab: „Sa ei leia Seppa, Sepp leiab sinu!” Ja nii juhtuski. Sepp ilmus jälle nagu vaim minu selja taha. Judinad jooksid üle mu keha, kui tema külm ja madal hääl teatas: „Sa jäid hiljaks!”

„Ei jäänud,” ütlesin mina. „Mul kulus täpselt pool…”

„Jäid hiljaks!”

„Ma ei leidnud sind kohe ja…”

„Jäid hiljaks, poisu!” kõmistas Sepp. Tõtt-öelda mulle ei meeldi, kui minust vaid mõni aasta vanem tegelane nimetab mind poisuks, aga sel õhtul ei hakanud ma protestima. Sepp astus paar sammu lähemale ja tema suunurgas hõõgunud pläru lõi mulle kibeda suitsusopsu silma.

„Aga ma tõin papi,” seletasin kähku. Ei teagi, kas ma pabistasin või mitte. Olin nii segaduses, et ei saanud vist arugi, mis toimub või toimuma hakkab. Pistsin käe südamepoolsesse jakitaskusse ja… ma ei leidnud sealt tolmurulligi! Katsusin teist taskut. Ka see oli tühi. Aga ometi võisin vanduda, et panin Matsult saadud papi just jakitaskusse. Hakkasin järsku higistama. „Tõin papi…”

Sepp hingas mulle otse näkku. Tema kalasilmad välkusid nõudlikult. Torkasin käe automaatselt püksitaskusse ja… tõmbasin sealt välja kaks pisut kortsunud rahatähte. Tõstsin need Sepa lõusta ette ning järgmisel hetkel asusid rahapaberid juba tema hõlma all.

„Ole tänatud,” surus ta läbi hammaste ning irvas irooniliselt. Seejärel tõstis ta kämbla, lõi sõrmed harali ja lajatas mulle õlale. „Järgmise korrani,” sõnas ta pimedusse kadudes.

Ei iial enam, vandusin endale mõttes. Ei iial!