Читать книгу Kurikuulus rüütel - Margaret Moore - Страница 6

Bayard ei teadnud, mida oodata, kui oli leedi Gilliani leebelt noominud, kuid ta polnudki väga üllatunud, kui märkas leedi rohelistes silmades samasugust väljakutsuvat sädet, misjärel naine astus tema juurde, tõusis kikivarvule ja suudles teda südamlikult mõlemale põsele.

Taganedes õhetasid leedi palged üpris korralikult.

“Mäherdune entusiasm,” nipsas Bayard. “Võib-olla on mul veel selle üle hea meel, et mind Averette’i saadeti.”

Leedi punastas veelgi sügavamalt ja nad vahtisid tõtt, kuni halliuks avanes ja üks mees astus sisse. Ta oli umbes Bayardi-vanune ja kandis pikka maaniulatuvat tuunikat. Ta võinuks olla preester, kuid tal polnud paljakspöetud lagipead ja pilk, mille ta leedile heitis, polnud sugugi preesterlikult vaga.

Jällegi huvitav. Kui arvestada leedi südamlikku suudlust ja noore mehe ilmselget kiindumust, võis Bayardi esmamulje naisest petlik olla.

Ta oli pidanud leedi Gilliani sedasorti aadlikuks, kellest saaks hea nunn.

Tegelikult polnud sel mingit tähtsust. Bayard oli siin Armandi korraldusel ja tõsiste eesmärkidega, mitte selleks, et trotslike noorte leedidega meelt lahutada.

“Sir Bayard de Boisbaston, see on Averette’i lossiülem Dunstan de Corley,“ tutvustas leedi Gillian noormeest. “Dunstan, Sir Bayard toob Adelaide’ilt uudiseid. Palun tule meiega kaasa privaatkambrisse.”

Nende sõnadega hakkas ta halli poole liikuma, kuid jäi trepil seisma ja keeras näo uuesti hoovi poole. “Iain!” hüüdis ta. “Tule sinagi meiega!”

Šotlane liitus nendega, mispeale Averette’i leedi juhatas Bayardi, lossiülema ja garnisoniülema läbi teenritest tühja halli. Nende samme summutasid põrandale laotatud puhtad, ravimtaimelõhnalised kõrkjad. Hagijad vinnasid end jalule ja olid niisama sünged ning valvsad kui aias olnud sõdurid.

Üks koertest hakkas urisema, kuid leedi napp korraldus sundis ta vaikima.

Viimaks silmas Bayard teenrit. Köögiukse vahelt piilus noor punapäine ja tedretähniline näitsik. Taibanud, et teda on nähtud, kadus ta kiiresti vaateväljalt. Võib-olla oli ta lihtsalt häbelik, kuid Bayardile hakkas juba tunduma, et leedi Gilliani majapidamine polnud kuigi rõõmus koht.

Halli tagumises otsas möödusid nad sirmist, mille varjus oli veel üks uks, ja ronisid trepist üles, kuni jõudsid kitsale puiduga kaetud kõnniteele, mis viis koridorist kindluse keskpaika ning oli maapinnast umbes nelja ja poole meetri kõrgusel.

Piisanuks kõnniteele tuletegemisest, et sellele alale juurdepääsu takistada, kui välja arvata redeliga ronimine, ent sel juhul pidi sissetungija arvestama nooltesaju, kivirahe või keeva vee sahmakaga. Kui kindluses leidus kaev ja toitu, võidi siin nädalaid redutada.

Leedi keeras välimise ukse lukust lahti ja ootas, kuni kõik olid hoonesse sisenenud.

Sees hakkas Bayard tahumatuid halle kiviseinu uurima. Ümber sisemüüri tiirutav keerdtrepp viis järgmisele korrusele, teised trepid aga kuhugi allapoole, ilmselt kambritesse, mida kasutati laoruumide ja vangikongidena.

Armandi oli hoitud kuude viisi sarnases kongis, kuid Ormonde’i hertsog oli kohelnud Bayardit pigem nagu külalist kui vangi.

Korrus kõrgemal olev ruum, kuhu leedi mehed juhatas, polnud privaatkambri moodi, sest seal polnud voodit ega midagi muud, mis viidanuks asjaolule, et tegemist on kellegi isikliku toaga. Võib-olla just eraldatuse tõttu ülejäänud lossist oli siin hakatud arveraamatuid ja lossi varasid hoidma. Selle tõendiks oli raudvitstega raske puukirst, mille ühes nurgas rippus kopsakas lukk.

Päike paistis võlvikujulisest aknast sisse ja valgustas lauaplaati. Laua parempoolsel äärel seisis küünlajäänustega küünlajalg. Samuti vedelesid seal mõned suled, justkui oleks keegi siin rutakalt korda loonud. Laua kõrval oli tool, mille tegi mugavamaks üksnes istepadi. Ukse vastasseina ääres seisis kapp, kus hoiti kümnisetoimikuid ja muid paberirulle.

Bayard torkas käe vöö vahele ja õngitses välja kirja, mille Ar­mand oli tema hoolde usaldanud.

Gillian võttis rullikeeratud pärgamendi ärevust varjates vastu ja läks akna juurde. Ta usaldas Dunstanit ja Iaini, ent kartis meeste lähedal liiga emotsionaalseks muutuda.

Ta kääris mõttes käised üles, valmistus halvimaks, avas sinise vahapitseri ning hakkas lugema.

Adelaide avaldas lootust, et Gillian ja kõik teised Averette’i asukad on terved nagu temagi. Tõtt-öelda oli ta väga õnnelik, ent kavatses sellest hiljem rääkida. Kõigepealt pidi ta Gilliani hoiatama.

Gillian luges kiiremini ja sai teada, et Adelaide oli aidanud peatada kuningavastase vandenõu, mis oleks võinud põhjustada mässu ja kodusõda. Ent paraku oli üks vandenõulastest põgenema pääsenud ja Adelaide kartis, et tema õed on nüüd ohus. Ta oli kirjutanud ka Lizziele ja palunud õel viivitamatult Averette’i sõita.

Sir Bayard de Boisbaston, kellele Adelaide oli sõnumi usaldanud, oli oskuslik rüütel ja turniiride tšempion, kes oli äsja Normandiast kuninga kampaanialt naasnud. Ta pidi jääma Averette’i niikauaks, kuni kõik reeturid on kinni püütud ja vangi pandud või tapetud.

Gillian pööras pilgu Sir Bayardi poole, kes seisis nüüd, käed selja taga kokku põimitud, ja suhtus kõigisse toasviibijaisse nii, nagu peaksid nad teda nagu kangelast suurima heameelega teenima.

Kui see mees arvas, et võib Gilliani siinsamas, tema kodus ja tema inimeste keskel valitseda, siis eksis ta rängalt!

Gillian haaras kirja tugevamini pihku ja jätkas kiiruga lugemist.

Sir Bayard oli ka lord Armand de Boisbastoni poolvend. Lord Armand oli peeneim, auväärseim, vapraim ja parim mees kogu maailmas.

Ning Adelaide’i abikaasa.

Gillian jõllitas rabatult pärgamendile kirjutatud sõnu. Adelaide oli abielus? See polnud võimalik. Lihtsalt polnud.

Adelaide ei annaks end iialgi mehele, ei laseks ennast valitseda ja kohelda nagu vallasvara, omamata vähimatki sõnaõigust. Kui keegi võinuks nende kokkuleppest taganeda, siis võib-olla Lizette, kuid mitte Adelaide, kes oli teinud ettepaneku säärase tõotuse anda ning loetlenud üles kõik põhjused, miks naine ei tohiks abielluda.

Armand on päri sellega, et Averette jääb endiselt sinu koduks ja sinu vastutusele, kirjutas Adelaide. Tal on põhja pool isiklikke maavaldusi ja tema sõnul on neist rohkem kui küll. Tõepoolest, Gillian, ta on parim mees.

Gillian ei uskunud õde. Ta tundis armumise jõudu ja armastuse väge ning Adelaide paistis omadega täiesti sees olevat. Seesamune lord Armand de Boisbaston võis lihtsalt valvsust ­uinutada ning mõne aja pärast Averette’ile nagu raisakotkas jaole karata – iseäranis juhul, kui tema poolvend oli juba seal teda toetamas.

Mureliku ilmega Dunstan astus paar sammu lähemale. “Mis lahti? Kas Adelaide on haige?”

Gillian raputas pead. “Ei, temaga on kõik korras.” Või vähemalt tervise mõttes. Teda võis olla lihtsalt armupalavik tabanud.

Aga kui mõeldamatu oli tõepoolest teoks saanud ja Adelaide oli abiellunud, siis pidanuks ta sellest õele isiklikult teatama. Ta ei saadaks võhivõõrast meest, kes peaks aitama Averette’i kaitsta.

Gillian torkas kirja Dunstani nina ette. “Kas sa usud, et see kiri on mu õelt?”

“Tundub küll Adelaide’i käekiri olevat,” pomises mees ja asus lugema.

Gillian sai kohe aru, millal Dunstan jahmatava osani jõudis. “Ta on abielus?” Mees vahtis suurisilmi Sir Bayardit. “Teie vennaga?”

“Poolvennaga.”

Pool- või pärisvend, mis vahet seal oli?

“Kes on abielus?” tahtis Iain teada.

Sir Bayardi lõug läks krampi, ent ta vastas rahulikul toonil: “Leedi Adelaide abiellus hiljuti mu poolvenna lord Armand de Boisbastoniga, kes on tema valduste rüütel.”

“Millal? Kuidas?”

“Nelja päeva eest,” kostis Sir Bayard endise rahuga. “Nii nagu tavaliselt. Mina isiklikult ei viibinud laulatusel, sest naasin äsja Prantsusmaalt, kuid ma kinnitan teile, et nad on abielus ja väga armunud. Koguni nii armunud, et Armand loobus õigustest Averette’ile.”

Gillian taipas, et see on Sir Bayardi meelest midagi uskumatut, ning tegelikult oligi. “Esimest korda kuulen lordist, kes keeldub maad juurde saamast.”

“Pole tähtis, mida teie või mina sellest arvame, kuid just niisuguse lepingu ta oma naisega tegi,” kinnitas Sir Bayard. “Aumehena peab ta sellest kinni. Ja mina annan teile rüütli ausõna, et kiri on teie õelt ning te olete tõepoolest ohus.”

“Ohus?” kordas Iain. “Mis ohus?”

Gillian selgitas rutakalt, mida Adelaide oli vandenõu kohta kirjutanud, kaasa arvatud uudise, et Sir Bayard peab Averette’i jääma. See asjaolu ei meeldinud Dunstanile ja Iainile põrmugi rohkem kui Gillianile.

“Kui kauaks?” uuris Iain.

“Niikauaks, kuni mu vend ja tema abikaasa otsustavad, et minu siinolek pole enam vajalik,” vastas Sir Bayard.

“Kas minul polegi selles asjas sõnaõigust?” vihastas Gillian.

“Võite kindel olla, armuline leedi, et teie jääte Averette’i valitsema,” lubas Sir Bayard. “Mina annan teile vajaduse korral üksnes nõu ja abi, muud midagi.”

“Me suudame ennast ise kaitsta,” teatas Dunstan ja puudutas mõõgakäepidet, mida ta oli hoidnud üksnes harjutustundides.

Sir Bayard kergitas kulmu ja pani oma jõulised käed vaheliti. “Kas teil on kogemusi meeste juhtimisel lahingus? Või piiramisrõngas?”

Iain lõi rinna ette. “Mina käisin lahingus juba siis, kui teie alles ema tissi imesite.”

“Ma ei küsinud selle kohta,” nipsas rüütel. “Kas olete lahingus või piiramisrõngas mehi juhtinud?”

Iain jäi haudvaikseks. Gillian teadis, et mees on osalenud lahingutes, kuid saanud garnisoniülemaks alles hiljuti tema isa kaudu, kes suri varsti pärast ameti üleandmist ajurabandusse. See leidis aset järjekordse purjutamise ajal, mil ta räuskas poegade vähesuse üle ja needis jumalat, et too talle üksnes kasutuid tütreid kingib.

Dunstanil polnud mingisugust lahingukogemust. Tema ülesanne oli aritmeetikat osata ja täpseid arveid kokku lüüa.

“Vaenlased, kellega meil on tegemist, on otsusekindlad mehed,” lausus Sir Bayard, “ja kui te oma uhkust rahva heaolust tähtsamaks ei pea, siis võtate minu pakutud abi vastu.”

Aga mis siis, kui kiri vastabki tõele, mõtles Gillian. Mis saab juhul, kui ohtlikud ja halastamatud vaenlased, kellest Adelaide ja Sir Bayard rääkisid, tulevadki Averette’i? Ta uskus Iaini võimetesse, kuid temast olnuks rumal kogenud rüütli abist keelduda. “Hea küll, armuline lord, võite siia jääda.”

Gillian tõstis Iaini ja Dunstani protesti vaigistamiseks käe ja jätkas Sir Bayardiga rääkimist. “Ehkki ma olen üpris kindel, et Iain ja minu mehed suudavad Averette’i igasuguste vaenlaste eest kaitsta, võite teie oma sõduritega siia jääda. Kuid ma kirjutan oma õele, et saada kinnitust, kas olete ikka see, kelleks ennast nimetate ja kas kirja sisu vastab tõele. Aga nüüd, armuline lord, mil olete kirja kätte toimetanud, võite halli minna ja endale kehakinnitust pakkuda.”

Sir Bayardi tumedate kulmude vaevumärgatav allavajumine andis Gillianile märku, et mees saab aru, et teda aetakse minema. Ent sellegipoolest ei reetnud rüütli toon viha, kui ta lausus: “Kohtumiseni sel juhul, armuline leedi!” Ta tegi midagi kummardusetaolist ja loivas uksest välja.

“Tühja see külalislahkus, aga me peaksime selle ülbe eesli viivitamatult väravast välja ajama!” põrutas Iain kohe, kui uks oli sulgunud.

“See mees peaks lahkuma Averette’ist juba täna,” nõustus Dunstan. “Mäherdune häbematus!”

Gilliani pilk rändas ühelt mehelt teisele ja ta hindas nende ustavust ning muret, kuid samas ei võinud unustada, et Averette ja selle elanikud olid tema vastutusel. “Võib-olla me olemegi abielu kaudu sugulased? Enne kui me pole milleski kindlad, peame kohtlema teda nagu külalist. Kui ta osutub ikkagi vaenlaseks, on targem hoida teda siin, kus saame teda jälgida.”

“Nojah, seda küll,” möönis Iain.

“Aga võib-olla on ta spioon, kes üritab meie garnisoni tugevaid ja nõrku külgi välja selgitada?” oletas Dunstan.

Gillian polnud sellele mõelnudki ja see mõte pani tal kõhus keerama. “Averette’il pole nõrku külgi.”

“Neid on alati, armuline leedi,” kostis Iain. “Hoolimata sellest, kui hästi me oma mehi treenime või müüre tugevdame.”

Gillian teadis, et garnisoniülemal on õigus, kuid Adelaide’i kiri ja lossiproua kohusetunne ei lubanud tal Sir Bayardit minema saata. Polnud välistatud, et kiri on ehtne ning õde oli selle rüütli neile tõepoolest appi saatnud. Ta ei tahtnud solvata aadlikku, kes on õe abielu kaudu tema sugulane, või keelduda abist, kui Averette’i varitses oht.

Ent ta ei kavatsenud lasta võimalikul spioonil vabalt oma valdustes ringi hulkuda.

“Tema ja ta mehed jäävad siia,” otsustas Gillian. “Jätame mulje, et nad on meie aukülalised. Öelge teenritele ja sõduritele, et nad kohtleksid Sir Bayardit, tema kannupoissi ja nende sõdureid äärmise viisakusega, kuni saavad teistsuguse korralduse. Siiski ei tohi meie külalised lossi valdustest väljuda. Kui Sir Bayardil või tema meestel on vastuväiteid, siis saatke nad minu juurde.

Iain, lase pool garnisoni külla majutada, et meie tõelist jõudu varjata. Väljaõpped ja harjutamised kolivad kaugematele niitudele.

Lisaks sellele tuleb kõikidele sõduritele ja teenritele öelda, et kui nad näevad kahtlast käitumist, siis tuleb meid viivitamatult informeerida.”

Gillian läks kõrge kapi juurde ja asus sealt puhast pärgamenti otsima. “Kirjutan Adelaide’ile, palun tal saadetud kirja sisu kinnitada ja esitan muuhulgas küsimusi, millele ainult tema oskab vastata. Niiviisi saame kindlalt teada, kas kirjad on võltsitud.”

“Tark mõte, armuline leedi,” kiitis Dunstan.

Gillian leidis pärgamendi, viskas selle lauale ja võttis kapist savist tindipoti ning sule. “Niikaua, kuni me pole kindlad, kas kirja sisu vastab tõele, hoiame Sir Bayard de Boisbastonil ja tema meestel hoolikalt silma peal.”

“Selge, armuline leedi,” kostis Dunstan.

“Selge,” kordas Iain sünge kajana.

“Noh, mis teie nimi on?” küsis häbelik Peg kaupmehelt, kelle vanker veinitünnide ja -vaatidega samal päeval veidi hiljem Täku­pea ees peatus.

Kaupmees polnud mitte üksnes silmanähtavalt jõukas, kui riiete järgi otsustada, vaid ka noor, sale ja ligitõmbav – säärastele meestele armastasid kõik tüdrukud oma seltsi ja oskusi pakkuda. Mees üritas ilmselgelt habet kasvatada ja ehkki Pegile habemed ei meeldinud, oli ta valmis erandit tegema, kui hind oli sobiv.

Kõrtsi sees võtsid talunikud ja külaelanikud pärast rasket viljalõikust ja kariloomade talitamist napsi. Meestele meeldis lobiseda ilmast, võimalikust vilja- ja köögiviljasaagist ning vahel ka Johnist ja tema seadustest. Enamikul neist olid harjumuspärased istekohad. Näiteks mölder Geoffrey istus vaatide juures, tema vaenlane – pagar Felton – vedeles madala laega kõrtsitoa vastasseina ääres pingil, ning vana Davy ja tema semud konutasid kamina ees.

“Mina olen Charles de Fenelon,” vastas veinikaupmees sõbralikult naeratades. “Londonist.”

“Kas tõesti?” küsis Peg ja kummardus lähemale, et mees saaks tema rindadele korraliku pilgu heita. “Kas te tulete või lähete?”

“Olen praegu tagasiteel Bristolist Londonisse,” sõnas kaupmees. “Aga kõigepealt tahaksin siinsesse lossi veini müüa. Kas lossiülemaga on lihtne kokku saada?”

Õllekann puusale toetatud, õõtsutas naisteenindaja ennast küljelt küljele ja näksis oma juuksesalku. “Dunstan de Corley käib tihti külas. Võin teid tutvustada, kui soovite.”

“Tasuksin teile heldelt,” lubas Charles ja patsutas vöö külge kinnitatud kotile. “Mis on teie nimi, neiuke?”

Rahakotti nähes muutus naise naeratus veelgi suuremaks. “Peg.”

“Peg,” kordas kaupmees tähendusrikkalt ja tiris teenindaja endale sülle.

Naine kiikas üla õla suure ja turske mehe poole, kes hiiglasliku õllevaadi kraani kallal toimetas.

“Teie abikaasa?” uuris Charles, kes soovis küll ihale järele anda, kuid ei tahtnud kakelda.

“Ei, veel mitte,” vastas Peg itsitades ja põimis käed ümber kaupmehe kaela. “Pealegi pole Samil selliste asjade vastu midagi. Mida rohkem ma teenin, seda kiiremini võime abielluda.”

“Ah soo,” pomises Charles ja nuusutas naise kaela, ent asus kohe tähtsate asjade kallale. “Kas lossiülem on kõva kaupleja?”

Peg itsitas jälle. “Ta on jah üpris kõva.”

“Ma ei mõelnud seda.”

Naine mossitas veidi, kui kaupmees tema naljast aru ei saanud. “Ta on nutikas sell, kuid tema sõna ei maksa midagi. Otsustaja on leedi.”

“Leedi Adelaide?”

“Ei, mitte tema. Leedi Adelaide on kuninga juures. Pidasin silmas tema õde, leedi Gilliani, kes on veelgi nutikam kui Dunstan – kindel see! Aga neil on lähiajal rohkem veini tarvis. Äsja saabus siia üks rüütel ja ma kuulsin, et ta jääb siia pikemaks ajaks.”

Veinikaupmees kergitas huvitatult kulme. “Rüütel?”

“Jah, koos kannupoisi ja sõduritega.”

“Leedi kosilane? Võib-olla vajavad nad veini pulmade tarvis.”

“Edu talle, kui ta kavatseb leedit kosida,” nipsas Peg ja lehvitas oma pähkelpruune juukseid. “Olen kindel, et leedi Gillian saadab ta pikalt – just nii nagu tema õde vahetult enne teda. Neile mehed ei meeldi eriti. Minu arvates on see ebaloomulik.”

Peg limpsis huuli ja torkas keele võrgutavalt suust välja. “Kas teie arvates samuti?”

“Muidugi,” kostis Charles. “Olen kuulnud, et leedi Adelaide on väga ilus. Kas tema õde on samuti iludus?”

“Jumal hoidku, ei!” torkas Peg ja purskas naerma. “Ta on üpris kenake, kuid võrreldes oma õdedega on ta inetu nagu põrsas.”

Peg vänderdas paljulubavalt. “Kas võtate midagi meie pakutavast, härra?“ küsis ta, kuid ei pidanud silmas õlut.

“Kindlasti.” Charles niheles veidi, lastes naisel tunda mõju, mida too mehele avaldas. Samal ajal liikus kaupmehe käsi Pegi rinna poole. “Aga kõigepealt võtaksin ühe õlle.”

Peg ei üritanudki mehe kätt peatada, kuid ei läinud ka jooki valama. “Mitte veini?”

“Õlu on odavam.”

“Praegu õlu, hiljem midagi muud... kaks hõbepenni,” teatas Peg, kummardus üle veinikaupmehe käsivarre ja surus rinnad tema vastu, lastes mehel ennast julgesti kombata.

Jumala eest, Londonis saanuks mees poole väiksema summa eest kõik, mida ihaldas! “Väga kallis.”

Peg naeratas, paljastas ilusad valged hambad ja vingerdas veel veidi. “Ma olen seda väärt.”

Charles torkas käe tema pihikusse ja heitis vaadi juures askeldavale tüübile vargsi pilgu. Tüüp naeratas ja paistis rahul olevat, justkui oleks naine talle äsja kullakoti ulatanud. “Hea küll. Kes on see rüütel, kes lossi külastab?”

“Üks nägus tüüp, kellel on arm näol. Mingisugune Bayard.”

“Bayard de Boisbaston?” küsis Charles järsult.

“Jah, mis siis? Mis selle Bayard de Bois... battoniga lahti on? Mida ta tegi?”

Charles vangutas pead ja tõsines. “Kui kuulujutud vastavad tõele, siis peab teie leedi ettevaatlik olema. Õukonna naised kutsuvad seda meest mustlasarmukeseks, kes rändavat voodist voodisse ja röövivat südameid nagu vandersellid, kes väidavad, et oskavad tulevikku ennustada. Räägitakse, et tal on olnud vähemalt viiskümmend armukest ja seda üksnes õukonnameeste abikaasade ning tütarde seas.”

“Viiskümmend?” Peg tegi suured silmad ja ahmis õhku. “Kuidas on võimalik, et kellegi mees või isa pole teda veel tapnud?”

“Keegi ei söanda talle vastu hakata. Ta on võitnud kõik turniirid, millest on osa võtnud. Väidetavalt on ta nii raevukas võitleja, et isegi saatan põgeneks tema mõõgatera eest, kui ta on otsustanud selle käiku lasta. Kuid alati ta ei tee seda. Eelmisel aastal sööstis ta Normandias ühte lossi, kuid alistus juba kolme päeva pärast. Ormonde’i hertsog, kelle naine on erakordne iludus, võttis ta vangi. Õukonnas kahistatakse, et Bayard de Boisbaston alistus üksnes selleks, et saada võimalust naist võrgutada – ja see tal ka õnnestus.”

Peg tõmbas sügavalt hinge. “Ta loobus lossist üksnes selle nimel, et naist võrgutada?”

Veinikaupmees noogutas. “Vähemalt nii räägitakse. Ja nüüd on ta siin.”

“Kui tal on leedi Gilliani suhtes kurjad kavatsused, paneb leedi ta kohe paika,” sekkus noor Davy kindlameelselt vestlusse ja ulatas vanaisale õlle ning juustu kõrvale paksu viiluka leiba. “Leedi Gillian on samuti kange nagu kurat.”

“Pühaduseteotus!” porises pudupoodnik nurgast, kus ta oma õlut lürpis.

“Teie, naised, mõtlete alati abiellumisele,” jätkas noor Davy ega teinud poodnikust väljagi. “Lasite tal abielluda James d’Ardenayga vaevalt nädal pärast seda, kui vaeseke oli siia jõudnud.”

“Nojah, aga tema suri,“ raius Peg kiivalt.

“Me ei peaks leedi abiellumise pärast muretsema,” märkis pagar Felton oma kohalt ukse juurest.

“Kas sina laseksid tal esimese kosilasega abielluda?” kostis mölder nurgast, ruumi teisest otsast, olles oma vaenlasest võimalikult kaugel. “Kas tahaksid, et mõnest neist lollpeadest, kes on tal kosjas käinud, saaks uus lord? Mina ei tahaks. Jumal hoidku meid ülbete idiootide eest!”

“Arvatavasti ei taha ta oma isa pärast abielluda,” hüüatas vana Davy kamina eest. “Julm ja vastik lurjus selline! Temasugune paneb iga naise uskuma, et surm on etem kui abielu.”

Veinikaupmees niheles jälle, kuid seekord kärsitusest. “Kui teie tahate ainult leedist rääkida, siis peaksin võib-olla üksi põhku pugema.”

Peg kargas jalule, haaras mehe käest ja viis ta kõrtsihoone teisele korrusele, kus reisijatele öömaja pakuti ning tema ise oma teist teenust pakkus. “Ärge olge pahane, Charlie. Me peame lossis toimuva vastu huvi tundma nagu teiegi muretsete kuninga maksude pärast. Leedi Gillian on hea inimene vaatamata sellele, et ta on leedi. Keegi ei soovi talle halba.”

Kui kaupmees ja Peg olid trepist üles läinud, vahtis vana Davy ärevalt teistele otsa. “Huvitav, kas tema jutus ivake tõtt ka leidus?”

“Mitte raasugi,” oli noor Davy kindel. “Leedi Gillian on liiga väärikas ja tark, et lasta end libekeelsel rüütlil lollitada, olgugi, et too on nägus. Kas mäletate toda rüütlit, kes siin käis? Sir Watersticks või kes iganes. Kas leedi ei saatnud teda küllalt kiiresti pikalt?”

Kõrtsitoas istuvad mehed kõkutasid naerda ja noogutasid.

“Pani tema juuksed põlema,” itsitas vana Davy ja ahmis naeru­pahvakute vahelt õhku. “Loomulikult pidi ta ütlema, et see oli õnnetus, kuid juustel kulus tagasikasvamiseks vähemalt aasta. Ja oi, kuidas ta vandus!”

“Oh, seda armastust! See on üks imeline asi,” irvitas mölder pagari suunas. Seejärel hakkas ta laulma mingisugust ballaadi ammukaotatud armastusest. Pagar valas õllepära kurku ja tormas kõrtsist välja.