Читать книгу Minu Amsterdam - Margot Roose - Страница 5

„Kui sa Hollandisse kolid, siis põhiline on kindlasti kuningannapäevaks (Koninginnedag^[1.]) kohal olla.” Seda lauset kuulen ma nii oma hollandlasest kallimalt Wouterilt kui tema vanematelt ja sõpradelt.

Hollandlased on kuulsad oma reisihimu poolest ja nende süda ei valuta põrmugi, kui harras jõuluaeg kodust kaugel veedetakse või mõni oluline perekondlik sündmus rändamise tõttu vahele jääb. Kuningannapäeval aga püütakse iga hinna eest kodumaal olla. Milles siis seisneb selle maailma tuhande põnevama elamuse hulka arvatud pidustuse võlu?

Saabun Amsterdami just paar päeva enne kuninganna sünnipäeva ja esimese asjana hakkab silma, et kogu kaubandusvõrk on üle ujutatud oranžide esemetega. Kõik vaateakende mannekeenid poseerivad oranžis ja toidukauplustes on turundajad tuntumate õllebrändide toodangule apelsinivärvi kaabud pähe surunud. Toidupoodides võib üldse märgata vilgast askeldamist, rahvas täidab hiigelsuuri kärusid õllega ning selle kõrvale sobivate snäkkide ja grilltoodetega. No tegelikult meenutab kõik see sagimine eestlaste jaanipäevaeelseid toimetusi. Aga peovarude täiendamisega nende ürituste sarnasus piirdubki, sest keegi ei sõida loodusesse. Hoopis vastupidi, suurlinnad ja eriti just pealinn Amsterdam on maailma suurimaks tänavapeoks ristitud ürituse epitsenter.

Kuningannapäev on üks väheseid hetki, mil muidu väga ratsionaalsed hollandlased lipsu lõdvaks lasevad. Pidustused algavad juba eelmisel õhtul ehk siis kuningannaööl^[2.], mille ainsaks traditsiooniks on võimalikult paljude sõpradega baari ees tänaval lobiseda ja mõned joogid võtta. Ettevaatamatud muidugi satuvad liiga hoogu ja neile maksab see tavaliselt pool järgmise päeva meelelahutusest.

Aprilli lõpus on ööd veel jahedad ja soojadele riietele vaatamata tunnen, kuidas rõskus kontidesse poeb. Oleme litsutud rahvamassi hulka ühe Amsterdami populaarsema baari Thijsseni esisel platsil. Minul siin muidugi vanade sõpradega taaskohtumist loota pole, selle-eest tutvun kümnete Wouteri kursusekaaslaste, endiste kolleegide ja semudega. Tundub, et kõik tunnevad kõiki ja jällenägemisrõõmust joodavate õllede loendamine on täiesti kohatu.

„Wouter on sinust nii palju rääkinud ja meil kõigil on väga hea meel teda jälle armunud ja õnnelikuna näha!” hüüab Wouteri koolipõlvesõbranna Babette niipea, kui meid on omavahel tutvustatud. Babette on just neljakümneseks saanud ja näeb välja nagu kombinatsioon Madonnast ja Roxette’i lauljatarist Mariest. Ta kannab julget viimse detailini perfektset jumestust ja hõbedaste lukkudega nahkjakki, millele lisab jõulisust nudi blond poisipea. Oma pisikesele kasvule vaatamata on kõigiti tunda, et minu ees on naine, kes teab täpselt, mida elus tahab. Ta meeldib mulle esimesest hetkest. Samuti tema elukaaslane, kunstigalerii omanik Kees. Nende armastuslugu pole sugugi tavaline. Nimelt on Kees alati biseksuaalne olnud ja elanud koos nii meeste kui ka naistega. Ja see ei tähenda sugugi lodevaid elukombeid, sest oma suhetes on ta alati piinlikkuseni truu olnud. Lihtsalt on nii juhtunud, et ta on armastanud inimesi – nende soost sõltumata. Hetkel ootab õnnelik paar Babette’i esimest ja Keesi teist last.

„Tead, ma arvasin siiani, et ma ei taha lapsi. No kohe päris kindel olin selles. Kuni hiljuti mõtlesin ümber ja andsime ühele hingekesele võimaluse meie juurde tulla.”

Meie õdusa vestluse katkestab Babette’i sõbranna Luisa, kes tal selja tagant ümbert kinni haarab. Babette tutvustab mulle Luisat ja tema meest Toni. Luisa on põhikoolis õpetajanna ja abielus maailma kõige suurema mustanahalise mehemürakaga. Surinami juurtega Ton on ilma liialdamata nagu hiiglasuur tume mägi, kelle iga sõna tuleb kui tõrrepõhjast ja on miilide kaugusele kuulda. Kui ta viisi peaks, oleks ta kohe kindlasti maailmakuulus ooperilaulja. Mäletan, et Wouter on mulle temast rääkinud. Ooperilaulu asemel tegeleb Ton „autokaubandusega” ja oma sularaha hoiab ta mõnikord Keesi juures galerii seifis. Seifi vajadust selgitab fakt, et mõnikord ulatub sularahakuhi lausa poole miljoni euroni.

Luisa annab teada, et läheb korraks WCsse, mis siinses rahvamassis tähendab umbes pooletunnist ettevõtmist. Ton annab talle plaksuva musi ja hoiatab, et naisuke jumala eest ära ei kaoks.

„No kuhu mul ikka kaduda! Keegi ei taha mind, sest tänu sinule olen ma ülejäänud meessoo jaoks füüsiliselt kõlbmatu!” hüüab Luisa vastu. Me teeme kõik suured silmad ja ta lisab selgituseks: „No vaata, Toni meheau on raudselt veinipudeli mõõtu. Aastaid kooselu on mul kõik ju välja venitanud. Ei taha mind keegi enam!” Kõik naeravad. Ton tunneb kõiki ja kõik tunnevad teda.

Meie seltskonda saabub Luisa poolõde Jolanda. Ta on neljakümnendates prillidega sportlik daam, kes põristab r-tähte ja jõuab minu hämmelduseks meestega ühepalju õlut juua. Paari klaasi järel olen mina talle oma väheintrigeeriva eluloo ära jutustanud ja tunnen huvi Jolanda mineviku vastu.

„Nojah, ma muidugi arvasin, et sa tead,” ütleb ta paljutähenduslikult silma pilgutades. „Ma olen nimelt pensionär.”

„Mis mõttes pensionär? Kas sa pole mitte liiga noor? Kui sa just baleriin või stjuardess polnud muidugi.”

„Ei olnud ma ei see ega teine. Ma olin hoopis punaste laternate rajooni lõbuäris, tervelt kakskümmend aastat teenisin selle tööga leiba. Aga paar aastat tagasi ei pidanud tervis enam vastu, seljavalud kimbutasid ja reuma lõi kontidesse. Töötingimused polnud ju alati kõige paremad. Niisked ruumid ja aastaringselt pesu väel uksel kõlkumine – eks see üks tervistkahjustav amet ole.”

„Nii nad räägivad jah,” kohman kohatult.

„Aga ära nüüd ehmata – mul on kaks toredat last ja kilpkonn, mulle pole sugugi põhjust kaasa tunda! Abiraha on äraelamiseks piisav ja lisa teenin vahel kohalikus pubis leti taga olles. Ja lapsed on mul tublid, vanem on juba ülikoolis ja pisike sai just kümme. Ohoo, keda ma näen?” hüüab ta ja saab suure kallistuse hallineva juukselakaga parajalt priskelt Karlssonit meenutavalt mehelt. Remko annab mullegi kolm matsuvat põsemusi ja võtab suure õllesõõmu. Rahva hulgas trügimine on tema vormist väljas keha täitsa ära kurnanud, kurdab ta näolt higipisaraid pühkides.

Remkot olen juba korra põgusalt kohanud. Ta kuulub samasse klanni, olles Jolanda ja Luisa vanem vend ja Wouteri koolikaaslane. Ja seiklusterikkuselt ei jää ta oma õdedele sugugi alla. Nimelt läks ta umbes viisteist aastat tagasi Aafrikasse palmiõliga äri tegema. Tema isa oli ka ettevõtja ja nii otsustas Remko isalt laenu võtta, et Nigeerias veoauto hankida. Sellega oli tal plaan kohalikest küladest palmiõli kokku osta ja see laevaga Euroopasse toimetada. Kasumilootused olid ahvatlevad.

„Tead, siiamaani pole Euroopas head palmiõli saada, ja kui leiadki kuskilt mõne tünni, siis on hind nii krõbe, et ohohoo!” teeb Remko oma pontsakate kätega uhke kaare.

Edasi läheb lugu etteaimatavalt: hoiatustele vaatamata usaldas ta oma kohalikku partnerit liigselt ja juba esimesel palmiõlitretil kadusid nii partner kui ka veoauto Nigeeria avarustesse. Küll aga nautis Remko sooja kliimat veel paar aastat. „No ma ikka teatasin politseisse ja pidin siis juurdluse jaoks ise ka käepärast olema.”

„Nojah, seda juttu võid küll oma naiivsele vanaemale rääkida,” sekkub kuskilt välja ilmunud Wouter naerdes. „Või juurdluse pärast... Mis ma sulle ütlesin, enne kui sa Aafrikasse läksid?” küsib ta Remkolt. Aafrika, eriti Tansaania, on Wouteri nooruspõlve mängumaa. Nende pere elas seal kümme aastat, sest Wouteri isa töötas KLMis ja koordineeris sealset lennuühendust. Seega pole Wouteri nõuanded Aafrika teemadel pelgalt teooria, vaid ikka oma silmaga nähtu.

„Ütlesid, et ära seal inimesi usalda. No eks ma olin siis noor ja rumal ka muidugi, ega muidu poleks mu äriga nii kehvasti läinud,” püüab Remko ammuseid vestlusi meenutada.

„Jah, aga mida ma veel sulle kümme korda korrutasin?”

„Ei, mina küll muud ei mäleta,” kratsib Remko kukalt.

„Ütlesin, et ükskõik, mis sa ka teed, palun hoia oma käed majapidajannast eemal. Ja mida sina tegid? Esimese asjana läksid oma koristajaga voodisse, oli nii?” konstateerib Wouter võidukalt.

„Ei läinud esimese asjana, see juhtus alles mitu nädalat hiljem! Ja ta ju täitis mu veiniklaasi õhtusöögi ajal aina uuesti ja uuesti. Ja siis ütles, et oskab igasuguseid imetrikke,” meenutab Remko süüdlaslikult.

„Nojah, kõik sealsed majapidajannad üritavad mujalt saabunud isandatega magada. Ja ainus trikk, mida nad selle juures oskavad, on turiseis.”

Minu arusaaamatuses näo peale selgitab Wouter, et kogu skeemi eesmärk on välismaalasest rasedaks jääda ja nii Aafrikast minema pääseda. „Juba siis, kui me Tansaanias elasime, olid meil imeilusad majapidajannad. Ainult kõige priskemad piigad upitati sellistele kohtadele, sest neil olid suuremad šansid mõni mees lapsetegemisele võrgutada. See aga on otsetee Euroopasse hea elu peale. Ega lapse ema perekondagi siis hätta jäeta.”

Remko tuligi pärast lapse sündi koos Olunmiga Hollandisse. Perekondlik idüll ei kestnud kaua, sest Aafrika matroon osutus väga kiuslikuks ega tahtnud integreerumise peale mõeldagi. Nüüd laiutab Olunmi Remko majas ja tema ise on tütrega üürikorterisse pagenud. Ta on kõigega nõus, kui ainult lapse ema kohtu kaudu tütart ei hakkaks nõudma või temaga hoopis Aafrikasse ei kaoks.

Kõik need lood ja uued inimesed moodustavad mu peas ühtlase virvarri.

„Kell on juba kaks öösel. Kas me koju ka lähme?” hüüan üle sumisevate peade Wouterile, kes pole ideest sugugi vaimustatud. Hakkame siiski hüvasti jätma. Pool tundi hiljem saame liikuma. Rahvast on veidi vähemaks jäänud, aga inimesi on ikkagi piisavalt, et ummistada kanalite kohal kaarduvad sillad ja tekitada taksode defitsiit. Mingi ime läbi jõuame siiski kella neljaks koju. Kui see oli kuningannapäeva eelsoojendus, siis mis veel päris pidupäeval juhtuma hakkab, mõtlen väsinult voodisse pugedes.

Järgmisel päeval särab päike kõrgel. Kuskilt kostab kõva Hollandi süldipoppi ja aknast mööduvad ratastel ja jalgsi oranžid inimsalgad. Alati näljane Wouter ainult nakitseb oma müsli kallal ja näeb muidu ka närb välja. Telekast tuleb otseülekanne kuningannapäeva pidustustest, näidatakse koketse kübaraga kuningannat kõnet pidamas. Kroonitud pea teekonda palistab rahvamass, ees rõõmsalt riigilipukesi lehvitavad lapsed. Naeratav kuninganna Beatrix näeb oma kelmikate põselohkudega välja nagu Luule Komissarov. Muidugi soliidsem kui viimase mängitud Laine „Õnne 13” sarjas, kuid siiski piisavalt rahvalik. Kui inimesed poleks oranži riietunud ja kuninganna ei kannaks kodanlikule taustale viitavat daamikübarat, võiks peaaegu arvata, et vaatan nõukogudeaegset maiparaadi. Kuupäevgi klapib ju. Edasi vallutab ekraani agar ilmaneiu, kes lubab jätkuvat päikesepaistet ja soovib kõigile head peotuju.

„Baby, don’t hurt me” tantsuversiooni tümakas täidab hommikuselt unise elutoa ja kaamerasilm suurendab oranžides võrksärkides homoseltskonna vormis tagumikud seinasuuruseks. Varajased pidulised huilgavad ennastunustavalt õhupallidega kaunistatud paadis ja nende privaat-DJ vilistab oma mix’idele hoogu juurde. Järgmisena saame pildi kanalite kohalt helikopterist. Kujutage ette: üle miljoni inimese, kõik väljakutsuvalt oranži riietatud, Tallinnast veidi suurema linna keskuses pidutsemas. Linnulennult näeb see välja nagu vulkaanipurse, mille kirkad joad mööda kanalite ja tänavate võrgustikku endale teed rajavad. Pole midagi lahedamat kui selle lõõmava inimvooluga ühineda.

Tänavaid ääristavad vaid selleks päevaks tekitatud müügiletid – kilomeetrite viisi isehakanud ühepäevamüüjaid ja kasutatud asjade hulgas sobravaid „kullakaevajaid”. Täna on see eriline päev aastas, mil maksuvaba kaubandus on eraisikutele kuninganna poolt lubatud. Kevadise suurpuhastuse käigus üle jäänud träni müüjatele lisaks kohtab ka professionaalseid kauplejaid, kel terve koorem Aasiast toodud nänni letil. Lisaks muidugi ettevõtlikud lapsed, kelle omaküpsetatud koogikesed kõrbenud äärtele vaatamata alati kaastundliku ostja leiavad. Ka ei pane lössivajunud muffinite välimust pahaks pohmelusele leevendust otsivad eelmisel õhtul koduni mitte jõudnud pidulised. Meeleolu on ülev ja muusikat jätkub nii klassikalisest klaverimägust ja džässisegusest tšillimistaustast kuni raju klubimuusikani.

Istun Wouteri selja taga rolleril ja ahmin endasse kihavat peomeeleolu. Kell on alles kaksteist ja ootusärevus poeb hinge, kui arvestan mõttes, et kõike seda toredust jätkub veel tundideks. Kohvikud ja baarid kaubitsevad tänases kevadpäikeses oma ukse ees tänaval ja pakuvad ainult hädavajalikku ehk siis õlut ja veel paari vedelat toodet. Muidugi on ka restoranid tänavale kolinud ja serveerivad plasttaldrikutel limiteeritud valikut oma tavamenüüst.

Jõuame kokkulepitud kogunemiskohta kanaliäärse kohviku ees Jordaani^[3.] linnaosas. Enamik eelmisel ööl kohatud seltskonnast on juba platsis. Ka jutt jätkub sealt, kus lahkudes pooleli jäi.

„Hei, miss Estonia, kas see on su esimene kuningannapäev?” hüüab Remko juba kaugelt. Ta naeratab vandeseltslaslikult ja ütleb, et pangu ma tähele – nüüdsest olen ma viirusega nakatatud ja küllap ootab mind Amsterdamis ees veel palju kuningannapäevi. Ta tutvustab mulle oma sõpra Roccot, kes on kuuldavasti mitme Amsterdami kõrgklassi restorani omanik. Rocco on viiekümnendates päevitunud ja supervormis mees nagu ponks. Ta on pealaest jalatallani nimekate disainerbrändidega kaetud ning naerab nakatavalt ja tihti.

„Kuidas sa restoraniärisse sattusid?” alustan viisakat vestlust.

„No nagu elus ikka, juhtuvad sellised asjad vahel täitsa juhuslikult. Ma olin noorena KLMis stjuuard ja sel ajal piirdus kogu mu kulinaarne ampluaa leige lennukitoidu serveerimisega. Aga siis kohtasin ma oma elu armastust Tomi, kes oli kirglik nii voodis kui köögis. Ta töötas professionaalse kokana kruiisilaevadel ja edasi läks kõik loogilist rada pidi – Tom kolis Amsterdami ja koos asutasime oma esimese restorani. Ühel hetkel olime nii populaarsed, et restoran oli kuude viisi ette broneeritud ja tundus tobe potentsiaalseid kliente ukse taha jätta. Siis asutasimegi järgmise ja suurema koha. Ja nii veel paar uut restorani, et elu põnevana hoida.”

Meie juurde tuleb õlleklaasikandikuga kahvatu rahulolevat rotti meenutav meesterahvas, kes tutvustab end Rocco partnerina.

„Tom, jah?” küsin üle, sest ei jõudnud uue kaaslase nime registreerida.

„Ei, see on ju Fred,” parandab Rocco. Ja lisab rahulikult: „Tom suri juba viis aastat tagasi aidsi. Me nakatusime ühel ja samal peol, aga Tom oli nõrgem. Ta sai küll parimat võimalikku ravi, aga ju siis oli tal aeg minna. Õnneks tuli Fred mind lohutama ja äris toetama ja nii see läks. Fred on muide Tomi onupoeg, nii et kõik jäi ilusti perekonda.”

Räägime veel restoraniärist ja elust Amsterdamis ja vene kirjandusest, sest Rocco on tuline slaavi kultuuri austaja. „Eks mulle meeldivad noored vene poisid ka,” pilgutab viiekümnendates slavofiil kavalalt silma.

„Eriti tantsijad,” lisab Fred leebelt naeratades. „Amsterdami balletitantsijad on enamik endisest Nõukogude Liidust ja meie Rocco on agar balletihuviline. Pool truppi on regulaarselt meie restos söömas. Ma algul arvasin, et mis see õbluke tantsija ka sööb, aga need panevad viis käiku nahka ja nõuavad veel lisagi! Aga ega meil pole kahju kunsti toetada.”

Hiljem kuulen Remkolt, et balletitantsijad jõuavad tihti ka restoraniomanike magamistuppa, muidugi mitte tantsuetendusteks. Fred ja Rocco on üldiselt väga üksmeelne paar. Mõlemad on aktiivsed noorte talentide toetajad, spondeerides vaesematest peredest pärit andekate laste haridusteed ja pakkudes mentorituge alustavatele noortele ettevõtjatele. Lisaks jookseb Rocco igal aastal mõne maratoni ja kogub seeläbi HIV-fondile annetusi. Ta on ka kohaliku omavalitsuse liige ja muidu väga lugupeetud amsterdamlane.

Kanali kohal sillal alustab elava muusika bänd. Kõlavad hitid läbi aegade. ABBA „Dancing Queeni” helide saatel tuleb ja sikutab mind tantsima Wouteri hea sõber Rob. Rob on rõõmsas tujus ja hakkamist täis tugev mehemürakas, kes otsib pingsalt omale väärilist kaasat, kellega pere luua. Tal on terve rida valikukriteeriume ja ilmselt osaliselt selle tõttu ongi ideaalse naise leidmine neljakümnendatesse aastatesse lükkunud. Rob on haritud ja viks meesterahvas, kelle ainus iseärasus on veidi nõrgem närvisüsteem. Kunagi oli ta tegev raamatuäris, aga viimased paar aastat on tal kulunud täiskohaga teraapias käimisele. Ega tal mingit hullu tõbe pole, ta lihtsalt kardab aeg-ajalt inimesi ja koguni niivõrd, et ei julge tööle minna. Täpsemini – ei julge kohe üldse oma piinlikkuseni korras korterist väljuda. Mõnikord päevade viisi. Hiljuti hakkasid sõbrad muretsema, kui Rob juba nädal aega telefoni ei võtnud. Nad läksid tema korteri ukse taha – aga ei kippu ega kõppu. Viimases hädas kutsuti tuletõrje, et nad neljanda korruse rõdu kaudu olukorda uurima läheksid. Aetigi redel püsti ja just siis, kui mehed kangiga rõduust lõhkuma hakkasid, pistis Rob pea aknast välja. Ta räägib mulle selle loo täiesti vabatahtlikult, ise samal ajal õlut rüübates ja mööduvaid apelsinivärvi liibuvates särgikestes naisi skännides. Olen päris kindel, et taban tema hääles selgesti tajutava uhkusenoodi. Oma häbelikkusele vaatamata tundub ta tähelepanu väga nautivat.

Märkamatult saab kell seitse ja rahvas hakkab pikast peost väsima. Kanalitel jääb paadiliiklus harvemaks ja muusikud pakivad pillid kotti. Nüüd on aeg Wouteri sõpradegrupi traditsiooniliseks õhtusöögiks Amsterdami vanimas India restoranis Balraj. Vaatan laua ümber tulise karriga maiustavat seltskonda ja mõtlen kuuldud lugude üle. Mitte keegi mu uutest tuttavatest pole läbinud eluetappe traditsioonilises järjekorras à la kool, ülikool, loogiliselt progresseeruv karjäär, kodu soetamine ja perekonna loomine. Ometi tunnen nende ebatavalistele elusaatustele vaatamata, et minu ümber istub grupp täiesti tavalisi inimesi. Inimesi, kes käivad päevast päeva tööl (või teraapias), mõtlevad, kuidas elus paremini hakkama saada ja mida õhtuks süüa teha. Neil on lisaks kummalistele ametitele, seksuaalsetele eelistustele, haigustele ja erinevale nahavärvile pangalaenud, lapsed ja unistused. Unistused, mille täitumisele nad langevat tähte nähes loodavad. Nad on tavalised amsterdamlased. Kui juba siinne normaalsus tundub veidi hull, siis ehk õnnestub puudutada ka tõelist meeletust? Aga võib-olla on Amsterdam selline tagurpidi linn, kus hullus on hoopis normaalne? Eks öeldakse ju, et piir normaalse ja hullumeelse vahel on õhkõrn.

1 Koninginnedag on Hollandis, Hollandi Antillidel ja Arubal tähistatav rahvuspüha, mille peamised pidustused toimuvad üldjuhul 30. aprillil (erandjuhul 29ndal, kui 30. juhtub olema pühapäev). See on sümboolselt valitsejanna sünnipäev ja ühtlasi rahvusliku ühtsuse päev. Traditsioon sai alguse printsessi ja hilisema kuninganna Wilhelmina sünnipäeva üldrahvalikust pidamisest 31. augustil 1885. Kui 1949. aastal tõusis troonile kuninganna Juliana, hakati päeva tähistama tema sünnipäeval, 30. aprillil. Tänase kuninganna Beatrixi tegelik sünnipäev on 31. jaanuaril. (Toim.) [ ↵ ]

2 Amsterdamis ja enamikus Hollandi linnades tähistakse ööl enne kuningannapäeva kuningannaööd (Koninginnenacht); Rotterdamis kannab sama pidu nime kuningannatants (Koninginnedans). (Toim.) [ ↵ ]

3 Jordaan – 17. sajandil rajatud väga omanäoline rohkete õdusate sisehoovidega linnaosa, mis oli algselt asustatud peamiselt Prantsuse päritolu sisserändajate poolt. Prantsuse keelest tuleneb ka piirkonna nimi – jardin (eesti k aed) –, lillede või puude nimesid kannavad kõik siinsed tänavad. (Toim.) [ ↵ ]