Читать книгу Paradiisi vang - Marian Lester - Страница 4

KÄTTE OLI JÕUDNUD tema lemmikkellaaeg siin saarel. Varajane õrnsinine videvik joonistas mälupilte minevikust, muutes linna justkui võluväel muinasmaaks, mis ahvatleb rändurit mitmevärviliste tuledega. Isegi lakkamatud tänavahääled hajusid teele langevas troopikavihmas. Kuid see oli ka üksinduse tund. Evelyni haaras kerge melanhoolia. Sellistel hetkedel unistavad inimesed kodust, kus neid oodatakse ja armastatakse.

Evelyni nukrameelsust häirisid restorani hallist kostvad summutatud helid. Ilmselt oli elevus tekkinud kellegi tähtsa isiku saabumise tõttu. Koos kõigi luksusrestorani külastajatega pöördus ta ukse poole ja nägi ülemkelneri saatel saali sisenevat noort meest.

Vaatamata sellele, et Evelyn Darcy oli Catanaule lennanud spetsiaalselt selleks, et leida Louis Lambert, ei tundnud ta meest kohe ära. Pikk, tõmmu, viimase moe järgi soengusse lõigatud kastanpruunide juustega nägi ta oma valges smokingis välja väga imposantne. Evelyn pani tähele tema laiu õlgu, sihvakat keha ja eriti seda üleolevat pilku, mis oli mehe silmis.

Rikas, kõikvõimas ja küüniline, mõtles Evelyn. Üks nendest jumala poolt välja valitutest, kes on sündinud valitsema ja käsutama.

Mees möödus tema lauast ja Evelyn lausa õgis teda pilguga, mis ilmselt läbistas konditsioneeritud õhku terava noolena, sest mees pööras pead ja vaatas otse tütarlapse poole. Alles siis tundis ta mehe ära, tunnetades teda peaaegu füüsiliselt.

Mehe huuli riivas põgus naeratus. See tundus kuidagi kummaliselt endassetõmbunud ega väljendunud silmades. Samas rabasid tema näojooned oma kauniduse ja väljendusrikkusega, nii et võrreldes selle range hiilgusega oli muu ebaoluline.

Määrides puuviljatükkidega pistaatsiajäätist – ainsat magustoitu, mida ta endale siin lubada võis – mööda magustoidukausikese seinu, ei minetanud Evelyn valvsust. Kui mehe põhjatute tumedate silmade pilk tema omaga kohtus, muutus see valvsaks ja pingestatuks. Terav, kiskjalikult läbitungiv pilk, mis on saagi välja valinud. Evelyn tundis, kuidas see pilk tungib temast läbi, hoolimata sellest, et ta oli ammu õppinud oma tõelisi tundeid varjama külma meelerahu maskiga. Hetkeks tundus talle isegi, et mees aeglustas kergelt sammu.

Mehe käe alt kinni hoidev tütarlaps pöördus tema poole ja sosistas talle midagi kõrva. Alles nüüd jõudis Evelynile kohale, et mees pole üksi. Kui rumal temast! Evelyn pööras pilgu mehe kaaslasele ja tal jäi vaimustusest hing kinni, hetk hiljem ohkas ta aga pettunult. Naine paistis kahekümne viie, kahekümne kuue aastane, tähendab, see pole Sandra Lambert. Aga kus on siis Louisi õde? Kas Sandrat pole tõesti siin?

Evelyn jälgis silmanurgast, kuidas paarike oma muust saalist eksootiliste taimede ja suuri erkroosasid õisi täis sõrestikuga eraldatud laua juurde jõudis. Louisi kaaslasel oli vaba, pisut kõikuv mannekeeni kõnnak. Mees liikus kergelt ja hääletult nagu jahimees. Evelyni kujutluses vilksatasid pildid niiskest läbimatust džunglist, kus uustulnukat ähvardab surmaoht ja kus kummaliselt põimuvad hasart ja metsik kirg.

Millised rumalused sulle pähe tükivad, Evelyn Darcy, riidles ta endaga. Vaatamata kiskjapilgule on Louis ikkagi tänapäevane seltskonnainimene ja kõik tema ürgsed instinktid peaksid jääma tema külalistetoa seinte varju. Ja magamistoa, mõtles ta ootamatult, tundes, kuidas üle näo voogab kuumalaine.

Ta püüdis oma kohatut erutust varjata ükskõikse ja ülbe ilmega, kuid ta polnud kindel, kas see tal ka välja tuli.

Jah, meedia kaudu teadis ta Louis Lambertist palju. Rikkus, võim ja harjumus oma kapriisidele järele anda tegid temast sageli kuulujuttude ja seltskonnakroonikate objekti. Evelyn ei jätnud ühtki neist vahele, neelates kõike, mis talle silma alla sattus, isegi igavaid artikleid ärilehtedes.

Mees istus laua taha ning Evelyni rinnust pääses valla vaevukuuldav ohe. Maitsev mango- ja ananassitükikestega jäätis oli ära sulanud ja tundus talle nüüd täiesti maitsetu. Ta kartis pead tõsta, sest ootamatult tekkinud paanika ja mingi seletamatu kindlustunne ütlesid talle, et mehe terav pilk oli kohe kindlaks teinud, mis on tegelikult tema süütu turistivälimuse all peidus. Ta suutis end vaevu sundida külmi puuviljalõike lõpuni sööma, mõeldes, et magustoit selles nooblis restoranis läheb talle maksma kenakese summa. Tal oli küll oma raha, kuid testamendi kohaselt ei saanud ta seda käsutada enne kahekümne nelja aastaseks saamist. Igas kuus sai ta oma asjurilt elamiseks rangelt piiritletud ja mitte eriti suure summa. See ja pisike raamatukoguhoidja palk lubasid tal siiasõiduks veidi säästusid korjata.

Kohe, kui ta jäätisega lõpetanud oli, ilmus tema juurde üleni valgesse riietatud kelner. Näol leebe naeratus, mida Evelyn oli märganud kõigi kohalike elanike nägudel, tundis ta huvi, kas preili soovib veel midagi.

“Ei, tänan teid. Kõik oli väga maitsev. Kui võib, palun arvet.”

Ettekandja põrnitses teda imestunult.

“Kas preili ei jäägi siis Maka-Tukut vaatama?”

“Maka-Tukut?” kordas Evelyn. “Mis see veel on?”

“Oi, see on suurepärane vaatepilt, preili. Väga kaunis tants, milles kohtuvad kaks Catanau peajumalat – kurjuse jumal Maka ja headuse jumal Tuku. Nad kohtuvad igaveses hea ja halva võitluses ning vaatepilt on huvitav, sest pole teada, kumb seekord võidab. Nagu eluski, preili,” lisas kelner-filosoof sügavmõtteliselt.

“Tõepoolest, selles on midagi intrigeerivat,” naeratas Evelyn.

“Lisaks sellele,” kelner pilgutas vandeseltslaslikult silma, “tuleb etendust uudistama palju noori inimesi. Saatjateta. Kõik, kes soovivad, võivad tantsus osaleda. Meil on siin väga lõbus, preili.”

Evelyni ei solvanud selline ettepanek põrmugi. Kuigi ta oli alles hiljuti Catanaule saabunud, oli ta jõudnud märgata kohalike inimeste sensuaalsust ja avatust. Kas tema, keda pettunud austajad Lumekuningannaks hüüdsid, võis ennast nendega võrrelda? Ise eelistas ta end pidada suhteliselt valivaks inimeseks, kuigi sisimas teadis ta, et asi pole mitte ainult selles. Ta lihtsalt kartis armudes pead kaotada. Ta isegi teadis, kust see hirm tuleb. Täiskasvanuks saades oli ta mõistnud, miks oli lagunenud tema kasuvanemate abielu.

Kui Evelyn oli kaheksa-aastane, süttis isas kirg teise naise vastu, täpsemalt noore tütarlapse vastu, ning ta jättis pere maha. Evelyn mäletas, kuidas ema oli piinelnud ja kannatanud, milline löök see talle oli olnud. Mingi aeg pärast vanemate lahutust elas Evelyn emaga kahekesi. Samas polnud proua Darcy seda sorti naine, kes kauaks üksi jääb ja üsna pea leidis ta endale teise – kahe lapsega lese. Õnnetuseks hakkas mees kümneaastast Evelyni kohe vihkama, nii nagu ka tema kaks vastikut poega. Tüdruk kuulis ükskord juhuslikult, kuidas mees soovitas emal ta internaatkooli saata, et ta jalus ei tolgendaks.

“Ta pole ju sinu lihane laps,” lisas mees.

Mälestused sellest tegid endiselt valu, kuid veelgi enam haavas teda see, kui kergelt ja lihtsalt ema mehega nõusse jäi. Varsti saadetigi Evelyn Prantsusmaale kloostrikooli. Ei saa öelda, et ta seal väga õnnetu oleks olnud. Ei, talle meeldis õppida, õpetajad armastasid teda, tal oli palju sõbrannasid, lisaks avastati tal just koolis muusika- ja lauluanne. Neid aastaid oleks võinud koguni õnnelikuks pidada, kui ta vaid poleks tundnud reetmise kibedust. Just siis võttis ta vastu otsuse mitte kunagi endale armumist lubada. Armastus, nagu tal oma lühikese elu jooksul oli õnnestunud selgeks teha, on jõud, mis lõhub ja sandistab inimsaatusi.

Mõnikord mõtles ta, et mis saab siis, kui ta ikkagi kohtab inimest, kes suudab teda veenda selles, et õndsus, mida armastus endaga kaasa toob, väärib hirmu senitundmatu ees. Siiani polnud ta sellist kohanud ning ta jäi kangekaelselt enda juurde.

Ta naeratas rõõmsalt kelnerile.

“See on küll väga ahvatlev, aga ehk mõni teine kord. Täna tahan ma varem magama heita.”

“Kuidas soovite, preili,” lausus kelner pisut pettunult, nagu Evelynile tundus, ja lahkus.

Evelyn piilus rohelise võre poole. Oma kaaslasest lummatud, rääkis heledate, valminud maisi värvi juustega kaunitar midagi hoogsalt. Vapustavalt helesiniste silmade – ilmselt kontaktläätsed! –, täidlase tundliku suu ja virsikukarva nahaga sarnanes ta oma helesinises litritega kleidis mingile eksootilisele lillekesele. Kogu tema olemusest õhkus, et ta on üleüldise tähelepanuga harjunud ning naudib seda. Kui palju kõrkust ja edevust oli paistnud tema võidutsevas pilgus, kui ta Louis Lamberti käe alt kinni hoides restorani sisenes!

Evelynil tõmbus südame alt õõnsaks ja ta keeras pilgu kaunilt hoolitsetud näolt kõrvale. Ehk oli see lihtsalt kokkusattumus, kuid Louis Lambert jälgis teda. Kuigi mehe nägu jäi läbitungimatuks, tungis ta pilk hinge. Evelyn vaatas kiiresti mujale. Kogu tahtejõudu kokku võttes sundis ta end rahulikult arvet ootama. Hiljem väljapääsu poole suundudes tundis ta mehe läbitungivat pilku oma seljal.

Hotell oli kiviga visata ning seepärast läks ta jalgsi, nautides Catanau ilu. Saar oli tõepoolest vapustavalt kaunis: imepärane eksootilise looduse ja tsivilisatsiooni kooslus. Kogu saare pikkuses kulges küllaltki kõrge kustunud vulkaanide ahelik, korallrifid ümbritsesid kristallselge veega laguuni, kookospalmid aga kummardasid oma narmaslehti üle särava valge liivaga ranna. Passaadid jahutasid unist aromaatset õhku, sahistades palmide ja hõlmikpuude latvades, tuues kirjudes riietes möödujateni jasmiini, hibiskuse ja gardeenia erutavat lõhna. Jah, saar vapustas ja lummas oma iluga, kahju ainult, et ta ei saa seda täielikult nautida.

Hotelli naasnud, võttis ta registraatori käest võtmed ja suundus mõtiskledes oma numbrituppa. Kusagil tema sisemuses võttis maad ähmane rahutus. Louis Lamberti pikk salapärane pilk viis tahtmatult mõttele, et otsingud, millele ta sellise otsustavusega oli suundunud, võivad ohtlikuks muutuda. Kõik tundus palju lihtsam, kui mees oli vaid nimi, kõigest mustvalged fotod ajalehes äriilma uudiste lehekülgedel. Loomulikult teadis ta, et vaevalt mees oma ellu sekkumisest vaimustusse satub, kuid ta ei arvestanud sellega, et mehele on nii raske ligi pääseda. Võib-olla on ka Sandra nii kättesaamatu? Kuid ei, vaevalt, ta on ju vaid kuusteist.

“Kuradi, kuradi, kurat!” hüüatas ta sõna otseses mõttes voodile varisedes. Üldiselt pidas ta end vaoshoitud tütarlapseks, kuid praegu ei suutnud ta end talitseda.

Sellest ajast alates, kui ta oli avastanud oma suurepärase lauluhääle, väljendas ta tihtipeale oma emotsioone lauldes, kuid siin, hotellis, ei söandanud ta seda teha. Ta kartis, et keegi teda kuuleb ega tahtnud liigset tähelepanu.

Toas oli üsna lämbe. Ta lülitas sisse ventilaatori, kuid sellest polnud mingit kasu, sest see ajas lihtsalt kuuma õhku ringi. Päeval, kui ta rannas lebades oli mõelnud sellele, kuidas peaks härra Lamberti ja tema õe Sandraga tutvuma, ei tundunudki kõik nii lootusetu ja ta oli kindel, et leiab võimaluse. Kuid seistes Louisiga silmitsi, tundis ta, kuidas sisemuses kõik hirmust ja halvaendelisusest kokku tõmbub. See mees jättis mulje inimesest, kes suudab enda ja oma lähedaste eest seista. Sellele aitasid kaasa ka võim ja määrimata, ausa ärimehe kuulsus. Evelynile meenus artikkel, kus vaimustunult kirjutati tema leebusest ja lojaalsusest sõprade suhtes ning leppimatusest ja jäikusest vaenlaste suhtes.

Evelyn võpatas tahtmatult. Kui ta nahaalselt mehe isiklikku ellu tungib, siis vaevalt teda sõprade hulka arvatakse. Sellest hoolimata plaanis ta nii või teisiti seda teha. Polnud ta ju asjata selleks nii kaua valmistunud ja pika tee läbinud. Tagasitõmbumisest ei saanud enam juttugi olla, kuna ta oli juba liiga kaugele läinud.

Enne reisile asumist oli ta Lambertite kohta igasugust informatsiooni kogunud. Paljugi sellest, mis ta teada sai, tundus kurb, isegi traagiline. Vaatamata pereliikmete ponnistustele avalikkust vältida oli nende kohta infot enam kui piisavalt. Ta sai näiteks teada, et Louis Lambert on suguluses veel ühe väga rikkast perekonnast pärit mehe, filantroobi ja kunstipatrooni Hugh Chantheriga, kes samuti elab Catanaul; et Lambertitel on idarannikul, paar miili linnast, oma maja, täpsemini eramu, kus Sandra Lambert hiljuti raskelt grippi põdes ja nüüd siin saarel jõudu kogub. Veel teadis ta, et Louisi vanemad on surnud. See on ainus ühendav lüli meie vahel, tuli Evelynil millegipärast pähe. Kohe oli ta aga selle rumala mõtte pärast enda peale kuri. Miks peaks ta end võrdlema suure ärimehe, hoopis teises maailmas elava inimesega?

Viis aastat tagasi olid Lambertid – isa ja ema – avariis surma saanud. Louis oli siis kakskümmend kuus, tema õde aga üksteist.

Niisiis sai Louisist maailmaturul ühe suurema tööstuskorporatsiooni omanik, kes raevukas võitluses oma konkurente põrmustas. Kindlasti poleks ta kunagi selles julmas, halastamatus võitluses võitnud, kui poleks ise olnud julm ja halastamatu.

Evelyn oli enda peale pahane, et ta mõtles mehele, selle asemel et mõelda tema õele, keda ta endale ette kujutas sinisilmse, naeratava ja pehmete ruugete juustega tütarlapsena. Kuid mõtted pöördusid tahtmatult pikakasvulise, kõrgi käitumise ja võimuka pilguga mehe juurde tagasi. Kui ta lõpuks uinus, nägi ta unes öömusta metsa, mis oli täis kummalisi sahinaid ja ootamatuid ohtusid ning kus mees teda jälitas. Mees jõudis talle järele, asetas käe õlale, pööras ta enda poole ja…

Mis edasi sai, jäigi Evelynil teadmata, sest ta ärkas üleni higisena ja peksleva südamega.

Läbi suletud ribakardinate tungisid hommikused päikesekiired. Olles ikka veel öise luupainaja küüsis, ohkas ta paar korda sügavalt, püüdes rahustada südame pekslemist. Oli see hoiatus eesseisvast ohust? Kuid isegi unes ei saanud ta jätta vaimustumast nendest läbitungivatest silmadest, korrapärastest näojoontest, kotkaninast, tugevate kitsaste puusade kontuurist, laiadest õlgadest.

Kui Evelyni nähtamatu kaaslane ja nõuandja terve mõistus lõpuks öistest fantaasiatest võitu sai, turtsatas ta põlastavalt. Vaatamata peaaegu käegakatsutavale kõikvõimsuse aurale, mis kahtlemata andis talle raha ja võimu, oli Louis Lambert ikkagi kõigest inimene. Olgugi mehe isiksuse jõud selline, et sundis teda põgenema. Ei tasu unustada, et mees kasvas üles teadmisega – ta pärib miljardilise varanduse. Ja mida see temaga tegi! Siiski oli temas koletist näha rumal ja alusetu.

Evelyn tõusis ja läks vannituppa. Jasmiini ja eksootiliste taimede ning vürtside lõhnu täis õhk mähkis ta endasse, paitas ta keha ja tegi naha elastseks. Ja jälle kerkis tema rahu rikkudes vaimusilma ette Louis Lamberti pikk, sihvakas, tõmmu ja ohtlik kogu oma mehelikus magnetismis, mille sädemed eile restoranis suviste välkudena sähvinud olid.

Kahtlemata veetis ta öö oma modellist kaunitariga. Huvitav, kui hea ta voodis on? Küllap suurepärane, mõtles Evelyn ükskõikselt. Jättis ta ju endast kindlameelse inimese mulje, kes teeb kõike, mida ta on ette võtnud, hiilgavalt.

Vastu tahtmist venitas Evelyn end peegli ette ja püüdis end kõrvalt vaadelda.

Kuldsed, veidi lokkis kastanpruunid juuksed, mis langesid pisut allapoole abaluid, olid vaieldamatult tema kõige suurem väärtus ja kaunistus. Juuksed ja ehk veel ka silmad – rohelised ja pisut viltuse lõikega. Oma näos ei leidnud ta midagi veetlevat: harilik nina, harilik lõug, mitte eriti õhukesed huuled, samas ka mitte täidlased, nagu nõuab tänapäeva mood. Nahk, tõsi küll, oli tal klaar ja puhas ning hakkas kuuma troopikapäikese all omandama kuldset päevitust, mis talle üldiselt sobis. Tema figuuril, peab ütlema, jäi puudu elegantsusest: rind oli pisut suurem kui vaja, aga puusajoon ehk liiga ümar selleks, et rahuldada rafineeritud maitset.

Evelyn kortsutas kulmu. Louis Lamberti kaaslane oli elegantne, viimistletud, silmatorkav, samas kui tema välimus oli kõige tavalisem, statistiliselt keskmine.

Ohkega peegli juurest lahkudes hakkas ta ujumistrikood selga tõmbama. Lõppude lõpuks, mis tähtsust on tema välimusel? Ta ei kavatse kellegagi võitlusesse astuda, püüdes sellega saavutada mehe soosingut. Talle pole seda üldsegi mitte vaja. Ta vajab hoopis midagi muud.

Tänaval oli hommikuselt värske ja mitte nii niiske nagu päeval. Õhku täitsid vaimustavad aroomid. Taevas sinetas pimestavalt nagu seda vaid troopikas ette tuleb, aga päikesekiired peegeldusid tagasi laguuni siledalt pinnalt ja pudenesid sädelevate vihkudena laiali.

Ületanud tee, laskus Evelyn rannale. Tema öistest hirmudest polnud jälgegi, need olid kadunud nagu uni. Louis Lambert on kahtlemata keeruline inimene ja võib-olla isegi ohtlik, aga kui ta tegutseb ettevaatlikult, ei saa mees tema tõelistest plaanidest teada enne, kui pole enam midagi parata. Esmalt peab ta välja selgitama Sandra elukoha ja tema tegevusala. Ja valveadministraator oli talle tahtmatult öelnud, kuidas seda teha.

Kui ta pärast hommikust ujumist administraatorilt võtme oli võtnud, uuris too, ega tal ole plaanis turule minna. Naise jutu järgi müüsid täna seal oma töid käsitöölised: pärlitest keesid, teokarpidest vidinaid, punutud korve, kõikvõimalikke kujukesi ja muud nipet-näpet. Harilikult lähevad sel päeval turule kõik naised, nii turistid kui ka kohalikud, sest sealt võib soodsalt osta suurepäraseid suveniire ja ehteid. Pärlitest ehted pole küll eriti odavad, kuid on ka muid väga armsaid asjakesi.

Äkki meeldib ka Sandrale osta ehteid ja muid vidinaid? Sellisel juhul võib teda turul kohata. Mis siis ikka, eesmärk pühendab abinõu. Kui tütarlast turul pole, hulguks ta ise seal meelsasti ringi.

Turg asus suurel avatud väljakul, mitte eriti kaugel sadamast, ja oli puupüsti inimesi, peaasjalikult turiste täis.

Nad ahhetasid ja ohhetasid, nähes uskumatut kauba rohkust ja mitmekesisust, vaimustusid eksootilisest värvide virrvarrist, lõhnadest ja helidest. Märganud, et siin oldi peamiselt kas paaride või seltskondadena, püüdis Evelyn jätta tähelepanuta teda ootamatult tabanud üksindustunnet. Valinud sobiva koha ühe kioski juures, kust võis kogu turgu silmas pidada, hakkas ta rahvamurdu jälgima. Ei, üksindus teda ei vaevanud. See oli tema jaoks harjunud olek, sest sisuliselt oli ta terve elu üksik olnud. Ta oli ammu selle tundega leppinud, seda isegi armastama hakanud.

Hotelli administraatoril oli olnud õigus – eriti ilusad ja mitte eriti kallid olid ehted pärlikarbi pooltest. Isegi tema oma piiratud rahaliste võimaluste juures võinuks siin endale üht-teist lubada. Kuid mitte praegu. Praegu ei tohi ta tähelepanu hajuda, et otsitavat juhuslikult mitte mööda lasta.

Järsku, justkui vastuseks oma mõtetele, püüdis Evelyni pilk rahvahulgast kinni eile Louis Lambertiga koos olnud naise peanupu. Pikakasvuline kaunitar vaatas ringi ja lausus midagi enda kõrval olijale, kuid Evelyn ei näinud, kellele. Ta pingutas ja sirutas kaela pikaks. Nüüd sattus tema vaatevälja teine, kõhn ja küllaltki pikk vasevärvi juustega tütarlaps.

Polnud kahtlust, et see oli Sandra, toosama, keda ta otsis, sest ta välimus meenutas väga Arabellat.

Evelyni süda hakkas meeletult taguma ja ta tegi tahtmatult sammu ettepoole, kuid märkas siis meest, kes rahvasummas tüdrukute ees liikus.

Mees oli tõmmu ja jässakas, tema terane pilk haaras kõike ümbritsevat.

Ihukaitsja, taipas Evelyn ja kõik tema sees tardus. Ta oleks tahtnud inimsumma kaduda, kuid suutis selle argpüksliku tuhina siiski alla suruda. Ta polnud siin selleks, et viimasel hetkel, saba jalge vahel, ära joosta nagu viimane argpüks. Püüdes näida loomuliku ja sundimatuna, suunas ta pilgu tütarlapsele. Tema kurk kuivas, kuid hing juubeldas ja laulis õnnest. Jah, see on Sandra! Lõpuks on ta leitud! Evelynis möllas selline tunnete tulv, et ta oleks äärepealt pisaratesse uppunud. Sellest hoidumiseks hammustas ta oma võbisevat huult.

Tütarlaps, keda ta oli otsinud ja nüüd leidnud, pöördus. Tema heledad juuksed läikisid päikese käes vaskselt. Muretu naeratusega jälgis ta rõõmsat rahvahulka. Evelyn nägi, kuidas tema rohekaspruunid silmad säravad. Pilukil silmadega jälgis Evelyn Darcy, kuidas nad ihukaitsja saatel läbi inimsumma tungivad. Märkamatuks jääda püüdes liikus ta nende järel ja sattus samaaegselt leti juurde, kus müüdi kõikvõimalikke ehteid. Valik oli nii suur, et silme ees läks kirjuks. Kaupmees ülistas igati oma kaupa, soovitades osta kord üht, kord teist, kuid Evelyn oli liiga erutatud selleks, et midagi taibata.

Ta raputas eitavalt pead ja tõmbus kõrvale, andes teda huvitavale kolmikule võimaluse lähemale tulla. Ta pilk peatus Sandra näol. Tüdruk naeratas tänulikult ja noogutas. Evelyn tundis, et ta süda on valmis rinnust välja hüppama. Siin ta on – juhuste mäng!

“See on väga armas,” kostis puhas helisev hääl ja Evelyn võpatas tahtmatult.

Sandra seisis tema kõrval. Oleks võinud sirutada käe ja teda puudutada. Kuid mitte praegu!

“Fui!” kõverdas blondiin põlastavalt huuli. “Siin on vaid klaasist ja teokarpidest vidinad. Lähme parem pärlite leti juurde. Seal võid midagi tõeliselt elegantset valida.”

Sandra vaatas talle otsa ja lausus rahulikult:

“Louis ei kiida heaks, kui noored tütarlapsed kalleid ehteid kannavad.”

“Kuid sul pole ju raske teda ümber veenda, on ju?”

Blondiini hääles kõlasid kadeduse noodid.

Sandra rohekaspruunide silmade pilk peatus hetkeks oma kaaslase täiuslikul näol ja selles vilksatas midagi põlguse taolist.

“Seda oleks sinul ilmselt kergem teha, Dana, kas pole nii? Võiksid proovida,” lausus ta kergelt pilkaval toonil.

Dana helesinised silmad süttisid korraks pahameelest. Sandra kehitas kergelt õlgu ja pöördus uuesti leti poole. Kui palju aristokraatiat ja väärikust oli selles väikeses Lambertis! See pole ilmselt imekspandav, kui elad pidevas luksuses ja kõikvõimalike privileegide keskel ning võid omada kõike, mida hing ihkab.

“Sandy, sa tead ju suurepäraselt, et mitte kellelgi ei õnnestu sinu venda ära rääkida ega ümber veenda. Tal on endal pea õlgadel ja ta teab alati, mida teha. Oma arvamust peab ta ainuõigeks ning kõigutamatuks. Temaga vaidlemine on täiesti mõttetu tegevus,” teatas Dana lõbusalt. Oli näha, et need sõnad tõid talle hea tuju tagasi.

Sandy. Tähendab nii kutsutakse siis Sandrat omade keskel.

Evelyn kordas nime mõttes mitu korda, justkui proovides selle maitset. Lõpuks otsustas ta, et talle see meeldib. Nagu ka selle omanik.

Siis tundis ta endal kellegi pilku ja tõstis pea. Ta nägi kahtlustavat ihukaitsjat talle otse silma vaatamas. Evelyni haaras mitte lihtsalt hirm, vaid kõige ehtsam paanika. Ta püüdis palavikuliselt välja mõelda, kuidas sellest olukorrast kelleski kahtlust äratamata välja tulla. Jumal küll, kas ta tõesti oli kõik nii ruttu untsu keeranud? Evelynil ei tulnud pähe midagi paremat, kui minestust teeselda. Ta asetas käe laubale, sulges silmad ja kõikus kergelt. Kellegi tugev käsi haaras tal õlast ning võimukas hääl lausus kõrva juures:

“Istuge otsekohe ja hingake sügavalt!”

Evelyn laskus sõnakuulelikult maha, asetas pea põlvedele ning tegi paar sügavat sisse- ja väljahingamist. Paar minutit hiljem, olles kindel, et möödunud on piisav aeg, tõstis ta pea ja kohtas Louis Lamberti tähelepanelikku pilku. Mehe silmad olid nii külmad, et ta tundis jäist jahedust endasse hoovavat. Evelyn võpatas ja veri kadus ta näost. Vaevatuna süütundest just mängitud etenduse pärast ja ajendatud soovist kiiremini jalga lasta, pageda selle kõikenägeva pilgu eest, pomises ta pisut kogeledes:

“M-mul on juba parem… Küllap kuumenesin päikese käes üle… Tänan teid, ma lähen nüüd.”