Читать книгу Luule - Marie Heiberg - Страница 7

Ma metsa aluses lään üht teerada

ja imelised mõtted meeles mul.

Kuis võisin lapsena ma unistada

siin üksi olles õhtul, hommikul.

Siin noor mets nüüd, kus läksin puusse pikka,

et ladvast kaeda üle oru, mäe,

meel mõtles kergelt üle metsa ikka

ja kaugemale, kuhu silm es näe.

Ma põlvitan kesk tihnikut, teen rada

ja palukvarsi murran sambla seest.

Eks kasva kasvu aastal arvamata

kui igatsusi minu südamest.

Viin kodu teid, oh kallid — mõned ajad!

Kui jõudvad maa pääl aastamiljonid —

on teised kasvud, laulud, ilmarajad.

Kes tunneb meie aegseid saatusid?

Ma metsa aluses lään üht teerada

ja haljad palukvarred armsad mul.

Kas võidaks tulevikus imestada,

mis väärtus minevikus elatul!

Tee kodu viis...

Sul kinni väravad, säält läksin mööda.

Ei vilkund tuld. Üks ootus — surra veel.

Hall taevas nuttis. Kurt kesköö sai ligi.

Üks ideal kui kadus minu teel.

Ja pimedus sääl haigutas kui kuristik.

Öö ümber leinaloor kui ligines ju igavik.

Ma jätsin Sulle oma igatsuse,

mu sõber. Mure — ilmas üksinda.

See sünnib tuhandete südametes

ja kaebab uue elumõttega.

Kuid hirmus hing — kui kuratlikku hirvitust. —

Ma üksi imestasin suve ööd ja iludust!

Nurm õitses, lõhnas. Rääk suiviljas hüüdis.