Читать книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar - Страница 13

Jaa, muidugi kõik mäletavad 1990ndaid – oleme „Royal“ piirituse ja „Leegi“ põlvkond. On väga oluline, millega sa oma joomist ja suitsetamist alustad. Palun ärge uskuge neid, kes ütlevad, et nad tudengipõlves ühtegi suitsu ei teinud ega klaasikestki ei joonud. Nad kas valetavad või on alkohoolikust isa lapsed, kes kardavad ka ise alkohoolikuteks muutuda.

Alla tudengipõlv ei kuulunud sellele ainsale, suurele ja olulisele Tartu Ülikoolile, seega olid tema õpingud juba definitsiooni järgi pisut puudulikud ja hälbelised Aga Tallinna ülikoolides toimus siiski ka üht-teist. Pedagoogikaülikooli ühikas näiteks. Kuna ülikooliajast on möödas palju aastaid, mäletab Alla seda üksikute episoodide, mitte sorava kinofilmina.

Tantsitakse suures puhketoas, eestlased ja venelased koos. Makist mängib „It’s my life“, seistakse kahes reas ja tehakse ühesuguseid liigutusi.

Istutakse samas puhketoas pimeduses ja vaadatakse aknast suurlinna tulesid. Nendeks on Lasnamäe kortermajade aknad, mis Partisani 8 ühiselamust vaadates tühermaa taga säravad.

On pidu, mis tähendab, et segatakse „Royal” piiritust „Mehukattiga”, suitsetatakse „Leeki“ ja kuulatakse valju muusikat. Samas ühiselamus elab ka kontingent üliõpilasi Mari Vabariigist, kes on saadetud vennasrahva keelt ja kultuuri õppima. Üks poiss suitsetab pidevalt hašisit ja on suhteliselt ebaadekvaatne.

Üks roti näoga mari tüdruk rääkis kõigile, kuidas terve nende pere toitub ainult praetud kartulitest ja seetõttu oskab ta väga kiiresti kartuleid lõikuda. Üks mari noormees aga oli end väga täis joonud ja oksendas viienda korruse aknast alla. Marid rääkisid kogu Eestis oldud aja ja ka pärast seda ainult vene keelt.

Ühikal oli ka komandant ehk „koma“, kellel oli usbekitarist naine. Komandantidel oli kombeks järsult tubade uksi avada ja kontrollida, „mis toimub“. Allal olid „komaga“, nagu võimudega üldse, halvad suhted – seetõttu koliti ta lõpuks esimese korruse tuppa. See pidi olema karistus. Alla otsustas ilma voodita hakkama saada ja magas põrandal madratsi peal. Kogu maist vara hoidis ta suures pappkastis sildiga „Söök“. Enamasti olid söögiks kiiresti riknevad viinerid ja kartul. Vahel osteti ka tomateid ja kurke, millest tehtud salat koos keedukartuliga oli tõeline pidusöök.

Alla nuttis, kui sai eksamil hindeks „ühe“, ent õppejõud õpetas: „Life has much more in store for you.“7 See osutus muidugi tõeks. Õppetöö ja kogu suhtlemine käis inglise keeles. Maailmakirjanduse kursusel anti tudengitele palju lugeda. Just raamatute lugemine oli võimas eskapism ümbritsevast rõvedusest. Loetud raamatute sisu on praegu Allal raske meenutada, aga meeles on hea tunne Iris Murdochi raamatust „Võrgu all“ ja mitmest teisest, kuigi enam ei suudaks Alla nimetada toona loetud teoste pealkirju. Kui keegi mõnda neist meelde tuletaks, seostuks see kohe vana madratsiga põrandal ja toore kartuli lõhnaga.

Erinevalt teistest ei igatse Alla taga ega romantiseeri soome-ugri üliõpilaste ja „Mehukattiga“ veedetud tudengipõlve. Ta arvab siiralt, et mida edasi, seda huvitavamaks läheb.