Читать книгу Kuu kroonikad 4B: Winter II osa - Марисса Мейер - Страница 7

peatükk

„Nad tulevad,” hoiatas Scarlet vihasel ilmel aknast eemale taganedes. Ta esimene lask oli liiga madal ning tabas Aimery reit, kuigi sihtis hoopis pead. Teine tabas kasutult purskkaevu, enne kui rahvamass liiga tihedaks muutus, et uuesti lasta. Ta kuulis Thorne’i suunast vähemalt kolme lasku, kuid ei teadnud, kas kaaslast saatis suurem edu.

Cinder ja Hunt olid seal all nagu sead tapamajas ning tema ja Thorne on peagi samas seisus, kui nad siit ei kao. Otsekohe.

Thorne kahmas valvurilt varastatud kiivri, tõmbas selle pähe ja moondus sõbrast vaenlaseks. Scarlet lootis, et see muutus on ka kuulaste jaoks sama veenev. „Anna oma relv,” kamandas Thorne. Neiu kõhkles vaid hetke enne kuuletumist. Thorne pistis selle taskusse ja haaras tal küünarnukist, et hakata tüdrukut trepi poole lohistama.

Nad jõudsid esimesele mademele, kui läbi alumise korruse kostis trampivate jalgade madin.

„Leidsin ühe!” röögatas Thorne, nii et Scarlet õhku hüppas. Kapten tõstis relva Scarleti pea juurde ja tiris teda trepist alla. Neid ümbritses neli valvurit. „Seal oli kaks laskurit. Teine võis plehku saada, aga vaadake ülemised korrused kindluse mõttes üle. Sellega tegelen ise.”

Scarlet teeskles vastu hakkamist, kui Thorne ta autoriteedist pakatades valvuritest mööda tiris. Valvurid sööstsid trepist üles. Kui nad silmist kadusid, pööras Thorne ringi ja laskis tüdruku vabaks. Nad jooksid tagumise väljapääsu suunas ja tormasid tehase taga asuvale kõrvaltänavale.

Kuplit täitva õõvastava vaikuse järgi otsustades oli madin juba lõppenud.

Thorne pöördus tehasest eemale, kuid Scarlet haaras ta käsivarrest. „Oota.”

Kapten vaatas karmi pilguga tagasi, kuid võib- olla jättis sellise mulje hoopis näomask.

„Peame tegema katset neid aidata,” selgitas Scarlet.

Noormehe kulm tõmbus kortsu. „Nägid, kui kerge vaevaga nad Cinderi ja Hundi maha võtsid. Sa arvad tõesti, et meie suudame nende peatamiseks midagi ette võtta?”

Ei arvanud. Tõesti ei arvanud.

Aga, kui ta isegi ei proovi...

„Anna mu relv,” käskis Scarlet kätt välja sirutades.

Thorne vahtis talle otsa.

„Anna mu relv.”

Kapten tõmbas relva puhisedes vöö vahelt ja pistis tüdrukule pihku. Scarlet pööras end kannapealt ringi, teadmata, kas Thorne järgneb. Seda ta tegi.

Ümber esimese nurga astudes nägid nad väljakut. Cinderi ja Hundi ründamiseks üles tõusnud kodanikud põlvitasid taas malbelt, nagu poleks mingit võitlust toimunudki.

Scarlet arutas, kui kaua valvuritel tehase läbi otsimiseks aega kulub. Ta arutas, kas on peast segi, et ümber ei pööra ja jooksu ei pista.

Relv ta peos oli soe, käepide jättis naha sisse jäljed. Kunagi oli aeg, kui relva käes hoidmine pakkus turvatunnet, aga selle tröösti rikkus teadmine, kui lihtsalt võivad kuulased sama relva ta enda vastu pöörata.

Siiski, kui ta pääseks piisavalt lähedale, saaks ta ühe või paar lasku teha. Seekord ta mööda ei laseks.

Kui lähedale ta pääseks, enne kui nad ta avastavad? Kas rahvamass aitaks teda peita või jääks ta sama ajupesutriki lõksu kohe, kui liiga lähedale liigub? Scarlet ei teadnud, kuidas see töötab või kui haavatav ta oleks. Ta soovis nüüd, et oleks Cinderilt selle kohta rohkem pärinud, kui võimalus oli.

Nad liikusid vargsi, Thorne vaikselt tema taga.

Kui tüdruk suutis vaenlaste seas eristada Hunti ja Cinderit, ta seisatas. Mõlema käed olid nüüd selja taha köidetud. Hunt kössitas õlgu ja vaatas maha.

Ei, taipas Scarlet judisedes. Ta vaatas Mahat.

Raev lõi ta sees lõkkele. Nad röövisid Hundilt kõik. Vabaduse, lapsepõlve, kogu pere, ja tema ei teinud midagi, mitte midagi, et seda ära teenida.

Ta tahtis sõbra eest kätte maksta. Viia ta sellest kohutavast tolmulapilisest paigast minema. Pakkuda talle elu, kus on sinine taevas, tomatid ja rahu.

Scarlet pigistas relva kõvemini pihku ja tunnetas päästiku tuttavat survet.

Aga ta asus liiga kaugel. Siit oli tal suurem tõenäosus saada pihta omale kui vaenlasele.

Südame pekseldes uuris Scarlet põhjalikult kitsast kõrvaltänavat, hindas, mitu sammu ta saaks astuda ja veel varjus püsida. Tehase seina sees asuvasse ukseavasse saaks ta küll varju hüpata, kuid nähtavus ei olnud kõige suurem mure, kui kuulased võivad ta kohalolu tajuda.

Scarlet tõstis aeglaselt välja hingates relva ja võttis sihikule Aimery südame. Ta hoidis sortsi kolm hingetõmmet kirbul ja lasi siis puhisedes relval taas langeda. Tal oli ennist õigus. Liiga kaugel.

Taas kaalus ta lähemale liikumist. Taas lõi ta kõhklema.

Siis märkas neiu muutust Hundi kehahoius. Vangi pea pöördus tema suunas.

Vaevumärgatav, peaaegu tähelepandamatu liigutus. Mees ei vaadanud talle otsa. Ta ei teinud ainsatki liigutust, mis annaks märku, et tundis tüdruku lõhna kõiki nende inimeste seast ära, kuid Scarlet teadis seda. Hundi õlgadesse tekkis pinge, mida seal mõni hetk tagasi ei olnud.

Scarleti süda tegi uperpalli. Ta kujutles vahele jäämist. Hunti vaatamas, kuidas nad relva ta pea poole suunavad. Hunti abituna nägemas, kuidas talle antakse järgmine kirves. Hunti, kelle ema just tema silme all tapeti, ilma et oleks saanud seda kuidagi ära hoida.

Scarleti keha vappus, kui mälestus vanaema surmast teda vasarana vastu pead tabas. Meeleheitest, mis ta endasse mattis. Kogu raevust ja vihkamisest ja veendumusest, et ta oleks pidanud suutma seda takistada, mis talle ikka ja jälle uue hoobi andis.

Aga ta poleks suutnud seda takistada.

Täpselt nagu Hunt ei oleks suutnud Mahat kaitsta. Täpselt nagu ei suudaks ta kaitsta teda.

Scarlet ei saanud seda talle teha.

Ta pidi grimassitama raevunud karje maha surumiseks.

Ära reageeri, Scarlet, käskis ta ennast. Ära reageeri.

Tüdruk langetas relva ja astus tagasi. Ta vaatas üles Thorne’i poole ja kuigi kapteni näkku oli ka kirjutatud valu, noogutas ta mõistvalt.

Nende kõrvu kandus Aimery rahulik hääl. „Linh Cinder antakse kohtu alla ja kahtlemata hukatakse kuritegude eest krooni vastu. Vaid kuninganna halastus sunnib mind säästma teie, ülejäänute elu. Kuid pidage meeles, et kõik, kes tabatakse rääkimas küborgist ja tema riigireetmissepitsustest või toime panemas mis tahes mässulist tegevust, saavad kiire karistuse.”

Scarlet vaatas tagasi just siis, kui üks valvur Hunti kõvasti abaluude vahele tõukas ja mees koos Cinderiga minema viidi.

* * *

„Printsess!” kutsus Iko nii valjult, kui julges. See polnud seda arvesse võttes just kuigi vali. „Printsess, kus sa oled?” Ta liikus läbi maja tagasi ja kammis kõik toad kolmandat korda läbi. Winterit polnud üheski kapis. Ta ei varjanud end Maha voodi all. Teda polnud tillukeses duširuumis ega...

Noh, see oligi kõik. Need olid ainsad peidukohad.

See oli väga väike maja ja Winterit siin polnud.

Iko naasis elutuppa ning tundis rinnus oma ventilaatori mürinat ja poorsest seljast väljuvat õhku. Ta oli siiani üle kuumenenud läbi sektori jooksmisest ja alatasa hüljatud majadesse lipsamisest, et võimalikult märkamatuks jääda.

Kas Winter leiti juba üles? Jäi ta hiljaks?

Tal ei olnud vastuseid. Android sundis end hoogu maha võtma ja korrastama teavet, mis tal on.

Levana käsilased asusid sektoris RK-٩. Nad ajasid kõik elanikud kokku ja Iko oli suhteliselt kindel, et mitte neile peo korraldamiseks.

Nii palju kui ta teadis, viibisid Cinder ja teised ikka tolles tehases. Enne nendega kohtumist polnud tal võimalik kuidagi teada saada, kas nad on väljaspool ohtu.

Ta ei teadnud printsess Winteri asukohta.

Iko kaalus võimalusi. Tagasi tehasesse hiilida ja uuesti Cinderiga liituda tundus loogiline samm, kuid seda tehes seab ta end ohtu. See polnud tema jaoks nii suur mure kui hirm vaenlaste kätte langeda. Kuulased ei paistnud androidide andmesüsteemidest kuigi palju teadvat, aga kui neil õnnestub ta programmid lahti harutada, leiavad nad Cinderi ja tema strateegiate kohta ohtralt konfidentsiaalset teavet.

Ta võiks ka sõprade naasmist ootama jääda, turvaliselt ja terve nahaga, kuid see läks vastuollu ta programmi aluspõhimõtetega. Ta jälestas kasutu olemist.

Iko ei jõudnud veel peamurdmisega lõpule, kui kuulis välisukse tagant raskeid samme. Ta kohkus, jooksis kööki ja surus end kapi taha peitu.

Uks räntsatas lahti. Keegi astus sisse ja Iko kõrv tabas sammudes kergeid kajaerinevusi. Majas oli kolm sissetungijat.

Elutuppa jõudes jäid nad seisma.

Meeshääl lausus: „Andmebaas kinnitab, et see on Maha Kesley elukoht.”

Lühikesele vaikusele järgnes naishääl. „Tajun kedagi, aga tema energia on nõrk. Võib- olla mingisuguse takistusega summutatud.”

Iko kortsutas kulmu. Nad ei tunneta ju ometi teda? Cinder kinnitas alati, et kuulaste vägi Ikot leida ei suuda, sest temast ei õhku bioelektrit.

„Minu kogemuse põhjal küborgiga,” lausus kolmas hääl, samuti mees, „ei reageeri ta meeltekontrollile ja -juhtimisele alati ootuspäraselt. Võib- olla suudab ka oma energiat varjata?”

„Võib- olla,” vastas naine, kuigi kõlas kahtlevalt. „Kinney, otsi läbi perimeeter ja ümbritsevad elamud. Jerrico, kontrolli magamistubasid.”

„Jah, emand Pereira.”

Sammud hargnesid. Eesuks sulgus taas.

See oli väike maja. Möödus vaid mõni hetk, kui naine tillukesse kööki sisenes ja Iko nägi punase sortsirüü laperdavaid varrukaid. Tulija seisatas kõigest seinakappi meenutava köögi keskel, nii lähedal, et Iko oleks saanud teda puudutada. Kuid ta ei vaadanud alla ega vaevunud ühtegi kapiust avama.

Iko vaatas kägardunud asendist üles naise poole. Hallid juuksed lühikeseks lõigatud ja kuigi üks vanematest sortsidest, keda Iko oli iial näinud, pimestas ta endiselt oma iluga. Teravad põsesarnad ja täidlased huuled. Naine peitis käsi varrukatesse.

Sorts seisis mõnda aega liikumatult, kulm kipras. Iko kahtlustas, et otsis jälgi bioelektrist, ning nüüdseks sai selgeks, et enda kõrval kössitavat Ikot ta ei taju.

Android istus liikumatult ja tundis tänu, et ei pea hingamist summutama – taevatähed, tookord kui ta koos Cinderi ja teistega kosmoselaeva kappi suruti, muutus nende ühise hingamise heli kõrvulukustavaks.

Ent siis läks tema ventilaator taas tööle.

Naine vaatas alla ja võpatas.

Iko tõstis tervituseks käe. „Tervist.”

Sorts uuris teda ühe pika, pika hetke, ja kogeles siis: „Koor?”

„Peaaegu.” Iko napsas kapiservalt nõudekuivatusrätiku ja heitis end naise suunas. Sortsi huulilt pääses pisike kiljatus, ent Iko surus kärmelt rätiku tema näole ja summutas karje. Naine rabeles metsikult, kuid Iko hoidis teda kindlalt vastu seina ja surus alla vaistliku soovi vabandada, nähes ta nägu kaameks tõmbumas ja paanikas silmi pärani minemas.

„Minesta lihtsalt ära,” soovitas Iko ja üritas lohutavalt kõlada, „ja lasen su lahti.”

„Hei!”

Iko pööras järsult pead just siis, kui kuninglik valvur neid köögiaknast märkas. Mees jooksis tagaukse juurde, tõmbas selle lahti ja...

Püha tähevahe.

Ta arvas alati, et Kai on kõige veetlevam inimliigi esindaja, kuid see mees oli nii silmipimestavalt kaunis, päevitunud naha ja kelmikate laines juustega, ja ta...

Ta...

Sihtis teda relvast.

Iko tõmbas sortsi enda ette samal hetkel, kui mees päästikule vajutas. Kuul tabas naist rindkeresse ja sorts varises eelnevast lämmatamisest juba niigi nõrgana maha.

Iko laskis ohvril kukkuda ja hüppas üle ta keha, et valvuri relva haarata. Mees keeras ta ringi ja lõi seljaga vastu kappi. Löögijõud lõi Iko jäsemed värisema. Valvur rebis tal relva käest ja lõi teise käe rusikaga Ikole näkku. Tüdruku pea käis taha ning ta komberdas kaks, kolm sammu. Siis mürtsatas ta vastu pliiti. Valvur raputas kirudes kätt.

Iko jõudis just mõelda, et oleks pidanud endale mingi võitluskunstide programmi paigaldama, kui läbi ta audioretseptorite paugatas teine lask. Ta võpatas ja lõi käed kõrvadele, samal ajal heli maha keerates, kuigi oli juba liiga hilja.

Kui ta mõtted selginesid, nägi ta valvurit end vahtimas, suu ammuli. Mehe silmad olid nagu tõllarattad, relv ikka peos. „Mis... mis asi sa oled?”

Tüdruk vaatas alla. Tema rinnus haigutavast august paistsid sädemeid pilduvad juhtmed ja rebenenud sünteetiline nahakude. Ta ägas. „Just lasksin välja vahetada!”

„Sa oled...” Valvur astus sammu tagasi. „Olen kuulnud Maa masinatest, mis suudavad... mis on... aga sina...” Mehe näole ilmus grimass ning Iko oli veetnud piisavalt aega näolihaseid analüüsides, et tunda selles ära täielikku talitsemata vastikustunnet.

Temas lõi lõkkele nii palju meelepaha, et seda immitses ilmselt uuest rinnus ilutsevast augustki. „Jõllitamine on ebaviisakas, et sa teaksid!”

Elutuppa viivale uksele ilmus kogu. Veel üks valvur. Temas tundis Iko ära ühe Levana isiklikust saatjaskonnast. Ta kuulus meeskonda, mis neid Uus-Pekingis palee katusel ründas. „Mis juhtus?” haugatas mees langenud sortsi, nunnu valvuri langetatud relva ja Ikot vaadates.

Ta silmades vilksatas äratundmine ja mees naeratas laialt. „Kena leid, Kinney. See retk ei olnudki nii mõttetu, kui arvasin.” Ta astus üle sortsi surnukeha.

Iko tõstis rusikad ja üritas meenutada võitlemisnippe, mida Hunt Cinderile õpetas.

„Kus küborg on?” nõudis valvur.

Iko urises talle vastu. „Näksi muru.”

Mees kergitas kulmu. „Ma sul veel näksin.”

„Söör Solis,” sekkus teine valvur, Kinney, „ta ei ole... see ei ole inimene.”

„Ilmselgelt,” venitas teine tüdruku rinnus haigutavat auku vaadates. „Ju siis peame temalt teabe välja pigistamisel loomingulised olema. Või tähendab, sellelt.”

Mees üritas talle hoopi anda. Iko kummardus ja lõi vastu, kuid valvur surus ta vaevata nurka. Veel enne, kui ta protsessor jõudis asjast aru saada, väänas Solis juba ta käed selja taha. Iko rüseles ja üritas vastasele jala peale astuda, kuid mees põikles kõikidest katsetest kõrvale. Ta naeris androidi käsi kinni sidudes ja teda taas näoga enda poole keeras.

„Kõik see Maa tehnoloogia,” märkis ta Iko särgikangast kõrvale tõmmates ja hävinud nahakiude näppides, „ja ometi oled millegipärast ikka täiesti kasutu.”

Tuline viha lõi Ikol silme eest mustaks. „Ma sulle näitan kasutut!”

Veel enne, kui ta jõudis mehele midagi näidata, täitis köögi mardusekriise ning Jerrico õla suunas vuhises kööginuga. Valvur põikas õhku ahmides kõrvale. Tera lõikas varruka katki ja jättis maha erepunase haava. Iko komberdas tahapoole.

Jerrico pööras ringi ja lajatas ründaja vastu seina, hoidis ühe käega ta kõri ja otsis teisega ta nuga hoidvat kätt. Seejärel lukustas selle enda haardesse.

Winter ei loobunud noast ega päranisilmsest jälestusest. Ta tõstis järsult põlve, otse mehele jalgevahele. Jerrico ühmatas ja tõmbas printsessi seinast eemale vaid selleks, et ta uuesti selle vastu lajatada. Seekord tegi Winter häält, kui õhk kopsudest välja suruti.

„Kinney, jälgi androidi,” kamandas Jerrico hammaste vahelt.

Iko pööras tähelepanu printsess Winterilt valvurile. Too nägi liiga kena välja, et selline jobu olla, kuid Kinneyl polnud temast enam sooja ega külma. Ta nägu oli õudust täis, nähes Jerricot printsessi kõri pigistamas. „See on printsess Winter! Lase ta lahti!”

Jerrico huulilt kostis kalk naer. „Tean isegi, idioot. Nagu tean sedagi, et ta peaks surnud olema.”

„Mina kuulsin ka, et ta on surnud, aga ilmselgelt mitte. Lase ta vabaks.”

Jerrico keeras end silmi pööritades ringi ja tiris Winteri seina juurest eemale. „Ei, ta peaks surnud olema. Kuninganna andis käsu ta tappa, aga paistab, et ühel polnud selleks närvi.” Winter vajus ettepoole, kuid mees tiris ta uuesti püsti ja hoidis oma rinna vastas. „Milline saak. Olen aastaid oodanud, et saaksin sinuga omaette jääda, aga too tüütu söör Clay tiirutas alati läheduses nagu raisakotkas raipe ümber.” Jerrico tõmbas pöidlaga üle Winteri lõua. „Paistab, et nüüd teda läheduses ei ole. Või mis, printsess?”

Winteri ripsmed värelesid. Ta pilk muutus Kinneyt vaadates häguseks. „Sa...”

„Hei.” Jerrico pööras ta lõua jõuga enda poole, et tüdruk talle otsa vaataks. „Oled mu auhind, printsess. Nii et mis preemia ma võiks sinu arvates saada, kui su surnukeha kuningannale viin? Vaevalt teda huvitab, mis seisukorras see on. Lisaboonusena saan tõestada, et su peika ikkagi on reetur.”

Iko rapsis kätega, üritas pöidlaid liigesest välja tõmmata ja köidikutest välja vingerdada, kuid käed olid liiga kõvasti kokku seotud ning liikumisruumi ei jagunud piisavalt.

Ta valmistus just end ettepoole heitma ja kogu oma metallkolju jõuga Jerrico selgroogu rammima, kui Winter kokku varises, lõtv nagu kaltsunukk.

Jerrico kohkus ja suutis ta vaevu kinni püüda. Samal hetkel lõi Winter unustatud noa talle külje sisse.

Jerrico röögatas ja laskis printsessi lahti. Winter komberdas tema haardest välja, kuid valvur haaras neiul randmest, tõmbas ta tagasi ning lajatas tüdrukule tagantkäega vastu nägu. Winter kukkus. Ta pea rantsatas vastu kapiäärt.

Iko karjatas, kui printsess põrandale kägarasse jäi.

Jerrico surus sõrmed sõimuvalingu saatel ümber noapea, kuid ei tõmmanud nuga haavast välja. Ta nägu oli sama punane kui juuksed, mil ta printsessi suunas lõrises. „Milline loll hull...”

Ta tõmbas jala tagasi, et printsessile virutada, kui Kinney relva tõstis ja tulistas. Lask lõi Jerrico vastu seina.

Iko kohkus tagasi. Ükskõik kui paljudest rüselustest ja kaklustest ta end leidis, lõi teda alati tummaks see, kui palju kohutavam oli tegelikkus võrreldes võrgudraamadega. Isegi sedavõrd põlastusväärse valvuri surm, nägu uskumatusest kõver, kui elu sellest välja voolas, tõi talle grimassi näole.

Sellele järgnenud vaikus tundus vallutavat terve sektori ja Iko hakkas kahtlema, kas see viimane lask ta audioliidest lõplikult kahjustanud.

Valvur vahtis relva oma käes, nagu poleks seda kunagi varem näinud. „See on esimene kord, kui ise päästikule vajutasin.” Sügavalt sisse hingates asetas ta relva letile ja kükitas printsess Winteri kohale. Ta kobas käega neiu kukalt. Sõrmed said veriseks.

„Ta hingab,” sõnas mees, „kuid tal võib olla peapõrutus.”

Iko protsessor ähvardas kokku joosta. „Kelle poolel sa oled?”

Valvur vaatas üles. Ta nina hakkas kuuliauku nähes taas tõmblema, kuid pilk ei peatunud sellel pikemalt. „Meile öeldi, et printsess on surnud. Arvasin, et üks teine valvur tappis ta.”

Iko kohendas pluusi, et haava kinni katta. „Kuninganna andis ühele Jacini- nimelisele valvurile käsu ta tappa, kuid tema aitas tal hoopis põgeneda.”

„Jacin Clayle.”

Iko tõmbas silmad vidukile. „Miks sa meid aitasid?”

Kinney asetas printsessi kipras kulmul ettevaatlikult tagasi põrandale. Kõikjal lainetas veri. Sortsi oma. Jerrico oma. Winteri oma.

„Aitasin teda,” parandas Kinney, nagu oleks oluline vahet teha. Ta leidis nõudekuivatusräti ja sidus selle ümber Winteri haavatud pea. Kui ta lõpetas, ajas ta end püsti ja korjas verise noa üles.

Iko astus tagasi.

Mees seisatas. „Kas tahad, et need köidikud läbi lõikan? Või pigem mitte?”

Iko uuris ta nägu soovist, et ei tunneks nii hirmsat kiusatust seda vaatama jäädagi. „Jah, palun?”

Ta pööras ringi ja valvur päästis ta käed kärmelt vabaks. Käsi silme ette tõstes Iko peaaegu ootas, et näeb katki lõigatud nahka, kuid tera polnud teda isegi riivanud.

„Nüüd läheb nii,” seletas Kinney endiselt kapiserval lebavale relvale osutades. Iko sai aru, et mehele ei meeldinud talle otsa vaadata. Ta otsis aina põhjuseid pilku mujale pöörata. „Koostan aruande, kus ütlen, et väänasid mul relva käest ja tapsid emand Pereira ja söör Solise, kuid mul õnnestus põgeneda. Printsessi nägemise kohta ei ütle ma sõnagi. Nad ei pea isegi teadma, et ta elab.” Kinney osutas ta ninale, söandades androidi pilgule vastata kauemaks kui pool sekundit. „Ja sina toimetad ta siit kaugele ära. Hoiad teda peidus.”

Iko torkas käed puusa. „Ja siin me olime ja hoidsime teda täiesti suvalises kaevandussektoris ühes imetillukeses majakeses. Kuidas meile ometi pähe ei tulnud teda peidus hoida?”

Kinney oli tükk aega loetamatu, aga küsis siis: „Sa mõistad sarkasmi?”

„Muidugi ma mõistan sarkasmi,” turtsus Iko vastu. „See pole mingi teoreetiline füüsika, või mis?”

Valvuri lõug liikus hetke tühja ja siis pöördus ta pead vangutades minekule. „Lihtsalt hoolitse tema eest.” Ta heitis printsessile veel viimase pilgu – ja siis ta kadus.