Читать книгу Minu Moldova - Marje Aksli - Страница 4

Elasin Moldovas, Euroopa vaeseimas riigis, kokku kaks aastat: 2002–2004. Kolisime sinna sügisel, kui trip.ee-s soovitati seda riiki vältida järgmiste sõnadega: “Räpane, vaene, korralagedus. Väljamaalaselt üritatakse viimane nahk koorida. Veini saab ka muudes paikades juua.”

Vaevalt et ma vabatahtlikult Moldovasse oleksin läinudki. Eks ikka sellesama eelarvamuse pärast. Ma lohisesin sinna kaasa hoopis oma kanadalasest abikaasaga, kellele pakuti Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni OSCE Moldova missiooni tööd, et jälgida sealseid valimisi, et siluda külmunud konflikti Moldovast lahku löönud Transnistriaga ja aidata välja viia Vene vägesid.

Muidugi avastasin, et kuigi vaene, ei ole Moldova räpane. Minult ei kooritud mitu nahka ja veini ma eriti ei joonudki.

Loomulikult on iga lugu palju keerulisem, kui kolme sõnaga öelda saab. Mu moldovlannast sõbranna Victoria näiteks valis Moldovat iseloomustama kolm kurba sõna: “vaesus, vajadus, naiivsus”, kuid norralannast diplomaat Kristin meenutab Moldovat pärast nelja seal elatud aastat äärmiselt soojade sõnadega.

Ma leidsin Moldovast äärmiselt armsaid ja tasaseid inimesi ning kohati vaenulikku kurja süsteemi. Sellepärast ongi Moldovat natuke keeruline armastada, et Vene aeg on sinna maha laotanud palju ükskõiksust ja ebaviisakust. Moldovas pole ka temperamentseid, ühe pika kulmuga meesartiste, kes laulaksid mitmehäälselt sõjast ja armastusest, seal pole hingematvaid mägesid ega ilusat merd.

Aga see maa on väärt, et teda sõbralikult patsutada ja öelda: aeg on ärgata!

Marje Aksli Sügis 2008, Ottawa