Читать книгу Igavese elu tõend. Vaimudega suhtlemine kui surmajärgse elu tõend - Mark Anthony - Страница 3

Surmalähedaste kogemuste (SLK) uurijana ei tahtnud ma meediumitega suuremat tegemist teha, eriti oma karjääri algul.

Minu surmalähedaste kogemuste uuringud ja huvi UFO-kontaktide vastu olid ühe akadeemilise taustaga inimese jaoks niigi piisavalt veidrad. Pealegi ei olnud ma huvitatud surmajärgse elu tõestamisest ega mõne hea juhtumi leidmisest, mis kinnitaks teadvuse säilimist pärast füüsilist surma. Mind oli alati rohkem huvitanud see, mida me surmalähedastest kogemustest õppida võime, ning oma üliõpilastel ja lugejatel lasksin ise järeldusi teha – selliseid, nagu nemad soovisid.

Teadlase jaoks oleksid meediumidega rääkimine ja arutlused hauatagusest elust tähendanud akadeemiliste ringkondade hukkamõistu – see teema on kõmulehtedele, mitte auväärsetele auditooriumidele. Ent veetnud aastaid teisenenud teadvusseisundeid ja surmalähedasi kogemusi uurides, õppisin ka paljut meediumide kohta. Ma ei kahtle, et mõned neist suudavad tõepoolest surnutelt sõnumeid vahendada ja teavad neilt abi otsima tulnud inimeste kohta asju, mida tavavahendite abil pole võimalik teada saada. Loomulikult olen ma palju lugenud ka kunagiste kuulsate meediumide Leonora Piperi, Gladys Osborne Leonardi ja paljude teiste kohta. Siiski ei mõelnud ma kunagi sellele, et ise mõne meediumi teeneid kasutada, kuni minuga juhtus midagi väga veidrat, mida ma ei saanud ignoreerida.

See lugu oli seotud minu isaga. Olin väike laps, kui mu isa 1940. aastate algul sõtta läks. Kuigi ta elas sõja üle, leidus mitmeid põhjuseid, miks ta enam koju tagasi ei tulnud. Ta suri noorena – neljakümne ühe aastasena –, kui töötas New Yorgis kunstnikuna. Noore mehena hakkasin palju oma isale mõtlema ja tajusin tema kohalolu – justkui minu elu suunava mõjutajana. Minu kui teadlase esimeseks reaktsiooniks oli see tajumus kahtluse alla seada, kuid mingil tasandil ma teadsin, et side isaga on reaalne – nii otsustasin ma isaga seotud mälestustest ja tema mõjust oma elule pärast tema surma kirjutada raamatu, millele panin pealkirjaks “Minu isa, kord lahkunud” (“My Father, Once Removed”).

Kahe aasta eest hakkasid mitmed minu sõbrad, kes samuti ühel või teisel viisil surmalähedaste kogemuste uurimisega tegelevad, minuga üksteise järel ühendust võtma, ning kõigil neil oli olnud fantastilisi kogemusi meediumidega (mitte ühe ja sama meediumiga, ärge arvake!) ning kõik nad küsisid minult, kas ma ei tahaks ka mõnel seansil osaleda. Sõbrad õhutasid mind seda tegema. Mina muidugi vaidlesin vastu ja püüdsin jutuajamise teistele teemadele juhtida, aga surve kestis!

Pärast neljandat veenmiskatset ma alistusin ja leppisin kokku kohtumise meediumiga, keda üks sõber oli soovitanud. Hiljem kirjutasin sellest kohtumisest artikli, mis kandis humoorikat pealkirja “Kuum meedium”, ning lisasin selle oma isast kirjutatud teose täiendatud ja parandatud versiooni viimaseks peatükiks.

Ma säästan teid üksikasjadest, kuid seanss ise kinnitas sisuliselt kõike, mida ma olin oma isa elu kohta teada saanud või arvanud; meedium ei oleks tavalisel viisil seda kuidagi aimata võinud. Ja mitte ainult seda … meedium rõhutas, et mu isa armastas ja armastab mind väga – olin seda varem kuulnud oma poolõelt ning järeldanud ka isa surmajärgsest rollist oma elus; tema mõjust, mida olin nii kaua tundnud. Veel enam – meedium rääkis mulle väga täpselt mõningatest segastest asjaoludest minu perekonna ajaloos, mis lõid mu täiesti pahviks. Üks asi on lugeda spiritistlike seansside kohta raamatutest, hoopis teine aga see, kui kõik juhtub sinuga päriselt!

Igal juhul sai mulle selgeks, et teadus ja meediumlus ei välista tingimata üksteist, eriti kui meedium keskendub faktidele, mida saab objektiivselt tõendada. See on põhjus, miks ma leidsin, et Mark Anthony tähelepanekud teispoolsuse kohta on väga õpetlikud. Tema tähelepanekud põhinesid loogilisel teaduslikul lähenemisel, mis toetub tõenditele, mitte oletustele ega rutakatele järeldustele. See on üks raamatu “Igavese elu tõendid” muljetavaldavamaid tahke. Mark on hoolitsenud selle eest, et näidata, miks on tähtis vaimude ehk tavaolukorras nähtamatute olendite maailma avastamisel vältida negatiivsust ja hirmu. Loomulikult tekitab tundmatus sageli hirmu, nagu ka ööpimedus, kuid tema tunnistused kontaktidest vaimumaailmaga on selles suhtes väga kõnekad ning omal kombel köitvad ja põnevad.

Mark läheneb vaimudega suhtlemisele terviklikult ja asjatundlikult. Vaatamata oma rangele töössesuhtumisele (töösse, kuna ta suhtleb vaimudega ka publiku ees), ei ole advokaat, kes kõneleb surnutega, kaitstud naeruvääristamise eest. Ometi, kui mõtlen tema huumorimeelele, põhjalikkusele ja ennekõike usule Jumalasse, näib mulle, et hoopis tema on see, kes viimasena naerab! Räägides endast: ka minul on olnud tõeliste skeptikutega mitmeid kasulikke ja virgutavaid kohtumisi ning ma leian, et need “tõepaljastajad”, kes on ennast skeptikuteks maskeerinud ja end oma ideoloogia seinte vahele vangistanud, võivad olla väga tüütud, seega hoian nendega parajat pikivahet.

Mark ja surmalähedaste kogemuste uurijad on teinud palju kattuvaid või sarnaseid avastusi. Üks “Igavese elu tõendite” köitvaid jooni on see, et ta jätkab teispoolsuse teemaga sealt, kus surmalähedaste kogemuste jäljed tagasi pööravad, kuid need kaks valdkonda sobivad kokku nagu sukk ja saabas. Ilmselt veelgi olulisem on see, et vaimsed mõjud ja mõjutused, mille keskel elatakse siin maailmas (väärtushinnangute mõttes) ja sealpoolsuses, langevad kokku, seda kinnitavad ka SLK-uuringute tulemused.

Peamisteks küsimusteks on kahtlemata, mis meiega pärast surma juhtub ja milline teispoolsus välja näeb. Paljud surmajärgse elu uurijad, nende seas Mark, teoretiseerivad, et teispoolsusel on erinevad tasandid, kui neid nii võib nii nimetada, ning inimest tõmbab loomuomaselt tasandi poole, kuhu ta kõige paremini sobib.

Üksmeel näib valitsevat selles, et arhetüüpset põrgut pole olemas – see on punkt, millega surmalähedase kogemusega inimesed nõustuksid. Veel üheks ühiseks punktiks Marki tähelepanekute ja SLK-uuringute vahel on reinkarnatsioon. Olen oma uurimuse (nagu ka mõningate teiste SLK-uuringute) käigus leidnud, et paljud surmalähedase kogemuse saanud inimesed on avatumad ideele, et nende surmale võib järgneda reinkarnatsioon, ning usuvad reinkarnatsiooni võimalikkusse ühes või teises vormis.

Mark Anthony puudutab “Igavese elu tõendites” mitmeid tundlikke teemasid, muuhulgas ka enesetappu. Surmalähedastest kogemustest kõneldes võib üldiselt öelda, et nii teised valdkonna uurijad kui ka mina oleme leidnud, et enesetapukatse teinud inimeste kogemused sarnanevad nende omadele, kelle surmalähedane kogemus on saadud haiguse või õnnetuse tõttu: ka nemad näevad valgust ja kogevad sellega seonduvat armastust. Samas jõuavad nad arusaamisele, et enesetapp ei lahenda midagi, vaid neil tuleb jätkata tööd oma murede ja probleemidega. Teatud mõttes võib öelda, et ennast ei olegi võimalik tappa, sest isegi kui su keha sureb, avastad sa, et elad endiselt edasi. Seega teavad kõik surma lävelt tagasi pöördunud enesetapjad, et vabasurm ei ole lahendus. Probleem ise on mõistagi palju keerukam, kuid Marki teated enesetapu sooritanud inimestest langevad kokku sellega, mida mina olen surmalähedasi kogemusi uurides avastanud.

Veel üheks kattuvuseks Marki töö ja SLK-uurimuste vahel on tõdemus, et inimese individuaalsus ei kao, isegi kui sellest saab osa millestki suuremast. Marki tähelepanekute kohaselt säilitab siitilmast lahkunu vaim oma isiksuse. Olen kuulnud sedasama ka surmalähedase kogemusega inimeste suust, keda olen intervjueerinud.

Seega jõuab Mark Anthony samade järeldusteni, nagu SLK-uuringud, kuid läheb neist kaugemale, andes lugejale selge arusaama, milline on elu pärast keha surma, ning teadmise, et me ei lahku oma lähedastest kunagi päriselt. Nautisin väga ka Marki vaateid siitilmast lahkunud loomadele, sest paljud surmalähedase kogemusega inimesed on rääkinud, et kohtusid sealpoolsuses oma lahkunud lemmikloomadega. Ja muidugi nautisin ka autori huumorit, mis lisas raamatule nii sarmi kui ka sügavust.

Kui tõsisemate teemade juurde tagasi tulla, siis nii Marki tähelepanekud kui ka SLK-uuringud näitavad, et me kanname enda tehtud tegude eest vastutust ning seisame nende tagajärgedega silmitsi ka pärast surma. Siiski tahaksin siinkohal selgitada (nagu surmalähedase kogemusega inimeste elukäigu põhjal öelda võib), et tegelikku surmajärgset kohtumõistmist ja karistust ei ole. Inimene lihtsalt näeb oma tegude tagajärgi ja mõju, mida need teistele avaldasid, kogedes neid selliselt, nagu need talle endale oleksid mõjunud. Seega võib rääkida täiuslikust õiglusest – mida külvad, seda ka tõepoolest lõikad. Võib näha, et käitumise kuldreegel ei ole lihtsalt moraalne ettekirjutus, vaid see kehtib tõesti. Ma usun, et ka see põhimõte on “Igavese elu tõenditega” tugevas kooskõlas.

Kõige tähtsam paralleel Marki teose ja SLK-uuringute vahel on ilmselt järeldus, et elu on igavene. Meis kõigis on jumalik valgus ning seda mõistes kaob ka hirm, mida sünnitab teadmatus sellest, mis meiega pärast surma juhtub. Elu ei lõppe keha surmaga. Marki töö viib vältimatu järelduseni, et meil on kõrgema teadvusega ühendatud hing, mis jätkab elu teises dimensioonis – maailmas, kus tingimusteta armastav kõrgem vaim meid koju ootab, kui kätte on jõudnud aeg oma elu mujal jätkata.

Kenneth Ring,

Connecticuti ülikooli psühholoogia emeriitprofessor, New York Timesi bestselleri “Valguse õppetunnid” (“Lessons from the Light”) autor.