Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 14

Tomi otsus oli nüüd tehtud. Ta oli morn ja meeleheitel. “Olen hüljatud, sõpradeta poiss,” ütles ta endale, “keegi ei armasta mind. Kui nad teada saavad, milleni nad on mind viinud, võib-olla on neil siis kahju. Ma püüdsin õiglane olla ja edasi jõuda, kuid nad ei lasknud. Paistab, et nad tahavad minust igati lahti saada, olgu siis nii. Süüdistagu nad ennast siis tagajärgede pärast – miks ei peaks nad seda tegema? Mis õigus on hüljatul kaevata? Jah, nad on mind lõpuks niikaugele viinud; ma hakkan roimarielu elama. Pole teist teed.”

Vahepeal oli ta juba kaugele alla heinamaale jõudnud ja tunni algust kuulutav kell kõlas ainult nõrgalt tema kõrvu. Ta nuuksus nüüd, mõeldes, et ta ei kuule kunagi, kunagi enam seda vana tuttavat kõla. See oli väga karm saatus, kuid see oli talle peale sunnitud; et ta oli välja külma maailma aetud, siis pidi ta alistuma, kuid ta andestas neile. Nuuksed muutusid nüüd valjemaks ja sagedamaks.

Just sel hetkel kohtas ta oma hingekaaslast Joe Harperit, kalgi pilguga silmis ja nähtavasti suure ning sünge otsusega südames. Ilmselt oli siin kaks samamoodi mõtlevat hinge. Tom äigas varrukaga üle silmade ja hakkas nutuselt seletama midagi otsusest põgeneda kodust – kus teda koheldi karmilt ning osavõtmatult – suurde maailma ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Lõpuks avaldas ta lootust, et Joe teda ei unusta.

Kuid selgus, et just samasugust soovi oli Joe kavatsenud avaldada Tomile ja et ta oli teda sel eesmärgil otsima tulnud. Ema oli peksnud teda sellepärast, et ta olevat mingisuguse kreemi ära joonud, mida ta polnud üldse maitsnud ja millest ta midagi ei teadnud; oli selge, et ema oli temast tüdinud ja soovis, et ta ära läheks; kui asi niiviisi oli, siis ei jäänud tal muud üle kui alistuda; loodetavasti on ema õnnelik ja ei kahetse kunagi, et ta oli ajanud oma vaese poisi välja kurja maailma kannatama ja surema.

Nukral meelel edasi minnes tegid kaks poissi uue lepingu: seista teineteise kõrval ning olla vennad ja mitte kunagi lahku minna, kuni surm päästab nad nende muredest. Siis hakkasid nad plaane sepitsema. Joe soovis hakata erakuks, elada leivakoorukestest kauges koopas ja surra kunagi külma, puuduse ja mure kätte, kuid ära kuulanud Tomi, möönis, et roimarielul on mõningaid silmapaistvaid hüvesid, ja oli nõus mereröövliks hakkama.

Kolme miili kaugusel St. Petersburgist, kus Mississipi jõgi oli veidi üle miili lai, oli jões pikk kitsas metsaga kaetud saar madala leetega ülemises otsas. See sobis hästi kohtumispaigaks. Saarel ei elanud inimesi; ta asetses jõe teise kalda lähedal tiheda metsa vastas, kuhu inimese jalg eksis harva. Niisiis valiti uueks eluasemeks Jacksoni saar. Kes pidid olema mereröövlite ohvrid, see ei tulnud poistel mõttessegi. Siis otsisid nad üles Huckleberry Finni ja viimane ühines nendega otsekohe, sest talle olid kõik ettevõtmised võrdsed; ta oli ses suhtes vähenõudlik. Seejärel läksid nad lahku, et kohtuda uuesti üksildases kohas jõe ääres, kaks miili linnast ülalpool, oma eelistatud kellaajal, see tähendab keskööl. Seal oli väike palkidest parv, mille nad kavatsesid saagiks võtta. Igaüks pidi kaasa tooma õngi, nööri ja niipalju toidukraami, kui sai kõige tumedamal ning salapärasemal viisil varastada – nagu see sobis röövlitele. Veel enne õhtut oli neil kõigil korda läinud rõõmu tunda jutu levitamisest, et üsna varsti linn “kuuleb midagi”. Kõiki, kes said kuulda seda ebamäärast ennustust, manitseti “vait olema ja ootama”.

Kesköö paiku saabus Tom keedusingi ja mõne pisiasjaga ning peatus tihedas võsas ühel järsakul, kust avanes vaade kohtumispaigale. Öö oli tähine ja väga vaikne. Võimas jõgi laius nagu uinuv ookean. Tom kuulatas viivu, kuid ükski hääl ei seganud vaikust. Siis vilistas ta tasa ja selgesti. Sellele vastati kallaku alt. Tom vilistas veel kaks korda; signaalidele vastati samal viisil. Siis hüüdis ettevaatlik hääl:

“Kes seal kõnnib?”

“Tom Sawyer, Lõuna-Ameerika põhjaranniku ja Kariibi mere Must Tasuja. Nimetage oma nimed.”

“Huck Finn, Punakäsi, ja Joe Harper, Merede Hirm.”

Tom oli võtnud need nimed oma lemmikkirjandusest.

“Hästi. Öelge parool.”

Kaks kähedat häält sosistasid üheaegselt öövaikusse sellesama hirmsa sõna:

“Veri!”

Nüüd viskas Tom oma singi järsakuveerult alla ja järgnes ka ise, mille juures said teataval määral kannatada nii tema nahk kui ka riided. Järsakult viis alla jõe äärde küll mugav teerada, kuid see ei pakkunud ju raskusi ja ohtu, mida mereröövlid nii väga hindavad. Merede Hirm oli kaasa toonud terve seakülje ja ränka vaeva näinud selle kohaletoimetamisega. Finn Punakäsi oli näpanud keedupoti ja hulga poolkuivanud lehttubakat, ja toonud peale selle kaasa veel mõned maisitõlvikud piipude tegemiseks, kuigi teised mereröövlid peale tema ei suitsetanud ega “närinud”. Lõuna-Ameerika põhjaranniku ja Kariibi mere Must Tasuja ütles, et ilma tuleta ei saa kuidagi teele asuda. See oli tark mõte, tikud olid linnakeses tollal peaaegu tundmatud. Ühel suurel parvel umbes sada sammu ülalpool nägid nad tuld hõõgumas, ja nad hiilisid sinna ning näppasid endale ühe tuki. Nad tegid sellest teekonnast suure seikluse, öeldes iga natukese aja pärast “tss” ja peatudes äkki, sõrm suu ees, haarates kujuteldavate pistodade järele ja andes õudsel sosinal käske, et kui “vaenlane” end liigutab, siis “virutada talle kuni käepidemeni”, sest “surnud vaikivad”. Nad teadsid väga hästi, et parvemehed olid kõik all-linnas kas laoplatsidel või pummeldamas, kuid seepärast ei pidanud nad veel oma ettevõtmist röövli kombel teoks tegemata jätma.

Viimaks lükati parv Tomi komando all kaldast eemale, nii et Huck oli tagumise ja Joe esimese aeru juures. Tom seisis keset laeva kortsus kulmul, käed risti rinnal, ning jagas tasase, range sosinaga käske.

“Loovida, vastu tuult!”

“Jah, jah, söör!”

“Tasa, tasa-aa-a!”

“Just nii, tasa, söör!”

“Natuke järele anda!”

“Tehtud, söör!”

Et poisid parve rahulikult ja ühtlaselt jõe keskele juhtisid, siis oli kahtlemata selge, et need käsud olid antud vaid stiili pärast ja et nendega midagi erilist ei mõeldud.

“Mis purjed tal praegu peal on?”

“Alumised, topselid ja kliiver, söör!”

“Tõmmake ülemised raapurjed juurde! Kuus meest üles fokkmasti! Ruttu!”

“Jah, jah, söör!”

“Suurpuri valla! Soodid ja prassid! Noh, poisid!”

“Jah, jah, söör!”

“Pärituult – otse pakpoordi! Valmis olla, kui laine tuleb! Pakpoordi, pakpoordi! Noh, mehed! Korraga! Tasa-a!”

“Just nii, tasa, söör!”

Parv jõudis jõe keskele; poisid keerasid ta pärivoolu ja panid aerud kõrvale. Vesi ei olnud kõrge, seepärast oli voolu kiirus ainult kaks või kolm miili tunnis. Järgneva kolmveerandtunni jooksul ei vahetatud peaaegu sõnagi. Nüüd möödus parv eemalasetsevast kodulinnast. Paar-kolm vilkuvat tulukest näitasid, kus ta rahulikult uinus tumeda, avara, tähtedega ehitud veevälja taga, aimamata, milline suursündmus oli teoksil. Must Tasuja seisis ikka veel ristatud kätega, heitis viimase pilgu oma endiste rõõmude ja hiljutiste kannatuste paigale ning soovis, et see näeks teda nüüd väljas tormisel merel kartmatult hädaohule ja surmale silma vaatamas, kibeda naeratusega huulil oma hukatusele vastu minemas. Ta kujutlusvõimel oli kerge Jacksoni saart väljapoole linnakese nägemisulatust viia ja seepärast heitis ta sellele oma viimse pilgu murtud ja rahuldatud südamega. Ka teised mereröövlid heitsid viimseid pilke; ja nad vaatasid nii kaua, et oleksid peaaegu lasknud end voolul saarest mööda viia. Kuid nad märkasid siiski õigel ajal ohtu ja tulid selle kõrvaldamisega toime. Kella kahe paiku öösel jäi parv paarisaja jardi kaugusel saarest madalikule kinni ja nad kahlasid edasi-tagasi, kuni kõik kraam oli maale viidud. Parve varustuse hulka kuulus muuseas üks vana puri ja selle laotasid nad telgina põõsaste vahele oma toidutagavara kaitseks; ise aga kavatsesid nad ilusa ilmaga lageda taeva all magada, nagu see lindpriidele sobib.

Nad tegid tule suure mahalangenud puu kõrvale kahe- või kolmekümne sammu kaugusel pimedas metsapõues, küpsetasid pannil sealiha õhtusöögiks ja tarvitasid selle juurde poole kaasavõetud leivatagavarast. Niiviisi vabalt ning algeliselt pidutseda läbiuurimata ja asustamata saare põlismetsas, kaugel inimeste elukohtadest tundus toreda meelelahutusena, ja nad ütlesid, et nad ei pöördu iial enam tsivilisatsiooni juurde tagasi. Leegitsev tuli valgustas nende nägusid ning heitis punakat helki metsatempli sammastüvedele, läikivale lehestikule ja looklevaile vääntaimedele. Kui viimane krõbe lihatükk oli pannilt kadunud ja viimane leivaportsjon alla neelatud, sirutasid poisid end rahulolevalt rohule. Nad oleksid võinud jahedama koha valida, kuid nad ei tahtnud loobuda sellisest romantilisest lõbust nagu loitev laagrituli.

“Kas pole tore?” küsis Joe.

“Uhke,” vastas Tom.

“Mis ütleksid poisid, kui nad meid näeksid?”

“Mis nad ütleksid? Noh, nad oleksid valmis surema selle eest, et siin olla – eks, Hucky?”

“Arvan samamoodi,” ütles Huckleberry, “igatahes mina olen rahul. Ma ei soovi midagi paremat. Harilikult ei saa ma kunagi kõhtu täis, ja peale selle ei saa siin keegi tulla inimest lööma ning narrima.”

“See elu on mulle justkui loodud,” sõnas Tom. “Pole tarvis hommikul tõusta, pole tarvis kooli minna ega pesta ega muid niisuguseid lollusi teha. Näed, Joe, mereröövel ei tarvitse midagi teha, kui ta kaldal on, kuid erak, tema peab palju palvetama, ja igatahes pole tal niiviisi üksi olles alati kuigi lõbus.”

“Jah, tõsi küll,” vastas Joe, “aga tead, ma ei mõelnud palju selle üle. Nüüd, kus ma mereröövlielu olen proovinud, meeldib mulle palju rohkem mereröövel olla.”

“Muidugi,” ütles Tom, “tänapäeval inimesed enamasti ei hakka enam erakuks, nagu nad tegid seda vanal ajal, aga mereröövlist peetakse alati lugu. Ja erak peab magama kõige kõvemal kohal, mis ta leiab, peab kotiriided selga panema ja tuhka pähe raputama, väljas vihma käes seisma ja…”

“Miks ta kotiriided selga paneb ja tuhka pähe raputab?” päris Huck.

“Ma ei tea. Aga ta peab seda tegema. Erakud teevad ikka nii. Sina peaksid ka seda tegema, kui sa erak oleksid.”

“Tühja ma teeksin!” ütles Huck.

“No mis sina siis teeksid?”

“Ei tea. Aga seda ma küll ei teeks.”

“Aga, Huck, sa peaksid. Kuidas sa sellest mööda pääseksid?”

“Ma lihtsalt ei kannataks seda. Ma jookseksin ära.”

“Jookseksid ära! Noh, sa oleksid küll tore erakuvusserdis. Sa oleksid neile häbiks.”

Punakäsi ei vastanud, sest tal oli parematki teha. Ta oli ühe maisitõlviku tühjaks uuristanud, kinnitas nüüd selle külge roost varre, laadis ta tubakat täis, surus tulise söe peale ja puhus õhku lõhnava suitsupilve. Ta lausa ujus mõnulevas rahulolus. Teised mereröövlid kadestasid teda selle suursuguse pahe pärast ja otsustasid endamisi selle varsti selgeks õppida. Siis küsis Huck:

“Aga mida peavad mereröövlid tegema?”

Tom seletas:

“Oh, neil on tore elu: nad vallutavad laevu ja põletavad neid, röövivad raha ja matavad selle oma saarel koledatesse kohtadesse, kus vaimud ja muud säärased olendid seda valvavad, ja tapavad kõik laeval – sunnivad üle parda merre hüppama.”

“Ja toovad naised saarele,” täiendas teda Joe, “naisi nad ei tapa.”

“Ei,” möönis Tom, “naisi nad ei tapa – nad on liiga suuremeelsed selleks. Ja naised on ka alati ilusad.”

“Ja kas nad ei kanna kõige toredamaid riideid! Oh jah! Puha kuld ja hõbe ja teemandid,” ütles Joe vaimustunult.

“Kes?” küsis Huck.

“Mereröövlid muidugi.”

Huck silmitses meeleheitlikult oma riideid.

“Arvan, et mina küll ei ole mereröövli moodi riides,” ütles ta kahetseva paatosega hääles, “aga mul pole teisi.”

Kuid teised poisid lohutasid teda, et küllap toredad riided tulevad peagi, kui nad oma seiklusi alustavad. Nad tegid talle selgeks, et tema viletsad närud on esialgu head küllalt, ehkki rikkad mereröövlid alustavad tavaliselt korraliku riietusega. Vähehaaval vaibus jutt ja väikeste kodutute laugudele hakkas hiilima uni. Piip pudenes maha Punakäe sõrmede vahelt ja ta vajus puhta südametunnistusega ning väsinud inimese unne. Merede Hirm ja Lõuna-Aafrika põhjaranniku ning Kariibi mere Must Tasuja ei jäänud nii ruttu magama. Nad lugesid oma õhtupalvet pikali olles ja omaette, sest polnud ju ühtki mõjuvõimsat isikut, kes oleks sundinud neid põlvitama ja valjusti palvetama.

Tegelikult ei kavatsenud nad üldse palvetada, kuid nad kartsid korraga niikaugele minna, sest sellega võisid nad äkilise ja erilise piksenoole taevast alla kutsuda. Siis olid nad peaaegu juba magama jäämas, kui tuli segaja, mis ei tahtnud neile rahu anda. See oli südametunnistus. Neis tekkis ebamäärane hirm, et nad polnud teinud õigesti kodunt ära joostes; seejärel meenus neile varastatud liha ja siis alles algas õige piin. Nad püüdsid sellest lahti saada, meenutades südametunnistusele, et nad olid korduvalt maiustusi ja õunu näpanud; kuid südametunnistust ei saanud rahustada selliste nõrkade väidetega. Lõpuks näis neile, et sellest tõrksast tõsiasjast ei saa mööda minna: maiustuste võtmine oli vaid “näppamine”, seevastu liha, singi ja muu väärtusliku võtmine oli selge vargus – ja selle vastu oli isegi käsk Piiblis. Seepärast otsustasid nad endamisi, et niikaua kui nad mereröövliametit peavad, ei tohi seda enam vargusega rüvetada. Seepeale tegi südametunnistus vaherahu ja veidralt vastuolulised mereröövlid jäid rahulikult magama.