Читать книгу SPQR. Vana-Rooma ajalugu - Mary Beard - Страница 21

Mitte liiga sügaval nende lugude pealispinna all peituvad mõned hilisema Rooma ajaloo kõige olulisemad teemad ja mõned roomlaste kõige tõsisemad kultuurimured. Nad räägivad meile palju roomlaste väärtustest ja püsihuvidest või vähemalt nende roomlaste püsihuvidest, kellel aega, raha ja vabadust üle jäi; kultuurimured on sageli rikaste privileeg. Üks teema, nagu oleme näinud, oli Rooma abielu loomus. Kui brutaalne oli see määratud olema, arvestades selle algupära? Teine teema, nagu juba saime aimu oma sõdivaid mehi ja isasid lepitada püüdvate sabiini naiste sõnadest, oli kodusõda.

Üks Rooma asutamislegendi suuri mõistatusi on väide, et linna rajamises osalesid kaks venda, Romulus ja Remus. Tänapäeva ajaloolased on välja tulnud kõikvõimalike lahendustega selgitamaks ilmselt üleliigse kaksiku olemasolu. Võib-olla osutab see mingisugusele Rooma kultuuri olemuslikule kahetisusele – erinevate kodanike klasside või erinevate etniliste rühmituste vahel. Või ehk peegeldub selles asjaolu, et hiljem oli Roomas alati kaks konsulit. Või ehk on tegemist sügavamate müütiliste struktuuridega ning Romulus ja Remus on üks versioon jumalike kaksikute müüdist, mis on levinud maailma erinevates mütoloogiates Saksamaast veedade Indiani, samuti piibliloos Kainist ja Aabelist. Aga millise lahenduse me ka ei valiks (ja enamasti pole tänapäevased oletused olnud kuigi veenvad), on veelgi suuremaks mõistatuseks tõsiasi, et üks asutajakaksikutest on tegelikult üleliigne – kuna Romulus või üks tema käsilastest, nagu räägib loo teine versioon, tapab Remuse juba linna asutamise kõige esimesel päeval.

Paljudele roomlastele, kes ei lahterdanud seda lugu „müüdi” või „legendi” sildi alla, oli see linna asutamise kõige ebameeldivam aspekt. Näib, et Cicero tundis selle pärast nii suurt ebamugavust, et teoses „Riigist” Rooma algusest rääkides ta seda üldse ei mainigi: Remus esineb loo alguses ja jäetakse koos Romulusega saatuse hooleks, aga siis ta lihtsalt kaob vaikselt loost. Teine autor, 1. sajandil e.m.a Roomas elanud ajaloolane Dionysios, keda tavaliselt tuntakse tema kodulinna Halikarnassose järgi, mis asus tänapäevase Türgi rannikul, otsustas kujutada Romulust Remuse surma tõttu lohutamatult kurvana („ta kaotas elutahte”). Üks teine ajaloolane, kes on meile tuntud ainult kui Egnatius, sai probleemist veelgi söakamalt üle. Ainus tema kohta teadaolev fakt ongi see, et ta kummutas mõrvaloo täiesti ja väitis, et Remus elas kõrge eani, isegi kauem kui tema kaksikvend.

See oli meeleheitlik ja kahtlemata ebaveenev katse pääseda selle loo kõledast sõnumist: et vennatapp oli Rooma poliitikas algusest peale juurdunud ning et hirmsad kodusõjapuhangud, mis Rooma ajalugu alates 6. sajandist e.m.a korduvalt painasid (Julius Caesari tapmine 44. aastal e.m.a oli vaid selle üks näide), olid kuidagimoodi ette määratud. Sest milline linn, mis on rajatud ühe venna mõrvamisele teise poolt, võiks pääseda ühe kodaniku mõrvamisest teise poolt. Luuletaja Quintus Horatius Flaccus (tavaliselt lihtsalt Horatius) oli vaid üks autor paljudest, kes vastas sellele küsimusele ilmsel viisil. Kirjutades umbes 30. aastal e.m.a, kümmekond aastat pärast Caesari surmale järgnenud võitlusi, kurtis ta:

„Jah, nõnda: saatus karm jälitab roomlasi

ning vennatapud, mõrvateod,

sest kord vooland maasse Remuse süütu verd,

ta üllaimate järglaste.”^[6.]

Kodusõda, võiksime öelda, oli roomlastel geenides.

Muidugi võis Romulust ka uhkelt sangarlikuks linnarajajaks kiita, nagu sageli tehtigi. Cicero piinlikkus Remuse saatuse pärast ei takistanud teda kokkupõrkes Catilinaga Romuluse mantlipärijaks pretendeerimast. Ja hoolimata mõrva varjust leidus igal pool antiikaja Rooma maailmas hundirinda imevate kaksikute kujutisi alates pealinnast endast, kus neid oli omal ajal terve kujude grupp foorumil ja teine Kapitooliumi künkal, kuni impeeriumi kaugel asetsevate paikadeni. Õigupoolest, kui Kreeka saare Chíose elanikud soovisid 2. sajandil e.m.a demonstreerida oma truudust Roomale, siis üks asi, mida nad otsustasid teha, oli püstitada monument, mis kujutaks, nagu nad ütlesid, „Rooma asutaja Romuluse ja tema venna Remuse sündi”. See monument pole säilinud. Aga me teame sellest seetõttu, et chioslased jäädvustasid oma otsuse marmortahvlile, mis on säilinud. Sellegipoolest jäi Romuluse iseloom ikkagi kõlbeliselt ja poliitiliselt ärritavaks.

Teistmoodi ärritav oli pelgulinna idee ja see, kuidas Romulus võttis lahkesti vastu kõiki, kes tahtsid tulla – võõramaalasi, kurjategijaid ja jooksikuid –, et leida oma uuele linnale kodanikke. Sel olid oma positiivsed aspektid. Konkreetselt peegeldus selles Rooma poliitilise kultuuri erakordne avatus ja võõraste lõimimise valmidus, mis eristas teda kõigist teistest meile teadaolevatest antiikaja lääne ühiskondadest. Ükski antiikaja Kreeka linn polnud kaugeltki nii lõimiv; näiteks Ateena piiras oma kodanikuõiguste andmist jäigalt. See pole siiski tunnustus roomlaste „vabameelsele” temperamendile mingis selle sõna tänapäevases tähenduses. Nad vallutasid tohutult suuri maa-alasid nii Euroopas kui ka kaugemal, mõnikord kohutava toorusega; ja nad olid sageli ksenofoobsed ja põlglikud nende rahvaste suhtes, keda nad nimetasid „barbariteks”. Ent protsessi kaudu, mis oli industrialiseerimiseelsete impeeriumide seas täiesti ainulaadne, anti nende vallutatud territooriumide, „provintside”, nagu roomlased neid nimetasid, elanikele järk-järgult täielik Rooma kodakondsus ning sellega kaasnevad seaduslikud õigused ja kaitse. Selle haripunktiks oli 212. aasta (millega minu „SPQR” lõpeb), kui keiser Caracalla tegi kõigist impeeriumi vabadest elanikest Rooma kodanikud.

9. Romulus ja Remus jõudsid Rooma impeeriumi kõige kaugematessegi nurkadesse. See 4. sajandist pärit mosaiik leiti Põhja-Inglismaalt Aldborough’st. Sellel olev hunt on võluvalt lustakas loom. Kaksikud, kes nähtavasti ohtlikult kusagil õhus hõljuvad, on samasugune hiljem lisatud mõte nagu renessansiajal Kapitooliumi gruppi tehtud täiendused.

Juba enne seda oli provintside eliit suurel hulgal pealinna poliitilisse hierarhiasse liitunud. Vähehaaval sai Rooma senatist selgelt mitmekultuuriline kogu, nagu me tänapäeval võiksime öelda, ja Rooma keisrite kogu nimekirjas on palju neid, kes pärinesid väljastpoolt Itaaliat: Caracalla isa Septimius Severus oli esimene Rooma Põhja-Aafrikast pärit keiser; Traianus ja Hadrianus, kes valitsesid umbes sajandi võrra varem, pärinesid Rooma Hispaania provintsist. Kui keiser Claudius, kelle onulik kuvand johtub rohkem Robert Gravesi romaanist „Mina, Claudius” kui tegelikust elust, väitis pisut tõrksale senatile 48. aastal m.a.j, et Galliast pärit kodanikel tuleks lubada saada senaatoriteks, pidi ta kokkutulnutele mõnda aega meelde tuletama, et Rooma oli algusest peale võõramaalastele avatud olnud. Selle kõne tekst ja ka pisut tänitamist, mis nähtavasti isegi keisril tuli ära kannatada, kirjutati pronkstahvlile ja pandi üles Gallia provintsis, tänapäevases Lyoni linnas, kus see on tänaseni säilinud. Näib, et Claudius ei saanud sellist võimalust nagu Cicero oma teksti kohendamiseks enne avaldamist.

Samasugune protsess toimus orjusega. Rooma orjus oli mõnes suhtes niisama jõhker nagu roomlaste sõjalise vallutamise meetodid. Kuid paljudele Rooma orjadele, eriti kui nad töötasid kodumajapidamistes, mitte põldudel või kaevandustes, ei olnud see tingimata eluaegne saatus. Neid lasti regulaarselt vabadusse või nad ostsid selle ise sularahaga, mida neil õnnestus säästa; ja kui nende omanik oli Rooma kodanik, omandasid nad ka täieliku Rooma kodakondsuse, ilma et neil olnuks peaaegu et mitte mingeid piiranguid võrreldes vabana sündinutega. Kontrast klassikalise Ateenaga on taas rabavalt suur: seal lasti väga vähe orje vabadusse ja need, kes saidki vabaks, ei omandanud sellega kindlasti mitte Ateena kodakondsust, vaid neist said kodanikuõigusteta isikud. Vabakslaskmise praktika (ld manumissio) oli Rooma kultuuri selline eripärane joon, et seda kommenteerisid ka võõrad ja nägid selles Rooma edukuse võimsat tegurit. Nagu märkis üks Makedoonia kuningas 3. sajandil e.m.a, olid just sel viisil „roomlased oma riiki suurendanud”. Need mastaabid olid nii suured, et mõne ajaloolase arvestuse kohaselt oli meie ajaarvamise 2. sajandiks enamikul Rooma linna vabadest kodanikest esivanemate seas millalgi orje olnud.

Romuluse pelgulinna lugu osutab ilmselt tema avatusele, viies mõttele, et Rooma mitmekesine rahvuslik koostis oli linnale iseloomulik juba päris algusest peale. Oli ka omasid, kes kordasid Makedoonia kuninga seisukohta, et Romuluse niisugune poliitika oli linna edukuse tähtis osa; ja nende jaoks oli pelgulinn midagi sellist, mille üle uhkust tunda. Aga oli ka teisitimõtlejaid, kes rõhutasid selle loo üht palju vähem meelitavat külge. Mitte ainult mõned Rooma vaenlastest ei pidanud irooniliseks seda, et impeerium oma päritolu Itaalia kurjategijate ja rahvarämpsuni tagasi viis. Samuti arvasid mõned roomlased. 1. sajandi lõpul ja 2. sajandi alguses m.a.j kirjutanud satiiriline poeet Juvenalis – õieti Decimus Junius Juvenalis – arvustas armutult snobismi, mis oli Rooma elu veel üks külg, ning naeruvääristas neid, kes hooplesid sajanditepikkuse sugupuuga. Ühe oma teose lõpul pilab ta Rooma algupära. Mis on üldse kõigi nende pretensioonide aluseks? Rooma oli algusest peale linn, mis koosnes orjadest ja põgenikest („Kes ka polnud sinu kõige varasem esivanem, oli ta kas karjus või keegi, keda ma parem ei mainiks”). Cicero võis pidada silmas midagi samasugust, kui naljatas kirjas oma sõbrale Atticusele Romuluse „pasa” või „soga” üle. Ta tögas kirjas üht oma kaasaegset, kes tema sõnutsi pöördus senati poole, otsekui elaks ta „Platoni „Riigis””, ideaalses riigis, „kui tegelikult oli ta Romuluse pasas (faex)”.

Lühidalt öeldes kujutasid roomlased end alati, olgu õnnes või õnnetuses, Romuluse jälgedes käimas. Kui Cicero oma kõnes Catilina vastu Romulusele viitas, siis oli see midagi enamat kui ennast ülendav apelleerimine Rooma asutajale (ehkki oli osalt kindlasti ka seda). Ühtlasi oli see ka apelleerimine loole, mis kutsus tema kaasaegsete seas esile kõikvõimalikke arutelusid ja väitlusi selle üle, kes roomlased õieti olid ja mida Rooma endast kujutas.