Читать книгу Näota mees: Vladimir Putini uskumatu võimuletõus - Masha Gessen - Страница 4

Ärkasin, sest keegi raputas mind. Kate’i näol oli hirmunud ilme. „Raadios räägitakse midagi Galinast,” ütles ta poolsosinal. „Ja relvast. Ma arvan … Ma ei saa aru.”

Tõusin voodist ja komberdasin tillukesse kööki, kus Kate oli hommikusööki valmistanud ja riigi parimat uudiste ja vestlusraadiot Ehho Moskvõ kuulanud. Oli Moskva novembriilma kohta ebatavaliselt valge ja jahe laupäeva hommik. Miskipärast ei avaldanud Kate’i hirm mulle mõju. Ükskõik mida ta ka kuulnud või tema piiratud vene keele oskust arvestades valesti kuulnud oli, võis olla taas ühe suurepärase loo algus. Venemaa juhtiva ajakirja Itogi peakorrespondendina tundus mulle, et kõigi tähtsamate lugude kirjutamine on minu ainuõigus. Elamine riigis, mis püüdis iseennast, iga linna, iga perekonda ja iga institutsiooni ümber kujundada, oli mõnes mõttes nagu kaardistamata maa avastamine. Oli 1998. aasta. 1990ndate algusest peale oli peaaegu iga minu kirjutatud artikli puhul tegemist looga, mida veel keegi polnud rääkinud: veetsin poole oma ajast väljaspool Moskvat, käisin konfliktipiirkondades ja kullakaevandustes, lastekodudes ja ülikoolides, mahajäetud külades ja õitsval järjel naftalinnades ning kirjutasin neist lugusid. Ajakiri, mille omanik ja rahastaja oli sama magnaat, kellele kuulus ka Ehho Moskvõ, tasus mu vaeva eest sellega, et ei esitanud kunagi küsimusi mu ekstravagantse reisigraafiku kohta ja paigutas mu reportaažid sageli esikaanele.

Teisisõnu olin üks neist noortest inimestest, kes olid 1990ndatel kõik saavutanud. Paljud minust nooremad ja vanemad olid üleminekuaastatel ränka lõivu maksnud. Vanem põlvkond oli hüperinflatsiooni tõttu kaotanud oma säästud ja (koos kõigi nõukogude institutsioonide hävimisega) ka identiteedi. Noorem põlvkond kasvas vanemate hirmude ning sageli ka läbikukkumiste varjus. Kuid mina olin Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal kahekümne nelja aastane ning tegelesin 1990ndatel koos teiste endasugustega oma karjääri ja meie arvates ka uute ühiskondlike tavade ning elukorralduse ülesehitamisega. Kuigi vägivaldsed kuriteod näisid Venemaal katkuna levivat, tundsime end kummaliselt kaitstuna: me jälgisime ja mõnikord kirjeldasime kuritegelikku allilma, tajumata kunagi, et see võiks meie eksistentsi mõjutada. Pealegi olin veendunud, et asjad lähevad aina paremaks: olin hiljuti soetanud Moskva südalinnas asuva kehvas seisukorras endise kommunaalkorteri ja tegelesin parasjagu selle remondiga, pärast selle valmimist pidin välja kolima korterist, mida üürisin koos Briti toimetaja Kate’iga, kes töötas naftakaubandusest kirjutavas väljaandes. Fantaseerisin, kuidas ma selles uues korteris perekonna loon. Ja kõnealusel laupäeval oli mul määratud kokkusaamine ehitajaga, kellega koos pidin vannitoasisustust ostma minema.

KATE OSUTAS RAADIOLE, nagu oleks see mingi katkuallikas, ja vaatas mulle küsivalt otsa. Galina Starovoitova, kelle nime diktor ikka ja jälle kordas, oli parlamendi alamkoja liige, üks Venemaa tuntumaid poliitikuid ning minu sõber. 1980ndate lõpul, kui tollane impeerium oli kokkuvarisemise äärel, kujunes etnograaf Starovoitovast demokraatia aktivist ja silmapaistvaim eestkõneleja Mägi-Karabahhile, Armeenia eksklaavile Aserbaidžaanis, mis oli sel ajal nagu ussipesa, kus toimus esimene paljudest idabloki lagunemist tähistavatest etnilistest vägivallakonfliktidest. Nagu paljud teised poliitikuks hakanud akadeemikud näis temagi tundmatusest rambivalgusse astuvat. Kuigi ta oli elanud imikueast peale Leningradis, valisid Armeenia inimesed ta esimeses pooldemokraatlikult valitud Ülemnõukogus oma delegaadiks ja 1989. aastal valiti ta ülekaaluka enamuse toetusel kongressi rahvasaadikuks. Ülemnõukogus sai temast regioonidevahelise saadikurühma, vähemusliku prodemokraatliku fraktsiooni üks juhte; juhtkonda kuulusid ka Andrei Sahharov ja Boriss Jeltsin. Kohe pärast seda, kui Jeltsin 1990. aastal Venemaa presidendiks valiti, mis oli tol ajal suures osas tseremoniaalne ja koguni tühine ametikoht, sai Galinast tema lähim nõunik, kes nõustas teda ametlikult rahvusküsimustes ning mitteametlikult kõiges muus, kaasa arvatud valitsuse koostamine. 1992. aastal kaalus Jeltsin Galinat kaitseministri kohale panna; selline tsiviilisiku ja peaaegu patsifistliku naise ametisse nimetamine oleks kujutanud endast 1990ndate alguse Jeltsini klassikalist suurejoonelises stiilis žesti, sõnumit, mis oleks teatanud, et Venemaal ja võibolla terves maailmas pole enam miski endine.

See, et miski ei tohiks enam endist viisi jätkuda, oli Galina põhieesmärk, mis oli isegi üheksakümnendate alguse demokraatia aktivistide arvates radikaalne. Väikesesse juristidest ja poliitikutest koosnevasse rühma kuuludes üritas ta edutult NSVLi Kommunistlikku Parteid kohtusse anda. Ta algatas lustratsiooni seaduseelnõu (ladina k lustrate tähendab ohvri- ja puhastustoimingut), see mõiste hakkas nüüd endistes idabloki riikides levima, tähistades tegevust, millega takistatakse endiste parteiliikmete ja julgeolekutöötajate riigiametisse pääsemist. 1992. aastal sai ta teada, et KGB oli oma siseringis taas partei asutanud, rikkudes sellega otseselt 1991. aasta ebaõnnestunud augustiputši järel Jeltsini poolt välja antud Venemaa Kommunistliku Partei keelustamise ukaasi. Avalikul kohtumisel 1992. aasta juulis püüdis ta Jeltsinilt selle fakti kohta vastust nõuda, kuid president tõrjus ta jämedalt kõrvale, andes sellega märku Galina karjääri lõpust tema valitsuses ja enda järjest leplikumast suhtumisest julgeolekutöötajatesse ning paljudesse vana kooli kommunistidesse, kes jäid võimule või selle lähedale. Ametist vabastatud Galina üritas puhastusseadust tulutult läbi suruda ning lahkus seejärel Venemaa poliitikast, pagedes Ameerika Ühendriikidesse – esmalt Washingtonis asuvasse USA Rahuinstituuti ja sealt edasi Browni Ülikooli õpetama.

ESIMENE KORD, KUI MA GALINAT NÄGIN, ei olnud mul võimalik teda hästi näha: teda varjasid sajad tuhanded inimesed, kes olid 1991. aasta 28. märtsil kogunenud Moskvas Majakovski väljakule (praegune Triumfi väljak - tlk) Jeltsini toetusmiitingule. Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov oli hiljuti avalikult Jeltsinile peapeasu teinud, samuti oli ta seadusega keelanud linnas protestide korraldamise. Sellel hommikul olid Moskvasse sisenenud tankid ning need oli paigutatud nii, et teha keelatud demokraatlikule miitingule liikumine inimestele nii raskeks kui võimalik. Miitingu korraldajad reageerisid sellega, et jagasid demonstratsiooni kaheks, lihtsustades rahval neist vähemalt ühele jõudmist. See oli mu esimene Moskva külastus pärast kümmet pagulusaastat; peatusin juhtumisi just Majakovski väljaku kõrval asuvas vanaema korteris. Kuna peatänav Tverskaja oli suletud, ekslesin mööda sisehoove, väljudes lõpuks ühest võlvialusest ning leides end kohe rahvasummast. Ma nägin ainult inimeste kuklaid ja peaaegu ühesuguseid musta ning halli värvi villaseid palituid. Kuid ma kuulsin rahva kohal kõlavat naishäält, mis rääkis põhiseaduslikust meeleavalduste korraldamise õigusest. Pöördusin enda kõrval seisva mehe poole; tal oli ühes käes kollane kilekott ja teisega hoidis ta lapsel käest kinni. „Kes seal kõneleb?” küsisin. „Starovoitova,” vastas tema. Just samal hetkel hakkas naine koos rahvamassiga skandeerima viiesilbilist loosungit, mis näis kõmavat üle terve linna: „Ve-ne-maa! Jel-tsin!”Vähem kui poole aasta pärast pidi Nõukogude Liit kokku varisema ja Jeltsinist uue, demokraatliku Venemaa liider saama. Et see on vältimatu, sai selgeks paljudele inimestele, kaasa arvatud minule, sellel märtsipäeval, mil moskvalased olid trotsinud kommunistlikku valitsust ja selle tanke ning linnaväljakul kindlameelselt oma arvamust avaldanud.

Ma ei mäleta täpselt, millal ma Galinaga silmast silma kohtusin, kuid meist said sõbrad sel aastal, kui ta Brownis õpetas: ta oli sagedane külaline mu isa Bostoni lähedal asuvas kodus; mina pendeldasin Ühendriikide ja Moskva vahet ning Galinast kujunes minule omamoodiVenemaa poliitikamaailma mentor, kuigi mõnikord ta protesteeris, et on juba täielikult akadeemilisele tegevusele keskendunud. Need protestid lõppesid arvatavasti 1994. aasta detsembris, kui Jeltsin alustas sõjalist tegevust lahkulöönud Tšetšeeni Vabariigi vastu: teda nüüd nõustavad inimesed olid talle ilmselt kinnitanud, et vastuhakk vaigistatakse kiiresti ja föderaalse keskuse jaoks valutult. Galina teadis ette, et sellest uuest sõjast kujuneb vältimatu katastroof ja suurim oht Venemaa demokraatiale. Kevadel läks ta Uuralisse, et juhtida kongressi, mille eesmärgiks oli taaselustada tema partei DemokraatlikVenemaa, mis oli kunagi olnud riigi kõige tugevam poliitiline jõud. Tegin tol ajal üheleVenemaa juhtivale ajalehele reportaaži sellest kongressist, kuid teel Tšeljabinskisse – reis koosnes kolmetunnisest lennust ja sellele järgnenud kolmetunnisest bussisõidust – „õnnestus” mul end paljaks varastada lasta. Jõudsin šokeerituna ja rahast lagedana peaaegu keskööl Tšeljabinskisse ning sattusin hotelli fuajees Galinaga kokku: ta oli just lõpetanud pika, pingelisi kohtumisi täis päeva. Enne kui jõudsin midagi öelda, vedas ta mu oma tuppa, pistis viinaklaasi pihku, pani klaasist kohvilaua taha istuma ning hakkas mulle tillukesi salaamivõileibu valmistama. Ta laenas mulle Mosvasse tagasilennuks raha.

Galinal olid minu vastu ilmsed emalikud tunded – ma olin niisama vana nagu tema poeg, kes oli koos isaga Inglismaale kolinud just sel ajal, kui tema emast hakkas mõjukas poliitik kujunema –, kuid episood võileibadega näitas veel midagi: riigis, kus poliitikuid esindasid tüübid nahkjakkides komissaridest kuni vanade aparatšikuteni, üritas Galina olla hoopis omamoodi isiksus, poliitik, kes oli ka inimene. Ühel Venemaa feministide konverentsil šokeeris ta publikut sellega, et kergitas seelikut ja näitas oma jalgu: ta tahtis sellega tõestada teatava meespoliitiku ekslikkust, kes oli teda rangjalgsuses süüdistanud. Ta rääkis ühele esimestest Vene klantsajakirjadest temasuguste ülekaaluliste inimeste raskustest rõivaste soetamisel. Samal ajal jätkas ta jonnaka raevukusega seaduste muutmise taotlemist. Näiteks püüdis ta 1997. aasta lõpul jälle oma puhastusseadust läbi suruda – taas edutult. Ta süüvis 1998. aastal mõnede oma võimsamate poliitiliste vaenlaste, sealhulgas riigiduuma (parlamendi alamkoja) kommunistliku esimehe valimiskampaania rahastamise uurimisse (Kommunistlik Partei oli taas lubatud ning pealegi populaarne).

Ma küsisin talt tookord, miks ta oli poliitikasse naasnud, kui teadis väga hästi, et ta ei saavuta enam eales sellist mõjuvõimu, mis tal varem oli. Ta püüdis mulle mitu korda vastata, kuid jäi oma motiivide selgitamisega alati jänni. Lõpuks helistas ta mulle haiglast, kus tal pidi operatsioon algama; ta oli püüdnud enne narkoosi alla minemist määratleda oma elufilosoofiat ning leidnud viimaks kujundi, mis talle meeldis. „On üks Vana-Kreeka legend harpüiadest,” rääkis ta mulle. „Need on varjud, mis elustuvad ainult siis, kui joovad inimverd. Õpetlase elu on varjuelu. Osaledes tuleviku kujundamises, olgu selleks või väikegi osa tulevikust – ja see ongi poliitika olemus –, ärkab varjus olnud inimene ellu. Kuid selle saavutamiseks peab ta jooma verd, sealjuures ka omaenda verd.”

JÄRGISIN KATE’I RAADIOLE SUUNATUD PILKU. Raadio ragises, otsekui nõuaks sõnade kõlaritest välja paiskamine suurt pingutust. Raadiodiktor rääkis sellest, kuidas Galina oli mõni tund tagasi Peterburi kortermaja trepikojas maha lastud. Ta oli õhtul lennukiga Moskvast tulnud, koos oma õigusnõustaja Ruslan Linkoviga vanemate juures põgusa peatuse teinud ning seejärel mööda üht linna kauneimat tänavat Gribojedovi kanali ääres asuva kodu poole kõndinud. Hoonesse sisenemisel oli trepikoda pime: trepil ootavad püssimehed olid lambipirnid välja keeranud. Pimedusest hoolimata jätkasid nad trepist üles minemist, arutledes samal ajal hiljuti natsionalistliku partei poolt Galina vastu esitatud hagi üle. Äkki kostis plaksatus, välgatas valgus ja Galina jutt katkes. Ruslan karjatas: „Mida te teete?” ning tormas valguse ja heliallika suunas. Tema sai järgmised kaks kuuli.

Ruslan oli ilmselt korraks meelemärkuse kaotanud ning siis uuesti teadvusele tulles oma mobiililt ühele ajakirjanikule helistanud. Ajakirjanik helistas miilitsasse (nimetati 2011. aastal ümber politseiks – tlk). Ja nüüd rääkis raadiost kostev hääl mulle, et Galina oli surnud ja Ruslan, keda ma samuti tundsin ning kes mulle meeldis, oli haiglas kriitilises seisundis.

KUI SEE RAAMAT OLEKS ROMAAN, oleks minu tegelaskuju, kes kuuleb sõbra surmast ning teab juba, et elu on nüüd pöördumatult muutunud, jätnud arvatavasti kõik muu pooleli ja tormanud midagi tegema – ükskõik mida, mis sel hetkel asjakohane tunduks. Tegelikus elus me aga tavaliselt ei tea, millal me elu on jäädavalt muutunud ja kuidas tragöödias käituda. Läksin oma uue korteri tarvis vannitoavarustust ostma. Alles siis, kui minuga kaasas olnud ehitusbrigaadi juht küsis: „Kas te Starovoitova kohta kuulsite?”, jäin ma seisma. Mäletan, et põrnitsesin oma saapaid ja tuhandete toimekate koduomanike jalge all halliks ning kõvaks tallatud lund. „Me sõlmisime temaga lepingu garaaži ehitamiseks,” ütles mees. Millegipärast just sel hetkel, kui mõtlesin, et mu sõber ei vaja enam kunagi seda garaaži, sain aru, kuivõrd abituna, hirmunult ja vihasena ma end tundsin. Hüppasin autosse, sõitsin rongijaama ja läksin Peterburi,et kirjutada lugu sellest,mis oli Galina Starovoitovaga juhtunud.

Järgneva paari aasta jooksul veetsin mitmeid nädalaid Peterburis. Siin oli veel üks lugu, mida keegi mulle varem polnud rääkinud. See oli hoopis tähtsam lugu kui need, mis ma eales kirjutanud olin, isegi tähtsam, kui riigi ühe tuntuma poliitiku külmavereline mõrv. Peterburi näol avastasin ma linna – Venemaa suuruselt teise linna –, mis oli kui riik riigis. See oli koht, kus KGB, mille vastu Starovoitova oli pidanud oma raskeimat ja lootusetuimat lahingut, oli kõikvõimas. Kohalikud poliitikud ja ajakirjanikud olid veendunud, et nende telefonikõnesid ning kontoreid kuulatakse pealt, ja näis, et neil oli õigus. See oli koht, kus mõjukate poliitikute ning äritegelaste tapmine oli tavapärane sündmus. Ja see oli koht, kus mõne vihase ärijuhi tõttu võis keegi üsna lihtsalt trellide taha minna. Teisisõnu oli see selline paik, milliseks ülejäänud Venemaa muutus mõne aasta pärast, kui seda hakkasid valitsema inimesed, kes 1990ndatel Peterburi juhtisid.

Ma ei tea siiani, kes tellis Galina Starovoitova tapmise (kaks meest, kes aastaid hiljem mõrvades süüdi mõisteti, olid kõigest palgatud käsilased). Samuti pole ma avastanud tapmise põhjust. Küll aga sain teada, et 1990ndatel, kui minusugused noored endale uues riigis uut elu ehitasid, oli meie maailma kõrval eksisteerinud paralleelmaailm. Peterburi oli alal hoidnud ning täiustanud nõukogude riigi põhiomadusi: seal valitses süsteem, mis üritas pidevalt oma vaenlasi hävitada – paranoiline ja kinnine režiim, mis püüdles üleüldise kontrolli saavutamise poole ning tegi jõupingutusi, et hävitada kõik, mida ta ei suutnud kontrollida. Just sellepärast, et Starovoitova riigikorravastane positsioon oli teinud temast märgistatud, hukkumisele määratud naise, oli raske täpselt kindlaks teha, mis just talle saatuslikuks sai. Olin käinud paljudes sõjapiirkondades, töötanud ka suurtükitule all, kuid see siin oli palju hirmutavam: kunagi varem polnud ma pidanud kirjeldama reaalsust, mis oli nii kiretu ja julm, nii ilmne ja halastamatu, nii paheline ja täiesti süümepiinadeta.

Paari aastaga muutus terve Venemaa tegelikkus selliseks. Kirjeldan selles raamatus, kuidas see toimus.