Читать книгу Tuli - Матс Страндберг - Страница 7

Ida astub maja tagaküljel asuvale terrassile. Puitpõrand tundub talla all pehme. Ta nõjatub piirdele ja tõmbab kopsudesse magusaid, peaaegu lämmatavaid lõhnu.

Perekond Holmströmi aed on kahtlaselt roheline ja lopsakas. Ida isa paneb öösiti kastmissüsteemi käima, kuigi omavalitsus on kutsunud üles vett kokku hoidma. Ema pobises midagi ärevalt selle kohta, et naabrid võivad märgata, aga otseselt kätt ette ka ei pannud. Miks peakski ta ohverdama oma hinnalised, spetsiaalselt tellitud roosid selle tõttu, et Engelsforsi linn ei tule oma tööga toime ega hoolitse selle eest, et vett oleks piisavalt?

Nüüd on ema põlvili ühe õitsva põõsa juures. Tema kõrval on aiatööriistade korv. Ta ründab umbrohtu keskendunud raevukusega.

„Em-me!” karjub Lotta, kes põrkab aia tagumises otsas tohutul batuudil muudkui üles-alla, üles-alla. „Em-me, meil on kõht tühi!”

„Köögis on krõbinaid ja jogurtit,” hõikab ema ja kisub peenrast välja ühe sitke juurika.

„Me ei taha jogurtit! Me tahame panni-kooke!” karjub Rasmus, kes hüppab oma suure õe kõrval.

Ema ohkab ja tõmbab aiakindad käest, viskab need korvi.

„Ah nii, et teie tahate „panni-kooke”? Mis siis ikka,” ütleb ema ning kuue- ja kaheksa-aastane rõkkavad rõõmust.

„Emme on nii kallis! Emme on nii kallis!” hüüavad nad kooris ja kargavad edasi, nii et heledad juuksed pea ümber lendlevad.

„Oh te mu armsakesed,” naerab ema ja tõuseb püsti.

Ida proovib ärritust alla suruda. See on lapsik ja tobe, aga tugev. Kui tema väike oli, ei jooksnud ema küll iga küsimise peale „pannikooke” küpsetama.

Kusjuures mina oskasin nende vanuses juba korralikult rääkida, mõtleb Ida.

„Kas sa järve äärde ei pidanud minema?” küsib ema temast möödudes.

„Ma ootan sind ju.”

„Aga kullakene, mul on täna palju tegemist.”

Ema võtab sandaalid jalast, läheb terrassiustest sisse ja kõnnib kergel sammul üle valgeks värvitud põranda. Ida järgneb talle kööki.

„Ma pidin ju ise proovima sinna sõita,” ütleb Ida.

„Me rääkisime sellest küll, aga kindlat juttu meil ei jäänud.”

Ema võtab valgeks värvitud köögikappidest valge kausi. Ta paneb selle valgest marmorist tööpinnale valgete seinapiltide alla, mille peale on kirjutatud HOPE ja LOVE. Emal on Borlänges sisustuspood ja nende kodu on nagu selle kolmemõõtmeline reklaamkataloog.

„Jäi küll,” teatab Ida ja kuuleb oma hääles samasugust vinguvat tooni nagu Lottal ja Rasmusel tavaliselt.

„Lähme mõni teine päev,” ütleb ema ning võtab munad ja piima külmkapist välja.

„Me ei jõua mitte kunagi sõitma. Julia ja Felicia saavad enne load kätte kui mina.”

„Ei saa nad midagi. Neil pole sinu distsipliini ega motivatsiooni.”

Ema pöörab ringi, vaatab Idale otsa ja naeratab.

„Sa oled täpselt samasugune nagu mina sinu vanuses.”

Ida pahameel hajub. Julia ja Felicia käivad ja kurdavad muudkui oma emade üle, aga Carina Holmström on üks Ida suuremaid eeskujusid. Ta on alati nägus ja hoolitsetud, mitte selline piinlik mamma, kes topib selga liiga noortepäraseid rõivaid ja üritab olla oma laste sõber.

„Kas Erik ei oota sind?” küsib ema.

„Ootab küll.”

„Mis sa siis veel passid?”

Ema paneb raadio mängima ja seintesse ehitatud kõlaritest voogab kööki vana reibas suvelaul. Ema hakkab pannkoogitainast kloppima täpselt sama tõhusalt, kui ta äsja umbrohtu oli kitkunud.

Ida läheb välja, võtab garaažist oma ratta ja lükkab seda käekõrval läbi aia. Kui ta õest-vennast mööda läheb, ütleb ta:

„Batuudil hüppamisest võib pidamatus tekkida.”

„Mis see tähendab?” küsib Lotta.

„Küll sa näed,” vastab Ida.

***

Vanessa ärkab selle peale, et Melvin kisendab kusagil korteris.

Ta tõuseb istukile ja peavalu teeb kolju sees kukerpalli. Kardinad on ees ja tuba hämar.

Ta tõuseb vankuvatele jalgadele ja näeb end silmanurgast suurest peeglist, mis seisab seina najal.

Silmad on punased. Meigijäägid on segunenud higiga ja voolanud üle näo ning kui ta keelega üle hammaste tõmbab, oleks nendel nagu vildist kate. Juuksejuured on värvi alt hullemini välja kasvanud kui eales varem ning pea on sassis ja higine. Lisaks valutab mingil seletamatul põhjusel parema jala suur varvas.

Vanessa võtab tooli pealt hommikumantli ja paneb raadio käima. Tuppa tulvab hüsteeriline tantsulugu. Seosetud mälupildid möödunud ööst vilksatavad silme eest läbi. Nad mängisid tõde või tegu ja ta suudles Evelinat. Michelle seisis Jonte köögis ja nuttis Mehmeti pärast. Ta seksis Willega pinksilaual. Ja nüüd tuleb talle meelde, miks varvas valutab. Ta komistas öösel koju tulles esikus tolmuimeja otsa.

Vanessa tõmbab sõrmedega läbi juuste, paneb need kummiga pealaele kokku. Ta hingab sügavalt sisse, enne kui ukse lahti teeb ja kööki läheb.

Ema ja Nicke istuvad köögilaua taga, kummalgi kohvitass käes. Vanessa väikevend Melvin lamab alasti põrandal. Ta on näost punane nagu alati pärast vihahoogu. Tema kõrval pikutab hundikoer Frasse, keel põrandani ripakil.

„Tere hommikust,” ütleb Vanessa.

Nicke tõstab pilgu Engelsforsbladetilt ja võtab lonksu kohvi. Vanessale näib, et ta varjab tassi taga irvitust.

„Kui seda üldse saab veel hommikuks nimetada,” teatab Nicke.

Vanessa heidab pilgu kellale. Pole veel pool üksteistki.

„Sa näed väsinud välja,” ütleb Nicke.

„Sellise palavaga ei saa ju magada.”

Nicke laseb tassi alla. Ilmselgelt irvitab. Kas ta kuulis, kui Vanessa tolmuimeja otsa koperdas? Ent siis tuleb Vanessale meelde. Nicke on sel nädalal ju öösiti tööl. Küllap ta tuli koju alles mõne tunni eest.

Pärast seda kui Vanessa koju tagasi kolis, on nad Nickega püüdnud teineteisega toime tulla nii hästi-halvasti, kui see õnnestub. Kogu allasurutud viha laiub miiniväljana nende vahel, ent nad astuvad ettevaatlikult, ootavad ära teise käigu. Vanessa teeb, nagu järgiks ta Nicke ja ema reegleid, ja Nicke teeb, nagu usuks seda. Ent Vanessa teab, et Nicke ootab üksnes võimalust talle koht kätte näidata, ment nagu ta on.

Melvin viriseb natuke, otsekui tahaks oma olemasolust märku anda.

„Mis Melvinil on?” küsib Vanessa.

„Ta keeldub riideid selga panemast,” ütleb ema ja näpib tätoveeringut oma käsivarrel, madu, kellel on sabaots suus. „Lõpuks andsin ma alla, sest ma tegelikult ju mõistan teda. Mina tahaksin ka sellise palavaga alasti ringi lipata.”

„Minugipoolest,” irvitab Nicke.

Ema kihistab naerda. Vanessa pööritab silmi.

„Mis sul täna plaanis on?” küsib ema.

„Ma lähen Michelle’i ja Evelinaga järve äärde.”

„Kas Wille ei tulegi kaasa?” küsib Nicke süütul häälel.

„Tuleb küll,” vastab Vanessa ja naeratab sõbralikult vastuseks, ise samal ajal mõeldes: hüppa kaevu, sa kuradi luuser. „Ma lähen duši alla.”

Ta on kaua jaheda vee all, peseb hambad ja loputab külma veega nägu. Võtab paar peavalutabletti. Kui ta oma tuppa tagasi jõuab, on ta juba uuesti higistama hakanud, ent pärast meikimist näeb ta vähemalt natukenegi inimese moodi välja.

Ta vaatab oma mobiili. Wille on sõnumi saatnud, et nad hakkasid tulema. Ta tõmbab türkiissinised bikiinid selga, paneb nende peale särgiku ja lühikesed teksad. Siis pakib ta rannakotti rätiku, padja ja raamatu.

Ta läheb kööki ja laseb oma veepudeli täis.

„Ma lähen siis,” ütleb ta.

„Kas sa hommikust ei söögi?” küsib ema.

„Ma ei jõua. Michelle võtab võileivad kaasa.”

„Äkki sa tahad, et ma tuleksin kaasa? Nii tore oleks ju koos emaga järve ääres olla!”

Mõttetu nali, mis on kordunud kogu suve päevast päeva, ja ema nagu ei väsikski sellest ära. Vanessa on küll juba väsinud. Aga ta ei jõua vastata. Rannakott läheb ümber ja raamat kukub põrandale.

„Ops!” hüüab Melvin ja naerab.

„Mida sa loed?” küsib ema.

Vanessa näitab korraks kärmesti raamatut, enne kui selle kotti tagasi paneb.

„„Katk”? Issand, Nessa. Miks sa selliseid asju loed? Kas siin ilmas pole häda ja viletsust juba piisavalt?”

„Ma võtsin selle ju teie riiulist!”

„See on sinu raamat, Jannike,” ütleb Nicke lõbustatult.

Ema vangutab pead.

„Selliste raamatute lugemine on sama hea kui oma aju tapetseerimine seestpoolt igasuguse pahnaga. See ei vii kusagile. Ma peaksin need riiulist minema viskama. Ma ei taha neid oma kojugi.”

Vanessa ohkab. Ema on olnud niisugune sellest ajast peale, kui ta oma viimasel kursusel käis ja taas kord elu mõtte leidis. Seekord oli tema mentoriks Helena Malmgren. Eliase ema ei ole enam kirikuõpetaja, vaid on hakanud eneseabiguruks.

„See on meie kõigi teha, missugust energiat me oma ellu laseme,” jätkab ema. „Me saame valida, kas me pooldame universumi positiivseid või negatiivseid energiaid. Kui mõtled üksnes positiivselt, lahenebki enamik asju. Ja kui mõtled ainult negatiivseid mõtteid, jah, ega siis polegi midagi imestada, kui kõik on nässus.”

Vanessa ägestub. Tal on sellest plämast nii kõrini.

„Mis mõttes, et siis kõik inimesed, kes on haiged ja kellel on raske, et nad on ise süüdi või?” küsib ta. „Kas Aafrika lapsed nälgivad surnuks, sest nad pooldasid negatiivset energiat, või on universumil eri maailmajagude jaoks erinevad reeglid?”

Ema näib pahane.

„Ega ma nii ei mõelnud,” ütleb ta, see on tema tavaline vastuväide.

Vanessa kummardub alla ja kõditab Melvini pehmet lapsekõhtu, kuni poiss kihistama hakkab.

„Nägemist,” sõnab ta ja läheb.

„Tervisi Willele!” hüüab Nicke talle järele.

Wille auto töötab tühikäigul number viis bussi peatuses. Vanessa istub kõrvalistmele ja tõmbab ukse kinni.

„Tere, kallis,” ütleb Wille ja suudleb teda põsele, enne kui paigalt võtab.

„Einoh, eile oli ikka haige õhtu küll!” teatab Michelle aegamisi tagaistmelt.

„Ma ei mäleta mitte halligi,” itsitab Evelina.

„Küll sa mäletad, sa lihtsalt ei taha seda tunnistada,” ütleb Vanessa, vaatab talle tahavaatepeeglist otsa ja niisutab paljutähenduslikult huuli.

Nad naeravad ja Vanessa nõjatub istmel tahapoole. Ta sirutab käe autoaknast välja ja tunneb peopesa vastas õhusurvet.

„Kas me grillist võime mööda sõita? Ma ei jõudnud hommikust süüa,” teatab ta Willele.

„Muidugi, aga me peame kõigepealt Jonte ja Lucky peale võtma.”

„Kuidas nemad veel ära mahuvad? Juba Lucky üksi on ju mingi kolme inimese eest.”

„Eks siis tüdrukud istuvad sülle.”

Michelle ja Evelina alustavad valjuhäälset protesti.

„Vaata kindalaekasse,” sõnab Wille.

Vanessa näeb poisi suunurgas muiet. Ta teeb kindalaeka lahti. Seal on väike valge mõmmi, kes hoiab kinni suurest siidsüdamest, millel on tekst MAAILMA PARIM TÜDRUK.

„Aitäh,” ütleb Vanessa.

Mõmmi on ühekorraga napakas ja nunnu, nii et ta on täitsa liigutatud.

„Isssssand kui armas!” huilgab Evelina.

„No mina ei saa Mehmeti käest elu sees kingitusi,” ütleb Michelle.

Wille vajutab gaasi põhja, kui nad maanteele jõuavad.

„Ma armastan sind,” lausub ta ja vaatab Vanessale otsa.

„Mina sind ka,” vastab Vanessa.

Ta keerutab sõrmes kihlasõrmust ja tunneb, kui tõsiselt ta neid sõnu mõtleb.

See nagu ei lõpegi kunagi ära, mõtleb Ida, keerab päikesekreemi tuubil korgi pealt ja vajutab suure törtsu kreemi peopessa.

Kui end kreemitama hakkad, siis on selline tunne, et nahka on mitu ruutkilomeetrit. Ja kui oled ujumas käinud, tuleb jälle otsast peale alustada. Ja isegi kui ujuma ei lähe, siis higistad sellises kuumas niikuinii kõik viie minutiga maha.

Ida igatseb vihma, pilvist taevast, väikestki tuulehoogu. Iga heli jääb liikumatusse õhku rippuma. Veepiiril pladistavate laste hõiked. Julia ja Felicia jutuvada. Robini ja Eriku haige hiphop katkisest kõlarist.

Ida võtab päikesekaitse-huulepulga ja määrib peale. Valge tihe mass meenutab ektoplasmat, seda, mida ta pidavat suust välja ajama, kui ta seestub. Ta viskab mõtte ärritatult peast ja heidab rätikule pikali. Ta proovib lõdvestuda, kuid keha on kõikidest kreemidest libe ja ligane. Ja nüüd nihutab Erik end talle lähemale, paneb oma higise reie tema oma vastu.

„Mis asja sa kleebid ennast kogu aeg ligi?” küsib Ida.

Julia ja Felicia jäävad vait ning Ida ei pea nende poole vaatamagi, et nende närvilist pilguvahetust näha.

„Mis sul on päevad või?” pobiseb Erik, kuid tõmbub siiski pisut eemale.

Julia ja Felicia hakkavad taas omavahel rääkima. Et on vaheaja viimane päev ja kui ebainimlik on sellise palavaga koolis käima hakata. Julia ütleb, et ta nägi direktorit, Adriana Lopezi, selles kaubanduskeskuse udupoes.

Ida proovib mitte kuulata. Ta ei taha mõelda direktorile ja tema räigele armile rinna peal. Ta tõuseb uuesti istukile ja küünitab võtma veepudelit, keerab korgi ligaste kätega maha. Vesi on leige ja plastmassi maitsega. Vastik, vastik, kõik on nii vastik.

Ta vaatab silmanurgast teisi. Julia jutustab ja sätib samal ajal T-särki, mis tal päevitusriiete peal on. Felicia teeb, nagu kuulaks, kuigi on tegelikult keskendunud Robinile, kes ei märka midagi. Robin on vist küll ainuke, kes ei saa aru, et Felicia on temast sisse võetud.

„Ei tea, missugused vaimuhaiged endale sel aastal otsa peale teevad,” ütleb poiss äkitselt ja teised purskavad naerma, Felicia kõige valjemini.

Ida võtab lonksu ilget vett, et ei peaks kaasa naerma. Ta ei taha mõelda Eliase ja Rebecka niinimetatud enesetapule. Kas kõik peabki talle kogu aeg meelde tuletama Väljavalituid ja seda, mis eelmisel aastal juhtus?

„Varsti polegi enam kedagi järel,” ütleb Felicia Robinile.

Ent poisi tähelepanu on suunatud kusagile mujale. Ta müksab Erikule vastu rinda.

Erik mühatab ja tõuseb istukile.

„Mis on?”

Siis näeb ta seda, mida Robin näeb, ja jääb vait.

Ida ei pea isegi sinnapoole vaatama, ta teab niigi, et seal on Vanessa Dahl. Kui ta oleks olnud tähelepanelikum, oleks ta tundnud seda tülikat minitornaadot, mille tekitab Vanessa energia, juba mitmesaja meetri kauguselt. Idale on see nende võlukunsti harjutustelt vägagi hästi tuttav.

Ta pöörab end ringi. Vanessal on kogu tema nõme kaaskond kaasas.

„Ta olevat kõikide nende kuttidega maganud,” ütleb Felicia. „Paksuga ka kindlasti.”

Ida ja Julia itsitavad. Ent poisid on vait. Vahivad Vanessat, kes kummardub oma ülinappides bikiinipükstes rätikut maha panema. Tema päevitus on täiuslik, sellist nahka ei võimalda Ida pigment mitte iialgi.

„Ilusad juuksejuured,” ütleb Ida.

Vanessa blondeeritud sasipea all on mitu sentimeetrit tumepruune juukseid. Ida sõrmitseb loomulikku blondi juuksesalku, mis on tema enda hobusesabast lahti tulnud. See rahustab.

Vanessa keerab ringi ja hetkeks on Ida kindel, et ta tervitab.

Ent Vanessa ei ütle midagi, vaid heidab rätikule pikali. Ida ohkab kergendatult. Enam pole Väljavalitutel põhjust teeselda, nagu nad ei tunneks üksteist. Deemonid juba teavad, kes nad on. Kuid kui ülejäänud Engelsfors saaks aimu, et Idal ja Vanessal on midagi ühist, oleks Ida kahjuks sunnitud enesetapu tegema.

Narkodiilerist kutt heidab Vanessa kõrvale ja kulub umbes pool sekundit, kui nad juba õrnutsema hakkavad.

Ida piidleb Erikut. Ta tahaks karjuda, et ta ei jõllitaks Vanessat, aga siis jääks ju mulje, nagu see läheks talle korda.

Selle asemel paneb ta pea viltu ja vaatab poisi tumedat tukka, kuni teine näeb, et ta vaatab.

„Mis on?” küsib Erik ärritatult.

Ilmselgelt ei tunne poiss Vanessa vahtimise pärast vähimatki piinlikkust. Ida sunnib hääle nii rahulikuks, kui ta vähegi suudab.

„Imelik ikka, et ma seda varem pole märganud,” ütleb ta.

„Mida?”

„Ei midagi,” vastab Ida ja pöörab pilgu ära.

„No mida, ütle siis nüüd?”

Ida keerab end taas poisi poole. Naeratab.

„Lihtsalt et siin päikese käes on nii hästi näha, et sul hakkab pealagi varsti kiilaks jääma.”

Robin pahvatab naerma, Julia ja Felicia itsitavad ennastunustavalt.

„Ei jää see midagi,” ütleb Erik ja tema pilk muutub süngeks.

„No ära nüüd kohe südamesse võta,” lausub Ida. „Eks läheb veel mitu aastat, enne kui see päriselt välja paistma hakkab. Ainult siin selles valguses…”

Robin hõõrub Eriku pead.

„Vaatame, kas tuleb lahti,” ütleb ta, ning Erik virutab ta käe eemale, silmitseb tigedalt Idat.

Ida kergitab kulme.

„No mis nüüd on, panidki pahaks või? Süüdista iseennast, ise sa küsisid. Ma lihtsalt ütlen, nagu asi on.”

Tema rannakotis piiksatab mobiil ja samal hetkel kostab piiksatus ka rannas kusagilt eemalt. Ta näeb, kuidas Vanessa oma telefoni välja võtab.

Idal tekib klomp kõhtu. See ei saa juhus olla.

Ta tõmbab mobiili kotist välja. Sõrmed jätavad ekraanile valgeid päikesekreemitriipe.

Sõnum Minoolt. Ta avab selle ja loeb, tunnetades samal ajal, kuidas Vanessa teda oma rätiku pealt jälgib.

Ida kustutab sõnumi ära ja tõuseb rätikult püsti. Ta sätib oma päevitusriideid ja astub vee poole.

„Kas sa lähed ujuma?” hüüab Felicia talle järele.

„Mis sa ise arvad?” küsib Ida käigu pealt.

Ta loovib käratsevate laste ja nende vähemalt sama valjuhäälsete, ülehoolitsevate vanemate vahelt läbi.

Vesi on pahkluude vastas soe. Ta läheb kaugemale vette ja sukeldub, ujub, kuni leiab külma hoovuse ja jääb sinna. Kogu see aeg tunneb ta kehas tuikamas ühtainsat lauset.

Ma ei taha selles osaleda. Ma ei taha selles osaleda. Ma ei taha selles osaleda.

Ent ta teab, et pääsu ei ole. Ta läheb täna öösel koos teistega surnuaeda. Mitte et talle läheks korda vana hauakivi, millel on Nicolause nimi, vaid seetõttu, et peab hoidma „Mustrite raamatule” antud lubadust.