Читать книгу Ring I - Матс Страндберг - Страница 1

1

Temalt oodatakse vastust, kuid Elias ei tea, mida öelda. Rahuldavat vastust pole olemas. Selle asemel vaatab ta hoopis oma käsi. Need on nii kahvatud, et eredas lambivalguses on kõik veresooned näha.

„Elias?”

Kuidas see naine ometi suudab töötada selles haletsusväärses väikeses kabinetis kõikide nende kaustade ja väsinud potilillede keskel ja vahtida aknast vaid kooli parklat? Kuidas ta iseendale vastik ei ole?

„Ehk sa selgitaksid, mida sa mõtled?” kõlab küsimus.

Elias tõstab pilgu ja vaatab direktorile otsa. Muidugi ei ole ta ise endale vastik. Temasugused inimesed sobivad siia maailma täiesti enesestmõistetavalt. Nad tegutsevad alati ootuspäraselt ja normaalselt. Nad on veendunud, et teavad kõikide probleemide lahendust. Lahendus number üks: kohandu ja järgi reegleid. Direktorina valitseb Adriana Lopez nagu kuninganna tervet maailma, mis põhineb just sellel filosoofial.

„Olukord teeb mind väga murelikuks,” ütleb direktor, kuid Elias paneb tähele, et tegelikult on ta pahane. Sest poiss ei suuda ennast käsile võtta. „Semestrist pole kolme nädalatki kulunud ja sa oled juba pooltest tundidest puudunud. Ma pean sellest sinuga kohe praegu rääkima, sest ma ei taha, et sul pind lõplikult jalge alt kaoks.”

Elias mõtleb Linnéa peale. Tavaliselt on sellest abi, ent nüüd meenub talle ainult, kuidas nad öösel teineteise peale karjusid. Tüdruku pisarate meenutamine teeb haiget. Ta ei saanud kuidagi lohutada, sest tema ise oligi need põhjustanud. Võib-olla tüdruk vihkab teda.

Linnéa on see, kes hoiab pimeduse eemal. See, kes aitab vältida muid pääseteid. Žiletti, mis annaks hetkeks kontrolli kogu selle ängi üle. Suitsetamist, mis paneks seda unustama. Kuid eile ei saanud ta kiusatusest jagu ning loomulikult sattus Linnéa peale. Ja nüüd Linnéa võib-olla vihkab teda.

„Siin, gümnaasiumis, käivad asjad natuke teistmoodi,” jätkab kuninganna. „Sul on suurem vabadus, kuid selle vabadusega kaasneb vastutus. Mitte keegi ei hakka sind kättpidi talutama. See, milliseks sinu ülejäänud elu kujuneb, on ainuüksi sinu enda teha. Siin see paika pannaksegi. Kogu su tulevik. Kas sa tahad selle tõesti nii kergekäeliselt minema heita?”

Elias hakkab peaaegu naerma. Kas too naine tõesti usub seda jama? Tema ei ole direktori jaoks inimene, vaid lihtsalt järjekordne õpilane, kes on „halvale teele läinud”. Tal ei saa ometi olla probleeme, mida ei anna selgitada „puberteedi” ja „hormoonidega”. Ainus ravim on „kindlad reeglid” ja „selged piirid”.

„Ma võin ju ainult lõpueksami ära teha.”

See justkui lipsab tal üle huulte. Direktori suu tõmbub kitsaks kriipsuks.

„Ka lõpueksam eeldab õppimisharjumust.”

Elias ohkab. Kohtumine on juba pikale veninud.

„Ma tean,” vastab ta direktori pilku vältides. „Ma ei taha tegelikult kõike maha mängida. Mõtlesin ise, et gümnaasiumist saab minu jaoks uus algus, aga see oli raskem, kui ma arvasin… Ma olen ju teistest nii palju maas. Aga ma saan hakkama.”

Direktor näib üllatunud. Seejärel levib üle ta näo naeratus, esimene loomulik naeratus kogu selle aja jooksul. Elias oli öelnud täpselt seda, mida ta oli tahtnud kuulda.

„Väga hea,” ütleb ta. „Küll sa näed, et niipea kui oled tõsiselt otsustanud end käsile võtta, läheb kõik kohe libedamalt.”

Ta kallutab end ettepoole, nopib Eliase mustalt pluusilt juuksekarva ja keerutab seda sõrmede vahel. See helgib aknast sisse langevates päikesekiirtes. Juure juurest pisut heledam, seal on loomulik värv sentimeetri jagu välja kasvanud. Adriana Lopez silmitseb vaimustunult juuksekarva ja Eliasele tikub vägisi pähe hullumeelne mõte, et ta pistab selle suhu ja hakkab närima.

Direktor märkab ta pilku ja paneb juuksekarva ettevaatlikult prügikasti.

„Vabandust, ma olen vahel natuke liiga pedantne,” ütleb ta.

Eliase naeratus võib tähendada mida iganes, sest ta ei tea õieti, mida peaks vastama.

„Aga siis on vist tänaseks kõik,” lõpetab direktor.

Elias tõuseb püsti ja lahkub kabinetist. Uks ei lähe tema selja taga korralikult kinni. Ta pöörab ringi, et see kinni panna, ja näeb vilksamisi direktorit.

Too kummardub prügikasti kohale ja õngitseb sealt oma pikkade saledate sõrmedega midagi välja. Selle millegi libistab ta väikesesse ümbrikusse, mille seejärel hoolikalt sulgeb.

Elias jääb seisma, saamata õieti aru, mida ta just näinud oli. Ta ei usalda enam oma meeli, mitte pärast viimaste päevade sündmusi. Kui see ei oleks nii ajuvaba, siis oleks ta arvanud, et tegemist oli juuksekarvaga, mille direktor oli äsja ta pluusi küljest noppinud.

Samal hetkel vaatab Adriana Lopez üles. Tema pilk muutub karmiks, enne kui ta suudab naeratuse huulile pressida.

„Kas oli veel midagi?” küsib ta.

„Ei,” pomiseb Elias ja lükkab ukse kinni.

Kui see klõpsuga sulgub, tunneb ta natuke liiga suurt kergendust, otsekui oleks ta surmasuust pääsenud.

Koolimaja on tühi ja sünge. See tundub ebaloomulik. Veel poole tunni eest, kui ta direktori kabinetti suundus, sagis siin kõikjal õpilasi.

Elias valib Linnéa numbri, samal ajal kui mööda keerdtreppi alla kõmistab. Tüdruk vastab täpselt siis, kui ta trepi jalamile jõuab ja alumise korruse koridori ukse lahti lööb.

„Linnéa.”

„Mina olen,” ütleb ta.

Ta on nii närvis, et valus on.

„Jah, oled küll,” vastab tüdruk lõpuks nagu tal kombeks.

„Anna andeks,” sõnab poiss. „Mul on eilse pärast nii pagana kahju.”

Tegelikult tahtis ta seda juba hommikul öelda, niipea kui nad kohtusid. Kuid võimalust ei tekkinud. Linnéa hoidis terve päeva eemale. Ja enne viimast tundi kadus ta ära.

„Ahah,” vastab tüdruk ainult.

Tema hääl ei ole pahane. Isegi mitte kurb. See on kõlatu ja alistunud – nagu oleks ta alla andnud – ja see hirmutab Eliast rohkem kui miski muu.

„See ei ole… ma ei ole sellega rohkem tegelenud. Mul pole plaanis uuesti alustada. See oli ainult üks kanepisuits.”

„Seda sa eile ütlesid jah.”

„Mul jäi mulje, et sa ei uskunud mind.”

Elias astub piki kapirivi, kõvade, põranda külge kruvitud puupinkidega istumisnurgast mööda, kuulutustetahvlist mööda, ning Linnéa pole ikka veel sõnagi lausunud. Äkitselt kerkib ta teadvusse üks teine heli. Sammud, mis ei kuulu talle.

Ta pöörab ümber. Kedagi ei paista.

„Sa lubasid, et jätad maha,” kostab Linnéa hääl.

„Ma tean. Anna andeks. Ma tean, et olen sind petnud…”

„Ei ole,” katkestab Linnéa teda. „Kurat võtaks, sa petad ju iseennast! Sa ei saa seda minu pärast teha. Siis ei saa sa kunagi…”

„Ma tean, ma tean,” vastab poiss. „Ma tean seda kõike.”

Elias on jõudnud oma kapi juurde, keerab selle lukust lahti ja paneb mõned raamatud musta riidest kotti ning virutab õhukese metallukse pauguga kinni. Ta jõuab teisi samme vaevu aimata, kui need juba vaibuvad. Ta pöörab taas ümber. Mitte kedagi pole. Üldse mitte kedagi. Ja ikkagi tundub talle, nagu teda jälgitaks.

„Miks sa seda tegid?”

Linnéa esitas sama küsimuse eile, lausa mitu korda. Kuid Elias ei avaldanud tõtt. See on liiga kohutav. Liiga hullumeelne. Isegi temasuguse poologara jaoks.

„Ma ütlesin ju. Ängistusest,” ütleb ta ja püüab häälest peletada ärritusenooti, et mitte taas tülli pöörata.

„Ma tean, et midagi on veel.”

Elias kõhkleb.

„Okei,” vastab ta vaikselt. „Ma siis räägin. Saame õhtul kokku?”

„Okei.”

„Ma hiilin välja, kohe kui ema ja isa on magama jäänud. Linnéa…”

„Jah?”

„Kas sa vihkad mind?”

„Ma vihkan seda, et sa nii lolle küsimusi esitad,” nähvab tüdruk.

Lõpuks ometi. Sellist Linnéat ta tunneb.

Elias lõpetab kõne. Ta seisab koridoris ja naeratab endamisi. Lootust on. Seni, kuni tüdruk teda ei vihka, on lootust. Ta peab Linnéale ära rääkima. Linnéa on tema õde igas muus mõttes peale veresuguluse. Ta ei pea seda üksipäini läbi tegema.

Samal hetkel kustuvad tuled. Elias tardub paigale. Koridori teises otsas tungib akendest sisse nõrka valgust. Kusagil läheduses suletakse uks. Seejärel võtab maad vaikus.

Siin pole midagi karta, üritab ta endale sisendada.

Ta hakkab väljapääsu poole minema. Sunnib end astuma rahulikul kindlal sammul. Mitte andma järele paanikale, mis tema sees kasvab. Kapirivi lõpus keerab ta ümber nurga.

Seal seisab keegi.

Kooli majahoidja. Elias on seda meest ainult mõne korra näinud, kuid teda ei ole võimalik unustada. Süüdi on tema suured, jäiselt sinised silmad. Silmad, mis põrnitsevad Eliast, otsekui näeksid kõiki tema saladusi.

Elias vaatab maha, kui mees mööda läheb. Ikkagi tundub ta pilk kuklas kõrvetavat. Iiveldus kerkib kurku. Eliasel on tunne, nagu taoks pulss nii tugevasti kurguaugus, et ajab südame pahaks. Ta kiirendab sammu.

Viimase poole aasta jooksul on kõik paremuse poole läinud. Ta on adunud, et tema sees toimub midagi, et ta muutub. Uus psühholoog ei ole säärane idioot nagu eelmine ja tõepoolest nagu mõistaks teda pisut. Ent eelkõige on tal Linnéa. Tüdruk paneb teda end elusana tundma, otsima väljapääsu lämmatavast, kuid samas kodusest pimedusest.

Seetõttu ongi nii raske mõista, miks see juhtub just praegu – nüüd, kui ta saab lõpuks ometi öösiti normaalselt magada, nüüd, kui ta suudab end isegi õnnelikuna tunda.

Kolme päeva eest nägi ta, kuidas ta nägu peeglis muutus. Venis välja ja moondus tundmatuseni. Ja ta mõistis, et hakkab päriselt hulluks minema. Hääli kuulvaks ja hallukatega hulluks. See ehmatas tal jalad nõrgaks.

Kolm päeva suutis ta vastu panna nii žilettidele kui ka Jonte kaubale. Ta vältis peegleid. Kuid eile märkas ta ennast ühe vaateakna peegelduses, nägi nägu võbelemas ja laiali valgumas, nagu oleks see veest. Siis ta helistaski Jontele.

Kõik pudeneb koost.

Võõras sosin kõrvus. Elias vaatab ringi ja avastab, et on uuesti keerdtrepist üles läinud ning seisab taas direktori kabineti ukse taga koridoris. Ta ei tea, miks ta siia tuli.

Tuled välgatavad ja kustuvad. Trepikoja uks vajub tema selja taga aeglaselt kinni. Just enne selle sulgumist ta kuulebki. Pehme kummitalla heli keerdtrepil.

Mine peitu.

Elias jookseb mööda pimedat koridori. Iga kapirea tagant võib keegi või miski välja ilmuda. Just siis, kui ta ümber nurga keerab, kuuleb ta kaugel oma selja taga trepikoja ust avanemas. Sammud lähenevad, aeglaselt, aga sihikindlalt.

Ta jõuab suurele kivitrepile, mis on koolimaja selgroog.

Jookse trepist üles.

Eliase jalad kuuletuvad, võtavad kaks astet korraga. Kui ta on üles välja jõudnud, jookseb ta edasi mööda väikest koridori, mille lõpus on uks, kust pääseb pööningule. See on tupik, üks vähestest kooli unustatud paikadest. Siin on mõned WC-d, mida keegi ei kasuta. Siin saab ta tavaliselt Linnéaga kokku.

Sammud tulevad lähemale.

Mine peitu.

Elias avab WC ukse ja lipsab sisse. Ta paneb ukse selja taga ettevaatlikult kinni ja proovib hingata nii vaikselt kui võimalik. Kuulab. Ainus heli kogu maailmas on mootorratas, mis kiirendab ja kaob kaugusse.

Elias surub kõrva vastu ust.

Ta ei kuule midagi. Aga ta teab. Keegi seisab seal. Ukse taga.

Elias.

Sosin on nüüd valjem, kuid Elias on täiesti kindel, et see kõlab ainult tema peas.

Nüüd ongi see juhtunud, ma olen hulluks läinud, mõtleb ta, ja otsekohe kostab hääl:

Jah. Oled küll.

Ta vaatab akna poole, kahvatusinist taevast selle taga. Valged kahhelkivid läigivad. Siin sees on külm. Teda valdab mõõtmatu üksildustunne.

Pööra ringi.

Elias ei taha, kuid pöörab siiski aeglaselt ringi. Tundub, nagu ei oleks tal enam oma keha üle võimu. Hääl juhib seda, justkui oleks ta lihast ja verest marionett.

Nüüd seisab ta kolme kraanikausi ees, mille kohal on peeglid. Kui ta märkab oma kahvatut nägu, tahab ta silmad kinni panna, kuid ei saa.

Purusta klaas.

Eliase keha kuuletub. Haare tugevneb kangast koti sanga ümber ja ta lennutab koti läbi õhu.

Peegli purunemise heli kaigub kahhelseinte vahel. Suured tükid tulevad lahti ja kukuvad alla kraanikaussi, kus purunevad klirinal väiksemateks kildudeks.

Keegi kindlasti kuulis seda, mõtleb Elias. Palun, oleks ometi nii, et keegi kuulis.

Aga kedagi ei tule. Ta on häälega kahekesi.

Eliase keha läheb kraanikausi juurde ja võtab sealt kõige suurema klaasikillu. Ta saab aru, mis juhtuma hakkab. Hirm paneb pea ringi käima.

Sa oled katki. Parandada ei saa.

Aeglaselt taganeb ta ühte lahtisesse WC-kabiini.

Kohe on kõik läbi. Sa ei pea enam kunagi hirmu tundma.

Hääl kõlab nüüd peaaegu lohutavalt.

Elias keerab ukse lukku ja vajub potile istuma. Ta võitleb, et saada suu lahti, võitleb, et suuta karjuda. Haare klaasikillu ümber tugevneb ja terav serv lõikab peopessa.

Valu ei ole.

Ja ta ei tunnegi valu. Ta näeb verd peopesast nirisemas ja hallile kivipõrandale tilkumas, kuid ta ei tunne midagi. Keha on tundetu. Alles on jäänud ainult mõtted. Ja hääl.

Elu ei lähe paremaks. Sama hästi võiks sellele kohe lõpu teha. Pääsed valust. Pääsed pettumisest. Niikuinii ei lähe kunagi paremaks, Elias. Elu on üksnes alandav võitlus. Ainult surnud on õnnelikud.

Elias ei püüagi enam vastu panna, kui klaasikild lõikab puruks pika pluusikäise ja paljastab selle all armilise naha.

Ema. Isa, mõtleb ta. Nad saavad hakkama. Neil on usk. Nad usuvad, et me kohtume uuesti, taevas.

Ma armastan teid, mõtleb ta, samal ajal kui terav kild teeb esimese sisselõike.

Loodetavasti Linnéa mõistab, et see ei olnud tema vaba valik. Kõik teised usuvad, et ta tappis enda ära, ja see ei omagi tähtsust. Peaasi, et Linnéa nii ei arvaks.

Ta lõikab hoopis teistmoodi kui harilikult. Sügavalt ja sihiteadlikult.

Kohe on kõik läbi, Elias. Ainult natuke veel. Siis on kõik läbi. Nii on parem. Sa oled nii palju kannatanud.

Veri pulseerib ta käe seest välja. Ta näeb seda, kuid ei tunne midagi, ja nüüd keerlevad mustad täpid silme ees. Need keerlevad ja laienevad ja ühinevad, kuni kogu maailm tõmbub mustaks. Viimane heli, mida ta kuuleb, on sammud koridoris. See, kes seal väljas on, ei proovigi enam hiilida. Enam pole põhjust.

Elias püüab Linnéat silme ees hoida. Nagu siis, kui ta väiksena arvas, et õudusunenägusid ei tule, kui tal ainult õnnestuks unne vajudes kinni hoida mõnest helgest mõttest.

Anna mulle andeks.

Ta ei tea, kas need sõnad lausub tema või hääl.

Ja siis tunneb ta valu.

2

Kui tüdruk uuesti teadvusele tuleb, kössitab ta nurgas, kuhu nad ta jätsid.

Keldris valitseb pilkane pimedus. Kogu keha valutab.

Ta tõuseb istukile, tõmbab jalad särgi alla ja põimib käsivarred põlvede ümber. Ta ei kuule parema kõrvaga ikka veel midagi ning silm, mis on mädast ja hüübinud verest kinni kleepunud, tuikab tuhmilt.

Väljas kaiguvad sammud ja raske uks avaneb. Tõrvikukuma valgustab ruumi ja ta pöörab pilgu ära, kui näeb oma haavu täis jalgu, mis on raske ketiga kokku aheldatud. Kaks valvurit kisuvad ta põrandalt üles ja seovad ta käed selja taha, tõrvikut hoidev mees vaatab pealt. Köis soonib randmetesse, kuid ta keeldub neile välja näitamast, kui valus tal on.

Tõrvikuga mees loivab ligemale, üleolev irve näol. Tal ei ole hambaid ja hingeõhk haiseb mädanenud liha järele. Kuumus kõrvetab tüdruku nägu, kui leek läheneb.

„Täna sa sured, libu,” ütleb mees ja silitab vaba käega tüdruku nägu, lastes käel edasi rinna poole liikuda.

Viha, mis tüdrukut valdab, teeb ta tugevaks ja karmiks.

„Ma nean su ära,” sisistab ta. „Su riist mädanegu ja kukkugu küljest! Minu isand Saatan tuleb sulle surivoodile järele ja deemonid piinavad sind igavesest ajast igavesti!”

Mees tõmbab käe ära nagu nõelatult.

„Jumal kaitsku meid,” pomiseb üks valvuritest.

Natuke lohutav on neid nii hirmununa näha.

Keegi tõmbab talle koti pähe ja teda lohistatakse läbi labürinti meenutavate käikude. Krigisevatel hingedel värav avaneb.

Õues. Õhus on hommikuse kaste värske lõhn. Ta paneb vaimu valmis pööbli vihaseks möirgeks, kuid ainus, mida ta kuuleb, on lindude sädin. Punane koiduvalgus tungib läbi kotiriide. Lõunas kukub kägu. Lõunakägu on surma nägu.

Ürgne, loomalik instinkt võtab võimust. Ta peab põgenema. Kohe.

Paanika sunnib teda pimesi tormama. Raudahelad peksavad vastu pahkluid, kui ta jookseb. Keegi ei proovigi teda peatada. Nad teavad, et seda pole tarvis. Ta ei jõua kuigi kaugele, enne kui ülepeakaela niiskele mullale kukub. Valvurid naeravad ja hõiguvad ta selja taga.

„Küllap on tal kiire oma isanda Saatana juurde,” kuuleb ta hambutut ütlevat.

Tugevad käed tõstavad ta kaenla alt üles ja keegi teine haarab jalgadest. Nad viskavad ta hooletult õhku. Ta hõljub hetke vabalt, enne kui maandub millelgi kõval ja õhk pressitakse kopsudest välja. Hobune korskab ja maailm hakkab kõikuma. Ta on mingisuguses vankris, nii palju saab ta aru.

„Kas siin on kedagi?” sosistab ta.

Keegi ei vasta.

Vahet pole, mõtleb ta. Surres oleme kõik üksi.

Minoo ärkab selle peale, et ta vappub. Ta on jääkülm, justkui oleks ta terve öö lahtise aknaga maganud. Hingata on vaevaline, nagu oleks rinnakorvile asetatud midagi suurt ja rasket.

Ta sikutab teki lõua alla ja tõmbab end kerra. Ta on varem sageli õudusunenägusid näinud, kuid mitte sääraseid, mis on kogu kehas tunda. Mitte kunagi varem ei ole teda vallanud nii suur kergendus, nähes oma tuttavat kollase-valgetriibulise tapeediga tuba.

Mõne hetke pärast muutub hingamine kergemaks ja soojus poeb aegamisi kehasse tagasi.

Ta heidab pilgu mobiilile. Kohe seitse. Aeg üles tõusta.

Minoo ronib voodist välja ja avab riidekapi ukse. Ta tahaks, et tal oleks mingisugunegi oma stiil, selle asemel et iga päev samu mittemidagiütlevaid teksaseid, pluuse ja jakke jalga ja selga toppida. Ta tõmbab ühe riidepuu pealt tumesinise kampsuni ja on iseendale vastik. Ta on nii jube… ohutu. Ta ei ole isegi soengut muutnud. Mitte kunagi. Aga mida teised ütleksid, kui ta äkitselt teistsugusena kooli ilmuks? Kooli alternatiivikud, need, kelle stiili ta salamisi imetleb, peaksid teda muidugi teesklejaks.

Pealegi vihkab ta riiete ostmist. Ta tunneb ennast nagu kirjaoskamatu raamatupoes. Teiste seljas võivad talle riided paista inetud või ilusad, ta näeb, kas need sobivad kandjale või ei, kuid kui ta ise kataloogi lehitseb või poes käib, läheb ta ainult kindla peale välja. Must. Tumesinine. Pikad džemprid. Mitte liiga kitsad teksad. Mitte liiga sügava kaelusega. Ilma mustrita. Rõivad on nagu keel, millest ta saab aru, aga mida ta rääkida ei oska.

Ta võtab riided ühes ja läheb koridori. Vanemate magamistoa uks on kinni ja vannitoas on isa žilett kraanikausi peal veeloigus. Minoo oletab, et ta on juba tööle läinud. Ema rätik on niiske, nii et tema peab ka juba üleval olema, kuigi tal on täna vaba päev.

Minoo paneb riided taburetile, ronib vanni ja tõmbab kardina ette.

Äkki tunneb ta kõrbelõhna. Ta tõstab oma pikkade mustade juuste salgu nina alla ja nuusutab.

Ta peab kaks korda šampooni panema, enne kui see arusaamatu lõhn juustest kaob. Pärast mässib ta juuksed rätikuturbanisse ja harjab hambaid. Pilk peatub vanal raamitud Engelsforsi kaardil, mis ripub peegli kõrval seinal. Eelmisel aastal ta lootis, et ema ja isa lubavad tal kolida Stockholmi tädi Bahari juurde, et seal gümnaasiumis käia. Ta vihkab selle kaardi nägemist igal hommikul nagu meeldetuletust selle kohta, et ta on ikka veel siin.

Engelsfors. Ilus nimi, mõttetu linn. Tõeline pärapõrgu, ümber laiuvad paksud metsad, kus inimesed tihti ära eksivad ja kadunuks jäävad. 13 000 elanikku ja 11,8-protsendine tööpuudus. Vabrik pandi kakskümmend viis aastat tagasi kinni. Keskuses seisavad hooned tühjalt. Ainult pitsarestoranid saavad ots otsaga kokku.

Maantee ja raudtee tõmbavad piiri läbi linna. Ida poole jäävad Dammsjöni järv, bensiinijaamad, töökojad, kinnipandud vabrik ja mõned masendavad korterelamute rajoonid. Lääne pool on keskus, kirik ja pastoraat, ridaelamurajoon, juba ammu maha jäetud mõis ja „peen” eramajapiirkond idüllilise kanali ääres.

Seal elabki perekond Falk Karimi, helehallis kahekorruselises funkvillas. Seintel on kallid tapeedid ja suurem osa mööblist on toodud kohale Stockholmi sisustuskauplustest.

Ema istub köögilaua ääres, kui Minoo trepist alla tuleb. Päevalehed, mida isa hommikuti läbi töötab, on laual kenasti virnas. Ema loeb süvenenult arstide ajalehte, ees tavapärane hommikusöök – tass auravat musta kohvi.

Minoo valab endale tassitäie maasikajogurtit ja istub tema vastu.

„Kas sa muud ei söögi?” küsib ema.

„Ja seda küsid sina?” ütleb Minoo ja saab vastuseks naeratuse.

„Jogurt, puder, võileib, jogurt, puder, võileib. Varsti tüütab ära.”

„Aga kohv ei tüüta?”

„Ükskord saad aru,” naeratab ema. Siis äkitselt tekib ta silmadesse läbinägev pilk. „Kas sa magasid halvasti?”

„Nägin halba und,” ütleb Minoo.

Ta räägib oma unenäost ja sellest, kuidas ta end ärgates tundis. Ema sirutab käe välja ja katsub ta otsaesist. Minoo põrkab tagasi.

„Ma ei ole haige. See ei olnud selline külmavärin.”

Minoo näeb lausa, kuidas ema võtab sisse „arsti positsiooni”. Tema hääl muutub pisut: tõsiseks ja professionaalseks. Kogu kehakeel on ühtäkki ametlik. Samamoodi oli ka siis, kui Minoo väike oli. Isa oli see, kes hoolitses ning kommi ja koomiksitega hellitas, kui ta haige oli. Ema oli arst, kes tuli visiidile.

Varem kurvastas see teda. Nüüd ta kahtlustab, et emarollist väljumine ja ametirollis esinemine on kaitsemehhanism. Võib-olla oleks lapsevanema loomulik mure koos arsti teadmistega kõigest sellest, mis inimkeha võib tabada, liiga suur koorem kanda.

„Kas sul süda kloppis?”

„Jah. Aga see läks üle.”

„Hingata oli raske?”

Minoo noogutab.

„See võis olla paanikahoog.”

„Minul ei ole paanikahooge.”

„Selles ei ole midagi imelikku, Minoo. Sa läksid ju just gümnaasiumi. See on suur elumuutus.”

„See ei olnud paanikahoog. See tuli unenäost.”

Tema sõnad kõlavad kummaliselt, kuid täpselt nii oligi.

„Ei ole hea, kui sa kõik tunded enda sisse jätad,” ütleb ema. „Mingil moel tungivad need ikka välja. Mida rohkem sa püüad neid kontrolli alla saada, seda kontrollimatumalt need välja purskuvad.”

„Kas sa oled kirurgi asemel psühholoogiks hakanud?” narrib Minoo.

„Kunagi ma isegi kaalusin psühhiaatri ametit,” vastab ema natuke teravalt. Siis muutub miski ta pilgus. „Ma tean, et pole ise kuigi head eeskuju näidanud.”

„Lõpeta ära, ema.”

„Ei. Ma olen tüüpiline tubli tüdruk. Ma ei taha seda sinule edasi pärandada.”

„Sa ei pärandagi,” pomiseb Minoo.

„Ütle, kui see kordub. Luba mulle.”

Minoo noogutab. Isegi kui ema on mõnikord natuke liiga pealetükkiv, on tore, et ta hoolib. Ja ta mõistab tavaliselt Minood, enamasti.

Jumal, kui hale, mõtleb Minoo ja neelab viimase jogurtisuutäie alla. Ema on mu parim sõber.

***

Vanessa ärkab selle peale, et tulekahju lõhn tungib ninna.

Ta lükkab teki pealt, jookseb ukse juurde ja tõmbab selle lahti.

Elutoas on aga kõik vaikne. Leegid ei neela kardinaid. Köögist ei valgu sisse musta mürgist suitsupilve. Diivanilaual on pitsakarp ja mõned õllepurgid. Hundikoer Frasse pikutab põrandal päikeselaigus. Ema, Nicke ja Vanessa väikevend Melvin istuvad juba köögis ja söövad hommikust. On täiesti tavaline hommik Törnrosvägen 7A viiendal korrusel, liftist paremat kätt asuva esimese ukse taga.

Vanessa raputab pead ja taipab siis: lõhn tuleb temast endast. Juuksed haisevad. Nagu siis, kui ta oli väiksena vahtinud Olssoni künkal mõttetut mailõket.

Ta kõnnib risti läbi elutoa, läheb läbi köögi, kus istub Melvin ja mängib kahe lusikaga, millel ta laseb üle laua tantsida. Mõnikord on ta nii kohutavalt armas. Täiesti arusaamatu, et temas on viiekümne protsendi jagu Nicke geene.

Ta viskab öösärgi vannitoapõrandale ja keerab dušikraani. Toru läkastab ja jääkülma vee juga purskab välja. Dušši ei ole võinud usaldada alates sellest hetkest, kui Nicke kangekaelselt ise paar toru välja vahetas ja uue segisti paigaldas. Ema küll protestis, kuid lõpuks laseb ta alati Nickel oma tahtmist saada.

Vanessa astub dušikabiini ja peaaegu kõrvetab end ära, enne kui tal õnnestub saada õige temperatuur. Ta peseb pead ema šampooniga, mis lõhnab magusalt, kookose järele. Salapärane suitsulõhn on sõõrmetes ikka alles. Ta laseb peopessa suure törtsu šampooni ja peseb juukseid veel korra.

Kui ta hommikumantlisse mässituna tagasi oma tuppa jõuab, vajutab ta raadio käima. Hüsteerilised reklaamihääled muudavad meeleolu natuke argisemaks. Ta keerab ribakardinad lahti ja tuju läheb kohe paremaks. Õhukeste riiete ilm on. Ta tahab võimalikult ruttu välja päikese kätte pääseda.

„Keera kohe vaiksemaks!” möirgab Nicke köögist oma parima politseinikuhäälega.

Vanessa ei tee väljagi.

Mis see minu mure on, et sul on pohmell, mõtleb ta, samal ajal deodoranti kaenla alla rullides.

Ta paneb riidesse, võtab kosmeetikakoti ja astub suure peegli ette, mis seisab seina najal.

Teda pole seal.

Vanessa vahib tühja peeglisse. Ta tõstab käe üles ja hoiab seda enda ees. Käsi on olemas, täiesti selgelt. Ta vaatab uuesti peeglisse. Mitte midagi.

Kulub natuke aega, enne kui ta mõistab, et ta vist magab ikka veel.

Vanessa naeratab. Kui ta teab, et tegemist on unega, peaks ta ju suutma seda ka juhtida.

Ta paneb kosmeetikakoti käest ja läheb kööki.

„Tere,” ütleb ta.

Keegi ei tee väljagi. Ta ongi nähtamatu. Nicke tukub laua ääres, pea käele toetatud. Ta haiseb liisunud õlle järele. Ema, kes näeb välja peaaegu sama väsinud, pressib endale sisse singivõileiba, lehitsedes mingit Kristallkoopa-nimelise asutuse kataloogi. Ainult Melvin keerab pead, nagu oleks ta midagi kuulnud, kuid on täiesti selge, et ta ei näe tulijat.

Vanessa seisab Nicke kõrvale.

„Pohmakas täna, jah?” sosistab ta mehele kõrva.

Ei mingit reaktsiooni. Vanessa itsitab. Ta on imelikult heas tujus.

„Kas sa tead, kui väga ma sind vihkan?” ütleb ta Nickele. „Sa oled selline kuradi luuser, et sa ise ka ei saa aru, milline luuser sa oled. See ongi kõige hullem asi sinu juures, et sa arvad, et sa oled nii jube täiuslik.”

Äkitselt tunneb ta käe vastas midagi märga ja karedat. Ta vaatab alla. Seal seisab Frasse, kes lakub ta kätt.

„Mih Vasse tee?” küsib Melvin heleda häälega.

Ema vaatab koera.

„Ega seda ei tea kunagi, mida Frasse teeb,” vastab ta. „Ehk ajab kärbseid taga või midagi.”

„Varsti ma tulen ja viskan selle kuradi raadio puruks,” karjub Nicke Vanessa toa poole.

Vanessa itsitab ja laseb pilgul üle köögi libiseda. Kraanikausi kõrval on Nicke lemmiktass, sinine kruus, millel on Ameerika politsei ametimärk ja valge kiri N.Y.P.D. Küllap ta arvab, et Engelsforsi võmmielu võib vabalt võrrelda New Yorgi tänavatel patrullimisega.

Vanessa tõmbab tassi ropsuga põrandale. See kukub mõnusa klirinaga kaheks tükiks. Melvin võpatab ja hakkab nutma. Vanessa kahetseb tehtut kohe.

„Mis kurat see nüüd olgu?” karjub Nicke ja kargab sellise hooga püsti, et tool kukub ümber.

„Küll on kahju, et sa ei saa selles mind süüdistada,” teatab Vanessa võidukalt.

Nicke vahib talle otse silma. Nende pilgud kohtuvad. Šokk saadab väikesi elektrilööke mööda selgroogu alla.

Mees näeb teda.

„Keda ma siis veel peaksin süüdistama?” sisistab Nicke.

Melvin ulub ja Nicke tõstab ta sülle, silitab ta šokolaadpruuni sassis pead.

„Pole midagi, kullakene, pole midagi,” lohutab ta, ise Vanessale kurjalt otsa vaadates.

„Vanessa, millega sa tegeled?” küsib ema oma kõige väsinumal häälel.

Vanessal ei ole sellele küsimusele head vastust. Kus see uni tegelikult algab ja kus lõppeb?

„Kas te nägite mind terve selle aja?” küsib ta.

Ema tundub hetkega täiesti ärkvel olevat.

„Kas sa oled midagi võtnud või?”

„Te olete ikka täiega idioodid!” karjub Vanessa ja tormab esikusse.

Nüüd ta kardab, lausa kabuhirm on, kuid ta ei kavatse seda välja näidata. Selle asemel torkab ta kingad jalga ja krahmab koti.

„Mitte kusagile sa ei lähe!” hüüab ema.

„Mis sa tahad, et ma teeks poppi või?” karjub Vanessa vastu ja virutab korteriukse selja taga sellise pauguga kinni, et terve trepikoda kajab.

Ta tormab trepist alla, välisuksest välja ja otse üle tänava number viie peatusesse, jõudes napilt bussi peale.

Õnneks ei tunne ta bussis kedagi. Ta istub kõige taha.

Sellele haigele hommikule on ainult kaks seletust. Esimene on see, et ta on hulluks läinud. Teine on see, et ta on uuesti unes kõndima hakanud. Kui ta väike oli, juhtus seda üsna sageli. Emale meeldib Vanessale piinlikkust valmistada, rääkides lugu sellest, kuidas ta oli ükskord esikuvaiba peale pissile läinud. Vanessal on ikka veel meeles see une ja ärkveloleku piirimail hõljumise tunne. Kuid sügaval sisimas teab ta, et nüüd oli tegemist millegi hoopis muuga.

Ma kõndisin unes, otsustab ta.

See esimene põhjendus on natuke liiga õudne.

Vanessa vaatab aknast välja ja kui buss sõidab tunnelisse, näeb ta klaasil vilksamisi oma peegelpilti. Kaks meikimata silma vahivad talle vastu.

„Oi kuradi kurat,” pomiseb ta ja hakkab kotis tuhnima.

Ainus asi, mille ta leiab, on vana huuleläige. Kosmeetikakott jäi tuppa põrandale. Vanessa pole meikimata kooli läinud kümnendast eluaastast saadik ja tal ei ole mingit tahtmist sellega nüüd algust teha. Sellel hommikul piisab ühest traumast.

Buss sõidab edasi läbi mahajäetud tööstusmaastiku. Ema seletab tihti, kuidas vabrik oli linna au ja uhkus, kui tema veel väike oli. Et tollal võis tõesti uhke olla, et olid Engelsforsist pärit. Vanessa ei mõista, kust otsast see uhkus tuli. Linn pidi ju tollal olema sama inetu ja igav kui praegu.

Buss sõidab üle raudtee linna lääneossa. Akna taga libiseb nüüd mööda asum, mida ema nimetab pilkavalt „Bergslageni Beverly Hillsiks”. Suured selgetes värvitoonides eramajad, nende ümber hoolitsetud aiad. Linna selles osas tundub päike natuke eredamalt paistvat. Siin elavad need, kellel on raha. Arstid. Üksikud edukad ettevõtjad. Kaevanduskuningate järeltulijad.

Gümnaasiumini on veel natuke maad sõita. Kummalisel kombel asub see keskusest tükk maad eemal.

Nagu vangla, muust ühiskonnast eraldatud, mõtleb Vanessa.

3

Anna-Karin igatseb sügist.

Ta seisab värava juures ja vaatab üle kooliõue, kus sagivad suverõivais õpilased. Pruuniks põlenud jalad, käed ja dekolteed vaatavad kõikjalt vastu. Ise tahaks ta pugeda oma kulunud sügisjakki, tõmmata mütsi pähe ja peita käed vanaisa villastesse kinnastesse.

Täna on tal seljas lohmakas dressipluus, suur T-särk ja jalas teksad. Juba on üle kahekümne kraadi sooja. Aga ennem olgu palav kui paljast ihu välgutada.

See on muidugi raske valik, sest ta ei taha, et oleks liiga palav. Nüüd seisab ta, käed kehast natuke eemal, et higilaike ei tekiks. Seitsmendas klassis müksas teda keegi sööklas, nii et talle läigatas vett pluusi peale. Erik Forslund, kes ta kõrval seisis, pistis kohe kisama, et näe, sellel tissid higistavad. „Higitissist” sai nii populaarne pilkenimi, et see oli käibel põhikooli lõpuni. Ta ei kavatse anda kellelegi võimalust seda ka gümnaasiumis kasutusele võtta.

Koolihoov hakkab õpilastest tühjenema. Anna-Karin liigub vooluga kaasa, langetatud päi ja käed rinnal vaheliti. Ta on hakanud kandma sellist rinnahoidjat, mis peaks tegema rinnad natuke väiksemaks, kuid peeglist vaadates ei saa küll midagi aru.

Kui Anna-Karin koolimajja siseneb, märkab ta Rebecka Mohlini, kes käib tema klassis, ja Rebecka poissi Gustav Åhlanderit. Nad seisavad trepi kõrval ja hoiavad teineteise ümbert kinni. Anna-Karin pöörab pilgu ära ja teda haarab pigimust tuikav enesehaletsus. Mitte kunagi ei vaata ükski poiss teda nii, nagu Gustaf vaatab Rebeckat.

„Tere,” ütleb Rebecka, kui ta neist möödub.

„Tere,” kordab kajana Gustaf.

Anna-Karin ei vasta.

Alles siis, kui ta jõuab klassi ja istub oma kohale seina äärde esimesse pinki, suudab ta end natuke lõdvaks lasta. Ta pistab käe jakitaskusse ning tunneb Pipra sooja keha ja teravaid väikesi küüsi. Kasukas on siidpehme. Kui ta loomakese arusaamatult väikest pead silitab, hakkab too nurruma, nii et kogu tasku vibreerib. Pigimust tunne taandub tasahilju, asemele tuleb armastus.

Anna-Karin teab, et ta poleks pidanud kassipoega kaasa võtma, kuid ta ei tunne end üksi olemiseks piisavalt tugevana. Veel mitte. Võib-olla järgmisel nädalal.

Seni on tegelikult kõik hästi läinud. Kaks koolinädalat on selja taga ja kolmas just alanud. Seni pole veel keegi tema üle naernud. Keegi ei ole tema koolikotti aknast välja visanud. Keegi ei ole üritanud teda trepist alla lükata. Keegi ei ole ta rindu näpistanud, kuni ta valust nutab. Erik Forslund ja Ida Holmström on mitu korda temast koridoris mööda läinud, talle pilkugi heitmata.

Ta on sellest üheksa aastat unistanud ja nüüd on see juhtunud.

Lõpuks ometi on ta nähtamatuks muutunud.

***

Minoo vihkab puberteediiga. Enamjaolt sellepärast, et see tähendab pidevat teiste teismelistega koos olemist. Koolitulek on nagu küüditamine võõrale planeedile – iga päev. Tal ei ole selle asukatele midagi öelda. Ta ei suuda isegi teeselda, et ta on üks nende hulgast, sest ta ei tea, kuidas see käib.

Gümnaasiumis on kõik teisiti. Nii lohutas ta end põhikooli lõpus. Teised peaksid talle järele jõudma, vähemalt need, kes valisid samamoodi loodusteaduste haru.

Nüüd, kolmanda koolinädala alguses, hakkab ta mõistma, et see oli üksnes soovunelm.

Isegi koolimaja meenutab põhikooli: punane tellismaja, neli korrust ja lame katus. Üksik ilma võrguta jalgpallivärav on asfalteeritud koolihoovi ainus atraktsioon. Kunagi üritati elutut ala mõne puuga ilmestada. Enamik on nüüdseks kuivanud. Tüved ja oksad on halliks tõmbunud.

Koolimaja uksed on lahti, et värsket õhku sisse lasta. Siiski lõhnab tuttavalt tolmu ja vana linoleumpõranda järele, kui ta sisse astub. Kooli lõhn on ka samasugune. Esimesena näeb Minoo Vanessa Dahli, kes seisab lõpuklassis käiva Jari Mäkineni kõrval. Poiss räägib temaga innukalt, kuid tüdrukut paistab see pigem närvi ajavat.

Vanessa. Minoo täielik vastand: kena, valjuhäälne, blondeeritud, gümnaasiumi noorema klassi seksikate edetabeli tipus. Tal on jalas valged ülilühikesed püksid ja sama värvi kingad. Särgiku kaelusest paistab välja push-up-rinnahoidja pits.

Evelina, üks Vanessa sõpradest, tuleb jooksuga ja hüppab Jarile selga, põimides käed ümber poisi kaela. Ta sirutab oma mobiili ette ja teeb endast ja Jarist pildi. Kui Jari katsub teda maha raputada, klammerdub tüdruk veel kõvemini tema külge, nii et tema rinnad on surutud vastu Jari kukalt, ja ta rõkkab naerda, mille peale kõik koridoris viibijad ümber pööravad ja vaatama jäävad, mis toimub.

Kas neil on tõesti vaja pärast üheksat aastat ikka veel tähelepanu keskpunktis olla? mõtleb Minoo ja ruttab mööda.

***

Esimene tund on emakeel. Vanessa läheb klassi koos Evelinaga. Michelle on ära võtnud kohad kõige taga ja puuderdab ennast parasjagu.

„Issand, kui väsinud ma olen,” ütleb Evelina ja vajub Michelle’i kõrvale toolile.

„Mina ka,” haigutab Michelle ja uurib oma nägu sätendava puudritoosi peeglist. „Ma näen täna välja nagu mingi kolmekümnene.”

Vanessa ohkab. Michelle näeb välja täpselt selline nagu alati. Tal on vaja lihtsalt miljon korda päevas kuulda, kui fantastiliselt kena ta on. Michelle sätib ühe oma läikivmusta loki paika ja prunditab peegelpildile huuli.

„Sul on nüüd nii umbes viiesentimeetrine puudrikiht näos. Sellest vast piisab,” sisistab Vanessa.

Michelle laseb väikese peegli aeglaselt alla ja vahib talle otsa.

„Mis sul viga on?” küsib Evelina.

„Nalja tegin ju.”

„Ei tundunud küll sedamoodi,” ütleb Michelle oma pikaldasel moel.

„On sul PMS või mis?” küsib Evelina. „Läksid Willega tülli või?”

„Mh-mh,” vastab Vanessa. „Läksin Willega tülli.”

Ta vastab nii, sest nii on kõige lihtsam. Kuidas oskakski ta selgitada seda, mis hommikul juhtus? „Ma sattusin olema natuke aega nähtamatu, kui ma muidugi just hulluks pole läinud.” Poistemured on aga keel, mida Michelle ja Evelina mõistavad. Nad näivad kergendust tundvat. Kõik on taas nagu tavaliselt.

„Ah, küll lepite jälle ära,” ütleb Evelina ja paneb talle käe ümber.

Michelle noogutab nõusolevalt. Vanessa naeratab tänulikult ja küsib, kas tohib tema meigiasju laenata.

***

Klassis kõige taga istub rühm poisse ja kuulab mobiililt hiphoppi. Kevin Månsson räpib oma konarlikus inglise keeles laulule kaasa. Minoo muigab sisimas.

Ta tervitab Anna-Karin Niemineni, kes istub esimeses pingis, kuid ei saa vastust. Nagu ikka, istub Anna-Karin sügavalt pingi kohal kummargil, tumedad sagris juuksed loorina näo ees.

Temas on midagi südantlõhestavalt lootusetut. Minoo püüdis temaga põhikoolis paar korda juttu teha, kuid Anna-Karin surus ennast ainult vaikides vastu seina, nii tihedasti, et paistis tahtvat ise seinaks muutuda. Tema passiivsus on peaaegu ärritav. Minoo tunneb piinlikku kergendust, et tema ise pole sotsiaalses hierarhias vähemalt nii madalale langenud.

Ta õngitseb kotist välja mataõpiku. Seni on ta tundides kõigest aru saanud, kuid on ikkagi närvis. Minoo on alati olnud klassi parim, selleks kuigivõrd pingutamata, kuid hoolimata sellest – või ehk just selle tõttu – on tema kõige suurem hirm, et ühel päeval ta paljastatakse kui teeskleja.

Kell heliseb ja ta vaatab automaatselt üles.

Max seisab uksel, kohvitass käes. Ta on kahekümne nelja aastane. Suve alguses kolis ta Engelsforsi. See, et keegi võib vabatahtlikult siia tulla, käib Minoole täiesti üle mõistuse.

Max paneb ukse lukku. Vaid hetk hiljem hakkab keegi sellele kolkima.

„Kes hiljaks jääb, see ilma jääb,” ütleb Max ja asetab tassi õpetajalauale.

„Mis mõttes? Aga kui selleks on põhjus?” karjub Kevin oma uue madala häälega, mille ta on suve jooksul hankinud.

Minoo ei suuda aru saada, et ta peab veel kolm aastat Kevinit välja kannatama. Miks Kevin küll loodusteadused valis? Kaheksandas arvas poiss ju veel, et sebra on hobuse ja tiigri ristsugutis.

Max vaatab korraks Minoole otsa. Pilk ütleb kõik, mida ta Kevinist arvab. Mees saaks otsekui aru, et Minoo on ainus, kes suudab seda tõlgendada. Minoo on sunnitud kohe silmad maha lööma.

Öeldakse, et armunud inimesel on liblikad kõhus. Tema puhul see ei kehti. Kõigepealt hakkab randmetes surisema. Siis kaob kätest jõud ja ta on lõtv nagu kaltsunukk.

Kui ta esimest korda Maxi nägi, siis oleksid ta käed nagu elektrilöögi saanud. Nii haletsusväärne on õpetajasse ära armuda. Eriti sellisesse, kes näeb välja nagu Max, kes on just nii labasel moel ilus, nagu meeldib Vanessa Dahli sugustele tüdrukutele: pruunikasrohelised silmad, tumedad lokkis juuksed ja soonilised käed.

Neil on kaks tundi matemaatikat järjest ja Minoo sukeldub ülesannetesse, mis ta ees laual on. Ta armastab matemaatikat. Selged reeglid. Kristallselged vastused. Õige või vale, piirialad puuduvad.

Aeg-ajalt tõstab ta pilgu, et korraks Maxi näha.

Ta mõtleb selle peale, mida ema ütles. Et pole hea oma tundeid endale hoida. Aga elu sees ei lähe ta kellelegi rääkima, mida ta Maxi vastu tunneb. Kõige vähem mehele endale.

Kui esimene tund on peaaegu läbi, joob Max oma kohvitassi tühjaks, paneb portfelli kinni ja läheb klassist välja. Minoo vaatab talle järele.

Kümme minutit vahetundi. Kümme minutit, kus pole mitte midagi teha. Ainult olla kurb ja üksildane, kogu ilmale vahtida. Minoo tõuseb püsti ja läheb koridori.

Nad on kolmandal korrusel. Korrus kõrgemal on koridor, mis viib lukus pööninguukse juurde. See on tupik ja Minoo on märganud, et keegi ei paista sealseid tualette kasutavat. See on suurepärane koht, kus rahus olla. Ta kiirustab trepist üles ja keerab ümber nurga.

Kui ta tualettruumi ukse lahti teeb, lööb talle vastu sigaretisuitsu lõhn. Üks peeglitest on puruks löödud. Killud vedelevad kraanikausis. Aken on pärani lahti ning aknalaual istub üks tüdruk ja suitsetab.

Tal on seljas must läikiv särk, alt laienev põlvini seelik, mille kanga mustal taustal on roosad surnupealuud, jalas valged põlvikud. Põlvedel lebab must märkmik. Ta kirjutab keskendunult vildikaga.

Alles siis, kui uks Minoo selja taga kinni vajub, vaatab tüdruk üles. Tema pikk tukk varjab silmad peaaegu tervenisti, silmi on tugevalt musta pliiatsiga rõhutatud. Ülejäänud mustad juuksed on kinnitatud kahte lainelisse sabasse.

See on Linnéa Wallin.

Nad käisid seitsmendas ühes klassis. Kõik teadsid, et Linnéa isa on joodik ja ema surnud. Linnéa tegi pidevalt poppi, ja ükskord kaheksanda klassi alguses ütles õpetaja, et ta ei tulegi tagasi. Käisid kõlakad, et ta on kolinud kauge sugulase juurde või on hoopis ära surnud. Hiljem selgus, et ta oli olnud mingis hooldusasutuses. Kuulujutud said hoogu juurde: ta oli üritanud ennast ära tappa, tema isa oli pedofiil, ta müüs narkootikume, ta liiderdas internetis, ta oli lesbi. Pärast seda on Minoo teda linna peal näinud ainult koos teiste alternatiivikutega.

Ja nüüd istub ta siin ja vaatab pettunud pilgul Minood.

„Tere…” ütleb Minoo.

„Ma arvasin, et keegi teine tuleb,” teatab Linnéa.

Minoo vaatab katkist peeglit.

„Mina seda ei teinud,” ütleb Linnéa.

„Ega ma ei arvanudki,” valetab Minoo.

Tema kõrvad lähevad punaseks nagu alati, kui tal piinlik on. Ta sikutab ühe kabiiniukse käepidet nii möödaminnes, kui vähegi suudab.

Uks on lukus.

„See on vist katki,” nendib Linnéa.

Minoo ei vasta, vaid avab teise kabiini ukse.

Ta paneb selle seestpoolt lukku ja toetab lauba vastu jahedaid seinaplaate. Läbi õhukese ukse kuuleb ta, kuidas Linnéa süütab järgmise sigareti.

Minoo istub piisavalt kaua, enne kui kasutamata potile vee peale tõmbab ja taas välja tuleb. Samal ajal kui ta käsi peseb, vaatab ta ennast peeglist. Ta piidleb Linnéat, ja kadedusjõnks käib temast läbi. Muidugi on Linnéa ilus ja kõhn, aga kõige hullem on tema puhas näonahk. Minoo ise on alates kolmeteistkümnendast eluaastast kannatanud pidevate aknehoogude all. Kaheksandas küsis Erik Forslund, kas teda on haavlipüssiga näkku tulistatud. Täiskasvanud räägivad kogu aeg, et vanemast peast läheb asi paremaks. Nii nagu paljude muudegi asjade puhul, mida nad ütlevad, ei tundu ka see paika pidavat.

„Sa ei pea teesklema,” katkestab Linnéa ta mõtted.

Minoo kõrvad tõmbuvad taas tulipunaseks.

„Mida?”

Linnéa on märkmiku ära pannud.

„Sa tuled siia ju ainult peitu, kas pole?” küsib ta.

„Mulle meeldib üksi olla,” pobiseb Minoo.

Linnéa naeratust on raske tõlgendada. Nad vaatavad teineteist mõnda aega.

„Ega sa kellama ei lähe?” küsib ta sigaretiga vehkides.

„Eks teed, mis tahad.”

„Täpselt minu mõte,” vastab Linnéa. Ta viskab sigareti kraanikaussi. See sisiseb vastu märga emaili, kuni kustub.

Ta hüppab aknalaualt maha. Vildikas veereb märkmiku vahelt välja, Minoost mööda ja lukustatud kabiini ukse alt sisse.

Minoo kummardub ja kobab käega tualetiukse all.

Vildikas on otsapidi milleski tumedas ja kleepuvas. Ning kaugemalt paistab must riidest kott ja paar musti saapaid. Keegi istub poti peal.

Minoo ajab end nii järsult püsti, et pea hakkab ringi käima.

„Mis on?” küsib Linnéa.

„Seal vist istub keegi…”

Tal vilksatab läbi pea, et see võib olla mingi nali. Võib-olla on kusagil kaamera ja filmib teda, et tema idiootlik tegutsemine pärast netti üles riputada.

„Kuigi ma ei tea…”

Linnéa läheb kõrvalkabiini ja astub potile. Ta vaatab üle vaheseina. Minoo ootab reaktsiooni, kuid seda ei tule. Sekundid mööduvad üksteise järel.

„Mis seal on?”

Linnéa ronib poti pealt alla ja kaob Minoo vaateväljast.

„Linnéa?”

Vastust ei tule. Lahtine aken kiigub tuules. Minoo läheb kabiini juurde, kus Linnéa seisab, selg vastu seina, ja tühjal pilgul enda ette vaatab.

„See on Elias,” ütleb ta lõpuks.

Elias Malmgren? Minoo on teda koos Linnéaga mitu korda linnas näinud. Küllap siis tema.

„Mis juhtunud on? On tal kõik korras või…” küsib Minoo, kuigi teab vastust.

Linnéa vajub põlvili ja oksendab potti, öögib, kuni välja tuleb veel ainult läbipaistvat venivat sülge. Minoo seisab nagu halvatud, kuni Linnéa ümber pöörab. Meik on läikivate silmade ümber laiali jooksnud. Nende pilgud kohtuvad ja Minoo mõistab, et Linnéa on koost lagunemas.

„Tule,” kutsub ta ja sirutab käe välja.

Linnéa võtab selle vastu ja tõuseb jalule. Ta vaatab pärani silmil enda ümber.

„Me peame kellegi kutsuma,” ütleb Minoo.

Linnéa jõllitab teda. Ta raputab pead.

„Me ei tohi teda maha jätta.”

„Ma jään siia,” ütleb Minoo ja kahetseb kohemaid.

„Me peame ta välja saama.”

„Küll me saame,” vastab Minoo ja imestab ise ka, kuidas tal õnnestub nii rahulikuks jääda.

Linnéa jookseb välja. Aken lendab uksest tekkinud tuuletõmbuses kinni ja silmapilguks jõuab Minoo teadvusesse lõhn, enne kui aken uuesti lahti läheb. Seda lõhna ei ole ta kunagi varem tundnud, kuid ta saab kohe aru, mis see on. See on surma lõhn. Aga ta ei tohi selle peale mõelda. Mitte praegu.

Ta vaatab tualetikabiini poole. Nii palju verd.

Paanika hiilib ligi, kui ta näeb kraanikausis lebavaid teravaid kilde.

Minoo võpatab, kui uks lahti läheb. See on kooli majahoidja, kes tuleb, tööriistakast käes. Ta on umbes neljakümneaastane ja tema salkus juuksed on hakanud halliks minema. Jääsinised silmad on pärani ning vaatavad tüdrukule otsa. Siis pobiseb mees midagi kuuldamatut, laseb tööriistakasti põrandale ja hakkab selles sorima.

Linnéa tuleb sisse ja läheb Minoo juurde. Ta võtab Minool uuesti käest kinni ja hoiab seda kramplikult. Hetk hiljem saabub direktor.

Minoo on Adriana Lopezi varem ainult ühe korra näinud, siis, kui ta uusi õpilasi tervitas. Ta paistab olevat kolmekümne ja neljakümne vahel, tal on lühikeseks pöetud must tukaga paažisoeng. Seljas on tal põlvedeni must seelik ja valge pluus, mille kõik nööbid on kinni.

See ei ole see direktor, kellele võiks muret kurtma minna, sellest saab Minoo kohe aru.

„Tüdrukud, teie ei tohi siia jääda,” ütleb ta.

„Mina jään küll,” teatab Linnéa.

Direktor vaatab talle otsa.

„Minge siit välja,” ütleb ta.

„Me jääme siia,” vastab Minoo.

Majahoidja võtab kruvikeeraja. Neid uksi on väljastpoolt lihtne avada. Arvatavasti on need meelega niimoodi kavandatud. Linnéa nihkub Minoole lähemale ja pigistab ta kätt veel kõvemini.

„Ära vaata,” sosistab ta.

Ja Minoo tahab silmad kinni panna. Ta tahab ära minna. Selle asemel jääb ta suuril silmil seisma, kui uks lahti vajub.

Majahoidja keerab pea ära ja direktor ahmib õhku. Minoo ei suuda ennast liigutada. Šokk tabab teda jäise vihmana.

Eliase pea on tahapoole kallutatud ja pärani silmad vaatavad üles lakke. Tema käed ripuvad lõdvalt külgedel. Paremas käes on ikka veel suur peeglikild. Vasakus käes haigutab sügav haav.

Minoo ja Linnéa võtavad teineteisel ümbert kinni. Lihtsalt läheb nii. Minoo ei ole just kallistaja tüüpi ja ta aimab, et seda pole ka Linnéa. Ent just praegu on neil vaja vaid kellegi lähedust, elusa hinge lähedust.

Kaugel eemal, päris elus, kaiguvad sireenid.

4

Peaaegu kõik õpilased seisavad koolihoovis. Nad tõuklevad ja trügivad. Vesteldakse ärevalt, kuid vaikselt. Keegi ei tea päris kindlalt, kes surnud on, kuid käib jutt, et see on Elias Malmgren. Õpetajad on kõik lapsed koju saatnud, kuid selge on see, et keegi ei taha ära minna, enne kui surnukeha on välja toodud.

Surnukeha. Rebeckast käib judin läbi. Ta seisab Gustafiga kooli peaukse juures. Poiss seisab tema selja taga ja on käed talle ümber pannud.

„Luba, et sinuga kunagi midagi ei juhtu,” ütleb tüdruk talle vaikselt.

Gustaf võtab temast natuke tugevamini kinni ja paneb huuled ta kõrva vastu.

„Ma luban,” vastab ta.

Ta suudleb tüdrukut õrnalt põsele.

Mõnikord ei saa Rebecka ikka veel päriselt aru, et nad on paar. Gustaf on alati olnud kooli kõige popim poiss. See, kelle nime tüdrukud pidevalt tunni ajal oma märkmikusse kritseldavad. Rebecka on olnud üks neist tüdrukutest, kuid ta ei oleks eales arvanud, et Gustaf teda märkab. Ta on alati olnud üks paljude hulgast. Peaaegu turvaline oli olla kindel, et ta niikuinii kunagi Gustafit endale ei saa. Kohalik jalkatäht. Aasta vanem. Ilus nagu Hollywoodi staar ja peaaegu sama kättesaamatu.

Aga siis, üheksanda klassi kevadballil, muutus kõik. Nad kallistasid. Ja nädal hiljem, lõpupeo õhtul, kallistasid nad jälle. Rebecka oli ära joonud kaks siidrit ja parajalt täis, et söandas küsida:

„Kas me oleme nüüd paar?”

„Loomulikult!” vastas poiss ja naeratas oma imelist naeratust. „Loomulikult!”

Suve jooksul muutus tüdruku elu täielikult. Kõik teavad nüüd, kes Rebecka on. Kuid ennekõike on ta ise muutunud. Talle ajab peaaegu hirmu peale, kui sõltuvusse ta on Gustafist sattunud. Poiss on nii ilus. Rebeckal ei saa tema vaatamisest kunagi isu täis. Ta ei väsi kunagi teda suudlemast.

Natuke nõutum on ta selle suhtes, et temast on keegi saanud.

Tundub, nagu võiks kõik iga hetk käest pudeneda. Ta näeb seda vaimusilmas selgesti – kuidas kõik mõistavad ühel päeval, et ta pole kuigi nutikas, lõbus ega ilus. Ja kõige rohkem kardab ta seda päeva, kui Gustaf seda mõistab.

Läbi inimmere käib sahin. Kooli uksed avanevad ja kiirabitöötajad tulevad välja, kandes enda vahel linaga kaetud raami. Kui nad auto poole liiguvad, sulgub inimmeri nende selja taga. Õpilased küünitavad kaela, et kas või vilksamisi näha, kes seal lina all lamab. Kiirabitöötajad tõstavad kanderaami autosse ja panevad uksed kinni. Siis lähevad nad rahulikult kabiini juurde ja ronivad sisse. Sireenid hakkavad huilgama.

Arvatavasti selleks, et autot ümbritsev inimsumm eest ära astuks, mõtleb Rebecka. Surnukeha vedamisega ei tohiks ju erilist kiiret olla.

„See on tema,” kostab hingetu hääl.

Seal seisab Ida Holmström koos oma alaliste saatjate Julia ja Feliciaga. Koos moodustavad nad Hupsi, Tupsi ja Lupsi blondi variandi.

„See on Elias Malmgren,” jätkab Ida.

„Kust sa seda tead?” küsib Gustaf.

„Me kuulsime, kui õpsid rääkisid,” vastab Julia.

Ida heidab talle mõrvarliku pilgu, silmanähtavalt ärritatud sellest, et teda katkestati. Praegu on tema etteaste. Siis vaatab ta oma suurte koerasilmadega Gustafit.

„On ju kurb?”

Enne kui Rebecka Gustafiga käima hakkas, oli ta Ida jaoks õhk. Päev pärast lõpetamist helistas Ida ja küsis, kas Rebecka tahaks kaasa tulla Dammsjöni äärde ujuma. Nagu oleksid nad ei tea mis ajast sõbrad olnud. Olgugi et Rebecka mõistis olukorra jaburust, ei julgenud ta ära öelda. Ta tunneb Ida ees tegelikult surmahirmu.

„Ma ei saa aru, kuidas on võimalik ise ennast ära tappa,” ütleb Felicia.

Ida noogutab nõusolevalt.

„See on jube egoistlik. No mõtle ta vanemate peale näiteks.”

„Ju ta tundis ennast halvasti,” lausub Rebecka ja tahaks iseendale virutada, et ta hääl nii pelglikult kõlab.

„Selge see, et ta oli depressioonis,” jätkab Ida. „Aga kõikidel on ju probleeme. Ega sellepärast ei pea siis kohe ennast ära tapma. Kui kõikidel oleks endast nii jube hale, siis ei oleks varsti enam üldse keegi elus.”

„Minu arvates oli ta homo,” teatab Felicia.

„Jah, need teevad tihti enesetapu, ma lugesin kusagilt,” lisab Julia.

„No aga teda kiusati ju koolis,” katkestab Gustaf nende jutu.

Ida vaatab talle otsa ja naeratab oma kõige sarmikamat naeratust.

„Ma tean, G…”

Rebecka sunnib näole tikkuva grimassi taanduma. „G” on hüüdnimi, mille Ida on ise välja mõelnud. Keegi teine seda ei kasuta.

„… aga no ausalt,” jätkab Ida. „Mitte keegi ei sundinud Eliast selliseid riideid kandma ja ennast koolis värvima.”

Julia ja Felicia on nõus ning nende toetusest julgustatuna Ida jätkab.

„Ma mõtlen, et kui tal oli nii õudne, siis ta oleks ju võinud ennast käsile võtta ja natuke normaalsemaks muutuda. Ma ei ütle, et kiusamine oli ta enda süü, aga ega ta selle ärahoidmiseks ka suurt midagi ei teinud ju.”

Rebecka vahib Idat, kelle jultumusel ei näi üldse piire olevat. Tema ilmet võib nimetada peaaegu ootusärevaks, kui ta Gustafile otsa vaatab.

„Mis mõttes, Ida,” ütleb poiss. „Kas raske ei ole päevad läbi selline bitch olla? Puhka ka vahel.”

Ida pilgutab silmi. Seejärel naerab ta tehtult.

„Jumala hea nali, G,” vastab ta ja pöörab end Julia ja Felicia poole, kes vaatavad ebakindlalt teineteisele otsa. „Poistel on ikka eriti karm huumor.”

Rebecka võtab Gustafil käest kinni. Ta on poisi üle uhke, aga teda piinab teadmine, et ta ise midagi ei öelnud.

***

Minoo ja Linnéa istuvad direktori kabinetis tumerohelisel päevinäinud diivanil. Direktor on kõrvaltoas, kus tavaliselt istub asedirektor, ja vestleb ühe mundris politseinikuga.

Linnéa näperdab oma mobiili, otsekui ootaks kõnet. Minoo püüab vägisi pilku temalt eemal hoida. Linnéa kehakeel annab selgelt märku, et tal ei ole vähimatki soovi suhelda.

Ruum on üllatavalt väike. Üks raamaturiiul on täis eri värvi kaustu. Mõned norgus potililled aknalaual. Valge-roheliseruudulised kardinad on määrdunud ja aknad vajaksid hädasti pesemist. Kirjutuslaual iidvana arvuti kõrval on virnade viisi pabereid. Tool on inetu, aga kindlasti ergonoomiline. Ainus silmatorkav asi on lamp, mille varjul on klaasmosaiigist kiilidega muster.

Minoo on elus esimest korda direktori kabinetis.

Direktori juurde kutsutakse ainult siis, kui sinuga on probleeme või kui on juhtunud midagi kohutavat.

Kui Minoo põhikoolis käis, unistas ta mõnikord sellest, et juhtuks midagi rabavat. Et kool läheks põlema või et põgenev pangaröövel võtaks kõik pantvangi. Mida vanemaks ta sai, seda rohkem ta taipas, kui lapsik see on. Kuid alles nüüd mõistis ta päriselt, kui kaugel tegelikkusest olid tema tollased fantaasiad.

Päris elus toimuvad rabavad lood ei ole üldse samasugused kui filmis. Üldse pole põnev. Ainult jube ja räpane. Kõige olulisem on see, et seda ei saa välja lülitada. Juba praegu mõistab Minoo, et Eliase pilt jääb teda saatma kogu eluks.

Oleksin ma ometi silmad kinni pannud, mõtleb ta.

„Ma olen varem ka surnud inimest näinud,” teatab Linnéa äkitselt.

Minoo vaatab talle otsa. Linnéa pilk on endiselt suunatud mobiilile, mida ta oma vildikaplekiliste sõrmede vahel keerutab. Tema küüned on püüdlikult kärtsroosaks värvitud.

„Keda siis?” küsib Minoo.

„Ma ei tea, mis ta nimi oli. Mingi mutt. Vana joodik. Sai infarkti ja suri ära. Lihtsalt nii oligi. Ma olin mingi viiene vist.”

Minoo ei tea, mida ta peaks ütlema. See kõik on tema enda elust nii kaugel.

„Seda ei unusta kunagi,” pomiseb Linnéa.

Meik on ta silmade ümber laiali voolanud. Minoole turgatab pähe, et ta ise polegi nutnud. Linnéa arvab kindlasti, et ta on maailma kõige tuimem inimene. Aga Linnéa lihtsalt vaatab teda.

„Me käisime seitsmendas koos, oli ju?”

Minoo noogutab.

„Mis su nimi oligi? Minna?”

„Minoo.”

„Õigus jah.”

Linnéa ei ütle oma nime. Tal ei tule see kas pähe või arvab ta, et

Minoo teab niigi. Ja miks ta ei peaks teadma? Terve põhikool rääkis ju Linnéa Wallinist.

„Tüdrukud,” kostab direktori hääl ja Minoo vaatab üles.

Adriana Lopezi puhtad näojooned ei peegelda vähimatki tundevirvendust.

„Politsei tahab teiega rääkida,” jätkab ta.

Minoo piidleb Linnéat ja jahmub, kui näeb Adrianale naelutatud pilgus viha. Direktor paistab seda samuti märkavat, sest ta tardub poolelt liigutuselt.

„Sa olid Eliase sõber, eks?” küsib ta.

Linnéa vaikib. Direktor pöörab ringi ja pomiseb midagi küsival toonil politseinikule, kes kabinetti siseneb.

„Sa võid siia jääda,” vastab politseinik ja nad võtavad istet.

Politseinik, kelles Minoo tunneb ära Vanessa Dahli kasuisa, näeb vaeva klapptoolil mugava asendi leidmisega. Lõpuks heidab ta ühe jala üle teise, nii et labajalg jääb põlve peale. Kuigi väärikas see välja ei näe.

„Minu nimi on Niklas Karlsson. Ma küsiksin alustuseks teie nimesid.”

Ta võtab välja väikese märkmeploki ja pliiatsi. Minoo näeb, et pliiatsi teine ots on ära näritud. Politseinik, kes närib pliiatsit. Mundris näriline.

„Minoo Falk Karimi.”

„Jahah. Ja sind ma ju tean juba,” ütleb Niklas Linnéale.

Sõnad võisid olla sõbralikult mõeldud, kuid kõlasid teisiti. Minoo tõmbub üle keha pingule, kui näeb Linnéat telefoni nii kõvasti pigistamas, et plastmass naksub.

Ära ütle midagi, mõtleb ta. Kallis Linnéa, ära tee rumalusi. Need tulevad ainult sulle endale kahjuks.

„Ma saan aru, et see oli teile jube kogemus,” jätkab Niklas ja mängib mõistvat politseinikku edasi. „Ja te võite saada kriisiabi.”

„Kooli tulevad psühholoogid,” pistab direktor vahele. „Te võite nendega kohe kokku saada.”

„Ma käin juba psühholoogi juures,” ütleb Linnéa.

„Ahah, väga hea,” vastab politseiniku-Niklas. „Kas te tundsite Eliast?”

„Mina ei tundnud,” pomiseb Minoo.

Niklas vaatab Linnéale otsa. Selgelt on näha, kuidas ta proovib varjata oma põlgust laialivalgunud meigiga mustapäise tüdruku vastu.

Sama hästi võiks ta seda juba välja näidata, mõtleb Minoo.

„Aga teie olite sõbrad?” küsib mees.

„Jah,” vastab Linnéa ja langetab pilgu.

„Eliasel oli palju probleeme, nagu ma aru olen saanud.”

Ainus vastus on noogutus.

„Ja ta on varemgi mitu enesetapukatset teinud.”

„Ühe,” teatab Linnéa.

„No nii,” ütleb politseinik. „Ega siis polegi eriti midagi lisada. Loomulikult vaatab kohtuarst ta üle. Aga olukord on ju üsnagi selge.”

Tema hääles on midagi nii üleolevat, et Minoo tahaks karjuda. Kui Elias oleks tapetud ja mõrvar oleks selle enesetapuks lavastanud, oleks see politseil küll kahe silma vahele jäänud.

Sest nii see ongi siin neetud linnas, mõtleb ta. Sa oled ainult see, kes sa kõikide teiste silmis oled.

„No nii,” kordab Niklas ja tõuseb püsti. „Kas te jaksate nüüd koju minna?”

Minoo pole veel nii kaugele mõelnud.

„Ma helistan emale,” ütleb ta.

„Ja sina?” küsib direktor Linnéalt.

„Saan hakkama,” vastab ta.

Aga direktor ei ole veel lõpetanud. Minoo näeb, kuidas ta kobamisi sõnu otsib. Juba enne kui ta rääkima hakkab, teab Minoo, et ta tahab öelda midagi Eliase kohta ja et see on suur viga.

„Linnéa,” alustab ta. „Mul on väga kahju. Elias tundus olevat väga eriline inimene.”

Linnéa hääl on kähe ja pingul, kui ta vastab:

„Miks sa seda talle endale ei öelnud?”

Direktor seisab tardunult. Tema suu on pooleldi lahti, kuid sõnu välja ei tule.

„Võtame nüüd natuke rahulikumalt, eks,” ütleb politseinik ja vaatab kaitsval ilmel direktorile otsa.

Linnéa tõuseb püsti ja kõnnib sõnagi lausumata toast välja.

Minoo heidab direktorile ebaleva pilgu.

„Võid nüüd minna,” teatab direktor.

***

Minoo läheb tagasi klassi oma kotile järele. Toolid on pinkide peale tõstetud. Tolmukübemed keerlevad aknast sisse langevas valguses. Ta läheb oma kohale, aga kotti ei ole enam.

„Minoo?”

Ta pöörab ümber. Ukseavas seisab Max. Kott on tema käes.

„Ma võtsin selle enda kätte.”

„Aitäh.”

Nende käed puutuvad kokku, kui mees koti ulatab, ja Minoo pillab selle peaaegu maha. Tema käed on jälle nõrgaks muutunud.

Kas ma olen ikka puhta haige, kui pärast nii õudseid sündmusi ennast niimoodi tunnen? mõtleb ta.

„Kuidas on?” küsib Max.

„Ma ei tea,” vastab Minoo, üllatunud kergusest, millega aus vastus üle huulte tuleb.

Max noogutab mõistvalt.

„Kui ma olin sinuvanune, siis võttis üks mulle lähedane inimene endalt elu.”

Hääl on täiesti rahulik, kuid Minoo näeb, kuidas vasak käsi rusikasse tõmbub. On valu, mis ei lähe kunagi üle.

„Ma ei tundnud Eliast,” ütleb Minoo. „Aga Linnéa tundis.”

Äkki tunneb ta Maxi kätt oma õlal. Soojus kõrvetab läbi pluusiriide.

„Kui sa tahad rääkida, siis ma olen olemas. Lihtsalt et sa teaksid.”

„Okei,” vastab ta.

Siis ei julge ta rohkem midagi öelda. Ta ei ole kindel, kas ta hääl kannaks.

„Mul on tõesti väga kahju. Keegi ei peaks nägema seda, mida sina nägid. Hoolitse nüüd enda eest,” ütleb Max ja nagu pigistaks Minoo õlga korraks tugevamalt, enne kui temast lahti laseb.

Äkitselt märkab Minoo, et kogu ta keha vappub. Paanika haarab temast teravate küünistega kinni, need puurivad ennast talle rindu ja teevad hingamise raskeks. Ta peab siit välja pääsema.

„Ma pean ära minema,” ütleb ta. „Aitäh.”

Ta tormab klassist välja ja treppidest alla. Päikesevalgus pimestab teda, kui ta ukse lahti lööb ja hoovi peale jõuab. Linnéa istub välisukse kõrval rätsepaistes ja suitsetab.

Minoo süda taob ja ta hingeldab nii, et rääkida on raske. Ta vaatab eemale tänava poole, kus seisab ema punane auto. Läbi autoakna aimab ta tuttavat profiili.

„Tahad, me viime su ära?” saab ta üle huulte.

„Pole vaja,” vastab Linnéa.

„Päriselt?”

„Miks sa jooksid?”

„Ma… Ma ei tea. Ma pidin sealt lihtsalt välja saama.”

Linnéa nipsutab sigareti sõrmedega minema.

„Ta ei tapnud ise ennast ära,” ütleb ta.

„Mis mõttes?”

„Ma rääkisin temaga vahetult enne seda. Ta pidi õhtul minu juurde tulema. Ta tahtis rääkida…” Ta peatub korraks. „Meil oli tüli. Aga me ei olnud… Ta tahtis mulle midagi rääkida… Ta ei oleks…”

Linnéa ei lõpeta lauset.

Ta ei suuda seda iseendale tunnistada, mõtleb Minoo. Et tema parim sõber jättis ta maha. Valjusti sõnab ta:

„Miks sa politseile midagi ei öelnud?”

„Politseile,” nähvab Linnéa.

Äkitselt muutub ta pilk kalgiks.

„No aga kas nad ei peaks seda teadma?” küsib Minoo.

„Mida sina sellest üldse taipad? Sina, kes sa oled kogu elu oma mõnusas majas mõnusa pere keskel elanud?”

Minoo vaatab talle otsa. Häbi on. Sest ta teab, et see on tõsi.

Samal ajal mõtleb ta, et ka Linnéa tõde ei pruugi olla üks ja ainuke. Kui Minoo on näinud enamasti elu helgemat poolt, siis Linnéa on enamasti näinud süngemat. Kas üks pilt on tõetruum kui teine?

Linnéa naeratab pilkavalt.

„Jooksed nüüd emme juurde või?”

Minoo saab äkitselt pahaseks.

„Mul on sinust kahju,” ütleb ta ja läheb auto poole.

„Sul pole minust sooja ega külma!” karjub Linnéa talle järele.

5

Anna-Karin tõuseb oma istmelt püsti ja astub taarudes mööda bussikoridori, suundudes otsejoones ukse juurde. Ta on nii väsinud olemast kogu aeg hirmul, et keegi ütleb midagi õelat, kui ta mööda läheb. Või mis veel hullem, et selja tagant kostab summutatud itsitamist. Isegi kui kumbagi ei juhtu, kuuleb ta kõrvus varasemate kordade kaja. Hääli, mis sosistavad, kui paks ta on ja kuidas tal on laudalõhn juures.

Aga täna ei tõsta keegi pilkugi. Bussis sosistatakse, aga mitte temast. Täna ei räägi keegi kellestki muust kui Eliasest.

Buss sõidab viimasesse kurvi ja peatub jõnksuga, nii et ta komistab. Kõhus tõmbub õõnsaks selleks sekundi murdosaks, mil talle tundub, et ta kukub ja kõik hakkavad naerma, ent ta saab tasakaalu tagasi, ilma et keegi midagi märkaks. Uksed avanevad ja ta astub kiiresti teepervele.

Anna-Karin hingab paar korda sügavalt sisse, kuni buss mööda teed eemale vurab. Niipea kui ta karjamaad näeb, kasvavad ta kopsud poole suuremaks. Siin saab ta vabalt hingata.

Kruus krigiseb jalgade all, kui ta kodu poole astub. Kui ta karjamaaserva jõuab, läheb ta suuri pruunisilmseid loomi tervitama.

„Tervist, kaunitar,” ütleb ta samamoodi nagu vanaisal kombeks.

Lehma suur keel limpsab tal üle käe, kui ta selle välja sirutab. Kärbsed sumisevad nende ümber. Jah, siin on laudalõhn, ja ta armastab seda.

Siin, kodus, on Anna-Karin hoopis teine inimene. Selg läheb sirgu ja mure higistamise pärast kaob. Ta võib mõelda muudele asjadele kui see, kas tema pea asend tekitab talle loti lõua alla või kas rinnad õõtsuvad pluusi all nõmedalt.

Ta jõuab õue peale. Kaks punaseks värvitud puumaja, ühel kaks korrust ja teisel üks, paiknevad teineteise suhtes täisnurga all. Pisut eemal on laut ja mõned väiksemad hooned.

Anna-Karin läheb kahekorruselise maja juurde ja teeb lukustamata välisukse lahti. Ta võtab kingad jalast ja tõstab Pipra taskust välja. Kiisu on magama jäänud, kuid liigutab end natuke, kui ta ettevaatlikult esikus olevasse korvi pannakse. Seal on tal vanadest kaltsuvaipadest ase.

Elutoast kostab valjuhäälseid naerupahvakuid. Anna-Karin vaatab üle ukse ja näeb ema diivanil lamamas. Ta magab sügavalt, suu lahti. Telekast paistab üks Ameerika elutuba. Anna-Karin kaalub, kas võtta pult ja heli vaiksemaks panna, kuid ta ei taha riskida ema ülesäratamise ja sõimata saamisega.

Selle asemel kõnnib ta kööki. Ta võtab külmkapist karbi šokolaadipalle ja köögikapilt saiakastist kotitäie kukleid. Siis uuristab ta nelja väikese saiakese sisu välja, pistab kooriku sisse šokolaadipalli ja vajutab kuklipooled kokku. Ta sööb need püstijalu ära ja joob suurte sõõmudega piima peale. Täis kõht tekitab mõnusa uimase tunde.

Anna-Karin vaatab köögiaknast välja, kust paistab vanaisa maja. Ta näeb seal tema kumaras profiili ja lehvitab. Vanaisa viipab talle, et ta sinna läheks. Anna-Karin lahkub hea meelega hüsteeriliselt naervate telekainimeste majast.

Vanaisa välisukse taga on tilluke esik, kus ripuvad konksu otsas ta töötunked. Vasakult paistab köök. Üks hallikassinine puidust köögisohva on otse ukse kõrval. Siin istuvad tavaliselt vanaisa sõbrad, kui nad külla tulevad, enne kui on aeg kohvijoomiseks köögilaua äärde ümber kolida. Seal vanaisa praegu istubki, vaatab aknast välja ja joob kuuma musta kohvi.

Anna-Karinile kohv ei maitse, aga ta armastab selle lõhna. Vanaisa väikeses majas on kogu aeg kohvi, puuhalgude ja loomade lõhn. Nüüd on lisaks veel ka triigitud pesu lõhn. Eemal magamistoa ukse juures on korvitäis ilusti kokku volditud riideid.

„Tervitus, kullakene,” ütleb vanaisa.

„Tere,” vastab Anna-Karin ja istub laua äärde.

Vanaisal on seljas rohelise-punaseruuduline metsamehesärk ja jalas velvetpüksid. Ta võtab alati tunked seljast, enne kui tuppa tuleb. Et ära ei määriks.

Vanaisa vaatab teda uurivalt.

„Kas teil sai juba läbi?”

„Meid lasti täna varem ära.”

„Ah soo?”

See on koht, kus võiks lähemalt jutustada, kuid Anna-Karin tunneb, kuidas ta kõri kinni nööritakse. Ta ei taha Eliasest rääkida, isegi mitte mõelda tema peale.

Äkki soovib ta, et ta oleks ikka veel väike. Kui ta kukkus ja ennast ära lõi, tahtis ta alati vanaisa sülle. Nüüd tahab ta uuesti sinna. Siis ta ehk julgeks nutta, julgeks valla päästa kõik selle, mis on ta südamesse takerdunud ja seal üha paisunud. Anna-Karin ei ole pärast algkooli õieti nutnudki. Asju, mille pärast nutta, on nagu liiga palju olnud. Nüüd on tal tunne, otsekui oleks pisaratele kaas peale pandud.

„Kas ema käis täna väljas ka?” küsib ta.

„Ta vist ei jaksanud.”

„Vähemalt on ta voodist üles tõusnud,” ütleb Anna-Karin ja tunneb suurt, teravat viha.

„Mial ei ole lihtne.”

Anna-Karin kahetseb, et ta jutu emale viis. Tegelikult on ema talu üle võtnud, aga ikka veel on vanaisa see, kes peab kõige rohkem vaeva nägema. Mõnel päeval jätab ema kõik vanaisa hooleks. Ometi ei ütle vanaisa kunagi oma tütre kohta ühtki halba sõna.

Mõnikord tunneb Anna-Karin hirmsaid süümepiinu, et ta ema peale nii pahane on. Ta saab aru, et küllap emal on mingit sorti depressioon, et ta võib-olla ei tahtnudki talu üle võtta, aga on selle külge kuidagi kinni jäänud. Samas tundub, et ema elabki selleks, et halada. Sest kes ta muidu üldse oleks? Alati on tema see, keda on kõige rohkem solvatud, kes on rataste vahele jäänud, kellest on kogu maailmas kõige rohkem kahju. Nii on olnud terve Anna-Karini elu.

Anna-Karin silmitseb vanaisa, kes istub ja vaatab aknast välja. Ta võib niimoodi tundide kaupa istuda. Anna-Karin mõtleb sageli, mida ta sealt väljast otsib.

Vanaisa sai kevadel seitsekümmend seitse. Aga alles viimasel aastal on ta nagu päriselt vanaks jäänud. Anna-Karin ei taha mõeldagi sellele, mis saab siis, kui vanaisa enam ei ole.

***

Vanessa laotab rätiku Jonte maja ees murule. Rätikul on pruunide ja kollaste lilledega pleekinud muster ja see ei paista kuigi puhas. Vahet pole. Ta tahab vaid pikali visata ja ennast kõigest välja lülitada. Ilma et riietele muruplekke tuleks.

Ta heidab pilgu punase kahekorruselise maja poole, mis on samuti pleekinud moega. Värv on päikese käes sära kaotanud ja koorub. Seest kostev bassikäik paneb aknaklaasid klirisema. Elutoa aknast näeb ta hiigelsuurt televiisorit ning Wille, Jonte ja Lucky siluette, mis ekraanil kärgatavate plahvatuste taustal välja joonistuvad.

Ta heidab pikali, tõmbab särgi rinnahoidja servani üles ja laseb päikesel kõhtu soojendada.

Wille oli halvas tujus, kui talle kooli juurde järele tuli.

„Ma ei ole sulle mingi taksojuht,” ütles ta.

„Ära siis ole!” kähvas tüdruk vastu ja lükkas autoukse sõidu pealt lahti.

Wille vajutas piduri põhja ja taga tulnud auto oleks neile äärepealt sisse sõitnud. Vanessa vahtis talle otsa, ohutunne kehas pulbitsemas.

„Pane uks kinni,” ütles poiss vaikselt ja ta kuuletus kohe.

„Kuradi vanamees.”

See mõjus, Vanessa nägi seda. Wille on kakskümmend üks ja Vanessa teab, et poisi arust on nende vanusevahe piinlik.

Kui nad kohtusid, oli Vanessa just viisteist saanud. Selleks ajaks oli ta kuulnud juba tükk aega Willest räägitavat. Vanessa tundis temas kohe ära iseenda. Wille tahtis midagi rohkemat. Rohkem tunda. Rohkem kogeda. Ta arvas, et elu koos Willega on nagu seiklus.

Ja nüüd pikutab ta siin ja Wille mängib oma laksu all kamraadidega telekamängu.

Aga ta on endiselt kõige kenam kutt, keda Vanessa teab. Ja suudleb täpselt nii, nagu Vanessale meeldib.

Vanessa rehmab ärritunult kärbest, kes keeldub mõistmast, et pole tema näol teretulnud külaline. Päike on soe, aga esimese sügiskülma alatoon on siiski aimatav. Suured pilved on hakanud silmapiirile kogunema.

„Vanessa?” kostab Wille hääl.

Vanessa tõstab käe ja lehvitab.

„Nessa?” hüüab Wille uuesti.

„Jaa!” karjub tüdruk vastu. „Mis sa tahad?”

Vastust ei tule. Ta tõuseb rätil istukile. Wille seisab lahtise akna all ja vahib teda.

Ei. Ta vaatab minust otse läbi, mõtleb Vanessa. Jälle seesama asi.

„Wille!” karjub ta äkilises paanikahoos.

Reaktsiooni ei järgne. Wille küünitab kaela ja uurib ümbrust.

„Kus kuradi kohas sa oled?”

„Ma olen siin!” lõugab Vanessa ja vehib kätega.

Aga poiss ei kuule ega näe teda. Vanessa haarab maast rätiku ja vehib sellega. Wille ei märka midagi ja ta lennutab selle kärsitult eemale.

Wille kukub peaaegu istukile. Sõna otseses mõttes. Aga ta ei vaata ikka veel teda, vaid rätikut, mis on muru peal puntras.

„Mida kuradit… Mida värki, vaadake!”

„Mis on?” küsib Jonte uimaselt ja tuleb akna juurde.

Lucky üritab ennast nende vahele pressida.

„Rätik,” ütleb Wille. „See ilmus siia muru peale jumala lambist. Ausõna. Seda polnud enne seal.”

Jonte ja Lucky vahivad talle otsa. Siis vahivad nad rätikut ja seejärel taas teda. Siis hakkavad nad hirnuma.

„Wille, kurat, see oli hallukas!” lõugab Lucky.

Jonte ütleb midagi ja virutab akna pauguga kinni.

Vanessa jääb hetkeks päikese kätte seisma. Ta näeb ju oma käsi nii selgelt enda ees. Päikesepruune jalgu. Kuid miski on puudu. Miski ei klapi.

Ta hakkab peaaegu nutma, kui saab aru, mis see on.

Temast ei jää murule varju.

Magus suits lööb talle ninna, kui ta majja hiilib. Wille istub tugitoolis ja vahib telekat, samal ajal kanepit tõmmates. Päike valgustab teda selja tagant, nii et tema heledad juuksed paistavad nagu nimbus pea ümber. Vanessa süda teeb pirueti. Mõnikord ta lausa üllatub, kui poissi märkab.

Ta tahab lähemale minna ja teda puudutada, kuid ei söanda. Imelikke asju, mis temaga juhtub, tuleb endale hoida, kuni on täpsemalt teada, millega tegu.

„Vanessa?” ütleb Jonte äkitselt.

Ta keerab ringi. Jonte ei näe teda, kuid ta pilk liigub otsivalt mööda tuba. Silmad on kulmudele tõmmatud tumesinise mütsi all ebaharilikult ärksad ja pinevil.

„Siin on keegi,” ütleb ta. „Jumala kindlalt.”

„Nojaa,” pomiseb Lucky mitmemõtteliselt.

Ta vedeleb diivanil, mängupult kindlas haardes. Paks kõht valgub välja T-särgi alt, millel on kiri „Englesforsi Uhkus”. Lucky, kelle nimi on tegelikult Lukas, käis põhikooli lõpus Vanessaga ühes klassis, kuid gümnaasiumi ta ei astunud. Selle asemel veeretab ta oma päevi õhtusse

Jonte jooksupoisina, toob õlut, tellib pitsat ja aitab hoolitseda keldris asuva istanduse eest.

„Kas te kirikuõpetaja poja kohta kuulsite või?” küsib Lucky, ise samal ajal ägedalt pulti vajutades.

Vanessa näeb, kuidas Jonte kangestub, ainult natukene. Wille puhub aeglaselt välja suitsu, mida ta oli kopsudes hoidnud.

„Mis asja?” küsib ta.

„Elias Malmgren. Kirikuõpetaja poeg. Tappis enda ära. Koolis. Nad täna leidsid ta.”

„Kindel, et tema või?” küsib Wille.

Ta püüab jätta ükskõikset muljet, kuid hääles on muret, Vanessa kuuleb seda.

Muidugi, mõtleb ta. Nad tundsid teineteist. Elias käis tavaliselt siin rohtu ostmas. Aga see oli ammu, nii umbes üheksanda jõuluvaheajal.

„Raudpolt,” vastab Lucky.

„Shit,” ütleb Jonte. „Ta käis ju veel eile siit ostmas.”

„Arvate, et tal tekkis mingi kõrvalnäht?” küsib Lucky.

„Kõrvalnäht?”

Jonte ja Wille hirnuvad. Lucky irvitab nii lipitsevalt, et see paneb Vanessal sipelgad üle keha jooksma.

„Ta oli ju varem ka mitu korda üritanud,” teab Jonte. „Eks ta tahtis suitsu teha, et sellel ajal pilves olla.”

Aga ta tunneb ennast süüdi, Vanessa näeb seda. Ei tea, miks. Jontele ei lähe tavaliselt korda keegi teine peale iseenda.

„Ta oli ikka hull ohver,” ütleb Lucky. „Lõikas omale kätte ja selline värk. Minu teada teevad ainult eided sihukesi asju.”

„Pea lõuad,” käratab Jonte äkki.

Nii Wille kui ka Lucky kangestuvad ja vaatavad talle otsa.

„Keegi on siin majas,” sosistab ta.

Teised vaatavad ringi. Vanessa hoiab hinge kinni.

„Võib-olla Elias kummitab,” ütleb Lucky ja saab kohe Willelt lahtise käega võmmu kuklasse.

Vanessa tunneb, kuidas kananahk ihule tuleb. Õhk tema ümber lainetab. Nagu tuuletõmbus oleks. Jonte vaatab talle otsa.

„Kust kuradi kohast sina nüüd välja ilmusid?”

Wille vaatab üles ja naerab närviliselt.

„Sa ei tohi niimoodi hiilida, Nessa. Onu Jonte saab veel infarkti.”

Lucky naerab ka, natuke liiga kaua. Vanessa annab endast parima, et üleolevalt irvitada.

Vanessa läheb Wille juurde ja istub talle sülle. Ta peab tundma poisi käsi enda ümber. Peab tundma, et ta on olemas. Wille puurib oma nina ta kuklasse. Ta surub end tugevamini Wille vastu.

Väljas hakkab vihma sadama.

6

Vihm rabistab vastu köögiakent. Minoole meeldib see heli, sellest tekkiv tunne, et oled kaitstud ja katuse all. Elutoa kõlaritest imbub kööki Billie Holiday hääl. Madalal rippuv köögilamp heidab vanemate murelikele nägudele sooja valgust.

„Kuidas sul on, kullake?” küsib isa.

Ta esitab sama küsimust pärast kojujõudmist juba kolmandat korda.

„Okei,” vastab Minoo lühidalt.

Ennekõike on ta jube väsinud ja justkui jõuetu. Ta on emaga mitu tundi rääkinud. Aga kuidas „tal on”, seda ta ei tea. Teab ainult seda, et ei jaksa enam selle peale mõelda.

„Kas te kirjutate sellest?” küsib ta.

Isa sügab ninaselga, nii et prillid hüplevad üles-alla.

„Me oleme seda arutanud. Kui see õnnetu poiss oleks ennast kodus ära tapnud, poleks me muidugi kirjutanud. Aga see juhtus ju koolis. Terve linn teab juba.”

Ema vangutab pead.

„Teid hakatakse kritiseerima, kui te sellest kirjutate.”

„Siis hakatakse ka, kui me ei kirjuta.”

Minoo isa on kohaliku lehe peatoimetaja. Leht ilmub ainult paar korda nädalas ja esiküljel on enamasti sellised meelierutavad uudised nagu „Uus ringtee Gnejsgatanil”. Kolmveerand linna peredest on lehe tellijad. Kõik teavad, kes Minoo isa on.

„Cissi kirjutas artikli,” jätkab ta. „Ma pidin muidugi pool maha tõmbama. Võtsin ära kõik ülepaisutatud ja verest nõretavad laused. Teate küll, missugune ta on. Aga see enesetaputeema on ju tundlik, ükskõik kui vaoshoitult me sellest ka kirjutame.”

Minoo vahib taldrikusse. Ta pole toitu peaaegu puutunudki ja hakklihakaste on äkitselt vastik.

„Kas politsei on kindel, et see on enesetapp?” küsib ta.

„Selles ei ole vähimatki kahtlust,” vastab isa. „Aga… See jääb meie vahele, eks? Koolis ei räägi kellelegi?”

„Muidugi mitte,” ohkab Minoo.

Ta ei ole kunagi andnud isale põhjust kahelda oma võimes suud kinni hoida. Minoo õppis varakult ära, et enamik kogub infot ainult selleks, et seda levitada, samal ajal kui tõeliselt huvitavat infot on võimalik hankida ainult usaldusväärsel vaikijal.

„Elias suri eile millalgi pärast poolt viit. Siis oli tal just olnud kokkusaamine direktoriga. Ta oli palju puudunud ja direktor tahtis selle aegsasti jutuks võtta, nagu ta väljendas. Nad vestlesid pool tundi.”

Äkki taipab Minoo, mida Linnéa silmas pidas, kui ta direktorit süüdistas. Mis sellel kokkusaamisel õieti juhtus?

„Mida direktor ütleb?” küsib ta.

„Ta on muidugi omadega läbi.”

„Ja ta ei näinud märke sellest, et poiss võiks kalduda enesetapule?” küsib ema.

„Eks see küsimus esitatakse ka, et miks ta ei näinud.”

„Vaene naine. Ta on jõudnud siin vaevalt aasta jagu töötada, ja kohe selline asi.”

„Kooli vastutust hakatakse loomulikult arutama. Eriti kuna moodus, mille poiss valis, näib olevat mingit sorti sõnum just koolile.”

„Erik,” ütleb ema. „Ehk ei tasuks Minoole meenutada…”

„Ei olnud mõtteski,” turtsub isa vastu.

„Kas me ei võiks millestki muust rääkida?” küsib Minoo.

Vanemad vaatavad talle murelikult otsa ja vahetavad pilgu.

„Ma lihtsalt ei jaksa Eliasest enam ühtki sõna kuulda,” pomiseb Minoo.

„Saan aru,” vastab ema rahulikult.

Ülejäänud õhtusöögiaja vestlevad nad ajalehe eelarvekärbetest. Minoo pistab aeg-ajalt vahele mõne kommentaari. Siiski ei mäleta ta vestlusest sõnagi, kui õhtusöök lõppeb.

***

Anna-Karini ema süütab sigareti, kui tal on veel viimane suutäis toitu suus. Alati sama innukas nikotiini ja tõrva sisse imema. Toit on ainult miski, mis tuleb sisse pressida, et pärast maitsva sigareti kallale asuda. Anna-Karin ei viitsi juba ammu enam suitsuhaisu üle kurta. Ema leiab, et sigaretid on ainus luksus, mida ta endale lubab, ja seetõttu kavatseb ta, „nui neljaks, ilma süümekateta suitsetada”.