Читать книгу Tartumaa muinasjutud - Matthias Johann Eisen - Страница 16

S. Sommer. Tormast.

Torma kihelkonnas, kirikust umbes kaks versta lõuna-õhtupoole on Linnutaja mägi, mida Kalevipoja sängiks nimetatakse. Mäe põhjapoolt kallas on metsaga kaetud, lõunapoolne külg on lage. Mäe pääl kasvavad kaks suurt kaske, teine teiselpool mäe serval - sängi päitses ja jalutsis. Linnutaja mäest põhja-hommikupoole on mitme versta pikkused mäekinkude read.

Rahvas räägib nende mägede, kui ka Linnutaja mäe sündimisest järgmiselt:

Kord tulnud Kalevipoeg Peipsi poolt põll liiva täis. Põlleserv läinud kogemata lahti ja liiva libisenud tükati maha. Ja nii saanudki see mägede rida. Kui Kalevipoeg seda märganud, pole põlles enam palju liiva olnudki. Ta visanud paha meelega sellegi liiva maha, teinud hunniku päält tasaseks ja heitnud ise sinna pääle magama ja puhanud seitse päeva perakuti. Vanaisa lasknud päitsi ja jalutsi kased kuninglikule võsule kasvada ja et põhja külmad tuuled pääle ei puhuks, tekkinud vanataadi tahtmisel põhjapoolse mäe küljele mets.

Iga kord, kui Kalevipoeg Peipsi poolt tulnud, pikutanud Linnutaja mäel.

Kui ta kord jälle sääl maganud, tulnud vanasarvik teda tülitama. Kalevipoeg ärganud ülesse ja hakanud sarvikuga võitlema. Et aga Kalevipoeg õieti väsinud olnud, siis kippunud sarvik temast ülekäima. Äkitselt hüüdnud hääl võsust: “Kalevipoeg jookse linasse.” Linapõld olnud sääl ligidal. Kalevipoeg lipanud linasse ja nii saanud sarvikust võitu, sest sarvik ei saa mitte linas käia.