Читать книгу Kolmandad Eesti kohalikud muistejutud - Matthias Johann Eisen - Страница 6

87. Kellamägi.

Оглавление

Simuna kihelkonna Pada küla lähedal olevat Kellamäge hüütud muiste Kallasmäeks, sest lõunapoolne mäekülg on kaldataoline. Praeguse nime on ta järgmisel viisil saanud.

Sakslased hakanud meie maal ristiusku kuulutama, rahvast ristima, kirikuid ehitama. Mungad tulnud Simuna kihelkonda, otsinud kiriku ehitamiseks parajat paika. Eks Kallasmägi meeldinud neile. Mungad kohe Kallasmäele väikest kirikut ehitama. Sunnivad eestlasi kiva ja palka kokku vedama, sunnivad ehitamagi. Ise juhatavad tööd. Aga kudas mungad ka Kellamäge õnnistavad, kudas ka kümme risti püsti panevad, ei edene ehitus ometigi. Müürid varisevad ühte lugu kokku, seinad lagunevad.

Mungad arvama, et nad ehk hästi küllalt ei oska tööd juhatada. Kutsuvad kaugelt osavamaid meistrid. Eks nüüd hakkagi kirikuehitus paremini edenema. Kirik saab valmis. Torn paistab mäelt kaugele üle kihelkonna. Aga veel üks viga. Tornis puuduvad kellad. Siiski saadakse sellestki pahest üle. Keegi kingib kirikule ilusad kellad.

Kellad seatakse torni üles, pannakse kellamees ametisse. Kellamehele tehakse kohuseks igal õhtul kella helistada. Kellamees läheb õhtul helistama. Teisel päeval otsitakse kellameest taga: helistaja kadunud. Otsitakse kellameest mõnda päeva. Kadunud mis kadunud. Ei aita, pannakse uus kellamees ametisse.

Uus kellamees kuulutab esimesel õhtul õhtu tulekut kelladega. Oodatakse kellameest tornist alla tulevat. Ei tule ega tule. Minnakse torni otsima. Ei kellameest torniski. Kadunud nagu esimenegi. Jääbki kadunuks.

Kolmas kellamees ametisse. Helistab esimese korra kellad ära, aga kaob kohe selle peale nagu esimesed. Keegi ei tea, kuhu kellamees saanud.

Veel pannakse Simuna Kallasmäel mitu kellameest ametisse, aga igaüks kaob juba esimese kellahelistamise järele.

Pea ei taha keegi enam kellameheks hakata.

Mungad aga otsivad kellahelistajat edasi. Viimaks meelitavad üht tütarlast kellahelistajaks hakkama.

Tütarlaps helistab õhtul kellad ära. Mungad lähevad kaasa kellahelistamist vaatama. Tulevad tütarlapsega üheskoos tornist õnnelikult tagasi. Rõõmsad, et nüüd viimaks kellahelistaja saanud.

Öösel kuulevad ümberkaudsed elanikud kohinat ja mühinat. Ei saa aru, mida niisugune kohin, mühin tähendab. Keegi ei julge välja minna vaatama.

Hommikul välja minnes otsivad Kallasmäelt oma kena kirikut. Mägi oma koha peal, aga kirik kadunud. Kadunud ka kellahelistaja. Ei leia kirikut ennast ega kiriku varemeidki. Kirik nagu maa pealt ära pühitud.

Kellamäe ligidal on suur heinamaa, kuhu kevadel lume sulamisel nagu järv tekib. Sel puhul kuuldakse orust heinamaalt vee põhjast nagu tütarlapse kellahelistamist.

Oletatakse, et kirik ja tütarlaps Kallasmäelt sinna alla oru põhja viidud.

Pärast kiriku ja kellalööva tüdruku kadumist hakkasid kohalikud elanikud Kallasmäge Kellamäeks hüüdma ja seda nime kannab mägi praegugi veel.

Kolmandad Eesti kohalikud muistejutud

Подняться наверх