Читать книгу Elumehe sundabielu - Maxine Sullivan - Страница 5

„Mida sa öelda tahad?” küsis Nick Valente oma isalt Cesarelt. Nad istusid ühes Valente häärberi paljudest siseõuedest.

„Ma tahan öelda, et olen olnud juba kuus kuud pensionil ja kuigi ma armastan seda kohta, on see meie jaoks nüüd liiga suur. Otsustasime Isabeliga linna korterisse kolida.”

Nick jäi sõnatuks. See koht oli nende kodu. Ta oli selles Sydney lähistel asuvas Hawkesbury mõisas üles kasvanud. Ema oli ta siin ilmale toonud ja siis parematele jahimaadele suundunud, jättes isa pooleks aastaks üksi. Kuue kuu pärast oli Cesare kohtunud Isabeliga.

„See koht jääb sulle,” jätkas Cesare. „Kui sa seda tahad.”

Midagi jõnksatas Nicki sisemuses. Kas isa pidi seda üldse mainima? Muidugi tahtis ta seda. Ta pidi suunama pilgu haritud põldudele, et mitte näidata isale, kui väga ta seda tahtis.

Selles oligi asja iva.

Nick ei usaldanud oma isa.

Cesare oli riukalik vana saatan, kes oli asutanud Austraalias Valente parfüümidünastia, mis levis nüüd Nicki vanema venna Alexi juhtimise all uue lõhnaga Valente’s Woman juba ka mujale maailma. Cesare oli harjunud oma tahtmist saama.

„Ja kui ma seda ei taha?” küsis Nick, teeseldes ükskõiksust nagu iga päev perefirmas töötades.

„Siis annan selle Mattile.”

Kurat.

Nick sai Mattiga hästi läbi, aga noorem vend armastas elada linnakära keskel ja tema käes jääks koht hoolitsuseta. Matt sureks siin Sydney äärealal igavusse.

Nick aga naudiks linnakorterist ja pingelisest tööst eemale pääsemist.

Ta vaatas nagu muuseas isa poole. „Mattile pole see koht kunagi eriti meeldinud,” märkis ta.

Cesare noogutas oma halli pead. „Ma tean.”

„Miks seda siis talle anda?”

„Ma ei olegi veel andnud. See sõltub sinust.”

Nicki kahtlused kasvasid iga hetkega. „Milles nõks on, isa?”

Cesare huuled tõmbusid muigele. „Sa tunned mind hästi.” Vanamehe näole tekkis kalkuleeriv ilme. „Sa saad valdused endale ühel tingimusel. Sa pead abielluma.”

Nick ajas ennast toolil püsti. „Mida kuradit?”

„Siia on jälle noort peret vaja.”

„Nii et ma pean abielluma ja pere looma?”

„Nii need asjad tavaliselt käivad.”

Nick raputas pead. Tal polnud plaanis veel abielluda. Ta ei kavatsenud end ühegi naisega siduda ja olgu ta neetud, kui toob siia maailma lapse, kelle vanemad teineteist ei armasta.

„Aga Alex ja Olivia?” See oli Nickile kõige vastuvõetavam lahendus. Nemad vähemalt hoolitseksid koha eest korralikult.

„Ei, neil on oma maja ja nad ei taha kolida. Väike Scott on seal juba sisse elanud.”

See oli tõsi. Alex ja Olivia olid kaheksa-aastase Scotti lapsendanud alles jõulude ajal. Uus kolimine nii kiiresti ei teeks head.

Nickil tekkis äkitselt mõte ja ta vaatas isa poole. „Ütle, et sul polnud Alexi ja Olivia abieluga midagi tegemist.”

„Ma valetaksin, kui seda ütleksin.”

Nicki suu tõmbus kriipsuks. „Kas ema teab, millega sa tegeled?”

Ta oli Isabeli alati emaks pidanud. Naine oli elegantne, meeldiv, armastav ja kui teda pahandada, võis ta olla ka üpris hirmuäratav. Isabel oli olnud ainus ema, keda Nick oli tundnud, kuni ta oma ema välja ilmus ja hakkas segadust tekitama.

„Oleme Isabeliga leppinud, et jääme eriarvamusele. Ta teab minu seisukohti ja ka seda, et need on liiga tugevad, et neid muuta. See on mulle liiga oluline.”

Nick vandus. „Kurat küll. Ma ei hakka mingi suvalise naisega abielluma ainult selleks, et sinu väärastunud võimujanu rahuldada.”

„Siis saab Matt selle koha endale.”

Nicki kõhus tõmbus miski kokku. „Matt ei taha seda, kui räägin talle, mis mängu sa mängid.”

Cesare võttis lonksu kohvi ja pani tassi lauale. „Siis pean mõisa maha müüma.”

Nick neelatas tugevalt. Isal oli kõik läbi mõeldud.

„Kelle kuradiga ma sinu arvates siis abielluma peaksin? Kas peaksin märkmikust lihtsalt ühe naise valima?”

„Sasha Blake’iga.”

Nick ragistas ajusid. Selle naise peale polnud ta juba aastaid mõelnud. Ega tolle suudluse peale.

Või kui, siis väga harva.

„Teda mu märkmikus pole,” nähvas Nick, tahtmata naise peale mõelda. See suudlus oli olnud eksitus.

„Ta on sinu jaoks täiuslik.”

„Tore, et sa nii arvad.”

Cesare’i kulm tõmbus pahameelest kipra, kuid siis selgines ta nägu uuesti. „Küll sa näed. Kui sa temaga abiellud, siis...”

„Ma ei abiellu temaga, isa.” Kui ta abiellub, valib ta vähemalt naise ise välja. „Pealegi, kas ta pole mitte Inglismaal?”

„Ei, ta on tagasi. Ta on nüüd sisekujundaja ning ma palusin tal meie maja ümber kujundada.”

Üllatustele ei paistnud lõppu tulevat.

„Maja on niigi ilus.”

Cesare uuris poega. „Sulle on siin alati meeldinud.”

Nick kehitas õlgu. „See on mu kodu.”

„Ja seda ma sulle pakungi.”

„Aga ainult siis, kui ma Sasha Blake’iga abiellun?”

„Oleks tore perekonnad ühendada. Porter ja Sally Blake on olnud juba aastaid meie sõbrad.”

„Ma ei ole Porterit kunagi usaldanud.” Sally oli üsna kena naine, ainult natuke liiga alandlik.

„Unusta Porter Blake. Sa abiellud siiski tema tütrega.”

„Ma ei abiellu kellegagi. Punkt.”

Hetkeks valitses vaikus. „Sasha jõuab homme hommikul siia, et kõik üle vaadata. Meie oleme siis linnas, nii et see oleks hea aeg temaga rääkimiseks.”

„Ei.”

Isa istus liikumatult. „Ma usun, et Matt muudaks hea meelega kogu koha ilmet ja Sasha on Londonis ka kindlasti uusi ideid saanud.”

Nick vandus. „Miks sa seda teed, isa?”

Cesare vaatas poega, nagu oleks solvunud. „Mul on olnud juba üks infarkt. Tahan sind enne surma abielus näha.”

„See oli ainult väga väike infarkt,” vastas Nick juhtunut meenutades.

„Jah, aga järgmine võib olla surmav, figlio mio,” lõpetas isa itaalia keeles.

Nick värises selle mõtte peale ja mõistis, et isa on ta viinud just endale sobivasse meeleollu. See oli võimas relv. Infarkt oli kogu perekonda raputanud ja ta ei tahtnud olla see, kes uue infarkti esile kutsub.

Isa meeleheaks abiellumine võis tunduda tänapäeval naeruväärne, aga Nicki oli kasvatatud tugevate perekonnaväärtuste vaimus. Ta teeb seda, mis vaja.

Aga kas see peab olema just Sasha Blake, kellega ta abiellub?

Kui Nick järgmisel hommikul vanemate maja esiukse avas, tervitasid teda valgetes pükstes vormikas taguots ja pikad sihvakad jalad. Need kuulusid kaunile naisele, kes seisis lahtistes sandaalides trepi lähedal toolil.

Ukse avanemist kuuldes pööras naine ümber ja kiljatas ehmatusest. Tool hakkas kõikuma. Mees sööstis tooli juurde ja püüdis naise kinni, kui too selg ees toolilt alla kukkus.

Hetke vältel jõllitas naine talle otsa. „Nick?” sosistas ta, justkui oleks mehe nimi mingi tähtis saladus.

Mees vaatas imekauni blondiini poole ja oleks tahtnud valetada. Öelda, et ta pole Nick, et ta pole naist suudelnud ega taha seda ka kunagi teha.

See naine tähendas probleeme.

Ja nüüd pidi mees ta endale naiseks paluma.

„Tere, Sasha.”

Naine vaatas ikka veel mehele otsa ning ta silmad pühkisid Nickil kõik mõtted peast. Ta oli nende pikkade ripsmetega ääristatud rohelise siidi värvi silmade mõju unustanud.

Ka nüüd, kui naine oli täiskasvanud, ähvardasid need silmad puurida läbi Nicki kaitsekihtide. Võttis kõvasti keskendumist ja pingutust, et seda rünnakut tõrjuda.

Too suudlus oli neid lähendanud.

„Mida sa ometi seal üleval tegid?” küsis Nick naist maha pannes, võlutud Sasha kurgus tukslevast pulsist ja õrnast õhetusest naise näol. Varem oli ta olnud kena teismeline, aga nüüd oli kasvanud imekauniks naiseks.

Sasha tõmbus mehest eemale. „Arvasin, et nägin seinas pragu ja tahtsin seda lähemalt uurida.”

Nick tundis veel kaua naise põgusat puudutust. Ja ka tema parfüümi – Valente’s Woman. Millegipärast rõõmustas Nicki, et naine kasutab tema perekonna lõhna.

„Kuulsin, et oled nüüd sisekujundaja,” sõnas mees, et vestlust üleval hoida.

„Jah, olen tõesti.” Tundus, et naine kogub ennast ja ta silmadesse ilmus elevil tuluke. „Olen nii rõõmus, et su isa palus just mind seda maja kujundama.”

Nick saatis naisele sünge pilgu. „Ma ei taha, et seda maja ümber tehtaks. See on just sellisena väga kena.”

Naise näole ilmus pettumus, kuid siis naeratas ta pisut pilkavalt. „Siis on tore, et see pole sinu maja, sest muidu poleks ma seda tööd saanud.”

Nicki kõhus hakkas keerama. „Tule, lähme salongi. Iris teeb meile kohvi.”

Sasha ilme muutus murelikuks. „Ma peaksin töötama.”

„Lisa arvele üks tund. Isa saab seda endale lubada küll.”

Naine kallutas pea küljele ja ta pikad juuksed langesid nagu siidrätik ühele õlale. „Sa oled oma isa raha suhtes väga helde.”

„Ta tahab, et ma sinuga räägiksin.”

Naine muutus kangeks. „Ah nii, ta vallandab mu, jah?”

„Ei, ei, üldse mitte.” Aga ta hakkab veel soovima, et asi oleks selles olnud.

Sasha näole ilmus kergendus. „Mida on sul siis mulle öelda, mida ta ise öelda ei saa?”

Abiellu minuga.

Nick avas suu, et seda öelda, kuid mõistis siis, et seda oleks ühe minuti jooksul liiga palju. Ei ole vaja hakata rekordeid purustama.

Ta viipas salongi poole. „Kõigepealt kohv.” Mees ootas, kuni Sasha talle järgnes ning kasutas tekkinud pausi, et Iriselt kohvi tellida.

Kui mees uuesti ümber pööras, seisis Sasha kamina ees. Ta ei suutnud enam naiselt silmi pöörata. See oli hullumeelsus, aga äkitselt tundus naine nii õige oma valgetes rätsepapükstes ja õhukeses kootud rohelises topis. Sasha oli sale ja habras. Kontrast raske ja suursuguse mööbli keskel.

„Pole viisakas niimoodi vahtida.”

Naise sõnad tõid Nicki mõtetest tagasi. „Sa oled teistsugune, kui ma mäletasin.” Asi polnud ainult välimuses. Nick ei saanud veel päris aru, milles asi oli.

„Mida sa mäletad?” küsis naine ja ta silmadesse tekkis mingi sära.

„Meie suudlust.”

Naine ahmis õhku. „Selle meenutamine pole sinust sugugi härrasmehelik.”

„Ma olin lihtsalt aus.”

„Liigne ausus ei ole alati hea.”

„Mina nii ei mõtle.”

„Tõsi. Ka pärast seda suudlust olid sa täiesti aus, eks?” tähendas naine ja naeratas nukralt.

„Kui sa pead silmas seda, et ma ei kuulutanud sulle igavest armastust, siis on sul õigus. Mulle ei meeldi asju ilustada.” See oli olnud vapustav suudlus, kuid see oli ka kõik. „Mis siis, kas ma haavasin su ego?”

„Kuidas? Muidugi mitte!” sõnas naine kiiresti. „Minu jaoks oli see lihtsalt esimene suudlus mehelt. Enne seda olid vaid poisikesed.”

„Pole kahtlust, et sind on pärast seda palju suudeldud.”

„Ma ei ole mingi naiivitar.”

„Ma mäletan Randalli. Sul oli ju temaga midagi?”

Veidral kombel oli mõte Sashast teiste meestega – Randall Tremaine’iga – Nicki alati ärritanud, kuid ta püüdis sellest mitte välja teha. Sasha võib suudelda, keda tahab, armatseda, kellega tahab. Ja naine oli seda ka teinud. Sellel polnud Nickiga mingit pistmist.

Kuni praeguseni.

Sasha ohkas ebakindlalt. „Ma ei suuda uskuda, et esimene asi, millest me pärast seitset aastat räägime, on suudlemine.”

„Mina küll suudan.”

Sasha põskedele tõusis õrn õhetus, kuid samal hetkel ilmus lävele Iris kohvikandikuga. Nad vahetasid viisakusi, Iris pani kandiku lauale ja lahkus.

„Kas ma valan kohvi välja?” küsis Iris diivanil istet võttes.

„Ole nii kena.” Nick istus naise vastu. Sasha valas loomupärase elegantsiga kohvi tassidesse. Jälle tundus mehele, et naine mõjub selles ümbruses kuidagi õigesti. Nick krimpsutas nägu. Võib-olla tuli see lihtsalt sellest, et isa oli talle selle mõtte pähe pannud.

„Kui kaua sellest nüüd on, kui sa ära Londonisse sõitsid?” uuris Nick, kui Sasha talle kohvitassi ulatas.

„Viis aastat.”

„Sa olid kakskümmend, kui ära sõitsid. Üsna noor, et üksipäini suures linnas elada.”

„Ma ei olnud üksi,” vastas naine ja Nicki hingamine peatus hetkeks mõtte peale, et Sasha elas mõne mehega. „Mul elab seal tädi ning ma olin paar aastat tema juures. Siis hankisin endale eraldi elamise.” Sasha võttis tassi kätte, kuid ei joonud. „Meie isad on sõbrad. Olen kindel, et su isa on sulle sellest kõigest rääkinud.”

„Ilmselt ongi,” tunnistas Nick mõtlemata, enda peale vihane, et talle võis hetkekski korda minna, et Sasha elaks mõne mehega.

„Kuid sina ei vaevunud kuulama, jah?”

Nickile ei meeldinud, et ta sel moel sundseisu seati. Tavaliselt tegi seda tema ise. „Sellest on möödas viis aastat. Ilmselt olen lihtsalt unustanud.”

Sasha vaatas mehele pikalt otsa. „Muidugi.” Nick jäigastus naise pilgu all, ent enne kui ta jõudis Sasha reaktsiooni analüüsida, pani see tassi käest. „Olgu. Ehk sa räägiksid nüüd, mida su isa palus edasi öelda. Ma pean tööle hakkama.”

Kena.

Ta pani tassi lauale, nõjatus diivani seljatoele ja silmitses naist uurivalt. Tal oli vaja Sasha reaktsiooni näha. „Tegelikult on see rohkem palve.”

Sasha sile laup tõmbus kipra. „Ta tahab, et ma midagi teeksin?”

„Jah.” Nick peatus, püüdes leida sõnu, mis olid terve öö ta peas ringi tiirutanud. „Kas ta rääkis sulle, et nad kavatsevad kolida emaga väiksemasse korterisse linnas?”

Sasha pilgutas imestusest silmi. „Ei rääkinud.” Naise laup silenes. „Ah et sellepärast ta võttiski mind tööle. Ta kavatseb maja maha müüa.”

„Ei kavatse. Ta tahab selle perekonda jätta. Ta tahab selle mulle anda.”

Sasha silmis süttis tuli ja ta nägi veel kaunim välja. „Kui tore, Nick! See on imeline maja. Mulle on siin alati meeldinud.”

Miski värahtas mehe sisemuses. „Võib-olla tahaksid siis siin elada.”

Naise ind kustus. „Mida sa sellega tahad öelda? Et ma võiksin seda sinult rentida?”

„Ma mõtlesin, et võiksid seda minuga jagada.”

„S... sinuga jagada?” See kõlas peaaegu nagu piiksatus.

„Isa tahab, et ma abielluksin sinuga, Sasha.”

Naine hingas kiiresti sisse ja siis aeglaselt välja. „Püha jumal.”

Täpselt Nicki enda tunne. Isa ultimaatum oli olnud üks väheseid kordi Nicki elus, kui tal oli tunne, et kindel pind tõmmatakse ta jalge alt. See tunne ei meeldinud talle mitte üks raas.

„Aga miks?” küsis Sasha hetke pärast jahmunult.

„Ta tahab maja mulle anda, et ma Valente nime edasi kannaksin, kuid ta teab, et ma ei kavatse veel paikseks jääda ning seadis mind valiku ette. Kui ma sinuga ei abiellu, annab ta maja Mattile.”

Sasha vangutas pead. „Ei, see maja ei sobi Mattile. See sobib sulle.”

Nick tundis soojalainet.

„Aga Nick, ma ei saa aru, miks ta just mind sulle naiseks valis.”

Mees kehitas õlgu. „Mingil põhjusel peab ta sind minu jaoks ideaalseks.”

Naise pilk leebus. „Kas tõesti?” Kuid leebus kadus kohe ja Sasha hakkas ebamugavust tundes nihelema. „See on temast muidugi väga kena, kuid me mõlemad teame, et see on naeruväärne. Ma sattusin lihtsalt olema õigel hetkel käepärast.”

„Tundub sedamoodi jah,” nõustus Nick, rõõmustades naise arukuse üle. Kõik laabub lihtsamalt, kui ta oli oodanud. Neil ei tarvitse näha vaeva kõigi nende emotsionaalsete jamadega, millega tuleb tegelda teistel abielupaaridel.

„Ja mida sa kavatsed teha, Nick?”

„Sinuga abielluda.”

Sasha näost kadus veri, kuid naine kogus end kiiresti. „Kas tõesti?”

Nick oli otsuse langetanud ega oodanud mingit vastupanu. „Isa suhtub sellesse surmtõsiselt, Sasha. Ta tahab, et selles majas elaks Valente ja ta soovib meie perekondade ühendamist.”

Sasha raputas pead. „Ei, Nick.”

„See ei meeldi mulle sugugi rohkem kui sinule. Ausalt, abielu polnud mul üldse plaanis. Mulle meeldib vallaliseelu.”

„Minule niisamuti.”

See üllatas meest. Enamik tema sõbrataridest, olid nad karjäärinaised või ei, olid soovinud midagi enamat kui seksuaalsuhet. Enamik tahtis abielu, kuigi väitsid vastupidist.

„Võib-olla sa ei tea, aga mu isal oli poole aasta eest infarkt. Tõsi, kergekujuline,” kiirustas Nick naise ärevust nähes kinnitama. „Aga ta kardab, et sellele järgneb ulatuslikum ning muretseb, et pruugi mind enne seda abielus näha. Sellepärast ta selle plaaniga välja tuligi.”

„Nick, mul on infarkti pärast väga kahju, aga ma ei saa seda teha.”

Mehe suujoon tõmbus pingule. „Siis läheb mõis Mattile. Soovitan sul rõhuda oma kujundustöös moderniseerimisele.”

Sasha krimpsutas nägu. „Räägi oma isaga, Nick. Äkki laseb ta sul kellegi teisega abielluda.”

Kuid äkki ei tahtnud Nick ühtki teist naist. „Ma tunnen oma isa. Ta ei nõustu kellegagi peale sinu. Ta võib olla kohutavalt kangekaelne.”

„Mina niisamuti.”

„Sasha, kuule...”

Naine hüppas püsti. „Nick, lõpeta.” Ta ajas end sirgu ning ta silmis oli otsusekindlus, mis oli end vahel juba neiueas reetnud. „Kui sa vastu ei ole, pean nüüd tööle minema.”

Sasha kiirustas uksest välja. Ta kõrged kontsad klõbisesid puupõrandal läbi esiku köögi poole suundudes.

Nick vajus uuesti diivanile ja mõtiskles juhtunu üle. Neid naisi, kes keelduksid temaga abiellumast, polnud just palju. Pagan, ta ei uskunud, et neid üldse oleks.

Aga kui ta abiellub, siis just Sasha Blake’iga.

Ta pidi lihtsalt leidma võimaluse, kuidas seda teoks teha.

Nick muigas süngelt. Asju ajada oskasid kõik Valented suurepäraselt.