Читать книгу Kadunud - Michael Katz Krefeld - Страница 11

Potsdami rong S7 siugles väsinult hilises pärastlõunapäikeses läbi Charlottenburg Bezirki. Mogens istus esimeses vagunis ja vaatas aknast välja, piieldes järgmise peatuse nime. Juhised meilis, mille ta sai, olid üsnagi selged, ometi pabistas ta, et magab õige peatuse maha. Kui nad Charlottenburgi peatusesse veeresid, nägi ta kaardilt, et Berlin-Grünewaldini oli jäänud veel kaks peatusevahet. Ta tundis kergendust, et kokkulepitud kohtumispaik asus väljaspool linna, Friedrichshaini taani pesast nii kaugel kui üldse võimalik. Koha nimeks oli Teufelsberg ja see kohutas teda pisut. Ta oli üsna kindel, et see tähendas kuradi mäge.

Mogens oli paruka korterisse jätnud ja peitis end rahulolevalt suurte päikeseprillide taha. Taani ajalehed polnud internetis endiselt sõnagi tema kättemaksust kirjutanud. Isegi nende linnaosaleht Christianshavneren ei olnud huvi ilmutanud. Ta kahtles, kas avalikkus üldse kunagi tema kuriteost teada saab. See oli suur pluss elu puhul, mida ta varsti elama hakkab. Hoolimata suurest summast, mille ta varastanud oli, ei jätkunud raha igaveseks, aga sellest piisas stardikapitaliks, ja tal oli plaane, kuhjaga imelisi ja joovastavaid tulevikuplaane. Seni kuni ta suutis nii Taani kui Saksa võimudega kokkupuudet vältida, oli ta jalgealune kindel.

Kaksteist minutit hiljem astus ta Berlin-Grünewaldi peatuses rongi pealt maha. Ta kõndis väikese kellatorniga jaamahoone juurde ja sealt edasi metsa poole, kus oli peidus Teufelsberg.

Leegitseva kolmhargiga värvilise plakati peal seisis kiri „Kuratlik festival”. Plakat oli paigutatud pukile pisikese kohviku ette, kus asus ka jalgrattalaenutus ja mis tähistas sissepääsu suurele metsaalale. Plakatil oli kirjas, millised bändid ja kunstnikud üles astuvad sellel kolmepäevasel tantsu- ja muusikafestivalil, mis toimus Teufelsbergi tipus mahajäetud radarijaama juures. Mogensile ei meeldinud mõte muusikast ja rahvahulgast, aga ta hakkas rahulikult mööda pikka metsarada astuma ja jälgis papist nooli, mis olid mõnesaja meetriste vahedega puude külge kinnitatud.

Kui ta oli veerand tundi kõndinud, suunasid nooled ta mäejalamil asuva Teufelssee poole. Tumedas järves oli näha hulka suplejaid. Nende kahvatud näod ja õlad helendasid mustavas vees nagu vesiroosid. Järve kaldal laius lopsakas roheline aas. Mogens üllatus, nähes murul lebavaid paljaid inimesi, kes nautisid päeva viimaseid päikesekiiri. Aasa kaugeimas nurgas, otse metsaserval, askeldas metsseapere. Täiskasvanud emis ja kolm põrsast tuhnisid segamatult pehmes mullas. Mogens ei suutnud vastu panna, vaid jõllitas kõiki neid paljaid naisi, kellel olid rasked rinnad ja tumedad karvad jalge vahel. Ta möödus lesbipaarist, kes lamas paljalt teineteise kaisus otse tema ees rohus. Tema sekselu oli koosnenud vaid üksikutest ja mitte eriti tähelepanuväärsetest külaskäikudest prostituutide juurde. Aga fantaasiat oli tal alati jagunud.

Mogens kõndis nudistidest mööda ja mõne minuti pärast hakkas rada järsult Teufelsbergi radarijaama poole tõusma. Varsti kuulis ta elavat muusikat ja kui ta tipule lähenes, tuli mööda kitsast rada talle vastu aina rohkem festivalikülalisi. Enamik olid temast palju nooremad, nende näod olid täis neete ja keha katsid värvilised tätoveeringud.

Kui ta vana sõjaväeosa varbaiani jõudis, oli ta sunnitud laiaõlgsele turvamehele 30 eurot maksma ja sai randmele punase kolmhargiga templi. Kui ta oleks teadnud, et siin üleval toimub festival ja sissepääsu eest nii palju raha küsitakse, poleks ta kohtumispaigaga nõustunud. Aga nüüd oli hilja kahetseda, ja selle asemel kõndis ta mahajäetud punkrihoonest mööda ja edasi hiigelsuure peahoone poole, mille katusel oli kolm suurt radaritorni. Hoone ees laiuski festivaliala, kus paistis suur muusikalava ja lugematu hulk putkasid, kus müüdi kõike alates vorstikestest ja T-särkidest kuni vesipiipudeni. Üle kõige heljus kanepi, grilltoidu ja uriini hapu lõhn.

Mogens jäi seisma peasissekäigu ees, kus kokkulepitud kohtumine pidi toimuma. Teda kohutas inimeste ja valju rokkmuusika lärm. Inimesed võnkusid lava ees platsil ja ta mõtles, et isegi Christiania on selle vaatepildi kõrval pisut taltsam koht. Mõned vaatasid talle juba viltu. Mogensile tundus, et lisaks taunivatele pilkudele oli ta kuulnud sõnu, nagu Stasi^[1.] või Nazi. Võib-olla arvasid nad, et ta on erariietes politseinik. Ta otsis välja telefoni ja nägi, et levi pole. Ta lappas meilides, et olla kindel, et ta pole millestki valesti aru saanud. Aga juhised olid selged. Ta vaatas ringi. Selle lühikese aja jooksul, mis ta seal oli viibinud, oli rahvast juurde tulnud. Ta märkas, et valgus hakkab kaduma, sest päike läheb looja. Mõte pimeduses seal viibimisest meeldis talle sama vähe kui tagasiminek läbi suure metsa. Laval mängisid muusikud, ja rahvas plaksutas ja vilistas. Mogens tõmbus kõrvale. Ta tahtis pissida ja otsis silmadega tualetisilti, aga tundus, et korraldajad on selle detaili kahe silma vahele jätnud. Ta kõndis festivalialast eemale hoone taha. Siin ei olnud enam nii varjuline ja puhus tugev tuul. Hiiglaslike kuplite rebenenud present tegi tema pea kohal häält, nagu oleks tegu kummituslaeva laperdavate purjedega. Tuul kiunus otsekui halba ennustades kinni aetud šahtide ja maa-aluste käikude meetrikõrgustes sissepääsuavades. Sel silmapilgul tundis Mogens, et Teufelsberg on oma nime vääriline, ja ta leidis kiiresti põõsa, kus oma häda ära ajada. Kui ta seal seisis, pimestas teda üksik tugev valgusvihk. Ta vaatas lähima šahti sissepääsu poole. Sealt vilkus talle taas tuli vastu. Ta arvas, et keegi tahab tema kulul nalja teha, ja kiirustas lõpetama. Kui ta põõsast välja astus, kuulis ta, kuidas keegi teda šahtist kutsub. Hääl kõlas nagu pikaks venitatud meloodiline sosin, mis kadus tuuletuhinasse. Ta astus aeglaselt šahti poole. Hääl kõlas taas.

„Halloo?” küsis ta pimeduselt ja tundis end pisut lollisti.

„Tuleee...” sosistasid hääl ja tuul.

Mogens kõhkles, aga astus siis edasi šahti, kus pimedus ta endasse haaras.

Mäe kohal värvisid viimased päikesekiired taeva punaseks ja vana kindlus seisis selle otsas, suur ja võimas. Kolm radaritorni kõrgusid pilvede poole ja meenutasid hämarduvas valguses kuratlikku kolmharki, mis taeva läbi torkas.

1 Stasi – lühend nimest Ministerium für Staatssicherheit (Riikliku Julgeoleku Ministeerium), mis oli aastatel 1950–1990 Saksa DV riiklik julgeolekuteenistus ning riigi kommunistlikule juhtkonnale ja riigikorrale lojaalsuse järelevalvet teostanud poliitiline politsei. [ ↵ ]