Читать книгу Putinita - Mihhail Kasjanov - Страница 1

Tahan avameelselt tunnistada: mulle enesele poleks pähegi tulnud kirjutada raamatut Kasjanovist. Kuid ühel ilusal päeval pöördusid sellise ootamatu ettepanekuga minu poole inimesed tema meeskonnast.

Mul oli valida: kas nõustun, et hiljem arvukad „heasoovijad” saaksid mind mõnuga maasse tampida, või keeldun, et pärast kogu elu tunda ennast argpüksina, kes kartis teha koostööd põlualuse poliitikuga.

Ma ei tahtnud olla argpüks. Ja ma nõustusin.

Pealegi on Kasjanov mulle inimesena sümpaatne.

Ma justkui ei peaks temasse niiviisi suhtuma. 1999. aastal, kui valitsus algatas „NTV operatsiooni”, võeti Kasjanovit kui selles osalejat, olgu tahes või tahtmata. Minu armas lapsuke, meie loodud telekompanii, läks kõigepealt sisuliselt riigi kontrolli alla, seejärel muutus aga selgelt kollase varjundiga kriminaalkõmu telekanaliks.

Tõsi, oli mõni helgem episood. Esimene neist 2000. aasta septembris. Kasjanov, kes oli juba peaminister, tegi valitsuse istungil peapesu tolleaegsele meediaministrile Mihhail Lessinile selle eest, et see viseeris niinimetatud kuuenda protokolli (skandaalne lisa nr 6 kokkuleppele endise NTV omaniku Vladimir Gussinski ja telekompanii tulevase omaniku holding Gazprom-Media vahel, kus Gussinskile garanteeriti isiklik turvalisus ja liikumisvabadus vastutasuks nõusoleku eest müüa temale kuuluvad aktsiad). Kuid paljud, ja mina sealhulgas, ei võtnud seda peaministri demarši mitte kui julget sammu vastuvoolu, vaid kui sunnitud žesti, mis oli vajalik skandaali summutamiseks. Seda enam, et Mihhail Lessin jäi edasi kõikvõimsaks ministriks kõigi massiteabevahendite alal, NTV aga hävitati peatselt.

Teine oli mõni kuu hiljem. Kui valitsus sulges ka teise kanali, TV-6, kus NTV põgenikud olid saanud „poliitilist varjupaika”, ning nüüd leidsid nad end taas tänavalt, astus Kasjanov avalikult meie toetuseks välja.

Samuti oli Kasjanov nii mõnelgi korral avaldanud isiklikku arvamust mitmes tähtsas küsimuses. Kord juhuslikus vestluses ühe Piiteri jõuameti keskastme töötajaga kostis ootamatult sellist tigedust ja vihkamist Kasjanovi aadressil, et tahes-tahtmata pani see mind mõtlema: ilmselt edastab minu vestluskaaslane teatavaid Kremlis valitsevaid meeleolusid. Arvatavasti pole kõik kaugeltki nii lihtne seal üleval, Vladimir Vladimirovitši ja Mihhail Mihhailovitši vahel.

2003. aastal algas Jukose afäär, arreteeriti Hodorkovski, ning Kasjanov avaldas ka selles küsimuses eriarvamust. Kokkuvõttes näis tema tagandamine järgmise aasta veebruaris juba täiesti seaduspärase sündmusena.

Mõne aja möödudes hakkasid minuni jõudma kuuldused, et Kasjanov kavatseb avalikule areenile naasta. Ja viimaks tegigi ta avalduse, et alustab iseseisvat poliitilist tegevust. Kusjuures oli selge, et ta on opositsioonis.

Ma veel mõtlesin: kurat võtaks, Mihhail Mihhailovitšist võib saada ju uus Jeltsin. Tõepoolest, stardipositsioonid 1987. aasta Jeltsinil ja 2004. aasta Kasjanovil olid väga sarnased – mõlemad olid võimu juures, mõlemad olid pealinna bürokraatiale ja regioonide eliidile „omad”, võimelised rääkima nendega samas keeles, mõlemaid saatis edu. Kasjanov oli kõige edukam peaminister kogu Venemaa postnõukoguliku ajaloo jooksul. Jeltsin oli enne tagandamist NLKP Moskva Linnakomitee esimese sekretäri ametikohalt pealinna peremehena energiline ja erakordselt populaarne, erinedes täielikult oma sammaldunud eelkäijast. Ehkki on muidugi selge, et pärast Grišini kaheksateistkümneaastast valitsemist oleks linlased hurraaga vastu võtnud isegi minimaalseimaid muudatusi Moskva elus ja need oleks toonud uskumatut populaarsust igale juhile.

Kasjanovi tagandamine, nagu kunagi ka Jeltsini vallandamine, tundus teenimatuna, põhjendamatuna, ebaõiglasena. Aga kiusatuid meil, teadagi, armastatakse. Inimlik kaastunne andis Kasjanovile samaväärse poliitilise stardikapitali, mis oli olnud ka Jeltsinil. Lisaks suurepärased „taktikalis-tehnilised omadused”: kõrget kasvu, imposantne, ilusa sügava baritoniga. Hea haridus, oivaline inglise keel. Pealegi täiesti demokraatlik päritolu – Kasjanovi suguvõsas ei olnud ei raudseid stalinlikke rahvakomissare, ei kõrgeid diplomaate, ei KGB kindraleid, isegi mitte eriülesandega kokki, kes oleks vaaritanud roogi Nõukogude riigi juhtidele. Tüüpiline self-made man Moskva ülimalt segaseisuslikust eeslinnast Solntsevost. Läbinud armeeteenistuse. Lõpetanud mitte mingi MGIMO, mitte õigusteaduskonna, mitte Punalipulise KGB Instituudi, vaid tagasihoidliku MADI. Kokkuvõttes, väärikas elulugu.

Siis lõpuks ma tutvusin Mihhail Mihhailovitšiga. Tunnistan ausalt, et isiklik tutvus tekitas tema vastu veel suuremat sümpaatiat. Seda enam, et inimlikust küljest on meil palju ühist: alates vanusest, kasvust ja kehaehitusest, harrastustest – tennis, jaht, reisimine – kuni elulooliste seikadeni välja. Oleme praktiliselt eakaaslased. Vanemad umbes samast ringkonnast. Mina olen abielus oma klassiõega – Kasjanov aga abiellus neiuga, kes õppis üks klass temast eespool. Ka meie lapsed on peaaegu üheealised ning juba jõudnud meid viia noorte vanaisade seisusse, kuigi end vanaisadena tundmast me keeldume otsustavalt. Pereelu alustasime ühtemoodi – väikestes korterites, mis langenud meile osaks mingi ime läbi, varahommikustes lastetoidujärjekordades, otsides võimalusi lisateenistuseks, et vaatamata kõigele valitseks kodus jõukus. Me tegime karjääri ise, omal jõul. Me ei olnud ei revolutsionäärid, ei dissidendid, ei inimõiguslased, kuulusime nii komsomoli kui ka parteisse. Loomulikult nurisesime sõpradega köögis, vaadates pealt, kuidas „marasm süveneb”, aga mingi ajani elasime siiski vastavalt mängureeglitele, kuni saime aru, et niimoodi edasi elada on võimatu.

Siiski, kuidas ma isiklikult ka Kasjanovisse ei suhtunud, kuidas ma ka ei soovinud, et ta saaks „tänaseks Jeltsiniks”, tuleb tunnistada, et seda saavutada oli Mihhailil väga raske. Suuresti oli selle põhjuseks tema potentsiaalsete poolehoidjate skeptiline suhtumine endisesse peaministrisse. Kõige vastikum on, et nende skeptikute seas, kes räägivad, et nojah, Kasjanov on ju väga tore, kui poleks vaid seda räpaste kuulduste sleppi tema taga lehvimas, on inimesed, kes ise osalesid selle slepi tekitamises. Igatahes tean ma täpselt, kes, kus ja millistel asjaoludel lasi liikvele selle kõige visamalt külgekleepunud „Kahe protsendi Miša” sildi.

Muide, sama oli Jeltsiniga, kui ta alles alustas oma tõusu. Paljud glasnosti- ja perestroikaaegsed opositsionäärid, eelkõige staažikad dissidendid ja inimõiguslased, kuid ka lihtsalt „poliitiliselt kirjaoskajad“ Moskva ja Peterburi intelligendid suhtusid temasse samasuguse skepsisega. Või veel – provintslasest nomenklatuuritöötaja, varjamatu populist, sõdib võrdsustamise eest. Miskipärast meeldis isegi neile, kes olid kaugel monarhistlikest vaadetest, Jeltsinile meenutada, et olles Sverdlovski oblastikomitee esimene sekretär, andis ta korralduse lammutada Ipatjevite maja, kus 1918. aastal tapeti Nikolai II ja tema perekond. Kuigi see otsus langetati Moskvas kõige kõrgemal tasemel. Ja kui ärevalt suhtus akadeemik Sahharov ideesse, et Jeltsin juhiks NSV Liidu ajaloo esimest parlamendi opositsiooni! Just Sahharovi eriarvamuse tõttu sai Boriss Nikolajevitšist kõigest üks viiest kaasesimehest Regioonidevahelises Saadikute Grupis. Vähe oli neid, kes uskusid, et endine oblasti parteikomitee sekretär, üdini nõukogude inimene, suudab olla opositsiooni tegelik liider.

Nüüd on selge, et ainult Jeltsin võis pakkuda reaalset demokraatlikku alternatiivi Gorbatšovile. Kui suur ka ei olnud demokraatliku liikumise vaimustus NSV Liidus 80. aastate lõpus, siiski poleks ei akadeemik Sahharov, ei professor Afanasjev, ei Gavriil Popov, ei Anatoli Sobtšak ega ka keegi teine suutnud võidelda Gorbatšoviga võimu pärast riigis.

Jeltsini jõud seisnes selles, et erinevalt teistest NSVL vabariikidest, kus sõltumatu riigi juhiks võidi valida teadlane-füüsik (Stanislav Šuškevitš Valgevenes), orientalist (Levon Ter-Petrosjan Armeenias) või konservatooriumi professor (Vytautas Landsbergis Leedus), pidi hiiglaslikul konservatiivsel Venemaal presidendikandidaat olema vastuvõetav vanale nõukogude eliidile. Kõige oma demokraatliku retoorikaga, kõige oma populismiga oli Jeltsin ometi tuttav ja arusaadav juhtivale nomenklatuurile, partei- ja majandusaktiivile, nimetage seda, kuidas soovite. Vastasel juhul ei oleks teda 1990. aasta maisVenemaa Ülemnõukogu esimeheks valitud, demokraadid moodustasid seal vähemuse. Seda, mis juhtus 1991. aasta augustis, on meeldiv pidada vaprate venemaalaste võiduks, kes läksid tänavatele, et protesteerida GKTšP vastu, ehitasid barrikaade Uus-Arbatil, kaitsesidValget Maja. Eriti, kui olid ise nende keskel. Kuid tegelikult osutus määratult olulisemaks üks teine asjaolu: partei-majandusaktiiv jälgis erakorralise olukorra kehtestanud tegelasi ja kalkuleeris, millist hinda, sealhulgas verega, tuleb temal maksta, et need monstrumid saaksid võimule, mõtles järele ja tegi oma valiku.

Kasjanovile teeb olukorra raskemaks see, et erinevalt Jeltsini näitest aastatel 1989 – 1991 puudub Venemaal praegu revolutsiooniline situatsioon. Ja kuigi riigis on sügav kriis, saab valitsev ladvik ikka veel juhtida vanamoodi, ja alamad ikka veel tahavad uskuda, et see „kõrgeim tipp“ suudab lahendada nende probleemid.

Vaevalt küll oleks Kasjanovil õnnestunud 2008. aasta valimised võita. Kuid ta oleks suutnud teha seda, mis kunagi õnnestus kindral Lebedil – jõuda finišisse kaaluka tulemusega, mis oleks sundinud Kremlit temaga arvestama, astuma läbirääkimistesse, otsima kokkuleppeid. See oleks olnud juba suur asi. Ilmselt just see hirmutaski võimusid nii, et nad ei lasknud ekspeaministrit presidendikampaania starti.

Kuid lõppude lõpuks, ega poliitikaelu sellega lõpe. Kasjanov on vaid mõni aasta üle viiekümne. Parafraseerides armastatud teleseriaali „Seitseteist kevadist hetke” kangelase sõnu, võib öelda, et poliitiku õitsenguiga on tal veel kaugel ees.

Muide, tahan teid kohe alguses hoiatada: ärge oodake, et ma hakkan selle raamatu lehekülgedel kaevuma hulgaliste Kasjanovi-vastaste paljastavate materjalide üksikasjusse, mida on ohtralt levitatud massimeedia vahendusel. Tüütu ja vastik. Ma juba mainisin, et tean mitte ainult kuulu järgi kümneid näiteid, kuidas ägedas võitluses võimu ja omandi pärast on vastaspooled lasknud ajakirjandusse kõikvõimalikke kuulujutte kaugeltki mitte kõige halvemate poliitikute kohta maailmas. Normaalsed inimesed tunnevad niikuinii suurepäraselt ära vale, eelarvamuslikud hinnangud või, mis veel hullem, tendentslikult valitud faktidega maitsestatud pooltõed.

Ometi ei pea kurvastama ka need, kes armastavad põneva süžeega poliitilisi draamasid. Meie pikkade põhjalike jutuajamiste vältel, mis puudutasid kõige erinevamaid teemasid, jõudis Mihhail Kasjanov rääkida paljustki, millest ei mina ega ka teie ole kunagi kuulnud. Kõige huvitavamad fragmendid nendest vestlustest ühes minu lühikeste kommentaaridega ongi selle raamatu sisu.

See raamat pole ainult Kasjanovist. See on meie ajast, mida, nagu võib tunduda, on võimatu ette kujutada Putinita. Kuid veel päris hiljuti me elasime, ilma et oleksime teadnudki, kes ta selline on – ega elanud üldse halvasti. Saavutasime palju ning võime uhked olla paljude asjade üle. Ka Putini ajal elame võimu poole piilumata, isegi sellest hoolimata. Homme aga elame juba täpselt Putinita – ja mitte ainult meie kahekesi. Kogu riik. Nii nagu ta elas Leninita, Stalinita, Hruštšovita, Brežnevita, Gorbatšovita. Lõpuks, Jeltsinita. Seepärast otsustasimegi panna raamatule pealkirjaks „Putinita”.

Jevgeni Kisseljov