Читать книгу Sinine on sinu taevas - Mihkel Raud - Страница 3

Ploomikastmes pehmeksmooritud sealihatükk sulas suus sõna kõige otsesemas mõttes. Eraldi süües ei suutnud ei sealiha, eriti moorituna, ega ploomid, iseäranis kastmeks lagundatuna, minus nii tugevaid tundeid tekitada. Kuid üheskoos moodustasid nad võitmatu kombinatsiooni. Tõele au andes oli sealiha ploomikastmes ainus järelejäänud põhjus, mis mind paar korda kuus Nokusse tõi. Populaarse noorte kultuuriinimeste söögi- ja joogikoha omanikud olid kõigi nende aastate jooksul Noku menüüd kuritegeliku tihedusega muutnud. Töötavate asjade parandamine oli lõppenud sellega, et kõik söödavad nimetused olid asendatud groteskini üleväärtustatud pahnaga. Ilmselt oli see mõne väga mõjuka püsikliendi kapriis, mis sealiha ploomikastmes Noku toiduvalikus kinni hoidis. Päeval, mil ploomikastmes sealiha mingi järjekordse prantsuspärase lögaga asendatakse, annetan ma oma liikmekaardi taaskasutuskeskusele, kus noodsamad kultuuriliste huvidega noored oma garderoobi täiendamas käivad.

Oh jaa! Nokusse sissepääsemiseks pidi sul olema kaart. Ekstralahedaks disainitud plastmasstüki lunastamiseks tuli täita alandav, USA sissesõidutaotluse laadne ankeet, kus küsimust “millistesse terroriorganisatsioonidesse te kuulute?” asendas sama ülbe “milline on teie seos kultuuriga?”. Esimesel korral lükati minu taotlus tagasi, kuna olin oma seoseks kultuuriga märkinud korvpalliülekannete vaatamise Eesti Televisioonist. Teisel korral kostis minu eest Eesti Ekspressi muusikakriitik, kes Nokusse aeg-ajalt taustamuusikaks plaate tõi ja kelle sõnal oli seetõttu oluliselt rohkem kaalu kui esimesel avaldusel soovitajana figureerinud näitlejal, kes pool aastat tagasi siinsamas purjus peaga ühe Poola dramaturgi habeme põlema pani ja seejärel eluaegse Nokukeelu sai.

Klubi statuudi järgi ma siia muidugi ei kuulunud. Ma olin enda arvates küll oluliselt intelligentsem kui telesaade, mille põhjal inimesed oma hinnangut minust kujundasid, aga intelligentne näisin ma tõepoolest ainult iseendale.

Inimesed, kes mind televiisorist näinud olid, jagunesid laias laastus kaheks. Olid need, kes mind silmaotsastki ei sallinud, ent see ei seganud neid mind nähes alandlikult naeratamast. Julgemad astusid isegi ligi ja seletasid, kui tore mees ma olen. Kinnitasid, et vaatavad minu saateid alati. Viis minutit hiljem helistasid aga oma parimale sõbrale: „Sa ei kujuta ette, keda ma just nägin. Tüübil vedas, et ma heas tujus olin. Jälk kuju. Näeb päris elus veel vastikum välja. Lõust, vä? Muidugi tõmbles, mis sa siis arvad. Rõve oli vaadata. Davai, ma pean nüüd minema. Piljardit ikka mängime õhtul?“

Oli neidki, kellele ma näisin tões ja vaimus meeldivat. Selle grupi moodustasid minu lähimad sõbrad. Ja loomulikult mina ise. Ma meeldisin endale väga. Hommikuti alasti peegli ees seistes ja lõunati Viru Keskuse aatriumi kohvikus möödujate äratundvaid pilke nautides.

Nii suures hädas, et Nokus lauast lauda istuda ja oma “tõelisest minast” ahastavalt rääkida, ma ka ei olnud. Tõtt-öelda oli mul sügavalt kama, kas pisut eemal malemängu imiteerivad reklaamikirjutajad mind enda vääriliseks pidasid või mitte. Mina olin aus libu: ilmusin korra nädalas iseenda näoga teleekraanile ja rääkisin oma juttu iseendana, ükskõik kui madalal see mõne mehe intellektuaalsel skaalal ka ei paiknenud. Kuningagambiidiga vaevlevad tolgused tõmbasid aga kotid kohe pähe, kui keegi neid mingi kummikommi reklaamlaulu autorluses kahtlustama hakkas.

Ma istusin novembriõhtu karguse eest kinni lükatud akna all. See oli täna minu esimene korralik söök ning seda kiiremini ploomikastmesse uputatud sealihatükk taldrikult kadus. Mida kiiremini süüa, seda napimaks naudinguhetk jääb, kuid kuuskümmend korda ühe suutäie närimiseks, nagu soovitas moodne toitumisetikett, puudus mul lihtsalt enesedistsipliin.

Aeg tormab nagu pöörane ja meie koos temaga. Alles see oli, kui siit vaid paari maja ning pooliku tänava kaugusel asuval Raekoja platsil esimesed vabaõhukohvikud püsti löödi. Suur tumesinisest vakstust telk, tosin valget piknikutooli ning menüü, mis koosnes kohvist, teest ja viineritest tomatiga. Ning lihtsalt viineritest, ilma tomatita – neile, kel tomatiga viinerite jaoks raha ei jätkunud.

“Lihtsalt viinerid on läbi,” vastas pealtnäha täiesti terve mõistusega nooruke ettekandja, kui ma neid kord tellida üritasin. “Järel on ainult viinerid tomatiga.” Nüüd müüdi sealsamas imesoodsana reklaamitud piprapihvi, mis maksis ometi sama palju kui ribid New Yorgi Hard Rock Cafes.

Püstitõstetud näpu ja paari žesti abil palusin ma endale järgmine Coca-Cola Zero tuua. Kõigest üks kalor pudeli kohta. Mida enam ma seda jõin, seda puhtamaks too vedelik minu musta südametunnistuse pesi. Justkui vähendaks iga sisseuhatud lonks ploomimaitselise koorekastme rasvasisaldust. Ma kaalusin rohkem, kui teleprodutsentidele oleks meeldinud. Nad ei tihanud seda mulle otsesõnu öelda, kuid etteheitvad pilgud, mis mind väljasõidusalvestusel Pärnu pontšikubaari juures peatust tehes saatsid, kõnelesid häälekamalt kui tuhat sõna.

Ülekaal oli muidugi post-stalinistliku Eesti mitmetahulisim mõiste. Tõsi, ma olin silmnähtavalt paksem kui kõik need tohutute spordikottidega tibid, kes hambad ristis igal hommikul täiskiilutud liinibussis spordiklubi suunas loksusid, et seal küll Pilatese-, küll BodyPump-nimelise treeningkava saatel mustadesse retuusidesse litsutud tagumikke üles-alla hüpitada. Kuid ma olin julgelt sada kilo saledam kui preili, kes mulle hetk tagasi ohtra jää ning sidruniviiluga dieetkoka hoolimatu liigutusega nina alla torkas. Ta oli pisut pire ega häbenenud tellimust vastu võttes kunagi oma tülpimust välja näidata. Tema demonstratiivne ükskõiksus oli šikk ja meeldis mulle väga. See tüdruk oli kordi stiilsem kui kõik need Helsingi vanavara täikalt mõne euro eest ostetud idamaiste siidisallikestega noorpoetessid ja ülikangete prillidega filmiüliõpilased, kes ei suutnud kuidagi ära otsustada, millise hõrgu bruschetta nad endale täna lubavad.

Ma vihkasin novembrit. Kleepuv löga, mida taevas just novembris erilise lahkusega Tallinna vanalinna munakivide vahele puistas, muutis mu aasta-aastalt depressiivsemaks. Mind ahistas pimedus, mille eest polnud kaitset isegi prožektoritega erkheledaks valgustatud telestuudios. Novembri rõskus ja äng jälitasid inimesi kõikjal. Nii solaariumi klaustrofoobses kapslis kui Tallinna lennujaama tax-free poes, kuigi piirideta vabadus – päikeseline Egiptus või Amsterdami punaste laternate piirkond – oli siit kõigest mõne lennutunni kaugusel.

Põlvedeni ulatuvate tumepruunide saabastega naine sisenes esimesse saali ja sammus joonelt baarileti juurde. Ta ei olnud siin igapäevane külaline. Noku püsiklient ei läinud iialgi esimese asjana baarileti juurde, seda tehti kõige varem pool tundi peale saabumist. Paremal juhul arvet maksma, halvemal ettevaatlikult uurima, kas võidakse sedapuhku ehk võlgu jääda ning kolme enesekindlalt tellitud õlle eest palgapäeval tasuda. Naine küsis paksu preili käest midagi ja vaatas vabu laudu kaardistades üle õla. Kõik lauad olid vabad. Välja arvatud see, kus kaks kitsaste prilliraamidega nohikut surmtõsiste nägudega malelauda põrnitsesid. Ning minu laud. Ka see ei olnud vaba. Kõik ülejäänud olid.

Pruunide saabastega naine tuli otse minu suunas ja küsis inglise keeles, kas tohib istuda. Venelased teevad seda. Nad istuvad trollis su kõrvale isegi siis, kui terve ühissõiduk tühi on. Eestlane seevastu hoiab sinust nii kaugele kui võimalik. Saabastega naine ei olnud venelane. Aktsendi järgi oli ta sakslane. Ainult sakslastel on aktsent, mille jõu ja füüsiliselt tajutava üleolekuga ei ole võimalik vaielda.

“Jah, palun,” olin ma kõigest vastutulelik. “Ma ei oota kedagi ja minu poolest võite te muidugi siia istuda.“ Ma ei armastanud seltskonda. Eriti siis, kui selle moodustasid võhivõõrad inimesed. See oli aga õnneks välismaalane ning võimalus, et ta mind televiisorist teadis ja järgmised kaks tundi minu saatest rääkida tahtis, oli pelgalt teoreetiline.

“Minu nimi on Ulrike,” ulatas naine käe, enne kui märjakssadanud jakki seljast võtma asus. Tema kondised sõrmed olid jääkülmad. November. Ma vihkasin novembrit ja seda, kuidas ta juhuslikult välja ilmunud naise käepigistusest viimasegi soojuse välja oli imenud.

“Minu nimi on … ”

“Ma tean, mis teie nimi on. Ma olen teid … ”

“ … televiisorist näinud.”

Me hakkasime valju häälega naerma, peaaegu sama loomulikult kui hetke eest teineteise lauseid lõpetades. Noored reklaamigurud keerasid oma kümne tuhande kroonised prilliraamid häiritult meie suunas ja naasid seejärel teineteise etturite küttimise imelisse reaalsusse.

Ulrike oli imelik nimi. Minu jaoks oli Saksa naisenimede loetelu seni piirdunud Pia, Helga ja Gretega. Pia ja Helga võisid olla tüsedusele kalduvad, kergelt lokki kiskuvate kiharatega maanaised, kes hommikuti alpikannide vahel suurte pesukaussidega ringi sõelusid ja emaüsast väljumist ootavatele poegadele õrna häälega laulsid. Grete elas aga pigem linnas ning toitus avokaadosalatist või sellest, mida külla saabunud ema talle õhtuti vaaritada viitsis. Loomulikult oli veel ka Marlene, kuid see polnud enam niisama naisenimi. Marlene oli ikoon. Täiuslikus maailmas pidanuks iga lapsevanem, kes oma maimukesele Marlene nimeks panna tahtis, selleks Kultuuriväärtuste Ametist luba taotlema.

Ulrike võttis mu vastas istet, haaras pleksiklaasi vahele kinnitatud menüü ning asus seda uurima. Ta ei olnud väga ilus naine. Poisipeaks pügatud tumedad juuksed olid kuidagi sorakil ning asiaatlikult pikergusi silmi oleks iga teine ehk veidi ümarmaks üritanud meikida. Ulrike oli need aga veelgi enam kissi joonistanud. Loodus ei olnud teda teab kui suurte rindadega õnnistanud, aga nii palju, kui avar dekoltee järeldusi lubas teha, olid need ilusad ja pringid. Ta võis olla umbes neljakümne ringis. Küll ta räägib ise, kui vajalikuks peab.

“Oskate te midagi soovitada?” pani Ulrike menüü enda ette lauale.

“Olete te näljane või püüate lihtsalt oma siinolekut midagi pisikest näksides õigustada?”

“Ma olen alati näljane. Ma tean, see ei paista välja, aga ma võiksin praegu terve hobuse ära süüa. Ja paari tunni pärast järgmise.”

“No siis on meil nii mõndagi ühist.” Ulrike hakkas mind rohkem huvitama, kui olin esialgu valmis tunnistama. “Tegelikult on siin ainult üks söödav asi. Minu meelest vähemalt. Sealiha ploomikastmes. See on absoluutselt fantastiline.”

Ulrike naeratas ning klassikalises mõttes ebaatraktiivse naise kohta oli tema naeratus veetlev. Ta asus silmadega paksu preilit otsima ja see andis mulle võimaluse teda paari hetke vältel häbenematult uudistada. Jah. Klassikalises mõttes ei olnud Ulrike ilus. Aga klassikalises mõttes oli “Sügisball” igav film ja Röövel Ööbik ebamusikaalne bänd. Klassikalises mõttes ei pääsenuks Carmen Kass ühegi moeajakirja esikaanele ja kõigist klassikalistest mõtetest kõige klassikalisemas olnuks Ingrid Rüütel aegade lõpuni Eesti esimene leedi. Aga ta ei olnud juba praegu. Ning Carmen Kassi majasuuruseid reklaame olin ma Manhattanil oma silmaga näinud.

“Kaua te juba Eestis olete?”

Ulrike oli jõudnud vahepeal oma tellimuse paksule preilile edastada, kes sellega pahuralt puhisedes köögi poole marssis. Ma püüdsin viisaka vestlusega ooteaega, mis ploomikastmes sealiha puhul sõltuvalt vahetusest kuni paarikümneminutiliseks võis kujuneda, võimalikult talutavaks muuta.

“Juba pool aastat. Ma tulin suve hakul tööasjus, aga mulle hakkas siin meeldima. Kohe sedavõrd, et pole tänini tihanud ära minna. Ma näen Eestis ja eestlastes … Kuidas seda oleks kõige õigem nimetada? Perspektiivi. Jah, perspektiiv on ilmselt kõige täpsem sõna.”

Ulrike ei olnud kindlasti esimene välismaalane, kes Eestis kõige kiuste perspektiivi nägi. Välismaalaste üleüldist naiivsust arvestades ilmselt ka mitte viimane. Nad olid omamoodi armsad, need keset Lahemaa rahvusparki või Viru tänavat vaimustusest ahhetavad turistid. Asjaolu, et ainuüksi Viini metsad või Rooma vanalinn olid kümneid kordi võimsamad vaatamisväärsused, ei paistnud neid loksutavat. Taolised ülistused olid aegade jooksul meie endigi valvsuse uinutanud. Pea iga kolmas eestlane näis tõemeeli uskuvat, et elame kirjeldamatus erakordsuses, millesarnase leidmiseks tuleb vähemalt Peruusse sõita, võib-olla isegi kaugemale.

“Mis töö teid Eestisse tõi?”

“Ma olen ajakirjanik.” Eestlane oleks nii avameelse ülestunnistuse järel silmad häbelikult maha löönud. Keegi ei olnud siin mail valmis tunnistama, et ta oma igapäevast leiba rahvamassidele mõõdutundetult valetades teenib. Ent Ulrike paistis oma elukutse üle isegi natuke uhke olevat.

“Millest te kirjutate?” uurisin ma ettevaatlikult.

“Poliitikast.”

“Minuga pole teil mõtet poliitikast rääkida. Ma ei tea sellest midagi ja tõtt-öelda ei tahagi teada.” See polnud mingi poos. Ma tõesti ei tahtnud poliitikast midagi teada ja niipalju kui kättesaadavat statistikat usaldada võis, elas minusuguseid Ulrikese uues lemmikriigis teisigi.

“Mul polnudki plaanis poliitikast rääkida,” naeratas sorakil poisipeaga sakslanna mõistatuslikult. “Pealegi pole ma juba mõnda aega midagi kirjutanud,” muutus Ulrike ühtäkki tõsiseks. “Toimetaja arvates on minu vaated liiga vanamoodsad ja nüüd täidab mu iganädalast veergu mõnevõrra kaasaegsemate vaadetega inimene.”

“Mis mõttes vanamoodsad?”

“Noh, teate küll, kuuekümnendad, kõik tundus jälle võimalik, kogu see värk,” lausus Ulrike ja surus kahvli sügavale sealihatükki. Ma olin oma prae küll suhteliselt värskelt lõpetanud, aga isegi täis kõhuga nägi Noku hitt vapustav välja.

“Ja mina juba mõtlesin, et olete vanamoodne selles mõttes, et mida suurem vale, seda innukamalt ollakse valmis seda uskuma. Kolmekümnendad. Kogu see värk.”

Ulrike ei paistnud mu naljast aru saavat. Sakslaste kollektiivne süütunne oli nad in corpore teatud huumori suhtes immuunseks teinud. Eks ma olin ju ise ka koos terve ülejäänud maailmaga taanlastele pöialt hoidnud, kui need järjekordse jalgpalli meistrivõistluste finaalis Ulrikese kodumaa vastu mängisid. Aga aitas poliitikast. Ma ei teadnud sellest mitte midagi. Ei tahtnudki teada.

“Kas käite siin tihti?” viisin ma jutu taas tühja-tähja peale.

“Te mõtlete Nokus?” Ulrike ei paistnud vihane olevat.

“Jah, Nokus. Ma pole teid varem näinud, seepärast küsingi. Kuigi ma ise käin siin ka järjest harvemini. See vibe, mis Nokus tema kuldajal valitses, on hakanud ära kaduma.”

“Ja millal see kuldaeg siis oli?” küsis Ulrike irooniliselt.

Vanu ja noori riike eristas kõige muu hulgas totaalselt erinev arusaamine ajast. Eestlase jaoks oli eilne päev kui vanaema keldrist leitud tolmunud postkaart. Üleeilset päeva uurisid juba arheoloogid ja kui raadios Nirvanat mängiti, hakkasid nostalgiapisarais varakolmekümnesed ammu möödunud noorust meenutama. Vanad riigid, mille klassikalises mõttes ebaatraktiivse välimusega esindaja minu kimbatust teisel pool lauda varjamatu lustiga nautis, suhtusid aega konservatiivsemalt. Pangaarve avamine võttis tsiviliseeritud maailmas aega kaks nädalat, millest esimese jooksul saadeti sulle postiga deebetkaart ja teise möödudes PIN-kood. Eestis jõudis pank selle aja jooksul pankrotti minna, juhatuse liikmed ametiseisundi kuritarvitamise eest määratud vanglakaristuse ära kanda ning seejärel uuesti aktiivsesse äritegevusse sukelduda.

“Tegelikult olen ma siin täna esimest korda. Keegi tuli parajasti välja ning ma lipsasin läbi ukseava sisse, et näha, mis siin on. Olite teie. Ning see hunnik sousti, mis on muide tõesti väga maitsev,” tunnustas sakslanna.

“Mul on hea meel, et sain abiks olla.”

“Minul ka,” naeratas Ulrike nii soojalt, kui tema aristokraatlik olek võimaldas. Ta õngitses käekotist välja paki Camelit ja rullis filtrita sigaretti näppude vahel, enne kui selle üht otsa pidi imepeenikeste huulte vahele torkas. Ulrikese korralikult ümaraks viilitud küüned olid lakkimata. Ta kohmitses veel paar hetke ja küsis seejärel, ega mul tuld ei juhtu olevat.

“Ma kardan, et teil ei lubata siin suitsetada,” tuletasin ma kuuekümnendatesse ununenud maailmavaatega daamile meelde kahekümne esimese sajandi reegleid, ent tõmbasin Zippo siiski laskeasendisse ja lükkasin sinaka leegiga tulemasina Ulrikese näo kohale. Ta põimis käed ümber minu omade, justkui seisaksime me kahekesi keset tuulekoridoride ristteed, kus välgumihkel ainult kaitsvate peopesade varjus mõne hetke põlema oli võimeline. Ulrikese käed oli ikka veel jääkülmad.

“Las kaebavad mu siis kohtusse,” lausus Ulrike suud kelmikalt prunni ajades, lükkas end koos tooliga lauast eemale ja tõstis Sharon Stone’iks kehastudes ühe jala üle teise. Siis pilgutas ta mulle kavalalt silma, imes sigaretti nii jõuliselt kui üks habras naine suutis, ning lasi nikotiinilasu läbi ninasõõrmete aeglaselt välja.