Читать книгу Kättemaksukontor. I osa. Inglid ja närukaelad - Mihkel Ulman - Страница 6

Nüüd on aeg Marion tükkis tema blondide pikkade juustega, ent siiski mõnevõrra iseloomukama näoga kui tänased klassikalised iluideaalid, laua alt välja lasta. Tema suurevõitu, aga vastupandamatult kurvikas suu, päkapiku-piigalik nöbinina ja mandelsilmad, mis kogu ilmele ka nuttes naerukil ilme annavad, olid seal juba nagunii liigagi kaua tühja tööd teinud.

Marion tundis, kuidas bossi väike sõber vaatamata neiu ennastsalgavale minetile demineerub, ning nägi, et mees võtab valmis pandud fotoaparaadi asemel hoopis puutetundliku telefoni. Marion kuulis, kuidas mõlemad viginad vaikisid – nii nõudlik telefon kui orgasmiootel mees –, ning tema sisemus tõusis turri. Ta oli armastuse ära teenimise nimel kõigega nõus. Miks, oh miks, tema elu ikka ja alati nii valesti läks? Miks ta pidi alati armuma teiste naiste meestesse?

Ja just nimelt oma seaduslikule naisele Kaur täiesti rahuliku häälega vastaski: «Kuulen, musikene…»

Kes siin praegu musikene oli?

«Jaa… Jäi meelde,» näperdas Kaur fotokat, millega ta oli tahtnud oma kollektsiooni veel ühe lauaaluse pildi lisada.

«Kaks pakki margariini jõulukoogi jaoks… mm… võrratu… Piparkooke pliksile lasteaeda, okei. Veel? – Hm, šampanjat. – Asutuse peole? – Aa… koju… Musikene, saada mulle sõnumiga kõik see nimekiri, mul on praegu koosolek…»

Kui paljud naised on oma mehikestega rääkinud samal ajal, mil neil on seda tüüpi «koosolek»?

«Jaa-jaa, tšau nüüd. – Mina suudlen sind kah, musi-musi. – Muidugi, jaa, huultele, kallis…»

Mingi lauaalune Marion polnud kindlasti põhjus enesetsensuuriks. Oma naistega räägitakse ju nii. Kodurahu huvides. Mis tähtsust sel, mida mingi Marion tunneb, kui jumaldatud boss kedagi teist oma naiseks nimetab ja temaga mingist huultele suudlemisest ninnunännutab.

Neiu veeretas ratastel toolis istuva mehe eemale ja puges tööpostilt päevavalgele.

Kaur kõverdas oma kitsukest nilb-vuntsi: «Mis sul hakkas?»

Tema jaoks polnuks probleem äsjane kõne unustada ja mõnulemist jätkata.

Marion polnud aga kumminaine ega automaatvagiina: «Ma ei saa, kui sa oma naisega räägid. Ma pean vähemalt sel ajal uskuma, et mina olen sinu naine. Kasvõi siin ja praegu. Muidu olen lihtsalt tuimalt suhu saanud. Mõistad?»

Kaur urises: «Nojah. Tüüpiline.»

Kõik siin ilmas on tüüpiline. Naine ei lootnudki erand olla, eriti mitte asjus, mis on üldinimlikud. Vajadus olla hoitud ja armastatud näiteks. Võibolla ehk isegi armastatud ja imetletud, kiidetud ja tänatud…

Marion nõudis püsti tõustes ja seega mehele ülevalt alla vaadates: «Ja millal sa temaga ükskord ära klaarid?»

Kaur tahtis hoopis kubemepakitsuse ära klaarida.

Milleks tal siis pandav sekretutka on, kui ta peab pihkuma? Kuivõrd oma naine oli koju šampanjat tellinud ja huultele suudlust nõudnud, äkki olid siis tema alumised huuled vahelduseks isegi töökorras? Ja mingi bimbo nõuab siin süüdimatult klaarimist. Raisk.

Kaur tõusis püsti: «Ma ei saa aru, miks ma pean igast asjast aru andma? Nii sulle kui talle. Kuradi naised.»

Kui mees suudab valida, kumb naine, siis pole midagi ka aru anda. Ausus on parim enesekaitse. Nii naistele kui meestele. Alguses tundub see hirmutav ja toob palju jama kaasa, aga ühel hetkel on nii lihtne ja hea ja õige aus, ainult aus ja alati aus olla.

«Kui kaua sa meid mõlemat petad?» nõudis Marion.

«Räägin siis, kui saan!» kraaksatas Kaur.

Kuidas võis Marion eeldada, et mees hakkab jõulude ajal oma peret lammutama? Või et ta seda üldse kavatseb teha…

Marion aga eeldas nii mõndagi: «Sa ju lubasid! Kui ma oleksin teadnud, ma poleks…»

«Mida sa poleks?»

Mees astus neiule sellisel ilmel sammu lähemale, et tollele tundus: täna võib veel armastuse ja mehemärja asemel koguni peksa saada.

Marion tasandas kiiresti: «Siis oleks kõik hoopis teisiti olnud!»

Pisutki arukamana oleks noor naine arutlenud, et sel juhul poleks ta aega ega eneseväärikust kulutanud mehe peale, kellelt nagunii midagi tulemas polnud. Ent ta polnud ei pisut ega palju arukam, kui ta parasjagu just oli. Eks järgmised saatuselöögid, mis teda üsna varsti tabasid, õpetasid teda piisavalt targaks, et Fridaga kohtuda.

Kuid enne seda surus ta maha solvumise ka selle peale, et mees keskendus kollase ajalehe lugemisele. Verd, higi, pisaraid… Marion hiilis mehe selja taha. Hingas oma väiksesse armsasse ninanööbisse tema nahal levivaid feromoone nagu tahtetu emas-putukas. Isasuse algosakesed tegid putuka vastupanuvõimetuks, tema lopsakas kaunikujuline suukene suudles mehe kukalt, valmistudes armuavaldusi sosistama. Oh, oleks see hunnitu lõhnaga mees ometi päriselt tema oma!

Mees mühatas ilmse vastumeelsusega. Marion avas silmad. Mis-mis? Ja nägi sama, mida jõllitas Kaur just sellise apla ükskõiksusega, millega ikka silmitsetakse kollase meedia pilte mõrvadest, krimikaadreid katkistest kehadest ja saatustest. Fuh, kui vastik, huh kui hea, et see kõik minuga ei juhtunud.

Marion judistas end siiras õõvas: «Kui jube foto!»

Pole vaja kuigi palju kujutlusvõimet, et aimata, kui ebamugav tunne võib olla sellel, kel on kõri läbi lõigatud ja kes upub omaenese verre või lämbub või… Oi ei.

Kaur tõlkis blondiinile, mis pildil on: «Mingi sünnipäevamõrvariks nimetatud tüüp on tegutsema hakanud… Mendid panid talle sellise… khmm… tööpealkirja. Türisalu panga äärelt leiti neljas ohver… Mõrtsukas ei lükanud totsi pangalt alla, näed, kõri lõikas hoopis läbi. Juba neljanda kõri… Ja politsei, kurat, on muidugi seni asja varjanud… Need suud ja kõrid oleksid võinud midagi palju kasulikumat teha kui surnud olla, raisk… Kuule, sina sobiksid ju ideaalselt tema järgmiseks ohvriks… Vaata, pilt on täpselt sinu moodi – siin on öeldud ka, et ta otsib naisi, kes on blondid, ilusad, sihvakad.»