Читать книгу Ohtlik lend. Teatrifantoom - Mihkel Ulman - Страница 5

Sellistes magalarajoonides nagu Mustamäe ja Paalalinn, Annelinn ja Mai linnaosa on hommikuti tuhandeid neid, kes sureksid ära, kui kohe lõuatäit peale ei saa. Nagu utiilnäitleja Rudolf, kes oligi suuresti juba ära surnud. Aga seal leidub ka tuhandeid neid, kes kedagi ootavad. Öösel koju tulemata jäänud abikaasat – oo ränka rõõmu… Hilja peale jäänud teismelisi, kes peavad otse olengult nüüd kooli minema. Ajalehti värskete uudistega – vanurid ju neid internetist ei ime.

Näitlejanna Ada seisis ühe kõige tavalisema viiekordse kortermaja ees. Teate küll neid kesklinnapoolsemaid soliidse krohviga ristkülikuid, kus on juba mitukümmend aastat sünnitud-surdud, armastatud-vihatud. Tunnetest ja sündmustest tiined majad. Ehkki praegusel kellaajal hakkas nende ees ja sees vaikseks jääma – kõik olid juba tööle ja kooli ära läinud. Öökodude saatus.

Ada oli noor naine – värvikast elust, grimmist ja sagedasest tipsutamisest tingituna küll pisut vanemate näojoontega, ent siiski vaieldamatult kena. Tema välimusega oli kõik absoluutselt õigesti, mitte huvitav või nunnu. Klassika. Lihtne, ehkki suhteliselt odav klassika. Näojoonte poolest võinuks ta olla ka hinnaline issanda meistriteos, kuid tema olekus, miimikas ja liigutustes oli see tabamatu miski, mis tegi ta soodushinnaga taieseks. Mis seal salata, see puuduv miski tingis ka tema suhete kiire purunemise. Need kestsid üks öö, üks hooaeg, üks laps – ja oligi kõik. Sest ka suhetega oli kõik õigesti. Sõnad ja kehaosad, laused ja liigutused. Ainult see miski oli puudu, mis oleks asjad kestma ja kehtima väärindanud.

Praegu ootas Ada miljonitest käepuudutustest paksuks pistetud paraadnaukse ees kedagi kärsitult. Vaatas kella. Kuidas teisiti. Vaatas silmanurgast majaaknaid – ega keegi ei näe, et teda on siia sedamoodi ootama jäetud, näitleja ikkagi… Piilus kotisangade vahelt tekstiraamatusse – jumal hoidku, kui keegi näeb teda osaraamatust lauseid tuupimas, nagu kooliplika. Näitlejanna ju… Ta oli veerand tunni pärast teatris algava proovi pärast topeltnärvis. Teda oli sellesse rolli sisse hakatud sulatama hiljem kui teisi. Tükk oli peaaegu lavaküps. Kui säärane asi kunagi küps või lavavääriline olla saab, räägiti kuluaarides ja garderoobides. Ah, mis – Ada-sugune lihtne ja ehtne naine niisuguste asjade pärast ei muretsenud. Ta muretses hoopis pikantse kolmnurga pärast, mis tänases proovis tekkida tõotas. See võis ühe teatava vaikse vihkamise ja hõõgumise uuesti nugade peale ajada.

Just siis, kui Ada mõtles helistada – sinder küll, telefoniarved olid nagunii päratud, ehkki ta piiras enda meelest küll iga sekundit, mil telefoniga rääkis –, keeras Jaanuse väike punane põrnikas vihinal tema nina ette. Miks pidi Jussi isal selline auto olema? Jaanus Loor, teatri valgustusmeister, ronis ringutades rooli tagant välja ning tekitas Adas kõiki tundeid, mida üks endine mees tekitada saab. Arvestades sellega, et eksid Jaanus ja Ada pidid iga päev proovides ja etendustel kohtuma, polnud see tekkiv tunnetekera just väike. Seda enam, et ega nad neid Päris Asju räägitud ei saanud. Ei osanud nad suud rääkimiseks kasutada enne ametlikke instantse, ammugi mitte. Pärast inetuvõitu lahutusega kaasnenud instantse oli kunagine või näiline armastus – Adal oli ju see miski suhetes reeglina puudu – asendunud ehtsa vihkamisega. Nüüd pidi üks päevast päeva prožektoritega lavalt välja valgustama seda, mida teine näitab, kuid sellisele valgustajale, arvatagi, näidata ei taha.

Praegu tahtis ta selle hilinemise eest näidata küll. Uut ja vana. Jaanus aitas näiliselt rahumeeli auto tagaistmelt välja nende viieaastase poja. Ada oli ennast tavalisest veel vihasemaks oodanud. Mitte sedamoodi nagu Saint-Exupéry «Väikeses printsis», kus rebane ütleb lapsele, et ta tahab täpselt teada, millal teda oodata – muidu ta on selleks ajaks väikese printsi juba ära oodanud, kui too tuleb. See oli armastusega ootamise lugu. Meil siin oli käsil vihates ootamise juhtum, nii et näitlejanna oli otsekui helendav kera okastraati. Okastega – ja voolu all ka veel.

Ada sisistas poolihääli (naabrid!): «Miks sul nii kaua läks?»

Jaanus oleks võinud toredale tüdrukule vastu sisistada, kui palju öid oli ta nende kooselu ajal teda oodanud – ja tema oli ikka pärast etendusi kuhugi City või Miraaži põhjatusse kurku kadunud, ei-teakellega ei-tea-mida teinud –, nii et unetult maha oodatud öödele lisandusid kahjurõõmsalt kaastundlikud kolleegide pilgud. Antud juhul oli tegemist isaga, kellele oli iga minut koos pojaga kallis. Ja see isa pomises kogu tunnetespektrit täistallaga maha surudes summutatult (naabrid!): «Iga veerand tunni pärast ei tasu iriseda.»

Ada, kes pehmelt öeldes polnud enam ammu Jaanusele ei arvamusliider ega ka mitte lähedane inimene, vingus: «Pea meeles – see on viimane kord, kui sa nii teed!»

Naeruväärne ja alandav.

Mees oleks tahtnud selle kergemeelse ja rumala lehtsaba lihtsalt persse saata, aga esiteks naabrid ning teiseks Jussike, kes segas õigel hetkel vahele: «Aga issi ostis mulle uue auto. Näe, nii-nii suure!»

Jussikese käed püüdsid selle õhukaarega otsekui oma lootusetult laialipõrganud vanemaid universumis uuesti kokku tuua.

Lootusetu.

Adas kihvatas – neetud vänt minevikust püüdis poissi nii lihtsa trikiga enda poole osta!? – ja ta nõudis nagu omandikirest särtsuv laadanaine: «Ja kus ta siis on?»

Juss teatas rõõmsalt: «Selle ma jätsin issi juurde. Kui ma sinna tagasi lähen, siis see ootab mind ees. Loogiline.»

Muidugi loogiline. Kuradi tõbras.

Ada teadis suurepäraselt, et ta ise pole just maailma parim ema. Pojake oli väikesest peale liiga palju tülisid ja pohmakas emmet, hoidjatädisid ja emmetasendavaid-multikaid näinud, et teda kunagi üldse inglina näha. Nüüd veel sellised labased äraostmispüüded. Ada jõllitas endist meest solvunult.

«Nii pole aus,» kurtis naine siiralt.

Ees oli see neetud pikantse kolmnurgaga proov. Jaanus teadis suurepäraselt, et Adal oli ka muid vastikuid probleeme. Rahalisi näiteks. Ja veel milliseid… Kellel neid muidugi tänapäeval poleks. Ja siis ta paneb teda sedamoodi ootama, näitab ennast temast paremana, ostab lapse ära…

Jaanusel polnud tegelikult tarvis end paremana näidata: ta oli distsiplineeritud ja drillitud mees, kes napsi ei võtnud, naistes ei käinud – tema ainus puudus, mille tõttu nad laialigi läksid, oli pisiasi, et ta oli ära-olnud-mees. Kui suhtes puudub see miski, ei arene ega süvene armastus – armumine kulub tüdimuseks. Ja mingeid väljavaateid pole. Palun järgmine!

Jaanus ohkas alistunult: «Ära tee igast asjast probleemi!»

Ada turtsus ja põrkas oma kaunitel jalgadel spontaanselt üles-alla.

Jaanus istus autosse ja hakkas ära sõitma.

Neetud elu. Mees teadis, et Ada kiirustab oma kannatamatul ja rabedal moel Jussikese selleks oma hinnalisse korterisse, et hoidjatädi ta üle võtaks. Hoidjatädi keetis ja koristas, triikis ja hoidis kodu – lihtsalt niisama, inimlikust soojusest, ilma et Ada talle selle eest maksta oleks suutnud. Ada ise aga oli päeval proovis, õhtul etendusel ja öösel pagan-teabkus. Miski ei muutu. Ainult hullemaks läheb.

Jaanus võttis kogu oma optimismi kokku, tänas taevast, et selline helge hoidjatädi olemas on, lehvitas pojale ja Jussike lehvitas vastu. Ada oli vastumeelsusest tumm ja üdini morn.

Seda enam, et ta oli oma lihtsuse ja kergemeelsuse juures siiski ka ürgarukas olend ning teadis, et on Jaanusele julmalt liiga teinud. Inertsist ja iseenesest. Ta oli püüdnud kohtu ja ekspertide abiga Jaanuselt võimalikult palju alimente välja väänata, et oma finantsilist suluseisu veidigi lahendada. Ta oli kasutanud last relvana – polnud poega ja isa kokku lubanud, kui isa ei käitu nii, nagu ema tahab.

Selle julma tingimise käigus olid sõnad isa ja ema