Читать книгу Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I. - Mihkel Vasar - Страница 2
I
ОглавлениеTa jälgis vihma trummeldamist keldribaari madalal aknal. Tugevaid lööke, kui tuul peksis piisku vastu klaasi – nagu tuumaplahvatuse lööklaine vastu hooneid. Taustaks vaid harv liiklus. Aeg-ajalt mööduvad jalad ja rattad, mis kas tähelepanematusest või sihilikult vett klaasile paiskasid otsekui lained laeva veeliinil illuminaatorite taga.
Rahu ja vaikuse idüll, kohati lõhkus seda vaikne kiire jazz’irütm, muusika, mida kuulas turske nooruk üksikus lauas baarinurgas. Nii eemal istuva nooruki välimus kui muusikamaitse meenutasid talle üht tuttavat.. koolikaaslast.
Järgmiseks tõmbas tema tähelepanu vali naer kaugemal asuvas lauas, mille ääres väike seltskond häirivalt hääleka vestluse saatel õlut jõi. Üle muidu tühja baari kaikusid jutukatked huvitavatest juhtumistest mõnes eksootilisemas maailmanurgas. Ta ei vaevunud keskenduma, see ei olnud oluline. See moodustas vaid tausta teda valdavale idüllile.
Ta nihutas tuhatoosi mööda kulunud lakikihiga musta letti, sigaretid tundusid täna eriti head. See häiris teda. Võime nautida sigarettide rutiini näitas, et midagi oli valesti. Kuupäev? Pigem mitte. Pigem midagi muud, millele ei saanud sõrme peale panna.
Või siiski sai? Ta muigas, vaadates enda ees letil sibavat oranži karvaga hiirt. Asjaolu, et keegi hiire kohalolekule ja mööda letti pendeldamisele tähelepanu ei pööranud, ütles talle kõik. See oli Põhjus, kes tema ees letil sibas, nüüd juba vihaselt, üritades saba tema sõrme alt kätte saada.
See kinnitas talle, et oli eriline õhtu: täna lihtsalt pidi midagi juhtuma, miski tema sisemuses lausa nõudis, et midagi juhtuks. Ta lasi Põhjuse lahti ja vaatas, kuidas see lauaga sama värvi omandas ja siis oma piirjooned hajutas. Põhjus.. hoiatav märk, et ajukeemias ei olnud kõik päris korras.
Ta kustutas lõpuni jõudva sigareti, veel viimane nire hallikat suitsu tõusmas mustast, tundmatu logo jäänusega tuhatoosist käkras konide keskelt. Ebamäärane kaubamärk nii pakil kui sigarettidel, mainimata üldse kirillitsas maksumärke. Hetkel piisas. Muu jaoks ei olnud ühelt poolt raha, ning teisalt.. polnud tahtmist, magusast toorest teravusest piisas.
Ta jälgis baarimeest, kes juba mitmendat korda niiske heleda rätikuga tühja letti pühkis, justkui lootes oma baari sellega oluliselt populaarsemaks ja kaubanduslikumaks teha.. või oli see vaid ettekääne, et ühel jutukal seltskonnal oma klientuurist teravamalt silma peal hoida? Muidu jalutas mõni jälle tema õlleklaasidega minema, nagu viimasel ajal kombeks oli.
Samas. Samas polnud tal viimasel ajal tihti isegi salasigarettide jaoks raha, hoolimata sellest, et käive oli meeletu. Osta, lahjendada, müüa ja siis rikkuda ainsat reeglit: tarbida omaenese kaupa. Halb endale, halb ärile. Ta ohkas mõtlikult, isegi kõrvalotsadest tulnud kopikas läks.. heategevuseks? Jah, heategevuseks. Naeratas korraks, kuskil pidid olema kujutletavad jutumärgid. Ja kuskil oli täissaav mõõt.
Peegel tema vastas hõreda alkoholiriiuli tagaseinas.. peegelpilt, mida ta kohemaid ei suutnud ära tunda. Kahvatuhall nahk, mustad silmaalused ja silmalaud. Selle kuradi naha tõttu oli ema teda vanaema nõudmisel kaheksa aastat vedanud erinevate arstide juurde, kes sundisid teda võtma tablette ja taluma süste, mis muutsid naha ainult valgemaks ja päikesele tundlikumaks, kuigi jutu järgi pidi toime olema vastupidine. Kulus aastaid, enne kui tema organism sellest saastast vabanes ja päikesevalgus enam ville ei tekitanud. Mõneks ajaks pani sellele arstide ja ravimikarpide virvarrile punkti üks loomaarst, avastades, et ta on albiino.. vähemalt osaliselt. Nulltase pigmenti, seega ka täiesti valged iirised.
Järgmine, inimestega tegelev arst, nõudis muidugi loomaarsti pead hõbekandikul ja nime avaliku häbiposti jaoks. Seda põhjustel, mida ta suutis varakult pooleli jäänud hariduskäiguga lapsevanemale elegantse lihtsusega seletada. Albiinodel on kahvatuhele nahk nagu sulgedeta linnul, heledad, peaaegu blondid juuksed ning nii mõnedki nägemisprobleemid, kaasa arvatud ülitundlikkus ereda valguse suhtes. Temal oli sellest nimekirjast vaid kahvatu nahk. Ning isegi see ei olnud õigel moel kahvatu, vaid rohkem koolnukarva kui tervislikult roosatav.
Ta naeratas ja jõi oma õlle lõpuni. Mõelda vaid, kaheksa aastat ja kümneid arste ja siis tuli mingi kuradi loomaarst ja.. Äkitselt tärkas temas taas isu põletuse järele, mida pakkus vaid kange etanoolilahus.
Mixed.. human. Y’know „mixed”, the thing doctor puts down in the papers, when even he doesn’t know what the fuck you have. Ta ei suutnud enam meenutada, kust ta oli selle mõtte üles korjanud. Milliselt peolt, kelle arvutist ja millisest.. filmist või esinemisest. Vahet polnud, sobis siiski suurepäraselt mineviku peegelpilti kokku võtma.
Kuidas ikka kirjeldada väikest, kahvatu naha ja pikkade, Harju keskmisele vastavate roojavärvi pruunide juustega neidu, kelle silmaiirised läksid aasta-aastalt aina heledamaks? Rääkimata – ta libistas keelega üle hammaste.. kihvadest. Väikest, ta naeratas endamisi, siis veel väikest neidu.
Tema huultes oli kokku neli rõngast, kaks all ja kaks ülal. Meigi järele polnud ta veel vajadust tundnud ning viimasel ajal tungis selle puudumine aina enam ja enam esile. Mingis vanuses ei olnud enam aktsepteeritav, kui tütarlapse näos olid armid, haavad ja sinikad. Kui kõike varjata oli järsku norm.. Ta surus küüned valusalt peopesanahka, polnud lihtsalt piisavalt kanget vandesõna.
Värv tema silmade ümber ei olnud mitte meik, vaid sõjaväe maskeerimiskreem. Üks naabrivanamees oli parematele lahinguväljadele mobiliseeritud ja jätnud talle ja tema emale oma keldriboksi, milles leidus lademetes militaarvarustust. Samas, ega kabelivalvur poleks teda kogu selle butafooriaga väravast edasi lasknud ja ka hauakaevaja poleks kadunukest koos säärase varandusega matnud. Hui ta lihtsalt seepärast suuremat auku hakkaks kaevama, et üks sõjaveteran saaks viimsesse puhkepaika minna, kaasas kõik, mis ta väeosast pihta pani. Lõppude lõpuks olid ju kõik inimesed põikpäised – eriti kui teemaks usuasjad. Nõnda oli peaaegu alati lihtsam inimesele labidaga mööda lõusta tõmmata kui hakata lahtise haua serval vaidlema selle üle, kui väga surijal oma surmaunes raskekuulipildujat ja padrunilinte vaja läheb.
Ta tõmbas keelega üle suunurkadesse kinnitatud rõngaste. Customtöö, tavaliselt seda ei tehtud: liigselt võimalusi infektsiooniks, kuid pärast tunnipikkust vastastikust eraviisilist nüpeldamist, põletamist ja piinamist ning muid sadomaso asju, mille salvestised vastavate veebikogukondade saitidel kõrgeid kohti teenisid…oli tattoo-kunstnik valmis ka kõige keerukamaid ja ebatavalisemaid soove rahuldama. Naljakas ühelt poolt. Ja masendav teisalt. Inimesed olid värdjad. Või oli seda tema. Või kogu maailm. Lõpuks ju vahet ei olnud. Mitte miski ei muutunud.
Baarimees vaatas teda pooleldi kahtlustaval, kuid ka pooleldi äraootaval pilgul. See oli teatud mõttes märguanne talle: tõuse ja mine ära, kui rohkem tellida ei kavatse. Ta tõusiski, kaheksamillimeetrine raske teraskett tema tanksaabastel tekitas väga erilise kõlina. Mässituna ümber sääre, kaks suurt lahtiharutatud kirjaklambrit kumbagi ketti paigal hoidmas. Ning kett ruudulise, veidi alla põlve ulatuva seeliku servas. Paljast ihu polnud üldse näha, seelik ja kõrge säärega saapad varjasid selle täielikult. Ja kui ei olekski varjanud, siis oleksid inimesed näinud rebenenud ning auklikke musti sukki. Samuti rohkem stiil kui paratamatus.
Ta toetas käe lauale ja tõusis. Laua kohal ebamäärases poosis kummargil, heitis ta veel viimase pilgu oma peegelpildile. Süstlanõelad kulmunurkadesse juukseid piirama torgatud. Tema pikki musti juukseid, mille peal sai peaaegu istuda.. Ta muigas, mitte päris musti, silmade kõrgusel väike riba punast ning sealt ülespoole juba tumepruun. Peegelpildi juuksed vajusid kõrvale ja paljastasid kõrvad, see andis neiule trolliliku ilme, kuna kummaski kõrvas oli kolm suurt auku, igas üks rõngas. Ta sulges silmad ja ajas end sirgu.
Vana must nahkne USA pommitajatagi vajus tema kehal oma tavapärasesse asendisse. Väidetavalt oli isa selle paar aastat pärast lahkumist Rootsist saatnud. Ta tõmbas tühja parema varruka välja. Ta kuulis, kuidas uks selja taga kellukese tilisedes taas kinni vajus.
See on hea baar. „Sõrme urgas”. Sõrme urgas on teatavasti puts, aga see selleks. Baari headus seisnes selles, et baarimeest ei huvitanud, kui vana oli klient, peaasi, et ostis. Samas ei kohanud siin ka tatise ninaga kaheteistaastasi, kes Hurtasid letile lüües oma esimest viina tellida kogelesid. See oli veidi teistsugune koht. Igal juhul oli see tõeliselt tänuväärne. Selliseid kohti oli viimastel aastatel hoogsalt vähemaks jäänud.
„Sõrme urkal” oli siinkohal aga ka hoopis teistsugune tähendus.
Seda enam, et baar oli tegelikult geneeriline toode, nimeta „24h restoran-baar”, millel kindlasti oli veel mingi küürakas ärinimi. Kohta kutsuti nii selle omaniku pärast, kellele „Sõrm” soovimatu hüüdnimena kiirelt külge oli kleepunud.
Käisid jutud, et oma lapsepõlve oli ta sõjajärgsetel aastatel veetnud lastekodus. Ning kuskilt oli tal sel sügaval Stalini-ajal õnnestunud ära õppida keskmise sõrme näitamine. Vanematele lastekodupoistele väikese Sõrme pidev sõrmenäitamine ei meeldinud ja nad tutvustasid poisile paberigiljotiini ning viskasid sõrme koos söega ahju. See ei muutnud inimese harjumust keskmist sõrme näidata, ning kuna žesti tähendus oli muutunud, siis muutus „sõrm” veel enam näidatavaks. Nüüdsel ajal pigem neilesamadele nolkidele, kelle tagumik polnud valmis maksma suuga lubatud tasu. Ei tavapärases ega ka pedofiilidele tuttavas mõttes.
Ta pöördus ümber ja heitis juukseid näolt kõrvale, tagasi nõelte taha kulmudes.
„Lahkud juba?” uuris tuttav hääl, mida ta ei suutnud veel isikuga seostada, „arvasingi, et su siit leian.”
„Kristi,” taipas ta järsku, tõstis pilgu ja jäi silmitsema enda ees seisvat hapra kehaehitusega saledat neidu. Pikka kasvu, meeter seitsmekümne viie alla. Peenike kael ja selle otsas häirivalt väike pea, tumeblondid juuksed taha hobusesabasse tõmmatud, muist varjatud sallist, mis näis toestavat kõike õlgadest ülespoole jäävat. Riietus tegi teda veel kõhnemaks.
„Mis toimub, Kari?” uuris neiu, nööpides lahti oma mantlit, mis nagu valatult tema kehakuju rõhutas ja puusadest allpool moodustas huvitava kombinatsiooni mustade teksade ja tanksaabastega.
„Sul raha on?” küsis pommitajatagiga neiu, asudes rõivatükki taas seljast võtma, „õlle jaoks?”
„Juba otsas?” päris Kristi, saades vastu vaid hädise naeratuse, „kui sul suitsu on, siis küll.”
„Positiivne,” ta tunnetas oma rõõmutut, apaatset häält.
Kari tõmbas tagi eest lahti, lükkas selle paremalt õlalt maha ja sikutas siis vasaku käe varrukast välja, viimast suuga kinni hoides. Pani jope baaripukile, asus taskuid läbi kobama. Tavapärane ebameeldiv tegevus, eriti ühe käega, sest kui tema sõrmed leidsidki sigaretipaki piirjooned, siis üldjuhul oli see kuskil sügavas taskus väga mitme kanga- ja voodrikihi taga.
Asetas siiski võidukalt paki letile, lükkas juukseid tagasi nõelte taha, lappas jaki taas pukile ja istus selle peale.
„Ma ei väsi kordamast,” lausus Kristi tähendusrikkalt, võttis sigareti ja süütas välgumihkli, „kui geniaalne idee oli need nõelad juuste piiramiseks kasutusele võtta.”
„Kui see on geniaalne,” Kari silmitses kaht suurt kuldse kesvamärjukesega kannu, mis lähenesid, „miks siis sina pole seda kasutusele võtnud? Või keegi teine?”
„See geniaalsus on hullumeelne,” naeratas Kristi.
„Arvasingi, et midagi sinna kanti.”
„Ma ei ütle, et see paha on. Lihtsalt normaalne inimene nii siiski ei teeks ja sellistel radadel ei mõtleks.” Kristi võttis õlut. „Enivei, mis su viiesajastest sai? Alles sa lehvitasid nendega endale tuult? Kõik veeni?”
„Veeni, kopsu, ninna,” ohkas Kari, „üldse mitte minu omadesse.. kusjuures. Ning muist läks ettemaksuks ühele tüübile, kes harrastab võlgnike ja hilinejate kehaosade murdmist sepavasara ja metallvarbadega. Miks Angela üldse temaga tegemist soovib teha, jääb mulle arusaamatuks.”
„Mulle jääb arusaamatuks, miks te üldse sellesse asja sisenesite?” uuris Kristi. Ta vaatas peaaegu tühjas baaris ringi, enne kui asus asju nende õigete nimedega nimetama. „Narkoäri? Ema ja tütar? Tulirelvadeta? Ausalt öelda ei uskunud ma algul, et sa üldse sellega seotud olid ja seotud olla tahtsid. Mulle ei meeldiks olla osaline äris, kus juhuvõlgnik saab keset pimedat ööd kuuli pähe ning kedagi karistada või kinni võtta ei ole.”
„Mulle ei meeldi tulirelvad,” lausus Kari mõtlikult, „seda esiteks. Teiseks, sa tead küll, miks ma sellesse sisenesin. See on sama põhjus, miks ma kõiksugu kontsertidel tüli norisin, miks ma tänaval tüli norin. Sest see on huvitav. Konflikt on huvitav, surmaoht on huvitav, mõistad?” Kari tunnetas kummalist naeratust oma näole kerkimas. „Seista teise inimesega vastamisi, te mõlemad valmis nii tapma kui hukkuma. Kummalgi kasutamisvalmis terve hulk lihasmäluks kujunenud liigutusi, millest igaüks on ühelt poolt loodud tekitama maksimaalselt kahju ning teisalt jätab mingisuguse osa ründajast ja tema ründest kaitseta.
Ühtedest liigutustest kasvavad välja järgmised, osalt harjumuse, osalt tõenäosuse ning efektiivsuse baasil. Terve rida positiivseid ja negatiivseid tõenäosusi, mis moodustavad käikude „puu”. Erinevad koolkonnad, tehnikad ja süsteemid, et raiuda läbi kõigest, mida vastane ette võtab ja ta lõpuks mänguplatsilt välja tõugata. Ja siis mõistmine, et tegelikult ei olegi asi liigutustes, asi on tähelepanus, perspektiivis. Võimes seda piisavalt kiiresti vaheldada ühe liigutuse jälgimiselt kogu mängulaua jälgimisele. Miljonid leheküljed teooriat ja tuhanded aastad praktikat nagu males või tantsimises. Ning mina kõige selle keskel tegutsemas, nagu see oleks minu jaoks kõige loomulikum asi maailmas. Nagu ma elaksin vaid siis, kui parasjagu võitlen.”
„Oled lõpetanud?” uuris Kristi lõbusalt. „Soovid sigaretti?”
„Käi putsi.”
„Kui sa ei oleks oma kätt kaotanud,” jätkas Kristi, „siis sa oleksid vist praegu juba teel eriväelase karjääri poole?”
„Väga võimalik,” nentis Kari, „kuid võimalik ka, et see on vaid aeglane viis millekski saada, ja tegelikult oleksin ma täpselt siin, kus olen. Või veidi kõrgemal, kuskil kuritegelikus organisatsioonis, olles ühteaegu silmailu ja…” ta naeratas, paljastades kihvad, „surmailu.”
„Seda on kurb kuulda.”
„Kuid nagu ma ütlesin,” ta süütas sigareti ja jäi korraks letil lebavat avatud pakki silmitsema, veel kuus järel, „see on igavaks muutunud, ma tahan välja, ma tahan midagi muud kui pimedates majanurkades, mahajäetud kvartalites ja raudteeviaduktide all toimuvaid tehinguid autotulede valges. Ja kuna ei ole erilist lootust organisatsioonis ülespoole liikuda, siis on parem lahkuda.”
„Kas sel tüübil mitte ei olnud mingit kagebiitlikku mentaliteeti töötajate osas?” uuris Kristi, „et tema teenistusest lahkutakse vaid jalad ees või tema enese peaga?”
„Teatud tasemest alates,” nentis Kari. „Tal on mingi eriti idiootne nägemus oma organisatsiooni struktuurist. Nagu mingist esoteerilisest ühendusest, mis koosneb ringidest ja loožidest. Aga juhutöötajatega või nendega, kellega peab kokku puutuma vaid selleks, et näidata neile, mis saab, kui teda reeta? Kahtlen. Ma arvan, et ta üritab endale luua mingit Keyser Söze stiilis aurat.”
„Kui sa selle nii sõnastad, siis kõlab jah rumalalt,” nõustus Kristi.
„Mitte et see ei oleks tal õnnestunud,” naeratas Kari. „Väga edukalt õnnestus, tuleb välja..”
„Häiriv,” tulesõõr neiu sigaretil liikus mitme millimeetri jagu edasi, „ja sinu kõrvaltöö?”
„Eesti mõistes üliedukate viiekümnendates meeste jalaga munadesse peksmine ja harjavarrega pärakusse kütmine ei ole just eriline töö.”
„Sa ei naudi seda, see nõuab head füüsilist ettevalmistust ja kõva vaeva.. kõlab nagu töö,” irvitas Kristi, „sa ei ole sellest vist em…” ta sai veel sõnasabast kinni, „..Angelale rääkinud?”
„Tahaks uskuda, et see on mu trumpkaart antud hetkel. Kui ta ei peaks minu ettepanekuga nõustuma, siis ta saab teada, kust tema narkoraha on tulnud – mitte üldsegi varastamisest, nagu ta seni on arvanud.”
„Nagu sa oleks eriline varas.”
„Kas röövimine või röövmõrv või üldse mitte midagi,” naeratas Kari oma loomalikku naeratust.
„Eeejjaah,” venitas Kristi kahtlevalt, rüüpas õlut. „Täna on pidu, kas tead?”
„Ma arvan, et täna on päris mitu pidu. Igal ajal on päris mitu pidu. Kes seekord on? Esimene vabatahtlik Soome ehitusmalev? Iiri kanakitkujad? Striitreisserid? Narkarid Mustamäel? Kari üliõpilasi?”
„Sa ei pea nii negatiivne olema,” Kristi jäi mõneks hetkeks solvunult vait, „kuid üliõpilased, Tartus, meditsiiniüliõpilased.”
„Hea, siis meil on ühine tee,” lausus Kari, „ma saan Põlvasse, mingi kohalik mängida mitteoskav punt üritab seal musta metalli keevitada.”
„Tartus on sama asi,” vastas neiu, „teevad seal midagi ühes renoveerimisele minevas haiglas või raviasutuses või mis iganes see neil seal on.”
„Meditsiinitudengid pimedas metsas rauda raiumas?” küsis Kari naeratades, libistas kätt mööda tühja paremat külge, tunnetas kanga all kahjustatud, tundetut.. nahk oli vaid tinglik nimetus… „seda tahaks isegi näha. Kuidas sul transpordiga on? Buss?”
„Auto, paar tuttava tuttavat lähevad Tallinnast üheksa ajal.”
„See ei jäta meile palju aega,” tähendas Kari, „selle pärast sa mind üles otsisidki? Et uurida, kas ma tulen või mitte.”
„Kuidas sul kooliga on?” uuris Kristi, ignoreerides neiu tähelepanekut.
„Kuidas sul kooliga on?” küsis Kari kiirelt vastu, „oled otsustanud midagi?”
„Olen mõelnud, olen vaadanud,” tähendas Kristi mõtlikult, „tööd peab ka tegema. Pärast seda kevadist trikki ei anna ema mulle enam raha. Kodust küll välja ei löönud veel. Võib-olla sinu külaskäik aitas.”
„Oli tore abiks olla,” nentis Kari, „kui aus olla, siis ma ka ei sooviks ilmuda tütre põhikooli lõpetamisele ja avastada, et selles koolis ei ole ta juba aastaid käinud.”
„Kuid siiski koolis käinud,” tähendas Kristi võidurõõmsalt.
„Siiski,” osatas Kari, „praegu on november, siin pole midagi enam vaadata või otsustada. Täiskasvanute gümnaasiumisse, ega muud üle ei jää. Asjaolu, et sa vene keelt mõistad, aitaks muidugi tööd leida, kuid siiski.. ülikoolikraad oleks veidi parem abivahend.”
„Mida sina ka tead,” lausus Kristi, polnud võimalik aru saada, kas tõsiselt või mitte.
„Seda ka,” nõustus Kari, „ma ei ole eriline ekspert, kuid ma tean, mida ma tahan kuni surmani teha.”
„Surmani?” küsis Kristi tõsiselt, „sa ei taha ometi öelda, et sa oled suremas?”
„Sa ei mõista,” vastas Kari rõõmutu, kuiva naeratuse saatel, „me kõik oleme suremas, eriti selle elustiiliga. Veen, kops, nina, aju, maks. Lihasuretamine kõige ehtsamal kujul. Ma tean, et ma ei pääse sellest, et lõpuks see mu neelab, ma ei võitle sellele vastu, kuid ma tean, et ma pigem kõditan selle allakäigu jooksul ka mõistust, kui et mädanen kuskil köögiviljana.”
„See on…” Kristi vaikis korraks, kuulatades telefoni, mis kuskil leti all helises, „väga must nägemus.”
„See on realistlik nägemus. Omaks võetud nägemus. Ma imestan, et mul tegelikult üldse mingi nägemus on. Miski on seal veel elus.” Ta koputas sõrmedega oma laubale.
„Sinule.” Karile üpris ootamatult seisatas Sõrm tema ees, ulatades talle telefonitoru.
„Panid midagi õlle sisse?” uuris Kari, kaheldes hetkeks reaalsuses ja oma tähelepanuväljas üldiselt. Põhjus ei ilmunud tagasi letile. Hea märk seegi.
„Ei,” vastasid nii Kristi kui Sõrm korraga. Neiu naeratas selle kokkusattumuse peale, mees maigutas vaid pahaselt suud.
„Okei,” venitas Kari, ta võttis telefonitoru.
„Kas ma räägin Kari Piiteriga?” uuris kindlameelne hääl telefonis.
„Jah. Seoses?”
„Kas teil on võimalik lähemate tundide jooksul oma.. teenuseid osutada?”
„Kas te ei ole teadlik, et ma töötan vaid 72-tunnise etteteatamisega?” uuris Kari tüdinult.
„Ma maksan topelt,” lausus hääl telefonis.
„Olete kindel?” päris Kari. „Kümme?”
„Kümme.”
„Jääb ära.”
Kari maigutas suud, huvitavas koguses värdjaid leidus ikka Eestimaal.
„Viisteist!” hüüatas hääl.
„Andke Nõelale teada või helistage mulle siis, kui olete valmis reeglite järgi kokku leppima,” lausus Kari ja langetas telefoni.
„Ma eeldan, et sa oled täna õhtuks veel vaba?” küsis Kristi. Ta vaatas, kuidas Kari tõusis, tagi selga ajas ja siis õllekannu ühe hooga tühjendas.
„Viisteist,” lausus ta mõtlikult, tõstis paremalt poolt tagi õlale, tõmbas juuksed selja ja jaki vahelt välja.
„Viisteist?” päris Kristi.
„Viisteist tuhat krooni,” lausus Kari, „lähme?”
„Viisteist tuhat!?” küsis Kristi, „ja sa ütlesid ei!?”
„Reeglid on reeglid,” tähendas Kari, „ja inimene, kes on nii palju nõus maksma, ei pea mitte saama, mida ta tahab. Pettumus võib olla suur. Lisaks ei ole viisteist tuhat minu käibe juures kuigi suur summa. Vajalik? Seda küll, kuid mitte suur.”
„Sa oled masendav, Kari,” ohkas Kristi.
„Ma tean. See ise on muidugi veel masendavam.”
„Ma ei saa aru. Viisteist tuhat krooni. Mida nad sinuga teevad, panevad kolmekesi?”
„Ei.” Kari tunnetas muiet, mida ta ei suutnud alla suruda. Nad astusid keldribaarist välja vihma kätte. Kristi tõmbas endale kaabu pähe, enne kui varjualuse kaitsest loobus.
„Võtad suhu? Vittu? Perse?”
„Ei,” jätkas Kari irvitamist, „see on üks reeglitest, et ei võta. Ning tavataks ei ole viisteist, vaid viis.”
„Ikkagi.”
„Ühekäeline, keskmise mehega sama kasvu neiu, kelle keha on arme täis. Mõni tahab saada kinni seotud ja piitsutatud ja pärast dildoga perse pandud. Teine tahab ise peksta, kolmas tahab, et sa teda jalaga keradesse peksaksid. Mõni kannab naistepesu, mõni tahab lisaks sellele veel aluspesu nuusutada. Üks maksis kummalisel kombel taksi ära puhtalt selle eest, et sai endasuuruse naisega kakelda. Teda näkku peksta ja ise ka tappa saada. Ja siis tema nähes pihku lüüa. Ja see oli kusjuures korraliku ja terve kehaga noor mees.”
„Nii et puuduv käsi, armistunud keha, pikad juuksed, meeter kaheksakümmend kolm pikkust, kahvatu nahk, võitlusvõime ja mis veel?”
„Alaealisus,” lisas Kari neiu loetelule sügava sarkasmiga, „ja oma osa on ka sellel, et ma ei avalda niinimetatud klientide nimesid ei teistele klientidele, politseile ega avalikkusele. See on vist isegi suur osa tasust. Neil kõigil on abikaasa, pere, lapsed. Korralik ja avalikkusele hästinähtav töökoht..”
„Löö või endal käsi maha,” nentis Kristi, „kuidas sa sellise töö peale üldse sattusid?”
„Nõel ei suutnud oma suumulku kinni hoida,” sõnas Kari, „lipsas rutiinse vestluse käigus välja et tal on uus tüüp ja ta on nüüd igakülgselt rahuldatud. Ja siis reetis usalduse piisavalt paksu rulli Carl Robertite eest. Seepärast ma ei olegi talle rohkem teenust osutanud, mitte mingisuguse raha eest.”
„Masendav.. ja imetlusväärne,” sõnas neiu, „Miks mitte viisteist?”
„Sest see ei ole põhitöö ja ma ei ole töönarkomaan,” sõnas Kari, „ja sina ning vaba aeg ja võimalus ise oma elu ja aega juhtida on olulisemad.”
„Sa ei tee seda raha pärast,” nentis Kristi, „see on väga eriline.”
„Ma teen seda raha pärast,” vastas Kari, „kuid ainult nii palju kui see on vajalik, ma ei naudi seda.”
„Nagu ma ennist ütlesin,” lausus teine neiu, „töö.”
„Käi vittu,” sõnas Kari mõtlikult, „kust su autoga kontakt meid peale võiks võtta?”
Kari silmitses taevast, tihe tume vihm aina langes. Selline, nagu talle meeldis: korralik paduvihm sõltumata aastaajast. Kohati paistsid pilveplaatide vahelt välgulöökide hajusad sähvatused. Piisad langesid talle näkku, juustesse, muutsid need raskeks ja läbimärjaks, tagi pidas enamuse kinni. Erakordselt. Või ei olnud see päris erakordne.. Küll aga oli novembrihämaruse vihm midagi erakordset.
See näitas, et õhutemperatuuriga oli midagi valesti, et kõik kohad linnas olid täis kahvatukollast muru või suisa mustavmudaseid välju. Et oleks pidanud olema talv, kaupluseakendel laiutava sita järgi jõuluhooaeg, kuid tegelikult.. Kari muigas, libistas keelega üle rõngaste ja kihvade, maitstes jahedat vihmavett.. Tegelikult oli jõuluvana purjus ja külmetunud, pidevast kokakoola joomisest suhkruhaige ja tema roostes autojuppidest kokkupandud saan liikus ka suuresti kõhutuule mõjul, kuna suuskade asemel oli saan hommikul olnud hoopis telliskividel. Ning suuskadel lükati tellimustööna minema hoopis tuliuut maasturimersut, mis piiri ääres kiiresti raha ja fentanüüli vastu vahetati.
Ta langetas pilgu, silmitsedes neidu, kes seisis tema kõrval purunenud klaaskatusega bussiootepaviljonis, neiu tume nahkne kaabu pidas kinni enamuse vihmast, juhtis selle selja taha ja laskis seal maha voolata, riideid puutumata.
Mis oligi olnud tema alternatiivplaan tänasega seoses? Õige, Kari ohkas, toetus vastu paviljoni karkassi. Minna koju, osta teel paar pudelit viina ning valmistuda osalt koolipäevaks, osalt sellele järgnevaks. Või leida Angela.. ema.. põrandalt maast omaenese okse seest. Surnuna, silmad pooleldi pahupidi ja klaasistunud.. või siis suus osalt kuivanud vaht.. või midagi muud võrreldavat. Miski, mis ei oleks teda mitte mingist aspektist üllatanud, mida ta oleks pidanud täiesti normaalseks, mida ta ootas iga kord, kui korterisse sisse astus.
Ja siis ilge jama seoses kiirabi, politsei ja muidugi ajakirjandusega, leida Õhtulehe järgmisest numbrist omaenese pilt.. masendav väljavaade. Pakkida ema surnukeha kilekotti ja mõnes mahajäetud kvartalis kuhugi kaaneta kanalisatsioonikaevu uputada tundus oluliselt parema ideena, kilekott ära, ja politsei saaks omaenese saba taga ajada. Liiatigi oli tõenäoline, et tema enda vägivalla- ja vägistamistunnustega laip leitakse just sellisest kohast. Ehk süstalgi veel leidmishetkel endiselt käsivarres.
Kari ohkas mõtlikult. Suvel oli olnud see hetk, kui ta avastas, et ta rohkem ei taha. Et ta ei soovi edasi loomastuda, otsida koos teiste püdelajudega süstlasse vett kohast, kust isegi koerad ei joonud, kus ainult kodutud vett lasid ja mõni eriline sileaju taarat pesi. Kuid see mõistmine ei olnud piisav, ta oli endiselt tegevuses, tal olid endiselt nõelad, endiselt süstlad, endiselt vajadus, küll vähenenud ja vähendatud, aga siiski. Fentanüül tegi neurokeemilise tasakaaluga sama puhta töö kui korralik lahusti nitrolakiga.
Ta silmitses eemalt lähenevaid tulesid, mis rohkem hõõglampe kui halogeene meenutasid. Nende ees peatus kägistatud summuti plärina saatel vana Opel. See, mida Kadetiks sõimati ja mis oli iidvana juba siis, kui mingi vaene idioot selle endale taasiseseisvumise alguses esimese Lääne autona ostis.
„Kes need sinu tuttavad täpselt on?” uuris Kari teise poole pöördudes.
„Kas sa hindad inimesi auto järgi?” küsis Kristi naeratades, „ma ei arvanud, et sa hoolid.”
„Pigem kahtlustan,” tähendas Kari, „mitte et miski mind üllataks.”
Veerand sajandit vana Opel nelja inimest puu ümber mässimas ammugi mitte. See oli pigem kujutletav ja kindel asi, kui midagi juhtus valesti minema. „Midagi” algas lihtsast alkoholist või kanepist ja lõppes sõidu peal suhuvõtmisega.
Masina uksed vajusid lahti. Välja paistis vaid kaks paari hõivatud, määrdunud ja kulunud teksasid.
„Noh, tulge sisse!” Üle valju mootorimüra võis kuulda inimeste hääli ning tunda kehade ja hingeõhu lõhnu. „Las seelikuga tibin istub ette!”
„Tibin?” küsis Kari enda kõrval seisvalt neiult suud maigutades, „mida sa teinud oled?” Ta libistas keelega üle kihvade ja rõngaste.
„Lihtsalt ole rahulik. Me saame Tartusse.”
„Sa ei tunne mind vist eriti hästi,” nentis Kari, „ja ma jätsin mõõga koju.”
Ta istus autosse ja tõmbas ukse kinni, lääpa vajunud madal iste, millele kotilaadne tumeroheline kate peale tõmmatud, sellest hoolimata tunnetas ta tagumiku all teravaid vedruotsi. Vedas turvavöö peale, silmitsedes armatuurlauda ja kleepse sellel. Üksik pleekinud roheline vahtraleht tagurpidi klaasi all vedelemas.
„Ärge kartke, me ei ole vägistajad, me lihtsalt läheme Tartusse, viskame teid ka ära,” kõneles autojuht, sinakashallide silmadega kõige rohkem üheksateistaastane noormees, näol kohatine paaripäevane habe, ta silmitses Karit. „On ikka nii noorel tibinal palju ketti ja metalli! Ja kus käsi on?”
„Viljakuivatis,” vastas Kari, „kas see asi liigub ka?”
„Liigub küll,” masin võttis meeletu müra saatel kohalt, tunne, nagu oleksid nad kapoti all mootori külge seotud ja vibreerinuks koos sellega või.. arvestades seda, mis tema jalgade kõrvalt autopõrandalt iga mööduva tänavavalgustiga vilksatas.. sõna masendav hakkas oma võlu ja varjundit kaotama.
„Lähete Tartusse peole, jah?” uuris noormees tagaistmelt, Kari silmitsedes enda kõrval olevat inimest, kuidas selle pilk näis justkui tahtmatult liikuvat tema seelikule ja jalgadele.
„Jah,” vastas Kristi vaikselt, „mis siis?”
„Et meie ka,” jätkas tundmatu, kapuutsi ja tumedate päikeseprillidega noormees, kelle paksuna näivas näos olid ainsateks eraldusmärkideks kerge habe, mis puudus küll ühelt väikeselt armilt, ning kühmuline nina, mis nägi välja, nagu oleks seda vähemalt paar korda murtud, „ehk saame koos minna. Samale peole.”
„Ma ei usu, et me samale peole läheme,” sõnas Kristi, „te ei tundu seda tüüpi tegelastena.”
„Noo,” lausus nüüd juht, „tahate sama autoga Tartusse peole saada, aga ei taha samale peole minna? See ei ole ju viisakas.”
„Kristi?” lausus Kari pooleldi hoiatavalt.
„Taavi, kurat! Sa ju lubasid, et viid meid Tartusse ära?”
„Ja sina lubasid minuga peole tulla ja seal vaadata, mis saab. Nii et peole ei tule ja kätte ei anna, mis Tartust me siis räägime?” Noormees naeratas korraks, langetades siis taas pilgu Kari seelikule.
Masina kiirus hakkas järsku langema ning juhikohal istuv noormees libistas järsku käe Kari põlvele seeliku alla.
„Hoia oma käsi endale, kui soovid sellega veel käigukangi nuppu silitada,” sõnas Kari kindlal toonil.
„Vabandust,” tähendas noormees naeratades, „libises.”
„Kuule, ükskäsi!” võis tagaistmelt kuulda inimese häält, „mis su nimi on?”
„Kari.”
„Kari? Huvitav nimi. Kuule, kui sa nii määritud ja metalli täis oled, kuidas sa loodad meest leida?”
„Kes ütles, et ma loodan?” Ta vaikis korraks. „Või üldse tahan.”
„Või nii, ja mis see sul näos on? Pori?”
„Sõjaväe maskeerimiskreem.”
„Ah et sõjaväe.. nii et sulle meeldib sõjavägi? Ja relvad ja.. kord?”
„Võib nii öelda.” Kari vaikis korraks, mõtiskledes noormehe ühemõttelise hääletooni üle. „Kristi, kelle kaudu need su sõbrad on?”
„Me oleme Kristi ja Taaviga väga head sõbrad kohe.” Noormees tagaistmel tõmbas nimetatud neiu oma väite tõestuseks kohe enda haardesse, Kristi ei puigelnud vastu.
„Niisiis?”
„Nad ei olegi nii väga sõbrad, ma olin mingite sellidega väljas ja uurisin võimalust auto peale saada ja siis Taavi astus ligi, tutvustas end, väga viisakalt.. peaks mainima, ning lubas meid ära viia. Kust ma teadsin, et tal mingi tagamõte või ärarääkimise soov on.”
„Kuhu peole me üldse läheme? Taavi?” uuris Kari.
„Ah, on üks koht..”
„Sa ei mäleta jälle, jah?” uuris noormees tagaistmelt, „helista Veiksile ja küsi üle.”
„Mul ei ole kõneaega arvel, saad enda oma anda?”
„Okei,” telefon liikus tagant ette, „aga sina, Kari, jah? Sa oled siin selgelt intelligentsem tüdruk, teeme nii, et kui te peole ei tule, siis tehke veidi minetti ja lähme Tartus sõpradena lahku.”
„Misasja!?” uuris Kristi imestunult, rebides end noormehe käe alt lahti.
„Mis ma ütlesin,” lausus Kari naeratades.
„Et võtate meilt suhu ja saate Tartusse. Lihtne ju.”
„Ja kui me keeldume?”
„Taavi, pea auto kinni.” Nimetatu keeras auto teeservale. „Vaadake, peole te ei tule, nii et ma annan teile ühe võimaluse veel. Võtke suhu ja.. teil ei tule probleeme.”
„Paned meid tee kõrvale maha?” päris Kristi.
„Ei-he-he-hei,” naeris noormees, suunates siis tõsise pilgu Karile, kuigi kõneles teise neiuga, „see ei oleks teie jaoks probleem.”
„Mis siis oleks probleem?” uuris Kari.
„Kuule, Veiks,” alustas autojuht kõnet, „Taavi siin, kuule, kuskohas sul see pidu täpselt on? Ahah, selge, väga hea.”
„Probleem..? Noh.. mina saan kohe kindlasti, mida mina tahan. See, mida teie tahate või ei taha, muutub aga väheolulisest veel tühisemaks. Ma tean, et mul on paar tundi, et teid ära rääkida, kuid mul on pohmakas ja ma ei viitsi. Seega pakun ma heaga varianti, et vaid üks võtab suhu. Kui see teile ei sobi, siis ma enam heaga ei ürita ja võite kindlad olla, et suhuvõtuga ei pääse kumbki.”
„Kas piisab, kui üks meist suhu võtab?” uuris Kristi.
„Sina jah?” uuris noormees, silmitsedes neidu enda kõrval, „sorri, kuid pigem tema. Mult pole kunagi veel ühekäeline suhu võtnud.”
„Kui te mulle ühe telefonikõne lubate, siis võtab Kari suhu.”
„Kristi, palun lähme välja, meil oleks vaja rääkida?” ütles Kari.
„Hea meelega.” Neiu väljus autost, niisamuti ka tema kõrval istuv noormees.
„Ära proovigi ära joosta, me saame teid kätte!” lausus noormees, „ja siis anname esmalt peksa!”
„Kõlas, nagu meil oleks kokkuleppe juba olemas?” küsis Kari. Ta astus Kristile lähemale ja kummardus tema näo ligi. „Mis sul plaanis on?”
„Kari, mäletad meie häid vanu aegu kontsertidel?” küsis neiu. „Tee seda, mida oskad.” Ta naeratas tähendusrikkalt.
Ka Kari naeratas mõistvalt, paljastas kihvad ja libistas keelega üle huulte.
Ta astus neiust eemale, jäi noormeest silmitsema. „Olgu, võtan suhu, oled valmis?”
„Sa tahad siin, kohe praegu?” uuris päikeseprillidega tüüp, kahtlevalt ringi vaadates.
„Mulle ei meeldi eriliselt see idee,” nentis Kari, „kuid ma võtan sind sõnast, et probleeme ei tule, nii et teeme selle asja ära.”
„Okei,” noormehe nägu läks naerule, päikeseprillid jäid ette. Ta kõndis ümber auto ja tõmbas püksiluku lahti, sikutas peenise välja. „Tule näita, mida sa oskad. Ime lahti, libu.”
Kari astus inimesele lähemale, libistas oma käe tema käe peale, tõstis tema käe, asetades oma sõrmed ümber tema keskmise sõrme.
„Ma ei tahtnud seda autos teha, ma ei tahtnud seda talle autos teha, see võib ohtlik olla, juba eelmäng viib tähelepanu kõrvale, tipp aga.. kuidas ejakulatsioonihetkel kõik lihased kehas pingulduvad, hingamine peatub, inimene ei suuda liigutada.. see, mida mees suudab siis kogeda, on lähim naiste tunnetatavale orgasmile.”
„No lase käia!” julgustas inimene, „tee, mida kõige paremini oskad!”
„Okei.” Kari naeratas, paljastas kihvad, surus käe inimese keskmise sõrme ümber kokku, tõstis tema käe üles ja.. tõstis pilgu inimese näo suunas. „Muide, kui sind huvitab.. ma valin vägistamise.” Ta murdis sõrme. Järgnes löök laubaga näkku ja seejärel põlvega kubemesse ja jäigastunud, ripakil riista pihta. See sundis vastast kägarasse tõmbuma ja andis Karile võimaluse lüüa mehele põlvega näkku. Ta murdis järgmise sõrme, vabastas käe oma haardest ja andis jalalabaga näkku, paisates sellega inimese maha. Ketid tegid oma töö nii jõu kui vigastuste osas.
Löök talle külge, tunnetas seda, valuaistingut, justkui oleks tema paremas küljes naha all midagi lõhkenud, leidis seelikuääre alt tera ning tõmbas siis kaare tühja õhku, pöördudes samas ümber. Rusikalöögid, mille eest põigelda, jalaga kubemesse ning tõmmata teraga, tunnetas, kuidas see puutus vastu midagi pehmet ja lõikas sügavale sisse, loota jäi vaid, et see oli mõni oluline veresoon. Ei, siiski, Taavi taganes, katsudes oma nägu, põske, selles olevat sügavat haava, millest korraks piilus välja ka keeleots.
Hetk hiljem tundis ta seljas valu ning eneselegi ootamatult langes põlvili maha, seejärel haaras miski tal peast ja surus ta pikali.
Kari ärkas. Vihm. Vihmast ujuv kruusaväli maantee ääres. Peavalu, mida ta ei suutnud hetkel täpselt kuhugi paigutada. Lisaks seljavalu. Kaks seljavalu, esimene midagi teravat ja teine tuimem. Ta toetus küünarnukile ja lükkas end jalgadele istuma. Juuksed olid läbimärjad nagu peaaegu kogu muugi riietus, mida jope ei kaitsnud. Maapind tema all oli muidugi kuivem kui ümbritsev, ta oli siin tükk aega lebanud. Hämarus lõpetas oma mängud, või oli see tema silmanägemine, mis mängis, tuues nüüd kogu maailma tema ümber tuhandete halltoonide eripäras nähtavale.
Eredate vilksatustena hakkas toimunu talle taas meenuma. Kristi, auto, kaks tegelast, müra, ettepanek suhu võtta, ja siis võitlus ja pimedus. Kristi. Kari tõstis aeglaselt käe ja puudutas selga, tunnetades läbi tagi ja selle all oleva riietuse täpselt seda kohta, mis valutas, selg kui selgroog. Ning tundus, et kaks sügavat rebendit selle kõrval. Muigas korraks, peaga oli sama lugu, vasakul küljel, kuivanud verenire juustes, vihm oli näolt vere pesnud, kuid suur hüübinud plekk oli paremal küljel siiski olemas. Puudutas seda. Lisaks tunnetas paralleelseid rebendeid küljel, nahas, pindmised, tagi ja särk olid siiski veidi kaitsnud, pehme piirkond ka, roiete ja vaagna vahel.
Ning veel midagi. Midagi segavat krae vahel, libistas sõrmed tagi alla keha paremale poolele, leides sealt kokkurullitud kahekroonise rahatähe. Rullis selle lahti, jäädes korraks silmitsema kortse ja kupüüri tekstuuri, märgates siis sellele pastakaga kiiruga kritseldatud numbreid. Voltis raha taas kokku, enne kui vihm jõudis sellele tõsist kahju teha. Suskas tagitaskusse. Lõi seejärel valusalt rusikaga vastu jämedat killustikku enda ümber, üha uuesti ja uuesti. Noad. Noad oleksid aidanud.
Suvi läbi, või siis alates sellest hetkest, kui ta hakkas tahtlikult piirama oma fentanüülitarbimist, oli ta tegelenud teradega. Loopinud Lasnamäe tühermaal korteriühistu teadetetahvlisse süstemaatiliselt kõike, mis oli terav ja lendas. Ja mida nende köögikappides leidus. Ema ei kasutanud neid riistu enam ammu.
Kõige murettekitavam oli, et tal olid noad. Ja saapad. Korralikud suured taktikalised noad, mida päris igaüks oma saabastesse ei saanud mahutada. Põhiliseks eelduseks tundus olevat jalgade pikkus. Kuid noad ja saapad vedelesid korteris, kapipõhjas. Leides kasutust vaid vajadusel.
Kari ohkas sügavalt, selles asjas tuli vist üht-teist muuta – Nõela juurde kõndida ja lasta tal saabaste sisekülgedele klambrid panna, milles terad paigal seisaksid. Veidi parem kui lasta teradel nahka lõikuda, nagu see seni oli toimunud. Ta tõusis püsti. Tasakaal oli olemas, jahedus oli olemas. Tõstis käe ja haaras juustest, surus neist vett välja. Ajutine lahendus, kuid pakkus siiski mingisugust leevendust. Saada vettinud kruusatolm juustest välja oli boonus, ta jäi oma sõrmi vaatama.
Eemal vihmas lebas naeltega kaigas. Tundus justkui välja kangutatud tarast, mis eemal heinamaa ja kruusavälja piiril seisis. Lummatult astus ta selle poole ning jäi tarale toetuma. Vihmasein, kangana eemal, taustaks silmapiiril mustav mets, mis osalt maa kumeruse taga peidus. Ühtaegu ruumiline ja tasapinnaline. Tunda sügisese vihma kõlekülma lõhna, langetas pilgu. Tara oli muidugi tinglik nimetus lääpa vajunud ja päise päeva ajal hallina paistvale puidust konstruktsioonile. Muigas, nii väga oleks ta tahtnud siia jääda ja vihma nautida. Kuid tal oli muudki teha, lükkas end tarast eemale.
Tõstis tahutud kaika maast, silmitsedes kaht roostes naelaotsa, mis selle ühest otsast välja ulatusid. Vahemaa klappis sellega, mida ta oma seljal ja küljel tundis.
Tundus, et inimesed olid ta siia lohistanud. Eemale maanteest, puude taha, eemale tuledevihkude ulatusest ja võimalikest abistajatest. Vähemalt oli neil oidu oma tegevust varjata. Ta naeratas endamisi, libistas keelega üle kihvade. See ei päästnud neid.
Ta kõndis maantee suunas, sealtpoolt kostis ikka ja jälle rataste ja vee ladinat, kui mõni sõiduk mööda tuiskas. Tuule kantud vihmaudu, ta sulges silmad, kujutles seda heljumas. Vihmatolm. Vahel võis üle kahina kuulda ka mootorimüra, kuid üldiselt mitte. Sadu oli tugev. Kaua ei saanud ta seda nautida, silmas kollast kaubikut veidi eemal kinni pidamas. Taas kord tõmbas ta juustest vett välja ja suundus siis kaubiku poole, avas selle ukse.
„Mida te sellise vihmaga öösel üksi teeserval teete?” küsis halli habemega mees tervituseks.
„Tartusse?” uuris Kari.
„Tartusse,” kinnitas mees naeratades, meenutas oma näo, oma habeme, silmade ja karvaste käsivartega kangesti Karile saksa keele õpetajat, ainsaks erinevuseks, et see mees siin oli vähemalt viisteist aastat vanem.
„Väga hea.” Kari astus bussi, tõmbas ukse kinni.
Alles nüüd märkas mees, et Karil ei ole paremat kätt, silmitses pikalt tühja paremat varrukat ja seda, kuidas Kari vasaku käega turvavööd peale tõmbas. Nüüd muidugi märkas ta ka Kari üldist välimust ja vigastusi.
„Mis teiega juhtus?” Masin võttis kohalt.
„Kaks noormeest nõustusid mind Tartusse viima. Teatava teenuse eest. Ma keeldusin,” ütles Kari, paljastades kihvad, „kõnekal füüsilisel viisil.”
„Näha on jah. See vist ei meeldinud neile?”
„Ega nad muidu ei oleks mind teeserva surema või surnu pähe maha jätnud.”
„See on nali, eks?” uuris mees tõsinedes, auto kiirus hakkas langema.
„On teil salvrätti?” küsis Kari, „ja telefoni, palun.” Ta silmitses meest pikalt. „Üks kohalik kõne.”
„Ma ei mõelnud üldse seda,” lausus mees, „kavatsete politseisse helistada?”
„Alles siis, kui kõik muud alternatiivid on kasutuks muutunud.” Neiu asetas salvräti meelekohale ja pühkis kergelt hüübinud verd. Seda oli hämmastavalt palju, rohkem, kui puudutus oli reetnud. Ta asetas salvräti sülle ja võttis rahatähe, valis numbri.
„Tere? Veiks, jah? Väga hea. Taavi mainis, et ta võtab ühe tuttava neiu kaasa?”
„Ei maininud,” vastas kare hääl.
„Unustas vist.. ei imesta. Igatahes ma olen see neiu. Ta ei saanud mind üles korjata, andis mulle selle numbri. Et.. kus asi toimub?”
„Scotland Yardis siin kesklinnas. Timol on sünnipäevapidu siin.”
„Väga hea. Ärge Taavile öelge, et ma tulen, see võiks olla talle üllatus.”
„Olgu, meie ei ütle midagi.” Inimese hääles võis kuulda lõbusat purjus naeru.
„Väga hea, aitäh.”
Kari langetas telefoni, andis selle mehele tagasi. „Ma tänan.”
„Mida te kavatsete teha?” uuris mees murelikul häälel.
„Ma ei tea veel,” Kari ohkas mõtlikult, silmitsedes, kuidas klaasipuhastajad vett esiklaasilt lainetena ära lükkasid, „kindlasti midagi ebameeldivat.”
„Ma soovitaksin siiski politseisse helistada.”
„Politsei kaasamine tähendab ilget jama,” lausus neiu, „kogu see protsessuaalne kadalipp, mille tulemusena inimesed saavad, kui veab, aasta kuni poolteist reaalset vangistust. See ei ole seda väärt lihtsalt.”
„Poolteist aastat on pikk aeg.”
„Igavik on veel pikem,” naeratas Kari.
Kari vihkas seda. Inimesi. Keskmisi, normaalseid, ausaid, seaduskuulekaid inimlikke inimesi, keda tuli nii harva ette. Kes ei saanud aru, miks jalaluude kildudeks peksmine oli parem lahendus kui politsei ja vabadusekaotus.
Ja temal oli õnnestunud tänasel ööl just ühe sellise otsa komistada. See tähendas, et kogu olukorra kontrolli all hoidmiseks pidi ta toimunust inimesega rääkima. Ning mitte ainult. Ühelt poolt tuli sündmusi kirjeldada palju positiivsemalt, kui need olid, et inimene ei hakkaks oma abi peale suruma, ning teisalt tuli hoida vaos oma verisemaid mõtteid ja tähelepanekuid. Nii vaimselt kui füüsiliselt ülimalt väsitav tegevus. Ohkas mõtlikult, astudes mööda tänavat oma sihtkoha poole. Sellelesamale mehele oleks võinud tera kaela lükata ja siis kruvikeeraja kolpa või pastakas bussi armatuurlaualt kaelasoonde. Lihtsalt seepärast, et ta oli nii kuradima.. igav ja seadusekuulekas. Ja abivalmis.
Ja täna öösel.. Tartus sadas endiselt vihma, küll vähem kui pealinna lähedal tee ääres. Kummaline, ta ei suutnud hetkel meelde tuletada, mis päevaga oli tegu, millise nädalaga, mis oli toimunud enne seda, kui ta Kristiga baaris kohtus. Kahtlane.
Mees oli öelnud, et pubi juurde saab autoga ligi, kuid parkimiskohti palju ei ole. See tegi asja huvitavaks. Ja murettekitavaks. Võis arvata, et inimesed tahtsid Kristit endale võimalikult lähedal hoida. Igaks juhuks. Auto pidi olema seal lähedal ja võimalik, et vahel käis keegi kontrollimas. Juhul, kui autot koha lähedal ei olnud.. kohe saab selgeks. Ta oli vabanenud nägu katvast maskeerimiskreemist. Nõelad ja rõngad siiski jäid. Juuksed tõmbas aga tagi alla. Muutis tema välimuse veidi vähem silmatorkavaks.
Õige koht oli eemalt näha, tänavale kogunenud kamp inimesi, osa joomas, osa suitsetamas. Muusika valjult kostmas. Tuttavat autot ei olnud kuskil näha, ta sammus peokohast mööda, teisel pool tänavat. Lootusetu oli autot leida. Kari ohkas vaikselt, astus üle tänava ja tuli tagasi. Raske oli märkamatuks jääda. Nõnda ei üritanudki ta seda, külm pilk ja silmside inimestega, mis nende kõnelused peatas ja ühel neiul lausa lahtivajunud suust sigareti kukutas. Sundis Karit naeratama, ta pööras pilgu ära ja suundus siis trepist üles, astus pubisse.
Võttis tagi seljast, lennutades selle teiste riiete peale.
„Hei,” Kari jäi silmitsema noormeest, kes teda kõnetanud oli, „sina oled Taavi uus.. silmarõõm?”
„Võib nii öelda,” lausus neiu, „tere.”
„Taavi ei maininud, et sa selline.. oled. Mina olen Veiks.”
„Kari,” neiu, langetas korraks pilgu paremale küljele, „ta tunneb mind piisavalt hästi, et teada, et mind ei sega inimeste rumalad naljad, tähelepanu või kohmetus. Seepärast ei maininud.”
„Näha on!” naeratas kiitsakas noormees. „Ega midagi. Taavi on seal eemal kuskil, rahva seas. Tema ja Marko kohtusid enne siiajõudmist mingite pättidega, kes üritasid neilt telefone ja raha ära võtta. Markol murti kaks sõrme ja Taavi sai noaga suhu.”
„Tõesti!?” küsis ta kerge hüüatusega, suutmata ennastki uskuda.
„Jah, pidid traumapunkti minema, muidu on nendega kõik korras.”
„Seegi hea.” Uskumatult tõepärane kergendus.
„Igatahes, õlu ja suupisted on tasuta, kangem alkohol maksab.”
„Olgu, tänud,” naeratas Kari.
Valetada oli kummaliselt lihtne, kui tal tõesti soovi ja vajadust oli. Oli olnud lihtne juba lapsepõlves, kui oli tahtmine panna teisi mingil moel käituma ja teda mingil moel kohtlema, kui ta soovis, et teda rahule jäetaks. Ning nüüdsel ajal ei olnud vaja selleks enam valetada. Tuli ainult olla aus. Piisas vaid pilgust, et inimestele midagi mõista anda. Muigas – kui muidugi õnne oli.
Ta libistas tera seeliku alt sõrmede vahele, peites selle peopessa. Tere, see on minu visiitkaart, tuleb tuttav ette? Väga tõenäoliselt ei avane tal võimalust neid sõnu tervituseks lausuda, väga palju sõltub sellest, kui professionaalseks noormehed end peavad. Kas nad jooksevad teda nähes paaniliselt laiali või jäävad paigale ja käituvad, nagu poleks midagi olnud. Tegelikult ei olnud tähtis, mõlemal juhul saab ta seda, mida tahab. Veel üks tahtmatu mälestuskild, mis teda naeratama sundis.
Midagi tuttavat vilksatas eemal, ta astus ligemale, inimeste vahelt läbi, tuttava särgi ja selja poole. Seisatas, tuttav must pusa, kapuuts seljal. Õige inimene. Sidemes käsi, millega ta žestikuleerida üritas. Karil, olles noormehest veidi pikem, polnud mingit muret, et püüda inimese ees seisvate vestluskaaslaste tähelepanu ja pilke. Naeratus inimeste näol kadus samal hetkel, kui nende pilgud Karile liikusid.
„Mis on, mida te..” Marko pöördus ja hüppas siis Karit silmates kohe temast eemale, teistele inimestele otsa, ajades ümber nende joogid, mõned neiud said plastiktopsist õlle endale otse särgile, mõned pettunud ja ärritunud karjed.
Kuid üle kõige kõlas kaelas rippuvate päikeseprillidega noormehe sügav ja ahastav: „Fuck me!”
„Tõepoolest,” naeratas Kari, tema nägu tõsines kohe taas, „esiteks, kuidas luumurrud elavad? Teiseks, kus Kristi on? Kolmandaks, parem, kui sul oleksid autovõtmed.” Ta tõstis käe, libistades tera sõrmede vahelt nähtavale.
„Mida vittu sa tahad!?” küsis noormees.
Nüüd oli võimalik näha tema tumedaid aukuvajunud silmi, musti, justkui toonitud kulme, ning muidugi nägi nina veel hullem välja, ja mitte ainult seetõttu, et Kari selle murdnud oli.
„Kus Kristi on?” küsis Kari uuesti. „Ma tõsiselt loodan, et ta on veel elus.” Ta naeratas taas korraks. „Kas räägime meie tänasest seiklusest siin edasi või otsime Taavi üles?”
„Pole vaja, mul on võtmed olemas,” lausus noormees, „Taavi ei soovinud asjaga enam mingit tegemist teha.”
„Ma siiski sooviks Taavi üles leida. Ja sina aitad mind.”
„Esmalt, kes kurat sa oled selline üldse?!” päris üks lähemale astunud noormees.
„Mina,” naeratas neiu, pööramata pilku enda ees seisvalt noormehelt, „mina olen surnud vägistamisohver tee kõrvalt ja see Marko siin on vägistaja.”
„Mis vägistamine, ma ütlesin, et..” Noormees jäi vait, tajudes endal nüüd hoopis teistsuguseid pilke.
Kari ei suutnud irvet alla suruda, tal tekkis lausa soov enesele puuduva käega vastu laupa lüüa
Tundus siiski, et Taavit ei olnud väga vaja otsima minna, ta ilmus ise välja, olles ilmselt oma sõpra otsinud. Nüüd seisis ta kohkunult Kari ees. Silmis samasugune ehmunud pilk nagu tol teisel noormehel ennist.
„Mida kuradit sa tahad!?”
„Ma tulin oma lõiketööd lõpetama,” sõnas Kari. „Lähme?”
„Ma ei tule sinuga kuhugi!”
„Taavi, kui sa vägistamissüüdistust ei taha saada, siis me läheme!” lausus teine noormees kindlalt.
„Ma kutsun politsei praegu!” kiljus üks neiu.
„Ära!” hüüatas Marko. „Üritame seda enne ikka lahendada nagu täiskasvanud, okei?” Ta vaatas enesekindlal pilgul neiut. „Me lahendame selle ära ja tuleme kohe tagasi, okei?”
Nad suundusid väikese saaliosa poole, kuhu olid kuhjatud riidepuud ja nagid. Kari ajas tagi selga ning kõndis inimeste järel välja. Kaasa nendega siiski keegi ei tulnud.
„Kus auto on?”
„Mõned kvartalid eemal,” lausus Taavi, „hoovis Aleksandri tänaval. Siin ei olnud ruumi..”
„Tead, kui sa oleksid suhu võtnud, nagu me soovisime, siis ei oleks kogu seda jama juhtunud!” lausus Marko.
„See on suurepärane asi, mida enesekaitseks uurijale öelda,” tähendas Kari. „Kui te vangi lähete.. ma tunnen inimesi, kes lasevad lendu jutu, et te üritasite alaealist invaliidist tüdrukut vägistada ja ta hakkas edukalt vastu.”
„Sa blufid.”
„Sittagi,” nentis Kari. Nii palju siis kohutamisest, kui seda tõesti vaja oli.
Midagi tuli nende tegelastega teha. Ta tunnetas seda, konfliktisädet õhus, pinget, mis eelneb energia plahvatuslikule vabanemisele, nende noormeeste valmisolekut üritada olukorda pöörata ja pääseda. Leida õige moment, ja siis.. Võis kindel olla, et inimesed teadsid, mida tähendab süüdistamine vägistamises ja kinniseotud neiu pagasiruumis. Ja mida tähendavad – isegi ilma hea juristita – kaks tapmist, süü ülestunnistamine, kahetsemine ja hea käitumine.
Karit valdas häiriv eelaimus.
„Noh?” päris ta.
„See on siinsamas,” lausus Marko, „see on mahajäetud maja. Meil ei olnud vaja, et mõni mutt, kes öösel prügi välja viib, mendid kutsuks, kui keegi pagasiruumis kisab.”
Nad läksid kahe puumaja vahelisest kitsas käigust hämarasse hoovi, kus suurte lompide ja asfaldiaukude vahel seisiski tuttav sõiduauto. Kari vaatas ringi, pidades samas silmas ka inimesi, hallid ratastel prügikonteinerid ühe seina ääres ja keset hoovi üksik puu, osalt varjamas autot vihma eest.
„Pagasiluuk,” lausus Kari, tõstes juukseid teraga tagasi nõela taha, „tee see lahti.”
Noormehed seisatasid auto juures, üks ühe, teine teise külje ligi. Võtmed vahetasid kaarega omanikku ning Marko avas luugi, tõstis selle üles.
„On ta seal sees?” uuris Kari, astudes ettevaatlikult lähemale.
„Eks vaata ise,” sõnas Taavi kergendusega hääles. „Ta on korralikult kinni seotud, ei saa liikuda. Kuid elus.”
„Oota!” lausus Marko. „Pilla tera käest ning tule aeglaselt edasi!” Ta võttis autopärast veljevõtme, libistas sellega mööda Kristi sääri. „Vastasel juhul peab su sõbranna koju lonkama või suisa ratastoolis sõitma.”
Kari pillas tera maha, tõstis käe ning astus aeglaselt lähemale, tema suu venis tahtmatult irvele. Seisatades inimeste vahel, kes temast veidi eemale taganesid, silmitsedes kinni seotud ja tekiga kaetud neidu pagasiruumi põhjas. Kurb äratundmine tema näol. Vähemalt paistis sedamoodi, lisaks sinisele silmaalusele.
„Tõesti arvad, et me teil minna laseme?” uuris Marko naerdes. „Minna vangi mingite noorte kodutute narkarilibude pärast, kes nikku ei anna, aga saama peal on küll väljas. Kindlasti on teil mõlemal see kuradi aids ka veel. Ma nägin süstlajälgi sul käsivarrel ja reiel. Sa arvad, et sa oled esimene vä!? Arvad, et oled esimene, kes nikku ei anna ja siis tappa saab ja vastu proovib hakata. Sa ei ole esimene ega jää ka viimaseks!”
Taavi haaras Kari oma haardesse, väänas tüdruku käe vastu tema külge sirgeks.
„Küll aga oled sa esimene ühekäeline, kes vastu on hakanud. Ma tean, sina murdsid mul kaks sõrme, ma murran sul käe. Ja siis sa alles saad teada, mida vägistamine tähendab! Ja kui sa kurat sellest kellelegi räägid, siis ma peksan su käe nii sodiks, et nad lihtsalt peavad selle ära lõikama!”
Kari väänles veidi, sundides Taavit end kõvemini hoidma.
„Seisa paigal, lits! Saa oma teenitud karistus!”
Kari puhkes naerma, välgutas noormehele oma kihvu. „Väga armas! Sa tõesti arvad, et mina lasen sinul minna pärast seda kõike, mis sa öelnud oled? Sa ei saa aru, ega? Sa ei kontrolli olukorda. Luba, ma näitan sulle.”
Kari lõi kannaga Taavile varvastele, sai tema haardest vabaks, seejärel lõi kannaga poisile kubemesse, märkas veljevõtit ja tõmbus kõrvale, tajus, kuidas võti riivas libamisi ta õlavart ja peatus, põrgates vastu takistust.
Olles Taavit kogu jõust lagipähe löönud, tardus Marko hetkeks. Sellest piisas Karile, ta haaras inimesel randmest, andis laubaga löögi vastu juba murtud nina ning murdis seejärel inimese randme. Hetk hiljem sai noormees ketistatud saapaga kubemesse ja näkku. Mõlemad teadvuseta, ühel peas suur haav, millest voolas verd. Astus autost eemale oma tera üles võtma, vaevumata juukseid vaatevälja eest eemaldama.
„Tere, Kristi,” lausus ta naeratades, kummardus pagasiruumi kohale, ilmudes kinniseotud lamaja vaatevälja, žiletitera sõrmede vahel, ning rebis teibi neiu suult.
„Kari, ma arvasin, et..”
„Ma ei imesta,” sõnas tüdruk külmalt. „Telefoninumber rahatähele kirjutada oli geniaalne muidu.”
„Keegi peab tagavaraplaanidele ka mõtlema,” lausus Kristi. „Kas sa võiksid kiiremini teha, mul on mingi reielihas juba pikemat aega krambis sellest asendist.”
„Kohe saad.” Ta astus autost eemale, lastes neiul istuli tõusta ja siis vaevaliselt välja ronida.
Kristi jäi autoservale toetuma, ilmselgelt nautides värsket jahedat talveõhku, silmitses maaslamavaid inimesi. Tõmbas oma juuksed lahti, sirutas jalgu.
„Kas see oli plaanitud?” küsis Kristi. „Taavi haardesse sattumine? See, et ta selle asjaga pähe sai?”
„Tahad sa tõesti teada?” päris Kari irvitades.
„Ega vist,” ohkas neiu. „Sa näed hetkel eriti saatanlik välja. Ilma jopeta oleks ilmselt veel parem, sellised puhvis asjandused ei sobi sulle. Pikad juuksed, valge nahk, valged silmad, kihvadega irve ja üksik käsi sõrmede vahel žiletitera hoidmas. Jaapani koomiksikangelane.”
„Liiga lühike ja paks vast selleks,” tähendas Kari, „proportsionaalselt.”
„Mida sa nendega edasi kavatsed teha?”
„Kas sind lükati pagasiruumi sealsamas, kuhu mind maha jäeti?” küsis Kari mõtlikult ja astus lähemale.
„Linna lähedal,” lausus Kristi, „nad pidid minuga.. „asjad korda ajama” pärast pidu. See tüüp,” ta silmitses üht maaslebajat, „see kuradi.. Taavi.. oli eriline türapea. Mängis tobukest, sellist enesekindluse ja initsiatiivita tallaalust paremini, kui sina seda suudaksid.”
„Tema sidus su kinni?” päris Kari.
„Tema idee oli mind kaasa võtta. Tema idee oli sulle naelatatud kaikaga mööda pead anda,” Kristi tõstis Kari juukseid, üritades haavu näha.
Kari haaras tal käest, kõvemini, kui oli kavatsenud, sest teine tõmbas kohe käe tagasi.
„Kui nad luugi avasid, siis ma…” neiu vaikis, hüppas äkki Karile lähemale ja haaras ta oma embusse.
„Kahtlesid, kas ma tulen?” küsis Kari külmalt.
„Kahtlesin, kas sa elad.” Tütarlaps astus taas temast eemale. „Ma eeldasin, et nad tulid oma lubadust täitma. Sa ei ole emotsionaalsetes kontaktides kunagi osaline olnud, ega?”
„Ehk austan ma inimesi liiga palju,” lausus Kari, „ja ei teeskle nendega suheldes midagi sellist, mida nad minust ootavad.”
„Ehk oled hoopis liiga laisk?” uuris Kristi muiates. „Igatahes sa ei öelnud, mida me nendega edasi teeme, seome kinni ja jätame sildi nagu vanadel headel aegadel?”
„Esiteks ähvardasin ma neid juba vanglaga, kus lähevad liikvele kõlakad alaealise invaliidi vägistamisest,” ohkas Kari, „ning teiseks, ma arvan, et vanad head ajad on lõplikult möödas.”
„Mida sa sellega silmas pead?” küsis Kristi kahtlustavalt, vaadates, kuidas Kari juukseid tagasi nõelte taha tõstis ja siis professionaalse lohakusega jopet seljast võtma hakkas.
„Kristi, mine,” lausus Kari raskelt ja tõstis pilgu taeva poole, „vihma hakkab taas tulema, väga hea. Igatahes mine, osta õlut ja siis ole jõe ääres või Vanemuise lähedal pargis, kuni ma tulen. Ma ei tea, kui kaua mul siin läheb ja sul ei ole vaja seda näha.”
„Kari,” lausus neiu ettevaatlikult, nähes, kuidas teine leidis auto põhjast veel rulli parditeipi, „nüüd sa hirmutad mind juba tõsiselt. Mida sa plaanid?” Ta jäi kaaslast silmitsema, tolle pilk oli tuim ja eemalolev. „Kari.. ei. Palun.” Kristi haaras teisest kinni ja üritas teda raputada, justkui aidanuks see kustutada häirivat ilmet Kari näolt. „See ei ole hea idee. Neid oodatakse peole tagasi! Sa otsisid nad peolt üles, eks? Nad nägid sind lahkumas koos noormeestega, kui nad surnult leitakse, siis on see eriti kahtlane. Politsei on juba homme lõunaks sul ukse taga!”
„Sellepärast ma saadangi su minema,” lausus Kari külma rahuga, „sinu jaoks piirdub lugu sellega, et ma lõin inimesed oimetuks, päästsin sinu ja me läksime parki jooma.” Ta naeratas. „Usalda mind, tänu sellele, et Taavi veljevõtmega pähe sai, on minu töö palju lihtsam.”
„Olgu,” lausus Kristi löödult, „ma lähen. Kuid. Ma tahan, et sa teaksid seda praegu, enne kui sa midagi teed. Kui see sind kuidagi halba valgusse asetab ja sa selle tõttu kinni lähed, siis ma ei andesta sulle,” Kristi vaikis korraks, pisarad näol, nüüd juba varjamatult, „ning ma ei jäta sind üksi. See on kõik.” Ta tõusis ja eemaldus kindlal sammul, kordagi tagasi vaatamata.
Kari vajus jõuetult kükki istuma, selg vastu autopära. Kristi oli.. häiriv. Oli olnud juba algusest saadik, esimesest päevast.. esimesest peost alates, kui nad olid kohtunud. Kui Kari oli sunnitud mingi tüübi tema pealt ära tõmbama ja sellele tappa andma. Kristi oli vajalik ankur. Osalt hoidmas teda maa peal ja osalt säärane ankur, mis inimese merepõhja viib.
Kristi oli probleem, piirang. Miski, mis sundis Karit valima, loobuma mõnedest valikutest ja lähenemistest teiste kasuks. Võib-olla oli siin ja praegu see oluline hetk: vastastikune loobumine ja lahtiütlemine. Ta ohkas ja lükkas end püsti. Asi tuli ära teha, midagi muud ei jäänud üle. Tunne, mis teda oli vallanud, lubadus, mille ta oli autole liginedes enesele andnud.
Marko ja Taavi. Ta ei tundnud neid piisavalt hästi, et midagi kindlat teha, seetõttu tuli improviseerida ja loota, et etendus, mis end publiku ette lahti mängis, oli selline, mida publik usaldas. Teip auto pakiruumi põhjast, millega tõmmata kokku esimese noormehe käed ja jalad ning teipida kinni ka suu, jätta ta seejärel maha lebama. Teiselt noormehelt võtta jakk seljast ja temagi kinni siduda.
Kari lennutas enda jope auto esiistmele, sulges ukse. Mõtetes palju väikeseid märkmeid sõrmejälgede pühkimise kohta. Kõikjalt, kuhu ta neid tekitas, et sõrmejäljed räägiksid sama juttu, mida tema ja Kristigi.
Autopõhjas oli veel piisavalt jämedat köit. Ilmselt mõeldud pukseerimiseks. Väga hea. Aga ka töökindad. Veel parem. Ta ajas inimese tagi selga, tõmbas töökinda kätte, haaras ka teki kaasa, vedas selle autokülje varju ja tõmbas endale ümber. Tundus, et olukord oli nii, nagu vaja. Ta patsutas Marko nägu, kuni too silmad avas.
Üksikud sekundid, ja poiss mõistis täielikult, kus ta on, millises asendis, millises seisundis. Silmitses enda ees kükitavat Karit, juuksed sõbra tagi all, kinnastatud käes veljevõti. See andis ka piisavalt aimu, mis toimuma hakkab.
„Vabanda,” lausus Kari naeratades, „tõesti.” Ta paljastas kihvad. „See oli juba teine kord, kui sa üritasid mind alistada. Sul on üks ja ainult üks võimalus siit pääseda. See on rääkida tõtt. Kas sa mõistad?”
Kinniseotud inimese suu venis õelaks naeratuseks, nii palju kui see tal teibi all õnnestus. Kari keerutas veljevõtit käes, ükskõikne pilk silmis, ja andis tugeva löögi vastu inimese käsivart. Kisa, mille teip suuresti summutas, valu- ja higipiisad inimese näol.
„Kas sa mõistad?” küsis Kari veel kord endistviisi tundetu, otsekui rutiinist väsinud häälega.
„Mh-mh,” energiline peanoogutus.
„Kas sa tahad siit pääseda?”
Taas äge peanoogutus vastava mõminaga.
„Väga hea.” Kari naeratas rahulolevalt „Kas sa kavatsesid mind ja Kristit tappa? Pea meeles, ma tean kui sa valetad, ja sa koged valu, kui valetad.”
„Mkm,” vastas inimene pead raputades. Kari tõstis mutrivõtme, andes noormehele löögi vastu teist käsivart.
„Paar lööki veel, ja kumbki sinu käsi ei tööta enam kunagi. Ja siis ma hakkan sõrmi lömastama. Niisiis. Kas sa kavatsesid mind ja Kristit tappa?”
„Mkm! Mkm!”
„Tead, ega seal tegelikult vahet ei ole. Ma ütlesin, et lasen sul minna. Tegelikult ma aitan sul minna.”
Kari tõstis taas kangi ja hakkas hoope jagama. Näkku. Meenutas midagi.. kellegi peolt.. punane veri valgel särgil.. Ühelt poolt ja teiselt poolt, taustaks inimese summutatud karjumine, nii kaua kuni ta veel teadvusel oli. Kummalisel kombel püsis ta teadvusel üpris kaua. Seda kõike võis peaaegu kunstilisena näha, veri ja koed lendamas nagu värv pintslilt lõuendile. Punase erinevad varjundid, kahvatud luukillud ja hambad. Iga löök justkui pintslitõmme, järgimas joonist kuskil tema sisemuses.. maalimas mingisugust pilti. Iga joon, iga tõmme oli õige, iga piisk lõuendil, asfaldil, auto värvikihil. Iga hoop kui uus vaimse rahulduse laine.
Korraks ta peatus, et kontrollida, kas inimene veel hingab, kas tema süda veel lööb. Jätkas siis peksmist, kuni näos polnud enam võimalik eristada silmi, nina või suud. Nurgaga veljevõtme kumer külg sobis kudede pehmendamiseks üllatavalt hästi. Lõpuks kõri ja kael. Kuni peast ja kaelast oli järel vaid ebardlik verine tomp, ümbritsetud naharibadega, mille küljes ripnes kahvatuid luukilde, pikki karvu ja püdelat roosakat massi.
Kari tõusis püsti, ohkas. Lasi tekil ja tagil maha vajuda. Poetas kinda ja veljevõtme sinnasamasse. Astus Taavi juurde, too oli endiselt teadvusetu. Tõmbas tal teibi suult ja käte-jalgade ümbert. Rullis kokku ja torkas taskusse. Seejärel avas noormehe suu ja torkas talle sõrmed sügavale kurku, kutsudes esile oksereaktsiooni. Tõmbas sõrmed välja, toetas jala Taavi rinnale ja surus ta pea vastu maad, vaadates, kuidas inimene omaenese okse sisse lämbub.
Kulub kümme minutit, enne kui ajurakud surema hakkavad. Nii kaua pidi ta siin valves püsima.
Kristi istus mantlisse mässitult pargipingil. Pooltühi õllepurk vedeles tema kõrval. Veel üks purk ootas pingi all jahedas, saabaste varjus. Kristi silmitses novembriöist liiklust. Lumi oli sulanud sama kiiresti, kui oli sadanud. Emajõgi oli veel soe.. Kari jaoks ehk isegi ujumiseks piisavalt soe. Kristi ohkas mõtlikult, mõeldes pagasiruumile. Ja mis sellele eelnes, Karile, kes nüüdsama.. ta ei tahtnud sellele mõelda, ta ei suutnud sellele mõelda. Inimesele tappa anda oli üks asi ja see, mida Kari tegi..
„Böö?” Kristi võpatas, Kari astus tema vaatevälja, suutmata irvet varjata. „Sul õlut on veel?”
Ta istus Kristi kõrvale märjale pargipingile, juuksed taas märjaks saamas, osalt vihmast, mis langes müstiliselt pimedast taevast, osalt vihmaveest, mis Kristi kaabult voolas. Kristi kummardus, et pingi alt purk võtta ja teisele ulatada.
„Rock?” tähendas Kari, „okei.. pärast tööd.”
„Mida sa tegid nendega?” uuris Kristi, pöörates märja hirmunud näo Kari poole.
„Tahad sa tõesti teada?” uuris Kari. „Ma arvan, et sa tead juba. Ma tegin sedasama, mida nemad oleksid lõpuks meiega teinud.” Kari avas õllepurgi ja jõi. Ainult et mina nautisin seda rohkem.
„Kari,” lausus Kristi järsku, pöörates pilgu kaaslase poole, „sa.. tapsid..? Sa…” ta vakatas, jäädes Karit silmitsema, „ei, ma ei usu seda..” Ta pööras pilgu ära, silmitsedes mõne hetke üksikuid tänaval liikuvaid sõidukeid, kiirustavat politseimasinat, mille tumm, helisignaalita tuledesära otse kummituslikuna näis. „Mida sa tegid nendega, kui sa neid ei tapnud?”
„Ma saan aru, et sul on raske seda mõtestada. Ükskõik kuidas sa seda võtad, ma tegin seda, mis oli vajalik.”
„Sa..” Endiselt ei suutnud ta seda välja öelda. „Kuidas sa suudad siin minu kõrval nõnda muretult istuda ja samas nõuda, et ma usuksin, et sa..!” Ta vaikis taas pikalt, rüüpas õlut. „Kas sa suudad ausalt öelda, et see, mis sa tegid, ei mõjutanud sind mitte kuidagi!? Et sa ei tundnud mitte midagi!?”
„Mida sa tahad kuulda?” uuris Kari häält tõstes, „et ma tundsin midagi? Midagi, mille kirjeldus on alati õnnis ja mage ning klišee pealekauba? Et ma tundsin, kuidas ma kaotasin osa oma inimlikkusest, tundsin erutust ja naudingut? Tundsin endas mingit tühikut tekkimas või süvenemas?”
„Ma ei tea!” hüüatas Kristi nuttes, „ma ei tea, mida ma tahan, et sa tunneksid või ütleksid! Ma lihtsalt ei suuda uskuda, ei taha uskuda, et need inimesed, kes nõustusid meid siia tooma, hoolimata sellest, mida nad tegid, mida nad tahtsid teha.. kes sind surnu pähe maha jätsid ja mind pagasiruumi viskasid.. on nüüd surnud. Saad aru? Ma ei suuda seda uskuda!” Ta vaikis pikalt. „Veel vähem suudan ma uskuda, et sina seda tegid, nüüdsama. Kuigi sa tegid seda.” Taas pikk vaikus. „Miski minus teab, et sa tegid seda.”
Kristi pühkis pisaraid. „Ma ootasin sind, lootsin, et sa tuled, ja samas.. ei uskunud ma, et sa tuled. Ma nägin, kuidas Taavi katsus naelte teravust, näitas mulle.. virutas.. Ma.. leppisin..” Ta haaras Karist kinni, surus näo tema tagisse. „Seda kõike on lihtsalt liiga palju! Saad aru!? Korraga liiga palju! Ma ei suuda nii palju korraga.. omaks võtta.”
Ta jäi teise sülle lebama, keeras näo taeva poole, asetas kaabu reitele.
„See ei olnud esimene kord…” lausus Kari mõtlikult.
„Millal oli..?”
„Suvel, kui ma olin vast noad ostnud, kui ma ühe tüübiga Sompas majakatusel sitta samakat jõin ja ta ligi hakkas ajama.”
„Kari,” lausus Kristi tasasel häälel, „ma ei taha teada. Ma ei taha teada ei praegu ega kunagi tulevikus. Ära räägi mulle.. mitte kunagi, mitte kunagi enam. Palun?”
Kari pani oma sõrmed talle põsele, Kristi tõmbus kohe kartlikult eemale.
„Olgu,” ohkas ta, „kuidas soovid.”
Vihm nende ümber sadas ikka veel, kastis kõiki ja kõike märjaks. Sadu oli vaid korraks peatunud, vaid nii kauaks, kuni ta seal sisehoovis etenduse ettevalmistamisega tegeles.
„Kari, need meie vanad head ajad. Kontserdid.. need on kadunud, eks? Need ei tule enam kunagi tagasi, ega?”
„Ma ei tea,” lausus Kari, „need võivad.”
„Need on kadunud,” kordas Kristi mõtlikult, „alatiseks.” Ta tõusis istuma, pani kaabu taas pähe. „Mis edasi?” uuris ta purki tühjendades, üritas naeratada, „tagasi Tallinna?”
„Ma arvan, et me tulime peole ja seega võiks me peole ka minna. Mingisugusele. Klubid on veel lahti. Kõrvalised klubid peaks olema veel eriti lahti.” Kari ajas end püsti. „Tule.” Ta jäi Kristit silmitsema. „Meil saab olema lõbus.”
„Meil?” küsis Kristi kahtlustavalt. „Sa ju vihkad ööklubisid.”
„Vihkan,” lausus Kari, „kuid toimunu taustaks ja kõigele kontrastiks on see suurepärane. Üpris mitmes mõttes.”
„Okei…” lausus Kristi kahtlevalt, justkui üritades teise mõttekäigus selgusele jõuda, naeratas järsku, „olgu, lähme.”
„Vanad head ajad?” uuris Kari ja tühjendas õllepurgi, pillas selle käest ja andis jalaga, lennutades purgi paar-kolm meetrit eemale.
„Ma ei tea,” tähendas Kristi, surudes kaabut pähe, „võimalik, et uued head ajad. Sõltub, mis sul plaanis on?”
„Lihaturu üle irvitada?” uuris Kari sarkastiliselt. Rebida mõtteid sisehoovilt? Ta tõmbas põuetaskust suitsu ja pani ette, süütas, suunas pilgu taas Kristile. „Muusikat nautida, juua?”
„Nautida, kuidas purjus mehed jooke ostavad ja üritavad kätt seeliku alla ajada?”
„Ma arvan, et see kõik on ühtne komplekt, mida ei saagi muudmoodi võtta kui nautida,” lausus Kari mõtlikult. Üks kompvek..
„On sul midagi soovitada?” uuris Kristi.
„Mitte eriti,” lausus Kari, „ma arvan, et me võime võtta esimese ettejuhtuva lärmaka koha, kus on parklatäis muusikat mängitavaid bemme ja purupurjus inimesi.”
„Ainus ja õige märk,” nõustus teine.
Ta tõesti vihkas ööklubisid. Kuid täna öösel ei hoolinud ta sellest, täna ei tundnud ta enam midagi. Miski oli seal sisehoovis saanud pimestatud, nõnda et siin nägi ta vaid märke ja seoseid. Kõik jooksis kokku. Meelemürgid. Muusika, alkohol, nikotiin, lihaturg. Kõik jooksis kokku just sellesse hetke siin, selles suitsuses klubis. Lihaturg väljas oli meeletu, just selle järgi nad otsustasidki, et on leidnud parima koha. See näitas koha populaarsust nii piduliste kui igat sorti pervode seas. Mõnedele meeldis end tantsupõrandal ilusate naiste vastu hõõruda, mõned hallinevate juustega edukad keskeas mehed tegid eeluuringuid, mida on neil paari aasta pärast sellelt turult oodata, kui keskeakriis käes või lihtsalt senisest abikaasast ja perest kõrini. Ja siis muidugi sellised nagu tema ja Kristi, otsimas meelemürke ning irvitamas kummalise vaba aja veetmise viisi üle.
Autod.. mitte ainult parklas, vaid ka klubi ukse ees, inimesed trobikondadena nende ümber. Suitsetamas, joomas klubijookidest oluliselt odavamat alkoholi. Eredate esitulede ja toonitud tagatuledega madalad vanad seitsmenda seeria masinad. Eranditult tume, sügisõhtus ühesugusena näiv värv, toonitud klaasid, ning kui usaldada kõikmõeldavaid võltskroomiga plastiknumbreid, siis alati vähemalt kaheksa silindrit kütust tühja põletamas.. pagan, toetas ta sõrmed laubale, see ei olnud tema mõte.. see ei olnud tema teema..
Ning muidugi inimesed. Peolised. Need, kes ilma teiste abita ei suutnud enam ise püsti seista. Seltskond seismas üksteise najal, peaaegu alasti neiud ja noored naised. Üksik libisemine ja kukkumine paljastamas aluspesu puudumise.. kuid kedagi ei huvitanud. Kõik aru saamas ja nii üksteist kui toimuvat lennult mõistmas.
Kui paljud siinolijatest avastasid end hommikul võõrast voodist?
Kui paljud ei mäletanud, mis nüüd, täna õhtul toimus? Ja muidugi, kui paljud langesid korgika või roofie’de ohvriks? Kui paljud leidsid end samalaadse valiku eest, nagu olid end leidnud tema ja Kristi, kellele see ei olnud midagi ülekohtust, vaid üksnes tavapärane tehing ja harjumuspärane eluviis. Mina ostan sulle koksi ja sina võtad mult suhu. Isegi kui emb-kumb ei tahtnud, rituaal kohustas. Ootus, teadmine ja tahtmine. Tehing ja tava. Ning kui keegi ei nõustunud, siis oli alati varruka varjus alternatiivplaan, mida oli käkitegu joogi sisse segada.
Avastada end hommikul teeservalt kraavist, vägistatuna ning külmast mustaks tõmbunud sõrmede ja varvastega.. Muidugi polnud need teeserval kraavis ärkajad temasugused. Need oli niinimetatud normaalsed neiud.. kellest samas vanuses mehe jõud üle käis. Kes ei teadnud, kuidas korgikas maitseb, kel ei olnud veel tekkinud teatavat tolerantsi, kel ei olnud kalduvust torgata ebasobival hetkel ligi ajavatele meestele nuga käsivarde. Või tera.
Kari rüüpas klaasist, mis tal käes oli. Topeltviin, puhas, lahjendamata. Toatemperatuuril. Nautis selle magusust. Õieti oli ta veidi liialdanud, pargis, Kristiga. Ta ei suutnud muusikat nautida. Kristil oli vanade heade aegade möödumise osas õigus. Kontserdid olid läbi ja need ei tulnud tagasi. Et ligilähedaseltki samamoodi muusikat nautida nagu kunagi enne, vajas ta ecstasy’t või LSDd või mõlemat korraga, nii oli veel parem. See tegi maailma oluliselt ilusamaks, nähtavamaks, süvendas tähelepanu. Tõi rütmid väljast sissepoole, läbi ja mööda sellest seinast, mis oli tema ümber ja näis tema eest varjavat kogu tajutavat maailma.
Lihaturg tantsupõrandal strobo valguses. Tõmblemas, aeglaselt liikumas. Eredad välgatused ei lasknud sel kõigel sulanduda ühtseks halluseks, pimedasnägemiseks. Monokroomiks. Tehingud, sotsiaalsed suhted. Kõik see, millest ta end kõrvale jättis – eemale, suurde tühja ringi. Üks põhjus, miks säärastesse kohtadesse mitte tulla, lisaks igasugustele ligitikkuvatele värdjatele, oli see, et tavaliselt oli alati võimalus näha mõnd endist klassi- või kooliõde. Kas siis vaba aega veetmas või töötamas.. tantsutüdrukuna, ronimas kellegi muusikavideosse, nagu ühel neist oli harjumuseks. Sõltumata sellest, kelle muusikavideoga oli parasjagu tegu, kas see oli keegi tõsiseltvõetav või mõni naljanumber. Vahet vist ei olnud, peaasi, et telesse sai.
Kari tühjendas klaasi, asetas selle baariletile.
„Soovite veel üht?” uuris hääl, ta jäi silmitsema enda kõrval seisvat meest, kes samuti baariletile toetus. Habe. Viisakas riietus, vanust vähemalt kolmekümne alla, temast pikem.
„Täiesti võib,” lausus Kari, ta silmitses meest, kuni kõhetu ja võrdlemisi surnuks blondeeritud juustega baaridaam taas nendeni jõudis. „Topeltviin, palun.”
„Kaks,” lausus mees, kortsutas korraks kulmu, ladus raha letile. „Te ei tundu erilise klubitajana?”
„Esiteks sinatagem,” lausus Kari, „teiseks, tõesti, ma satun siia ainult siis, kui on soov jälgida, kuidas inimesed end müüvad või siis tekib soov leida kedagi, kel oleks tablette või midagi võrreldavat. GHB sobib ka.”
„See on samamoodi ost-müük,” lausus mees mõtlikult, rüübates viina.
„On, kuid mitte tavapärasel skaalal, kus üks osapool ostab joogid ja teine ajab tänutäheks mõni tund hiljem jalad laiali. Ma ei ole seepärast siin.”
„Või nii,” tähendas mees mõtlikult, „kõlab nagu eelarvamus.”
„Võiks kõlada nagu kogemus,” lausus Kari kiretult, „või hoiatus. Üks säärane juba sattus täna ette,” muigas ta, „talle ei meeldinud lõpptulemus.”
„Kurb kogemus,” tähendas mees.
„Võimalik, ma ei omista neile emotsionaalset tähendust. Igat sorti imelikud, kes ei suuda oma käsi enda ligi hoida või minu oma minu juhtida jätta, ei ole seda väärt.”
„Seondub elevandiga ruumis,” lausus mees mõtlikult.
„Selle elevandiga?” päris Kari, puudutades klaasipõhja servaga oma paremat külge, „ütleme ausalt, ei mäleta, mis täpselt toimus. Sünnipärane see kindlasti ei ole, mäletan vaid ärkamist kodus. Kogu keha sidemetega kaetud.. peaaegu.”
„Ei oskagi selle peale midagi öelda.”
„Vähemalt ausus,” lausus Kari ja tühjendas klaasi, „ei mingit võltsi kaastundeavaldust või haletsust.” Asetas klaasi letile, puudutas korraks paremat rinda, „fuck,” suitsud olid Kristi käes, ta ei vaevunud teist korda oma arvamust välja ütlema, „tavaliselt kostab sääraseid arvamusavaldusi kuni esimese lõuahaagini.”
„Annad või saad?”
„Mõlemat,” lausus Kari ükskõikselt.
Midagi muutus, mingi muudatus, mis nüüdsama oli hakanud tema teadvusse või maailma sisse imbuma. Oli juba tükk aega tegelikult taustal keerelnud, kuid nüüd aina enam. Ta tõstis käe, sirutas sõrmed välja, silmitses värisemist. Masendav. Kuid kindel see, et tulemas oli veel terve hulk märke. Samad märgid kõigil, nikotiinil, alkoholil, kofeiinil ja morfiinianaloogidel. Ning alternatiivid pakkusid vaid osalist leevendust, kui üldse. Õlekõrtest haaramine. Avastada igast alkoholipudelist vaid vett.
„Veel üks jook?” uuris mees.
„See ei aita,” naeratas Kari valulikult, „sigarette on?”
„Ei ole, ei suitseta.”
„Sel juhul tänan alkoholi eest, aga mis kasu sust üldse on?”Veel üks mälestuskild arvutiekraanil jooksvast materjalist. Ta lükkas end baariletist eemale ja libises tantsupõrandale.
Esimene variant oli leida Kristi ja loota temalt sigarette ja tulemasinat. Alternatiivina tualetis kellegi läbipeksmine või uimasekslöömine, et nende taskutest või käekotist mingitki leevendust leida. Midagi, mis leevendaks nähtusid. Kakskümmend neli tundi umbes oli see tsükkel, mida alkoholiga oli võimalik kannatada, seejärel läks asi eriti masendavaks. Arvestuslikult oli hetkel täisringist vähemalt kaks tundi puudu. Kaks tundi puudu põrgust, nii tema enese kui teiste jaoks. Valu, ärrituvus, vägivald. Piin, mille kõrval Vene F-1 lahingusidruni neli ja pool sekundit keemilist viivitust näis igavikuna.
Ta seisatas, silmates baarileti ääres midagi toimumas. Viin apelsinimahlaga, ning tundus, et väikesest klaaspurgist pudenes samuti üht-teist joogi sisse. Purgike ise libises korraks varruka varjust välja. Tugeva kehaehituse ja lühikese soenguga noormees triiksärgis ja tumedates teksades. Tuli vaid vaadata, kuhu ta liigub, kelle juurde. Siis vahele astuda, lootes, et mõni eriti blond teda usub ja oma joogi talle loovutab. Või pigem.. vahet polnud. Ta suundus inimese poole, astudes tema teele ette. Korraks oli isegi kummaline seista mehe ees, temast pikemana. Ilmselt ei oleks ka madalamad saapad siinkohal oluliselt aidanud.
„Ma nägin, kuidas sa midagi joogi sisse valasid,” lausus Kari.
„Mida?” uuris inimene naeratades. „Mida te soovite?”
„Sa valasid midagi selle viinaga mahla sisse,” lausus neiu, nipsutades õrnalt sõrmega vastu klaasi, „anna see mulle ja mine too uus. Või ma rikun ära sinu tänase meeldiva õhtu siin, avaldades joogi saajale, mida ma nägin, mis selles leidub, ja paludes sul oma varruka varjust kummi külge kinnitatud pudelike välja tuua.”
„Palun,” lausus inimene talle klaasi ulatades.
Kari tühjendas selle ühe hooga. „GBL, meeldiv kogus. Loodan, et aitab.” Ta andis klaasi inimesele tagasi.
Taas Kristit otsima. Leidis ta eemal baarilaua ja pukkide juures seismas. Suurepärane, suundus tema poole, lükates üpris ükskõikselt kõrvale inimesi, kes talle ette jäid. Vägisi tekkis tahtmine mõnele tera või noaga tõmmata, elav ja liikuv takistusrida, mis vajuks maha, niipea kui susata nuga keha kesksetesse, ligi käsivarrejämedustesse veresoontesse, ja seda seal ringi keerata.
Seisatas neiu juures, leides pukilt tuge enese peatamiseks.
„Sul suitsu on? Ja tuld?”
„Oled sa kindel, et sul on praegu suitsu vaja?” uuris Kristi. „Sinu tasakaal..”
„Külm fentanüülikalkun,” tähendas Kari, „viin ei aita, suits on järgmine õlekõrs, oodates, mida GHB teeb. Kõige parema meelega saadaks GHBga koos rindele veidi rahusteid, aga noh, sitta kah.”
„Nii et sa leidsid kellegi, kel on?” uuris Kristi.
„Mitte otseselt.” Kari naeratas põgusalt. „Sa?” Ta nõjatus vastu lauda, tunnetades, kuidas juuksesalgud kogunesid mõlemalt poolt nõeltele ja vajusid lõpuks paremalt poolt üle. Sobiv justkui kuidagi.
„Pole veel uurinud,” lausus neiu.
Kari pööras pilgu suunas, kuhu neiu vaatas, silmitsedes sama tuttavat hallisilmset päevitunud noormeest liginemas. Libistas käe seeliku alla tera võtma.
„Sa tunned teda?” päris Kristi.
Kari ohkas mõtlikult, tema oskusest märkamatult liikuda ja tegutseda ei jäänud alkoholi ja korgika mõjul suurt midagi alles.
„Sina palusid apelsinimahla viina ja korgijoogiga?”
„Viinaga küll,” nõustus teine. „Oled sa kindel?”
„Kui see maitseb nagu GBL, mõjub nagu korgikas ja satub väikesest klaaspudelist varruka varjus joogi sisse, siis.. on sul suitsu või ei ole?”
Kristi ulatas talle sigareti ja oranži välgumihkli. Kari tõstis suitsu huultele, süütas. Andis tulemasina tagasi ja tõmbas esimese sügava mahvi, hoides sigaretti teraga samas sõrmevahes, kaotas korraks isegi tasakaalu ja vajus vastu rinnatist, mis laudu ja baariosa tantsualast eraldas. Võttis sigareti huultelt ja koputas tuhka ükskõikselt põrandale.
„Kuidas on?” uuris Kristi irvitades.
„Käib kah, pikas perspektiivis,” nentis Kari, „lühikeses arvestuses on see aga jumalik. Lõpeb niipea, kui sigaret otsas, ma tean, kuid selleni on mitmeid igavikke aega.”
Ta tõstis käe, hoides seda enda ees, sõrmed sirged. Ei mingeid värinaid, paras ajuoperatsioonile kirurgi mängima minna. Või klubi taha süstima. Midagi loomingulisemat kui tavapärane kraam või fentanüül ja metamfetamiin.
