Читать книгу Kaotaja - Mikk Pärnits - Страница 5

Istusin maha ja seal ta oli, põrandal seismas ning teesklemas maja osa, nagu seina või postamenti. Kena naine küll, juustega.

„Luudensit otsid? Siin teda pole.” Ajasin käed veel laiali, osutamaks demonstratiivselt ja kalambuuritsedes otsitava puudumisele minu eluruumides.

„Ajan vahel sõnu sassi. Tegemist on psühholoogilise sümptomiga.”

„Tahtsin just öelda.”

„Kuid ma kinnitan – juhtum on tõeline ja tõsine. Kas te olete talle lähemale jõudnud?”

„Olen, kuid mitte tänu teile.” Poolik vale!

„Andsin teile oma viimase raha. Panustan kõik sellele, et te tema asukoha kindlaks teeksite. Nädala jooksul vähemalt.”

„Võib kauem minna,” laususin jalgu lauale pannes. „Ma pole oma alal eriti osav.”

„Pean minema.”

Panin silmad kinni ja kui need jälle lahti tegin, oli ta kadunud. Loodetavasti ei tule keegi teda otsima, muhelesin mõttes. Ootasin kümme sekundit ja läksin õue. Seal olid tänavad ja ühelt neist ma ta leidsin. Kõndis ja ma kõndisin ka. Vägistaks ta ära. Ületasin ürgsed himud kahe sammuga, kümnendaga olin majast eemal. Vaat, kuhu läks, ajalehetoimetusse! Ma tellin sama lehte. Kõik on võimalik teada saada, mis oli ühtlasi ka mu motoks muudel aladel.

Läbi klaasukse näen, et käib sekretäri juures, suunatakse kusagile koridori vahele. Seisan siis välisukse juures. Hõissa! Ehk on veel aega juuksuriks õppida? Lähen eemale, ootan. Ei teagi, mis see kell võis olla, aga lõpuks ta väljus. Me kõik peame kunagi kusagilt väljuma ja tavaliselt olen mina väljumistel silma peal hoidmas. Olen oma töös parim. Raha olin võlgu, vabandusi olin võlgu.

Läksin siis pärast vaatama, mis ta seal tegi! Astusin enesekindlalt sekretäri manu ja vaatasin selles suunas, kuhu naine enne läinud oli. Seal sai kuulutusi koostada. Juhiseid järgides kirjutasin sellise sellesamuse. Loodan, et te lugeda oskate.

„Soovin tutvuda Luudensiga. Leiutasu garanteeritud. Helistage 5XXXX XXX!”

Number oli suvaline. Oluline on asjaolu, et ma otsin. Liiga kergeks ei tohi asju kunagi muutma hakata, siis võib grippi jääda. Maksin kuulutuse eest, kandsin kulud mõttes arvele ja seesama buss sõitis mööda, mis oli enne täis. Kiire päev! Olin käima lükanud terve sündmusteahela, mida oli nüüd paremagi tahtmise juures raske peatada. Digikaamerat olnuks vaja, vähemalt 4GB mälukaardiga – nii saanuks seda hullust jäädvustada!

Hiljem sain kaks kõnet: üks teatas, et mu vana koer sai hoovist välja ning jäi auto alla. Teine teatas telefoniarve võlast ja äkitselt kõne katkes. Tore lugu küll, nüüd olin ilma ühegi moodsa abivahendita. Raske oli niimoodi inimesi leida, hoida end kontaktis sugulastega ja lugeda uudiseid. Õnneks oli mul veel tutvusi politseikooli ajast, kuid ma ei saa sellest täpsemalt rääkida (asjad ei lõppenud hästi).