Читать книгу Appassionata - Märt Laur - Страница 6

I

Ta viskas Pacini portreele kahe näpuga saluuti, kukutas kohvri laua kõrvale ja vajus tugitooli, tundes seletamatut, naeruna väljapääsu otsivat elevust absurdse fakti üle, et ta oli leidnud end koduukse tagant võtmega, mis enam ei keeranud.

Ta sügas mõnuga täishabet.

Hämmastav.

Aga naist teades – kindlasti mitte mõistetamatu.

Averone katedraali kell rõhutas ta tundeid, lüües neli summutatud pauku, mis peletasid solvunult häälitsevad tuvid ühiskabineti aknalaualt. Selles osas oli kõik sama, nagu oli tavaline seegi, et paari nädalaga olid üksnes ajalehed ja muu pahn maagiliselt tema lauale rännanud. Ta kraapis lehevirna lähemale, sirvis seda entusiasmita ja märkas siis lehtede vahel ümbriku valget serva.

Ta sikutas selle ettevaatlikult välja. Saadetis oli paks, kandis endal vaid Conservatorio Statale di Musica „Giovanni Pacini” üldaadressi ja oli juba avatud, ning kiri, mille ta väljasirutatud käes enda ette tõstis, oli mitmete murdmisjoontega ja ükskõiksest näperdamisest plekiline.

Ümbrikust tulid välja noodipaberid ja väike sedel.

0974–90416

Helistage.

Ta ei pidanud telefoniraamatut otsima, sest ümbriku pöördel oli saatjaks märgitud Silvia Manzo – Monte dell’Angelo – CAMPANIA.

Naisenime nähes ta kulmud kerkisid. Oli see Silvia autor või üksnes vahendaja? Ta vaatas küsivalt üles Pacini poole, kes vaatas tõtt teise samasugusega vastasseinal; mõlemal raamitud portreel nägi auväärt helilooja välja nagu korralik viinavend ja liiderdaja, milles Pietro õigupoolest ei kahelnudki.

Kõige rumalam oli asja juures, et ta ei teadnud, millal selle kahe äraoldud nädala jooksul oli Veronical kõrini saanud. Ta oli jäetud oma küsimuste ja oletustega luku taha, teisele poole voodit, telekat, sohvat, otomani jalgade mõnusaks toetamiseks, õlut külmkapis ja sahtli alla peidetud eelmise aasta novembrikuu Playboy’d Lena Soderbergiga.

Ta tõmbas telefoni lähemale ja uitmõtte ajendil valis Rooma suunakoodi.

„Ciao!” See oli kärisev naisehääl, mille toon rääkis liigsetest sigarettidest paljude aastate jooksul. Ta pidi end hetke koguma, et sõna suust saada.

„Andke Veronicat.”

„Kes küsib?”

„Pietro Salvari.”

Teises otsas tekkis korraks vaikus. „Veronicat ei ole.”

„Aga millal ta tuleb?”

„Ei tea.”

„Kuhu ta siis läks?”

„Ta ei öelnud.”

„Ega ta ei jätnud teadet või midagi?”

„Pole märganud.”

„On temaga vähemalt kõik korras?”

„Mis tal viga peaks olema?”

„On ta varem ka niimoodi ära läinud?”

„Ei mäleta.”

„Miks te ei või seda mulle öelda?”

„Mida te temast tahate?”

Pietrole hakkas tunduma, nagu laseks ta end väikese kummivasaraga pähe taguda. Ta tõmbas sügavalt hinge. „Võin ma hiljem tagasi helistada? Õhtul või siis homme?”

„Pole eriti mõtet.”

„Ülehomme?”

„Parem mitte.”

„Aga kuidas ma siis – oot!” Ta kuulis teises otsas ukse käimist. „Kas see on Veronica?”

„Ei ole.”

„Kutsuge ta telefoni juurde, sellega on kiire!”

Ta kuulis summutatud hääli, siis järgnes kõne katkemise signaal.

Seni suunurgas püsinud muie hakkas kustuma. Ta oli tassinud oma kohvri koduni, leidnud end ukse tagant, nõudnud selgitust naabrilt, kes ei osanud Veronica käimiste kohta midagi arvata, ning kõmpinud lõpuks kogu nõmeduse üle puhisedes Conservatoriosse. Halvemal juhul pidi ta siin veetma terve öö, aga mis saaks sel juhul järgmisest päevast, ta ei teadnud.

Ta proovis vennale helistada. See tähendab Enricole, sest Sergio osas oli ta lootuse kaotanud – või oli too nüüd Sérge, sest viimased kirjad temalt olid tulnud Prantsusmaalt, kus ta parandas laevadel pumpasid. Seevastu Enrico juured ulatusid sügavale Campania vulkaanilisse pinda ning miski ei saanud teda sealt lahti sikutada, et rännata noorema venna kombel paariaastasi tööotsi tehes mööda ilma ringi. Koos kahe tärniga Tenente helepruunidel õlakutel kinnitati tema külge ka vankumatu tahe ise hakkama saada ja end igast olukorrast läbi murda.

Pietro valis kiirelt tuttava numbri ja ootas. Pärast kaheksandat kutsetooni hakkas ta toru hargile panema, aga tõstis selle uuesti aeglaselt kõrva äärde. Pärast järgmist kaheksat vastuseta tooni, mille käigus mureviirud pühkisid üle ta näo, pani ta toru lõplikult ära.

Ta proovis ka sõbrad läbi, pärast mida oleks tahtnud vanduda. Teadagi, sõber on nagu vihmavari – kui sadama hakkab, siis alati kadunud.

Ta tõusis ja hakkas edasi-tagasi sammuma, trummeldades sõrmeotstega reitele Mozarti neljakümnenda algust, siis ümises samas taktis meloodiat. Salakavalad väikesed fraasid, igaühes konks või paar, mis haagivad end su pähe ega lase enam lahti.

Ta tundis end kohatult kergemeelsena. „Liiga kergemeelne,” oli öeldud ka tema tööde kohta. Isegi tema nimi ei vastanud ilmselt standarditele, sest mõeldagi, Sal-va-ri: selles oli ju liigset kergust ja muretust nagu õhkuvisatud konfettides; selles puudus suursugusus, tõsidus ja paatos, nagu oli nimedes Res-pi-ghi, Pro-kof-jev või Wag-ner.

Ta peatus bürookapi juures, kükitas, kobas alumise riiuli raamatute taga, kuni sõrmed puutusid reljeefset klaasi ja tõmbasid välja roheka Glenliveti pudeli, mis oli kaotanud suurema osa oma sisust. Ta oli alati valmis rõhutama, et ei joo kunagi murede uputamiseks ega ka lihtsalt tuju parandamiseks nagu mõni, kes proovib nõndaviisi oma tärkavat joomatõbe õigustada. Või kui ta seda siiski teeb, siis ainult täie teadlikkuse ja aususega, üritamata iseendale mõne ilusa ettekäändega kotti pähe tõmmata.

Jook lajatas talle pähe nagu nelisada lehekülge viimast „Muusikaentsüklopeediat”, täis habemikke ja kiilaspäid, kelle nimesid loobiti loengutes peenrahana ja pühiti inimeste mälust nagu tolmukübe käiselt. Ta püüdis hetke kujutleda sissekannet enda kohta.

Salvari, Pietro (1934–1999). Itaalia helilooja.

Pms tööd: „Süit nr 3 D-duur” (1955),

sümf. poeem „Diderot” (1961).

Mõne hetke otsis ta muusikalist vastet Dostojevski kompleksile, sellele pigimustale käegalöömisele, mida tunneb algaja kirjanik, võrreldes oma töid meistri omaga. Beethoveni kompleks? Suur Gustav Mahler ei julgenud oma esimest sümfooniat avaldada enne neljakümneseks saamist, teades, et seda hakataks kohe võrdlema Ludwig van’i töödega, eriti „üheksandaga”. Arvestades, kuidas vanamehe vari teda saatis, oli ehk paremgi, et kümnes sümfoonia jäi kirjutamata – selle grandioossus oleks niigi häbeliku ja ennast vihkava Mahleri võinud viia oma teoste ahjuviskamiseni või sundinud lausa oma elu kallale kippuma.

Ta tegi Glenliveti pärale lõpu, keeras end diivanile kössi ja tõmbas pintsaku peale. Nüüd, tundis ta, jah, nüüd on kriidiring tema ümber sulgunud – kõnni sees palju tahad, üle joone ei saa astuda. Kummaline, kuidas vanasti, elades nädalast nädalasse pinge, ärrituse ja alalõpmatu rahapuudusega, igatses ta korrapära, kuid nüüd oleks heameelega tahtnud toda vana elu tagasi. Ta oli hakanud minuteid lugema: kolm minutit kemmergus, kaheksa minutit riietudes, kaks minutit muna keemist oodates, neli minutit suitsu tehes, seitseteist minutit lehte lugedes. Igaüks neist hetkedest vaid ühekordselt kasutatav, igaüks kaotsi läinud, ilma et ta suutnuks sellega midagi paremat ette võtta. Kui ta ka midagi tahtis, ei suutnud ta sellest kinni haarata. Võimatu. Kuidas teised seda teevad? Kas oli tal kelleltki õppida?

Iga aasta, mõtles ta, on nagu sama stseeni kolmsada kuuskümmend viis duublit.

Pietro ärkas varahommikul iivelduse ja tundega, nagu oleks ta öö läbi kivisütt seedinud. Ribikardinate vahelt torkis lahja sidrunkollane valgus, mida vaadates hakkas tal silmapõhjades ja oimusagarate vahel tuikama. Terve öö oli ta unetult nihelenud, üritades sättida ennast vana diivani lohkude ja kühmude järgi, ning ta kere valutas. Ta loputas nägu külma veega, kuivatas käed juustesse ja nühkis kraelt pleki, mida asjatundmatu (või lihtsalt kuri) pilk võis pidada huulepulga jäetuks. Seejärel helistas ta oma korterisse ja nagu arvata, ei võtnud keegi toru.

Mida kuradit siis nüüd?

Ta pilk langes kollakasvalgele ümbrikule. Mõnel teisel päeval ja mõnes teises seisundis oleks ta öelnud, et see valendas kutsuvalt. Praegu märkas ta eelkõige seda, et noodipaberid on sinna topitud ilmselgelt purjus käega. Ta võttis need süütundega välja, koputas vastu lauda sirgeks ja jäi neid uuesti vaatama.

+ + +

Mitusada kilomeetrit põhja pool, Polizia di Stato hallist graniidist majas, mis hõlvas geoloogilise laamana suure osa kvartalist ja näis möödujatele alalõpmatus rusuvas pealelangemises, koputati rutakalt komissari kabinetiuksele. Tema mõmina peale sisenes kahvatu näoga noormees, andis ilmaasjata au (ja sedagi lohakalt), ootas, kuni ülemus kustutas sigareti, ning näitas talle siis rohelist mappi.

„Ja see on mis?”

„Käisime haiglates kahtlusaluste pilte näitamas. Härra Cesare... vabandust, härra komissar,” lisas ta kiiruga lõppu ja neelatas kuuldavalt. Ta pilk eksles kitsas ruumis, mis pidanuks igal noorel uurijal karjäärihimu kui mitte kustutama, siis vähemalt tekitama selles osas kõhklusi.

Cesare tegi kärsitu käeviipe. „No too see siis siia... Jah, lase edasi.”

„Just nii. Ühesõnaga, meile on ju teada, et nagunii on Brigate Rosse asja taga, ma mõtlen toda kuuenda aprilli plahvatust. Sama käekiri, samasugune sihtmärk, eks ole.” Ta astus ettevaatliku sammu lähemale. „Aga vaadake seda. Praegu saime kinnituse, et vähemalt ühte „brigaadide” liiget on haiglas nähtud, ja mitte niisama, vaid peaaegu selle mehe kõrvalvoodis, kelle käest me küsisime. Mis kõige parem – teda olevat enne märgatud tollesama auto juures, mis hiljem vastu taevast käis. See ei saa olla kokkusattumus. Vaadake ise, kõik on kirjas.”

Komissar keerutas mapist võetud fotot sõrmede vahel, tundes, kuidas munder pitsitab. See tegi ta tigedaks, aga kui ta oli tige, siis ta sõi, ja kui ta sõi, siis hakkasid püksid õrnadest kohtadest pitsitama, ja siis oli ta veel tigedam. Täna oli ta umbes kolme kanaprae mõõtu tige.

Ta viskas foto lauale. „Nojah... kurat sellest aru saab. Ja kes kurat selle pildi tegi? On tema näoga küll, aga... Kui see ikka on Carillo.”

„Carillo?”

Komissar kehitas õlgu. „Ma ei tea, mis nime all sina teda tead.” Ta sättis ette tumepruunide sarvraamidega prillid, hoidis neid ühe käega ja vedas teise käe nimetissõrmega kaustas järge, lugedes: „Benedetto „El Beto” Carillo. Umberto Gravano. Carlo „Marx” Manozzo – haa, vennikestel on naljasoont.” Ta lükkas mapi eemale, nõjatus seljatoele ja süütas järgmise sigareti. Pakki jäi veel kümmekond, täheldas ta, aga oli alles hommik. Noh, mis seal ikka, kopsud pidasid veel vastu ja ka rögin polnud pahemuse poole läinud, rääkigu arst mida tahes... Ta raputas korraks pead, nagu mõtet füüsiliselt eemale heites, ja lausus: „Ma tean kõiki neid nimesid, aga viimased viis-kuus aastat pole temast midagi kuulda olnud. Pildid on muidugi rämps, ma võiks nende põhjal peaministri enda kongi visata – nagu ta poleks seda ära teeninud.” Ta koputas tuhakübemeid, peatus, vaatas teist üle prillide ja lisas: „Mitte et ma midagi sellist siin ruumis kunagi öelnud oleks.”

„Nii et midagi pole pihta hakata?”

See oli täpselt see, mida Cesare oli sekund tagasi mõelnud, aga ta suunurgad kerkisid iseteadvaks muigeks. „Sulle, viidikas, võib see nii paista. Ma olen oma elu jooksul kolm korda keerulisemaid juhtumeid lahendanud, ei ole ükski kord kuivale jäänud.”

Ta hääles ei olnud grammigi ebalust. Kui sama mees oli haiglast läbi käinud, siis pidi sellest olema jäänud ka mingi jälg – teistsugune kui tavaliselt, sest jäljed varasematest kordadest olid harilikult nõgised, levitasid kõrbeliha lõhna ja jõudsid koroneri lauale harva ühes tükis.

Ta tõmbas viimase mahvi ja kustutas koni tuhatoosi, aga uut sigaretti ei võtnud. Sigaretid tegid ta pehmeks, liiga pehmeks, aga praegu tundis ta, et vajab ennast teravana. Ühtlasi kadus üleolev muie ta suult ja asendus tavapärasema, läbistava asjalikkusega.

„Hea küll,” ütles komissar, „kutsu teised ka siia. Ma räägin, kuidas me seda asja nüüd edasi uurime.”