Читать книгу Seal, kus rukkiväli - Nasta Pino - Страница 6

OLEN JUBA SUUR, kuueaastane.

Ma ootan suve.

Otse meie otsaakna all on mäekene peenikest heledat liiva. Suvel on seda rohkem kui praegu, suvel toon sinna vana pesukausiga vett ja küpsetan liivakooke. Seda on hea teha ka pärast äikesevihma, siis pole vett üldse vaja tuua. Paljajalu sooja liiva sees trallitada on hea iga ilmaga, muidugi ainult suvel.

Praegu pole liiv üldse hele, on hoopis märja savi karva ja lumega segamini. Siitsamast algavad meie peenrad, need lähevad tiigini välja.

Talvel oli siin kõrge hang ja sellest lasti kelguga alla, paar külapoissi ja minu vennad lasksid. Hang ulatus akna alumise servani ja kus akent ei olnud, seal lausa poole seinani. Ma istusin toas akna all ja vaatasin, kuidas kelgud kaugele vuhisesid, päris tiigini ja seal veel jääd mööda edasi. Ükskord näitas üleheinamaa-Kalju mulle läbi akna keelt ja tegi endale kätega pikad kõrvad pähe. See tähendas vist, et mina olen jänes, kes ei julge välja lume peale tulla. Meie Ivo näitas siis Kaljule rusikat ja lükkas tema kelgu tagurpidi sõitma. Kalju kelk jooksis jalustega lume sisse kinni ja Kalju ise veeres maha. Kalju oli muidu meile hea sõber, tema kodu oli teisel pool heinamaad väga tasase maa peal ja paistis meie juurde ära. Tema õue ja aiamaa peal nii suurt hange ei olnud, sellepärast tuligi Kalju üle heinamaa meie poole.

Meie ema arvas, et ega Kalju ainult meie hange pärast, ta tuli sellepärast, et meil on palju lapsi ja on lõbus mängida ja möllata, aga Kaljul pole ühtki õde ega venda, ta on oma emal ja isal ainuke laps. Sellest sain ma väga hästi aru, peab vist ikka kole igav olema, kui sa oled oma kodus üksainuke. Ega siis isa ja ema ei hakka lapsega lumesõda pidama, peitust mängima või suvel tiigi peal puukoorest laevukesi ujutama, isal ja emal on alati palju tööd teha.

Praegu akna all enam hange ei ole. Ka peenraid päriselt ei ole, on ainult need, mis minevast suvest jäid. Peenarde keskpaigad mustendavad, nende vahel aga on veel pikad lumeribad.

Siin otsaakna all on meie kõige rammusam maa, siin kasvatatakse kurke ja porgandeid, päris serva peal ka tubakat. Asi on nii, et tubakataimi ei tohi kunagi istutada kurgitaimede kõrvale, sest mesilased võivad tubakamõru kurgiõitele tassida ja kurgid ei ole siis nii maheda maitsega, nagu peaksid olema. Meil kasvavad kurkide ja tubaka vahel porgandid, mõnikord naerid ja kaalikad ka.

Aga see kõik on suvel, mida praegu veel ei ole ja mida ma väga ootan. Ma vajutan nina vastu aknaklaasi, panen silmad kinni ja mõtlen suve välja. Ma mõtlen, et väljas on soe, aed on kõik roheline ja porgandipealsetel on juba kenad hiiresabad all. Aga neid ei tohi küll veel maa seest välja tõmmata, sest need on liiga peenikesed ega ole neil õiget porgandimaitsetki, ma tean. Ma olen mõned neist salaja välja tõmmanud ja ära söönud. Veel mõtlen, et aias on mitu kõrget mooni õitsema läinud, nad on nii ilusad ja õhetavad punaselt. Neid ei ole meil kunagi istutatud ega külvatud, nad kasvavad iseenesest muude taimede vahele, aga ei võta kellegi käest ruumi vähemaks, ema ütles. Ma hakkan moone kokku lugema ja jõuan viieteistkümneni. Edasi lugeda ei saa, sest silmad hakkavad kinnihoidmisest värisema, pean silmad lahti tegema ja suvi koos moonidega läheb ära sinna, kust tullakse varsti.

Too VARSTI võib mõnikord olla väga pikk oodata. Kui isa on linna laadale läinud, siis ma tean, et ta tuleb varsti, aga too VARSTI on alles hilja õhtul ja annab ikka akna peal vaatamas käia ja kui pimedaks läheb, siis õuest vankrinaginat või hobuse puristamist kuulatada. Ka ema tuleb pohlametsast VARSTI, aga ma käin oma kolmkümmend korda värava taga viie kase juures, et näha, kas ema juba tuleb üle heinamaa, et siis ruttu-ruttu talle vastu joosta.

Karjas olles jälle jõuan hommikupoolikul mitu korda varju mõõta, enne kui karjaga lõunale võib tulla. Seda on paras teha siis, kui vari on neli ja pool jalatallapikkust pikk. Nii lühikeseks ei kulu ta sugugi nii väga varsti. Mõtelda ainult, missugused varjud on hommikul, kui me karjaga alles metsa jõuame. Kõik puud ja lehmad ja lambad ja meie ise oleme siis varju peal nii pikad, et VARSTI on ei tea kus.

Aga häda ei ole sellest küll midagi, kõik ootame ära, pealegi käime karjas veel vennaga kahekesi, sest mina olen veel väike, aga vend juba üheksa-aastane ja suur. VARSTI kasvan mina ka suureks ja lähen talvel kooli. Küll ma jõuan selle aja ära oodata. Halb on ainult see, et varsti ma pean vist üksinda karjas käima hakkama, ma natuke kardan seda.

Nood kõik on uue suve asjad. Praegu ma alles ootan suve, ja küll ta varsti tuleb ka.

MA OLEN hele sasipea. Mu nina peale ja põsenukkidele on tärganud uue kevade uued tedretähed senistele alatistele lisaks. Ma ei salli tedretähti, nad teevad näo kirjuks. Ma ei salli ka valgeid juukseid. Mõnikord, kui ma suurte õdede sõna ei kuula, ütleb mõni neist, et ma olen inetu ja värvist ilma jäetud laps, turris juustega ja tedretähine ka veel. Neil on vist õigus, suurtel peab alati õigus olema, nad tahavad kangesti, et neil oleks alati õigus. Mu juuksed on tegelikult lokkis, ma tean seda, aga et ma neid harva kammin, siis näen vahel välja nagu lohakalt pügatud valge lammas.

Ema kutsub mind Valgepea-Vutiks. Ma olen kuus aastat vana ja väga õnnelik, sest suvi on tulekul.

Õde Ullat ma ei salli. Ta kiusab mind. Kui ma veel väike olin, nii umbes nelja-aastane, siis ta käskis mul kõvasti kisendada ja lubas:

„Kui kõigest jõust kisa teed, siis lähevad juuksed mustaks.”

Ma kisendasin. Tahtsin väga, et mul oleksid mustad juuksed nagu kõigil mu õdedel ja vendadel ja isal ja emal ka. Miks mina üksi pean valgepea olema? See oli ülekohus, see tegi mulle meelehärmi, ma isegi nutsin salaja ja vihastasin igaühe peale, kes mulle mu valgeid juukseid meelde tuletas.

„Kisenda, kisenda kõvemini,” ässitas õde Ulla.

Ma kisendasin. Pikalt ja heledalt. Tõmbasin hinge ja kisendasin jälle nii mis jaksasin, kuni ema laudast tuppa tuli ja Ulla süütu näoga kiiresti toast välja läks.

Juuksed ei läinud tumedamaks. Sellelsamal õhtul ja järgmisel hommikul ja ülehomme ja saunapäeval olid nad ikka sama heledad nagu enne kisendamisi. Ulla oli valelik, taipasin seda, ja mu südame sügavuses sündis tema vastu pikk vimm.

Aga see kõik oli varem, lapsepõlves. Nüüd olen ma peaaegu suur, juba kuueaastane, suvel saan seitsmeseks. Ja suvi on tulemas.

Ka ühel külatüdrukul, Annel, on tedretähed. Anne on minust kaks aastat vanem, ta käib juba koolis. Tal on punane barett ja kollane kampsun, ma tahaksin endale samasuguseid. Annele on kooliskäimiseks ostetud ka viltsaapad, nende otsa käivad ilusad läikivad kalossid. Talvel kadus üks kaloss lumehange ära, Anne nuttis, aga siis oli üks hobusemees kalossi üles leidnud, sõitis Anne kodusse järele ja andis kalossi kätte, aga tahtis, et Anne kunagi pärastpoole tema pojale naiseks tuleks. Mina küll ei hakkaks üheainsa kalossi pärast kellelegi naiseks minema, oleks veel, et mõlemad oleks ära kadunud ja üles leitud, aga niiviisi, üheainsa pärast … Eks näe, mis Anne teeb, kas ta siis läheb tollele leidja pojale naiseks või saab ehk kuidagi ära rääkida, et polekski vaja omast kodust kuskile ära minna.

Anne viltsaapad mulle muidu meeldivad ja Anne ise meeldib ka, ta on ilus inimene, tumedate juustega. Aga tema tedretähti ma endale ei taha, tal on neid viiskümmend korda rohkem kui minul, kõik põsed ja isegi otsaesine üleni täis. Annele on juba koolis Tedremuna nimeks pandud.

Anne on suurte külatüdrukute käest kreemi küsinud, ta ütles mulle. Ta on kuulnud, et müüakse niisugust kreemi, mis kaotab tedretähed ära, aga ta ei ole julgenud sellest oma emale rääkida. Suured tüdrukud jälle on kõik õelad, nad ei anna Annele kreemi. Õrritavad ainult, et neil on küll, aga ei anna. Ma tean, mis neil kõik veel on, nad isegi puuderdavad oma põsed valgeks ja värvivad suu punaseks. Nad on mõnikord nii rumalad.

Aga mis mul nendest, ma ootan suve.

MUL ON põhiliselt kaks aastaaega. Üks on talv, kui ma ei saa peaaegu üldse toast välja, sest talved on väga külmad ja mul pole sooje riideid. Teine on suvi, kui ma olen peaaegu kogu aeg väljas, ma isegi magan laudapealsel. Muud ajad seal vahepeal on üsna ärevad, üks neist ongi suve ootus ja vahel on see isegi suvest endast põnevam, sest iga hommik võib olla eelmisest erinev, räästad hakkavad tilkuma ja kanad valjusti kaagutama ja varsti on kuldnokad tagasi. Teine vahepealne aeg on talve ootus, mõnikord ei ole sellel ka väga vigagi, aga mõnikord jälle venib ta pikalt ja pimedalt ega taha kuidagi otsa saada.

Päev on juba päris pikk ja Vana Jott tuleb peaaegu igal õhtul meile.

Ta tuleb hämariku eel.

„Veereb nagu vokiratas,” ütleb ema, kui Vana Jotti üle heinamaasiilu tulemas näeb. Ema ütleb niiviisi sellepärast, et Vana Jott on väga kärme astumisega, kuigi on juba kaheksakümmend täis.

Vanal Jotil on kolm poega, kõik halli habemega ja ühte nägu, mina ei saa kuidagi aru, et nad vanast Jotist üldse nooremad oleksid. Pojapojad on küll noored ja nonde lapsed veel nooremad, aga nii huvitavat inimest nagu Vana Jott ise nende peres teist ei ole. Ei ole terves meie külaski.

Vana Jott tõmbab piipu. See on tal alati kas käes, suus või taskus. Minu isa on ka suitsumees, aga piipu ei tõmba tema kunagi, tal ei olegi piipu. Üleüldse ei ole ma näinud peale Vana Joti ühtki teist piibutajat.

Vanal Jotil on ka niisugune kaapkübar, missugust ühelgi teisel ei ole. Minu isa kaabul on servad veidike ülespidi ja kaabu keskpaigas pealae kohal on väike lohk, see on sinna vajutatud ilu pärast. Niisamasugused kaabud on kõikidel meestel, keda ma üldse kaabuga näinud olen. Ainult Vanal Jotil on hoopis teistsugune. Tema kaabul pole keskpaigas mitte kõige väiksematki lohku, see on üleni kõrgelt kummis ja ümmarguse torni moodi. Seevastu kaabu servad on kõvasti allapoole kaldu. See on sellepärast, et vihmavesi ei jääks kaabu lohku ega ülespidi servade taha loksuma, vaid voolaks otsekohe vabalt maha. Nii tark mees on Vana Jott ja nii mõistlik on tema kaabu.

Ja veel on Vanal Jotil tubakakott. See on pehmest nahast õmmeldud ja seda saab nööriga kokku krookida. Koti sees on ninatubakas.

Peale Vana Joti ei ole ma üleüldse mitte kunagi näinud mitte ühtki vanameest, kes tubakat endale ninasse topiks. Aga Vana Jott topib. Meie pool teeb ta seda harva, aga kui ma väga ootan ja näha tahan, kuidas ta seda teeb, siis ta teebki. Ega ma kunagi ei ütle, et ma seda näha tahan, Vana Jott saab ise aru ja siis ta hõikab mind: „No tule lähemale.”

Ma tulen otsekohe ja jään tema juurde seisma. Vana Jott patsutab kõigepealt kõik oma taskud läbi, teeb seda koguni mitu korda, nagu ei teaks ta üldse, missuguses taskus tal miski on. Ma saan aru küll, ta teeb seda niisama, põnevuse pärast. Tegelikult teab ta väga hästi ja ka mina tean ammugi, et pintsaku parempoolses taskus on tal piip, pükste parempoolses taskus tubakakott, põuetaskus suur ruuduline ninarätik ja pükste tagataskus hõbedavärvi tulemasin, mida meie keeles tsäksiks kutsutakse.

Nojah, kui Vana Jott on taskute patsutamise lõpetanud, tõmbabki ta tubakakoti välja, vaatab seda kõigepealt igast küljest ja raputab natuke. Ma ootan. Siis tõmbab ta nöörist nii, et jooksev sõlm tuleb iseenesest lahti. Seejärel silitab kotisuu krooked siledamaks, peab veel veidike aru, nagu ei mäletaks, mida üldse teha kavatses. Lõpuks võtab ta piibu suust ja annab minu kätte hoiule. Ma hoian piipu ilusti, sellel on tuline tubakas sees ja seda ei tohi kummuli keerata, tubakas kukuks põrandale maha.

Pean peaaegu hinge kinni ja ootan. Vana Jott soputab veel kord tubakakotti, torkab siis kaks sõrme ja pöidla kotisuust sisse, päris põhjani, tõmbab sõrmed välja, pisike pusar pruuni tubakat näpu vahel. Ta vaatab seda vastu valget, nuusutab, vaatab veel. Ja torkab siis kiiresti ühte ninasõõrmesse. Nüüd ei jaksa ma enam naeru pidada, sest Vana Jott väänab oma näo võimatult viltu, ajab silmad punni ja suu ammuli. Ma tean küll, ta teeb seda meelega, et minul põnev oleks. Vahel ma naeran nii kõvasti, et Vana Jott peab oma piibu minu käest ära võtma, et ma seda väga ei raputaks. Ongi hea, sest nüüd saan ma ka kätega vehkida ja keksida.

Natukese aja pärast pigistab Vana Jott silmad kõvasti kinni, kõik tema nägu läheb selle juures kissi, isegi hall habe tõmbub lühemaks, sest ka suu on jälle kindlalt kinni. Niiviisi püsib ta jupp aega. Lõpuks sikutab Vana Jott põuetaskust suure ninarätiku välja, see on alati neljaks kokku pandud ja täiesti puhas. Ta rapsab ninarätiku lahti. Ja siis ta nuuskab. Nuuskab korralikult ära, kortsutab seejärel rätiku nutsakuks ja paneb taskusse tagasi. Alles nüüd teeb ta oma sinised silmad uuesti lahti, vaatab mulle rõõmsalt otsa ja ütleb:

„Noh, vot nii.”

Sel ajal, kui tubakas on ninas, ei räägi Vana Jott kunagi sõnakest juttu.

Seevastu piip ei sega teda rääkimise juures mitte sugugi. Ta veeretab piibu natuke ühte suunurka ja ajab aga juttu edasi. Üksnes piibu põlemapanemisel peab ta veidi aega vait olema.

Põlemapanemine käib niiviisi, et Vana Jott astub meie pliidi juurde, võtab pliidiservalt traadist konksu, tõstab kõige väiksema pliidirõnga konksuga korraks eest ära ja raputab vana tubaka oma piibu seest pliidi alla. Kui pliit on külm, pole konksu vaja, siis lükkab Vana Jott käega pliidirõnga eest ja paneb pärast tagasi ka. Isa juba teab ja mina tean ja meie kõik teame, et piibutubakat vana Jott meie poole kunagi kaasa ei võta. Piibu sisse tahab ta minu isa tubakat.

„Anna toda, mis on hästi kollane,” ütleb ta isale.

Isa teab ja toob oma panipaigast just sellise, mida vaja. Vana Jott topib piibu kollast tubakat täis, vajutab veel korraks pöidlaga õrnalt kinni ja torkab piibu suhu. Esiotsa niisama, täitsa külmalt. Proovib ära, kuidas on ja kas ikka piip sai korralikult täis. Kui meil juhtub pliidi all parajasti tuli olema, siis Vana Jott oma tsäksi taskust välja ei võtagi. Sellest ei ole ka midagi, tsäks ei ole miski põnevusasi, minu isal on neid mitu tükki ja ma olen neid kõiki küllalt näinud. Hoopis huvitavam on, kui Vana Jott istub meie pliidisuu ette väikese pingikese peale, teeb pliidiukse lahti, püüab tuletangide vahele pisikese tulise söekese ja paneb selle piibu sisse otse tubakale peale.

Nüüd algab see aeg, kui Vana Jott ei saa juttu ajada. Sellepärast, et ta peab tubaka põlema puhuma. See käib niiviisi, et ta tõmbab läbi piibu õhku enda sisse ja puhub siis jälle välja tubaka sisse. Väljapuhumist peab tegema hästi tasakesi, et tubakat piibu seest minema ei puhuks. Peab oskama popsutada. Vana Jott popsutab niikaua, kuni söekene on tuhaks põlenud ja tubaka ühtlaselt hõõguma löönud. Alles nüüd on kõik korras ja Vana Jott saab vabalt juttu edasi rääkida.

Ma sean enda tema lähedale istuma või seisma ja ootan, millest ta seekord räägib. Kas alustab jälle niiviisi, et: „Vot, kos kuningal om hää elo, iga päiv sööb sularasva ja magab kahe kasuka vahel …”

Seda juttu ma olen mitu korda kuulnud, aga võiksin veel ja veel kuulda. Vana Jott kohe mõistab niimoodi jutustada, et iga sõna tuleb tal iga kord isemoodi ja kavalalt ja alati on tunne, et nüüd kohe ta ütleb midagi, mida mitte keegi veel ei tea, aga tema juba teab.

Väga palju teab Vana Jott kuningatest. Ka hiinlaste keisrite ja inglaste kuningannade ja jaapanlaste keisrite kohta teab ta kõike. Vana Jott on ise Jaapani sõjas käinud ja oma silmaga näinud, kuidas seal keiser endale mõlema jala külge puupaku köidab ja niiviisi mööda õue komberdab. Sest keisri naine ei lase teda tuppa muidu, kui keiser peab oma jalad puhtaks pesema, kas või kümme korda päevas. Need keisrite naised ehk keisrinnad on väga nõudlikud ja vist natuke kurjad ka. Aga keiser, too jaapanlane vähemalt, on jälle kaval, ta ei viitsi jalgu pesta, arvab, et paku otsas ei saagi jalad mustaks.

Aga kavalus ei aita teda, keisrinna saab kavalusest ja laiskusest aru. Kui keiser tahab tuppa minna, pesemata jalgadega muidugi, siis on keisrinna tal ukse peal vastas, kisub keisril pakud jalgade otsast ära, viskab ukse taha ja pahameele pärast peseb kogu keisri üleni puhtaks. Just niiviisi, et tõstab ta kõigi tema keisririietega toobrisse seebivee sisse, solgutab seal nagu põrandakaltsu ja tõstab siis tuppa. Vana Jott näitab ette, kuidas jaapani naine seda teeb. Ta tõstab käed kõrgele, nagu oleks tal seal Jaapani keiser, surub siis käed ligi maad ja tuuseldab natuke edasi-tagasi, peseb keisrit. Siis tõstab Vana Jott käed uuesti kõrgele, raputab seda, mis tal käes on – tegelikult ei ole midagi, aga tuleb mõtelda, et seal on keiser – ja viskab siis üle köögiukse tuppa. Küllap nüüd ronibki vaene märg keisrikene kahe kasuka vahele tahenema ja magama.

Neist Vana Joti juttudest arvan ma endamisi, et pole nende kuningate ja keisrite elu üldsegi hea, võib-olla on isegi täitsa igav. Jaapani keisril ei ole ju lusikatki, ta peab puupulgaga pisikesi tanguteri taldriku pealt taga ajama ja suhu püüdma, mitte keegi ei keeda talle kartuliputru seakamaratega. Ja veel on nood kuningad ja keisrid väga arad, mitte kuskile nad üksinda minna ei julge, võib-olla ainult ühteainsasse kohta, aga sellest ei kõlba rääkida. Ma olen päris kindel, et ega kuningas küll ei julgeks kevadel ihualasti saunast välja tulla ja tiiki suplema joosta, kui tiigis on veel jäätükid sees. Meie küll julgeme ja tohime seda ja mõnikord on koguni ema meiega koos saunast välja tiiki jooksnud ja seal paar tiiru ümberringi ujunud, ise jäätükke kätega eemale lükates ja meiega koos valjusti naerdes. Meie ema nimelt oskab väga hästi ujuda, tema on meie vanaema ja vanaisa pool järve ääres suureks kasvanud. Meie emale on vanaisa ja vanaema isa ja ema.

Mine tea, kas kuningad üldse ujuda oskavadki. Ja võib-olla neid ei lubatagi vette, äkki upuvad veel ära.

Kahe kasuka vahel magada on ju küll pehme ja soe, kui ise oled kuiv. Olen seda proovinud, meil on lambanahkseid kasukaid kodus küllalt. Aga sularasva süüa ei taha ma üleüldse, ei tasu proovidagi.

Sel ajal, kui Vana Jott meie köögis jutte jutustab, on juba nii pimedaks läinud, et meil on tuli üles võetud. Köögilaua peal põleb meil viieliiniline lamp ja toas seina peal naela otsas kümneliiniline.

Ema ja isa ja vähemalt üks mu vend on ka köögis. Meil on suur köök ja suur pliit kahe pliidialusega. Ühega saab palavaks kütta selle pliidiosa, mille peal süüa tehakse. Teise pliidialusesse tehakse tuli siis, kui on vaja suurt katelt keema ajada. Katel on kümme pange suur ja selles keedetakse sigadele.

Meie söögilaud köögis on ka hästi pikk, me mahume sinna kümnekesi. Kui aga söögi ajal tuleb mõni võõras meie poole, siis kutsutakse ka too lauda ja alati on mahtunud.

Vahel on mõni võõras moepärast vastu ajanud, on nagu natuke häbenenud, sest nii ongi kombeks, ei kõlba ometi esimese kutsumise peale kohe laua taha istuda. Kui ema tulijale ütleb, et aja aga jaksu võtma, kui jalgsi oled, siis võõras ikka veel natuke tammub jalalt jalale ja valetab:

„Mul hobune läve taga.”

Seepeale ütleb meie isa:

„Eks sa viska siis hobusele ka heinatuust ette.”

Nüüd ei saa võõras või tuttav või ükskõik kes ta on, edasi valetada ega tasu tal kauem ka häbeneda, ta tuleb laua äärde ja hakkabki sööma, pole tal läve taga mingisugust hobust!

AKNAPOOLSE seina ääres köögis on isa höövelpink. Kui parajasti hanguvart või rehapulki pole vaja teha, siis isa hööveldab. Ta kruvib kuiva kareda laua mõlemast otsast höövelpingi külge kruvidega kinni ja lükkab siuh! ja säuh! höövliga, kuni laud saab siledaks ja heledaks. Pärast pöörab ta laual teise külje ja hööveldab ka sealtpoolt ära.

Höövlilaastud lõhnavad ütlemata hästi. Nad on õhukesed nagu paber, tõmbuvad otsekohe rulli ja kukuvad pingi alla põrandale. Me vennaga korjame neid sealt sülle ja tassime pliidisuu ette kokku. Nendega on väga hea tuld hakatada.

Kui loomad on õhtust korda talitatud, kui ise oleme juba söönud, kui Vana Jott on juba koju läinud, siis tõstab ema kööginurgast voki lauale lähemale ja hakkab ketrama. Mõnel õhtul on tal koonlalaua küljes takud, mõnel õhtul linad. Takust lõnga läheb täitsa palju vaja, sellest kootakse kõik kartulikotiriie. Seda lõnga on lihtne kedrata, ma olen ka juba proovinud: tõmbad koonlast tasakesi takku ja venitad näppude vahel ühtlaseks joruks, jalgadega tallad kogu aeg vokiratast veerema, nii et vokk ise keerutabki jämeda lõnga kokku ja kerib selle pooli peale.

Linase lõngaga on keerulisem, see peab tulema peenike ja täiesti ilma jõnksakuteta ... Tegelikult ei oska ma veel korralikult kedrata, aga tahaksin küll. Mulle üldse meeldib suurte inimeste tegemisi pealt vaadata ja meelde jätta, kuidas midagi tehakse. Ilmast ilma tekib mul niisugune tunne, et küll mina ka seda või toda oskaksin, kui mul ainult lubataks. Ükskord ammu, olin siis viieaastane ja väikevend kahene, võtsin ma käärid ja lõikasin väikevennal juukseid lühemaks. Me olime kahekesi kodus, kõik teised heinamaal, ja mulle paistis, et vennale tükivad juuksed aina silma. Nii ma tegingi selle töö ära, olin ju küllalt näinud, mismoodi isa seda on teinud, ja teadsin ka, et suurtel inimestel on suvel alati väga vähe aega. No küll ma sain tookord tõrelda, kõige rohkem suurte õdede käest, ema ja isa käest ainult natuke. Õed nimelt arvavad, et ainult nemad oskavad midagi ja mina olen liiga väike ja üleüldse sõnakuulmatu, ja juustelõikamist peavad nad väga suureks kunstiks.

Olgu pealegi, mina ei hakka nendega vaidlema, las nad olla pealegi endi meelest need kõige targemad inimesed maa peal. Ema küll lubab mulle nii kääre kätte kui ka niiti ja nõela, ta on mind õpetanud, kuidas nii teha, et sõrme sisse ei torka ja midagi ilmaasjata katki ei lõika. Varsti ta hakkab mulle ka varrastel kudumist õpetama, kui aega saab.

Kui ema ketrab, siis on minul muud tööd. Ma paikan isa töösärgi küünarnukke või palistan midagi uuesti, mis on hargnema hakanud. Need on kõik head tööd ja mul on lubatud neid teha, sest ma oskan. Tikkida ja kududa ma veel ei oska, seda teevad õhtuti toas mu suured õed. Nad tikivad kõik linaste käterättide otsad kirevaid lilli täis, nad oskavad seda tõesti väga ilusasti. Siis nad veel pilutavad padjapüüre ja heegeldavad voodilinade külge sakilisi pitse. Neil on muidugi õigus, et mina neid asju ei oska, need on peenemad tööd. Aga küll ma ära õpin, ärgu nad uhkeldagu midagi. Minul ei ole ka veel kosilast, kelle pärast kõike seda teha ja kaasavara kokku ajada, et siis ühel päeval kõik need ilusad käsitööd kosilase emale-isale ja õdedele-vendadele jagada. Ma tean, et kui minu vennad ükskord kosja lähevad ja naisi võtma hakkavad, siis peavad nende pruudid minule ka midagi ilusat kinkima, sest siis olen ju ka mina kosilase õde. Muidugi tean, et sinna läheb veel aega, aga küll ma ära ootan.