Читать книгу Suur koda - Nicole Krauss - Страница 2

rääkige temaga.

Lugupeetud kohtunik, 1972. aasta talvel läksime R. – iga lahku – või õigemini peaks ütlema, et tema läks minust lahku. Tema põhjendused olid ebamäärased, kuid nende iva oli selline, et tal on salajane mina, argpükslik, põlastusväärne mina, mida ta ei saa mulle eales näidata, ja et ta peab minema ära nagu haige loom, kuni ta suudab seda mina parandada ja viia tasemeni, mis tema hinnangul seltskonda väärib. Ma vaidlesin talle vastu – ma olin olnud tema kallim peaaegu kaks aastat, tema saladused olid minu saladused, kui tema juures ka oleks midagi julma või argpükslikku, teaksin seda kõige paremini just mina – kuid see oli tulutu. Kolm nädalat pärast seda, kui ta oli välja kolinud, sain ma temalt postkaardi (saatja aadressita), milles öeldi, et tema arvates oli meie otsus, nagu tema seda nimetas, olnud küll raske, kuid siiski õige, ja ma pidin endale tunnistama, et meie suhe on igaveseks läbi.

Mõnda aega läksid asjad siis halvemaks, enne kui nad paremaks läksid. Ma ei hakka sellest rääkima – ütlen vaid seda, et ma ei käinud väljas, isegi mitte vanaemal külas, ja ma ei lasknud ka kellelgi endale külla tulla. Kummalisel kombel aitas mind ainsana see, et ilm oli tormine, nii et ma pidin pidevalt jooksma mööda korterit selle imeliku väikese messingist mutrivõtmega, mis oli tehtud spetsiaalselt vanaaegsete akende mõlemal küljel asetsevate riivide pinguldamiseks – kui need tuulise ilmaga lahti tulid, hakkasid aknad kriiskama. Korteris oli kuus akent ja just siis, kui ma olin lõpetanud ühe akna riivide pinguldamise, hakkas teine undama, nii et ma jooksin mutrivõtmega kohale ja siis sain ma ehk pool tundi vaikust ainsal toolil, mis korterisse oli jäänud. Vähemalt mõnda aega tundus, et maailmas ei ole muud kui see pikk vihmasadu ja vajadus riivid pingul hoida. Kui ilm viimaks selgines, läksin õue jalutama. Kõik oli üle ujutatud ning kogu sellest tüünest, peegeldavast veest õhkus rahu. Ma kõndisin kaua, vähemalt kuus või seitse tundi, läbi linnaosade, kus ma ei olnud kunagi varem käinud ja kuhu ma ei ole enam tagasi läinud. Selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, olin rampväsinud, kuid mul oli tunne, et olin end millestki puhastanud.

Ta pesi mu käed verest puhtaks ja andis mulle puhta T-särgi, võibolla koguni enda oma. Ta arvas, et ma olen teie kallim või isegi naine. Keegi ei ole veel teile järele tulnud. Ma ei lahku teie juurest. Rääkige temaga.

Õige varsti pärast seda lasti R. – i tiibklaver alla elutoa hiiglaslikust aknast, sama teed pidi, kust see oli sisse tulnud. See oli viimane tema asi, mis läks, ning senikaua, kuni klaver oli korteris olnud, tundus, et ta ei olnudki päriselt lahkunud. Nendel nädalatel, mil ma klaveriga kahekesi elasin, enne, kui sellele järele tuldi, tavatsesin ma seda mõnikord möödudes patsutada – täpselt samamoodi nagu ma olin patsutanud R. – i.

Mõni päev hiljem helistas mulle üks Paul Alpersi nimeline sõber ja rääkis, millist unenägu ta oli näinud. Unenäos olid tema ja suur luuletaja César Vallejo suures maamajas, mis oli kuulunud Vallejo perekonnale sellest ajast, kui ta laps oli. See oli tühi ja kõik seinad olid sinakasvalgeks värvitud. Kogumulje oli rahulik, ütles Paul, ja unenäos oli ta mõelnud, et Vallejol veab, et saab sellises kohas tööl käia. See on nagu ooteruum enne teispoolsust, ütles Paul talle. Vallejo ei kuulnud teda ja ta pidi öeldut kaks korda kordama. Lõpuks sai luuletaja, kes oli päriselus surnud neljakümne kuueselt, puruvaesena, äikesetormis, täpselt nagu ta oli ennustanud, aru ja noogutas. Enne majja sisenemist oli Vallejo jutustanud Paulile loo sellest, kuidas tema onul oli kombeks sõrmed porisse torgata, et tema laubale märk teha – see oli kuidagi seotud tuhkapäevaga. Ja siis, ütles Vallejo (ütles Paul), tegi ta midagi, millest ta kunagi aru ei saanud. Illustreerimiseks torkas Vallejo kaks sõrme porisse ja tõmbas Pauli ülahuulele vuntsitriibu. Mõlemad naersid. Pauli sõnul oli kogu unenäo vältel olnud kõige hämmastavam nende kambavaim, nagu nad oleksid teineteist palju aastaid tundnud.

Mõistagi oli Paul ärgates minule mõelnud, sest me olime tuttavaks saanud ülikooli eelviimasel kursusel avangardistlike luuletajate seminaris. Meist said sõbrad, sest me olime loengus alati teineteisega nõus, samal ajal kui kõigil teistel tekkisid meiega lahkarvamused, semestri edenedes üha ägedamad, ning ajapikku oli minu ja Pauli vahele sugenenud liit, mille võis pärast kõiki neid aastaid – viit aastat – otsekohe endiselt laiali laotada ja täis puhuda. Ta küsis, kuidas mul läheb, viidates lahkuminekule, millest keegi talle ilmselt rääkis. Ma ütlesin, et hästi, ainult mulle tundub, et mu juuksed langevad välja. Ma ütlesin talle ka seda, et lisaks klaverile olid koos R. – iga läinud ka diivan, toolid, voodi ja isegi lauanõud, sest temaga tutvudes olin ma enam-vähem kohvris elanud, samal ajal kui R. oli istunud nagu Buddha keset kõike seda mööblit, mille ta oli emalt pärinud. Paul ütles, et tunneb võib-olla kedagi, sõbra sõpra, kes läheb tagasi Tšiilisse ja otsib võib-olla oma mööblile kasuvanemat. Tehti telefonikõne ja saadi kinnitus, et sellel luuletajal, Daniel Varskyl on tõesti mõned mööblitükid, millega ta ei oska midagi peale hakata, kuid ei taha samas neid müüa juhul, kui ta peaks ümber mõtlema ja New Yorki naasma. Paul andis mulle tema numbri ja ütles, et Daniel ootab, et ma ühendust võtaksin. Ma lükkasin helistamist mõne päeva edasi, peamiselt seetõttu, et võõra käest mööbli palumine on kuidagi piinlik, isegi kui tee selleks on juba sillutatud, ning ka seetõttu, et selle kuu jooksul, kui R. ja tema suur omand olid lahkunud, olin ma ära harjunud sellega, et mul ei ole midagi. Probleem tekkis vaid siis, kui keegi teine külla tuli ja ma nägin oma külalise näoilmes peegeldumas seda, et väljaspoolt vaadates tundus olukord, minu olukord, lugupeetud kohtunik, mannetu.

Kui ma lõpuks Daniel Varskyle helistasin, võttis ta toru esimese helina peale. Selles esialgses tervituses, enne kui ta sai teada, kes on toru teises otsas, oli ettevaatlikkust, mida ma hakkasin hiljem seostama Daniel Varskyga ja üldisemalt tšiillastega, kuigi ma olen kohanud vaid mõnda. Tal läks minut aega, enne kui taipas, kes ma olen, veel üks minut, et talle koidaks, et helistab sõbra sõber, mitte mõni napakas naine – tema mööbli asjus? ta oli kuulnud, et ta tahtis sellest vabaneda? või lihtsalt laenuks anda? – minut, mille vältel ma kaalusin vabanduse palumist, toru hargile panemist ja endist viisi jätkamist vaid madratsi, plastmassist kööginõude ja selle ühe tooliga. Aga kui talle oli koitnud (Ahaa! Muidugi! Vabandust! See kõik ootab sind siinsamas), mahenes tema hääl ja muutus samal ajal valjemaks, lastes esile tõusta avameelsusel, mida ma hakkasin samuti seostama Daniel Varskyga ja kõigiga, kes on pärit sellest Antarktika südant sihtivast pistodast, nagu Henry Kissinger seda kord nimetas.

Ta elas kaugel, tükk maad eemal kesklinnas, 101th Streeti ja Central Park Westi nurgal. Teel astusin läbi vanaema juurest, kes elas ühes hooldekodus West End Avenue’l. Ta ei tundnud mind enam ära, aga kui ma olin sellest üle saanud, avastasin, et suudan temaga olemist nautida. Tavaliselt istusime ja vahetasime kaheksal eri moel mõtteid ilma üle, et liikuda siis vanaisa juurde, kes oli ka kümme aastat pärast oma surma vanaema jaoks jätkuvalt paeluv, otsekui oleks tema elu või nende ühine elu muutunud iga aastaga, mil vanaisa tema juures ei olnud, vanaema jaoks aina suuremaks mõistatuseks. Talle meeldis istuda diivanil, kõik ehted korraga küljes, ja panna imeks vestibüüli – See kõik kuulub mulle? küsis ta iga natukese aja tagant, tehes käeviipe, mis hõlmas kogu maja. Iga kord, kui ma tulin, tõin talle Zabari juurest šokolaadi-babka. Ta sõi alati viisakusest natuke, siis pudenes sai talle sülle ja kleepus ta huulte külge ja kui ma olin ära läinud, andis ta ülejäänu põetajatele.

Kui ma 101st Streetile jõudsin, lasi Daniel Varsky mind sumistiga sisse. Kui ma luitunud fuajees lifti ootasin, torkas mulle pähe, et mulle ei pruugi tema mööbel meeldida, et see võib olla tume või muul moel rõhuv, ning et viisakaks taganemiseks on juba liiga hilja. Kuid vastupidi – kui ta ukse avas, oli mu esmamulje valgus, mida oli nii palju, et ma pidin silmi kissitama, ning hetke jooksul ei näinud ma tema nägu, sest see joonistus välja vaid siluetina. Samuti lõhnas seal toidu tegemise järele, mis osutus hiljem baklažaaniroaks, mida ta oli Iisraelis valmistama õppinud. Kui mu silmad olid kohanenud, avastasin üllatusega, et Daniel Varsky oli noor. Ma olin oodanud kedagi vanemat, sest Paul oli öelnud, et tema sõber on luuletaja, ning kuigi me mõlemad kirjutasime luulet või vähemalt üritasime kirjutada, ei kutsunud me end meelega eales luuletajaks – selle termini reserveerisime nende jaoks, kelle töid on peetud avaldamise vääriliseks, mitte üksnes paaris vähetuntud ajakirjas, vaid päris raamatus, mida saab raamatupoest osta. Tagasi vaadates osutus see piinlikult konventsionaalseks luuletaja määratluseks ning kuigi Paul ja mina ja meie tuttavad tundsime uhkust oma kirjandusliku erudeerituse üle, käisime neil päevil endiselt ringi auahnusega, mis oli veel muutumata, ja teatud mõttes see pimestas meid.

Daniel oli kakskümmend kolm, minust aasta noorem, ning kuigi ta ei olnud veel luulekogu avaldanud, näis, et ta oli oma aega paremini või kujutlusvõimerikkamalt kasutanud või ehk võib öelda, et ta tundis survet igal pool käia, inimestega kohtuda, kogemusi saada, ja see on mind alati kadedaks teinud, kui ma sellega mõne inimese puhul kokku olen puutunud. Ta oli viimased neli aastat reisinud, elanud erinevates linnades, teel kohatud inimeste korterite põrandatel või mõnikord tema enda korterites, kui tal õnnestus veenda oma ema või hoopis vanaema talle raha saatma, kuid nüüd läks ta viimaks koju, et asuda oma kohale sõprade kõrval, kellega ta oli koos suureks kasvanud ning kes võitlesid Tšiilis maa vabastamise, revolutsiooni või vähemalt sotsialismi eest.

Baklažaan oli valmis ja samal ajal, kui Daniel lauda kattis, soovitas ta mul mööblile pilk peale heita. Korter oli väike, kuid seal oli suur aken, mis avanes lõuna poole ja kust kogu see valgus sisse tulvas. Selle juures oli kõige rabavam sealne segadus – kogu põrand pabereid täis, kohviplekilised vahttopsid, märkmikud, kilekotid, odavad kummikingad, üksteisest lahutatud plaadid ja ümbrised. Iga teine inimene oleks tundnud vajadust öelda „Vabandust segaduse pärast” või visata nalja toast läbi tormanud metsloomade teemal, kuid Daniel ei maininud seda. Ainsad enam-vähem lagedad pinnad olid seinad, mis olid paljad, kui välja arvata mõne linna kaardid, mida ta oli külastanud – Jeruusalemm, Berliin, London, Barcelona – ning mõnele puiesteele, nurgale ja väljakule oli ta kritseldanud märkusi, millest ma kohe aru ei saanud, sest need olid hispaania keeles ning oleks olnud ebaviisakas lähemale astuda ja üritada neid dešifreerida, samal ajal kui minu võõrustaja ja heategija lauahõbedat lauale asetas. Nii suunasin tähelepanu mööblile või sellele, mida ma sodi alt nägin – diivan, suur puust kirjutuslaud paljude sahtlitega, millest osa olid suured ja osa väikesed, kaks raamaturiiulit, mis olid tuubitud täis hispaania-, prantsuse- ja inglisekeelseid köiteid, ning kõige ilusam asi – mingisugune rauast kinnitusklambritega kirst või kohver, mis nägi välja, nagu see oleks uppunud laevalt päästetud ja kohvilauana kasutusele võetud. Ta sai ilmselt kõik asjad pruugituna, ükski ese ei paistnud olevat uus, kuid kõik mööblitükid olid kuidagi sümpaatsed ning tõik, et need olid lämbumas paberite ja raamatute all, tegi need paeluvamaks, mitte vastupidi. Äkitselt pühkis minust üle tänutunde laine nende omaniku vastu, nagu ei annaks ta mulle edasi vaid natuke puitu ja polsterdust, vaid võimaluse uueks eluks, jättes olukorra kõrgusele tõusmise minu hooleks. Mul on piinlik öelda, et mulle lausa valgusid pisarad silmadesse, lugupeetud kohtunik, aga nagu nii sageli juhtub, purskasid pisarad vanemast, ähmasemast kahetsusest, millele mõtlemist ma olin edasi lükanud, kuid mille see võõra mööbli kingiks või laenuks saamine oli mingil moel ärevaks teinud.

Me rääkisime kindlasti vähemalt seitse või kaheksa tundi. Võib-olla kauem. Tuli välja, et me mõlemad jumaldasime Rilket. Meile mõlemale meeldis ka Auden, kuigi minule meeldis ta rohkem, ning kumbki meist ei pidanud suurt Yeatsist, ent mõlemad tundsid end sisimas selle pärast süüdi võimaluse tõttu, et see võis viidata mingile isiklikule puudujäägile tasandil, kus luule elab ja midagi tähendab. Ainus lahkheli tekkis siis, kui ma võtsin jutuks Neruda, ainsa Tšiili luuletaja, keda ma teadsin, millele Daniel vastas vihasähvatusega: miks on nii, küsis ta, et ükskõik, millisesse kohta mõni tšiillane maailmas ka ei läheks, on Neruda ja tema kuradi merikarbid juba seal ees ja monopoli kehtestanud? Ta vaatas mulle vastulööki oodates üksisilmi otsa ning seejuures tekkis mul tunne, et seal, kust tema pärit on, oli tavaline vestelda, nagu meie vestlesime, ja koguni ägestumiseni vaielda luule üle, ja hetkeks tundsin, kuidas üksildus mind riivas. Aga ainult hetkeks ning siis tõttasin ma vabandust paluma ja kinnisilmi vanduma, et loen otsast lõpuni läbi suurte Tšiili luuletajate lühendatud nimekirja, mille ta paberkotile kirjutas (ja mille tipus troonis suurte tähtedega ja teisi varju jättes Nicanor Parra) ning samuti seda, et ma ei lausu eales ei tema ega kellegi teise juuresolekul Neruda nime.

Me rääkisime poola luulest, vene luulest, türgi ja kreeka ja argentiina luulest, Sapphost ja Pasternaki kadunud märkmeraamatutest, Ungaretti surmast, Weldon Keesi enesetapust ja sellest, kuidas kadus Arthur Cravan, kes Danieli väitel oli endiselt elus ja México hoorade hoole all. Kuid mõnikord, kahe segase lause vahel tekkinud languses või lohus nihkus sünge pilv üle ta näo, kõhkles hetke, nagu võiks see sinna jääda, ja libises siis mööda, lagunedes laiali toa eri servadesse, ning neil hetkedel oli mul alati tunne, et ma peaksin pea ära pöörama, sest kuigi me vestlesime palju luulest, ei olnud me veel meist endist kuigi palju rääkinud.

Ühel hetkel kargas Daniel püsti ja läks kõigi nende sahtlitega kirjutuslauda läbi tuhnima, avas mõne sahtli ja sulges teise, otsides enda kirjutatud luuletsüklit. Selle nimi oli „Unusta kõik, mida ma iial öelnud olen” või midagi sellist, ja ta oli selle ise ära tõlkinud. Ta köhatas ja hakkas seda valjusti ette lugema häälel, mis ükskõik kelle teise suus oleks tundunud edvistav või isegi koomiline, kuna selles kõlas õrnalt tremolo, kuid Danieli suust kostis see täiesti loomulikuna. Ta ei palunud vabandust ega pugenud lehekülgede taha peitu. Otse vastupidi. Ta ajas end sirgeks nagu tiku, otsekui oleks ta luuletusest energiat ammutanud, ning vaatas sageli üles, koguni nii sageli, et mul tekkis kahtlus, et tal on kirjutatu peas. Ühel sellisel hetkel, kui me teineteisele üle sõna otsa vaatasime, sain ma aru, et ta on tegelikult päris nägus. Tal oli suur nina, suur Tšiili juudi nina, suured kondiste sõrmedega käed ja suured jalad, kuid tema juures oli ka midagi peent, midagi, mis oli seotud pikkade ripsmete või tema luudega. Luuletus oli hea, mitte suurepärane, aga väga hea, või äkki see oli isegi parem kui väga hea, seda oli raske öelda, kui ma ise luuletust lugenud ei olnud. Tundus, et see rääkis tüdrukust, kes oli ta südame murdnud, kuigi see oleks võinud sama hästi rääkida koerast: poole peal kadus mul järg käest ning hakkasin mõtlema sellest, kuidas R. tavatses alati enne magamaminekut oma kitsaid jalgu pesta, sest meie korteri põrand oli räpane, ja kuigi ta ei käskinud minul iialgi jalgu pesta, oli see endastmõistetav, sest kui ma ei oleks pesnud, oleksid linad määrdunud ja tema jalgade pesemise mõttetuks teinud. Mulle ei meeldinud istuda vanni serval või kraanikausi ääres, üks põlv kõrva juures, ja vaadata, kuidas must kõnts valges portselanis keerleb, aga see oli üks nendest loendamatutest asjadest, mida tehakse tüli vältimiseks, ning nüüd tekitas sellele mõtlemine minus soovi naerda või siis ehk läkastada.

Selleks ajaks oli Daniel Varsky korteris juba hämar ja sinna oli sugenenud otsekui veealune valgus, päike oli ühe hoone taha loojunud ning kõige taga peidus olnud varjud hakkasid välja tulvama. Ma mäletan, et tema riiulil olid mõned väga suured raamatud, uhked raamatud pikkade kangast selgadega. Ma ei mäleta ühegi pealkirja, võib-olla olid need mingi sari, kuid näis, nagu oleksid need hämarduva tunniga kuidagi kooskõlas. Tundus, nagu oleksid tema korteri seinad äkitselt kaetud vaibaga nagu kinosaali seinad, et heli välja ei pääseks või teised helid sisse ei pääseks, ning selles kongis, lugupeetud kohtunik, selles väheses valguses, mis seal oli, olime meie nii publik kui ka film. Või nagu oleksime vaid meie saare küljest lahti päästetud ja hulpisime nüüd kaardistamata vetes, tumedates vetes, mille sügavust me ei teadnud. Mind peeti toona kütkestavaks, mõni inimene nimetas mind isegi kauniks, kuigi mu nahk ei olnud kunagi eriti hea ja just seda märkasin ma peeglisse vaadates, seda ja kergelt häiritud ilmet, lauba kerget kibrutamist, millest ma endale arugi ei andnud. Aga enne seda, kui ma olin R. – iga, ja ka temaga oldud aja jooksul leidus palju mehi, kes andsid selgelt mõista, et sooviksid koos minuga koju minna, kas siis üheks ööks või kauemaks, ning kui Daniel ja mina püsti tõusime ja elutuppa läksime, arutlesin ma, mida ta minust arvab.

Just siis ütles ta mulle, et seda kirjutuslauda oli lühikest aega kasutanud Lorca. Ma ei teadnud, kas ta tegi nalja või mitte, tundus erakordselt ebatõenäoline, et see Tšiili rändur, kes oli noorem kui mina, võis enda valdusse saada säärase väärtusliku eseme, kuid ma otsustasin eeldada, et tal oli tõsi taga, et mitte solvata inimest, kes oli minu vastu üksnes lahkust üles näidanud. Kui ma küsisin, kuidas tema laua endale saanud oli, kehitas ta õlgu ja ütles, et oli selle ostnud, kuid ei seletanud täpsemalt. Ma arvasin, et ta ütleb nüüd „Ja nüüd ma annan selle sulle”, aga ta ei öelnud, ta lihtsalt lõi ühte lauajalga jalaga, mitte ägedalt, vaid õrnalt, suure austusega, ning kõndis edasi.

Kas siis või natuke hiljem me suudlesime.

Ta pani teie tilgutisse uue morfiinidoosi ja kinnitas teie rinnale elektroodi, mis oli lahti tulnud. Akna taga laotus Jeruusalemma kohale koidik. Mina ja tema jälgisime hetkeks, kuidas teie EKG roheline jaaniuss tõusis ja langes. Siis tõmbas ta kardina ette ja jättis meid omavahele.

Meie suudlus oli antikliimaks. Asi ei olnud selles, nagu oleks suudlus halb olnud, kuid see oli vaid üks kirjavahemärk meie pikas vestluses, sulgudes vahemärkus, mis tehti selleks, et veenda teineteist sügavas üksmeeles, vastastikuses seltskonna pakkumises, mis on palju haruldasem kui seksuaalne kirg või isegi armastus. Danieli huuled olid suuremad, kui ma ootasin, mitte suured tema näos, vaid suured, kui ma silmad sulgesin ja need minu omi puudutasid, ning sekundi murdosa jooksul oli mul tunne, et ma lämbun nende kätte. Väga tõenäoliselt olin ma lihtsalt harjunud R. – i huultega, kitsaste mittejuudi huultega, mis külmaga sageli siniseks tõmbusid. Daniel Varsky pigistas ühe käega mu reit ja ma puudutasin tema juukseid, mis lõhnasid nagu porine jõgi. Ma arvan, et selleks ajaks olime jõudnud või jõudmas poliitika lampkastini, ning Daniel Varsky kirus kõigepealt vihaselt ja siis peaaegu pisarsilmi Nixonit ja Kissingeri ning nende sanktsioone ja halastamatuid mahhinatsioone, mis üritasid tema sõnul kägistada kõike, mis oli Tšiili juures uut ja noort ja kaunist, lootust, mis oli kandnud doktor Allende Moneda paleesse välja. Tööliste palgad on tõusnud 50 protsenti, aga need sead hoolivad vaid oma vasest ja rahvusvahelistest ettevõtetest! Nad situvad püksi juba ainuüksi mõttest, et demokraatlikult valiti presidendiks marksist! Miks nad meid lihtsalt rahule ei jäta ega lase meil oma eluga edasi minna, ütles ta, ning hetkeks oli tema ilme peaaegu anuv või härdalt paluv, otsekui oleks minul mingil moel mõju nendele kahtlastele tegelastele, kes minu riigi salapärast laeva tüürivad. Tal oli väga esiletungiv aadamaõun ning iga kord, kui ta neelas, jõnksles see tema kõris üles-alla ning nüüd paistis see jõnkslevat lakkamatult nagu merre visatud õun. Ma ei teadnud suurt midagi sellest, mis Tšiilis toimus, vähemalt mitte siis, mitte veel. Poolteist aastat hiljem, kui Paul Alpers ütles mulle, et Manuel Contrerase salapolitsei viis Daniel Varsky keset ööd minema, ma juba teadsin. Kuid 1972. aasta talvel, kui kindral Augusto Pinochet Ugarte oli alles tagasihoidlik, lömitav armee staabiülem, kes tahtis, et tema sõprade lapsed teda Tataks kutsuksid, ja kui ma istusin Danieli 101st Streeti korteris viimases õhtuvalguses, ei teadnud ma kuigi palju.

Kummaline on see, et ma ei mäleta, kuidas see öö (selleks ajaks oli juba määratu New Yorgi öö) lõppes. Ilmselgelt pidime hüvasti jätma, pärast mida ma lahkusin korterist, või äkki läksime koos ära ja ta saatis mu metroojaamani või kutsus mulle takso, sest toona ei olnud see kant ega linn üldisemalt turvaline. Mul lihtsalt ei ole sellest mingit mälestust. Mõni nädal hiljem tuli minu korteri ette kolimisauto ja mehed laadisid mööbli maha. Selleks ajaks oli Daniel Varsky juba koju Tšiilisse läinud.

Möödus kaks aastat. Alguses sain ikka postkaarte. Kõigepealt olid need südamlikud ja isegi heatujulised: kõik on korras. Ma kaalun Tšiili Speleoloogiaseltsi liikmeks astumist, aga ära muretse, see ei sega mu luulet ja kui üldse midagi, siis need kaks tööd täiendavad teineteist. Mul võib avaneda võimalus minna kuulama Parra matemaatikaloengut. Poliitiline olukord hakkab hulluks minema, kui ma Speleoloogiaseltsi ei astu, siis astun MIR-i1. Hoolitse Lorca laua eest hästi, ma tulen sellele ühel päeval järele. Besos, DV. Pärast riigipööret muutusid kaardid morniks ja siis muutusid need krüptilisteks ja siis, umbes pool aastat enne seda, kui ma tema kadumisest kuulsin, ei tulnud neid enam üldse. Ma hoidsin kõiki kaarte ühes tema kirjutuslaua sahtlis. Ma ei kirjutanud vastu, sest polnud aadressi, kuhu vastu kirjutada. Neil päevil kirjutasin ma veel luulet ning ma kirjutasin mõned luuletused, mis olid adresseeritud või pühendatud Daniel Varskyle. Mu vanaema suri ja ta maeti nii kaugele äärelinna, et keegi ei saanud ta haual käia, ma käisin mitmete meestega väljas, kolisin kaks korda ja kirjutasin Daniel Varsky kirjutuslaua taga oma esimese romaani. Mõnikord unustasin ma ta mitmeks kuuks ära. Ma ei tea, kas ma juba teadsin Villa Grimaldist, päris kindlasti ei olnud ma kuulnud majast number 38 Calle Londres’i tänaval, Cuatro Álamosest ega Discotecast, mida tunti seal toime pandud seksuaalsete koleduste ja piinajate eelistatud valju muusika pärast ka nime Venda Sexy all, aga igatahes teadsin ma piisavalt palju, nii et mõnikord, kui ma Danieli diivanil magama jäin, nagu ühtelugu juhtus, nägin ma õudusunenägusid sellest, mida temaga tehti. Mõnikord vaatasin tema mööblit, diivanit, kirjutuslauda, kohvilauda, raamaturiiuleid ja toole ning mind täitis hävitav meeleheide ja mõnikord lihtsalt nüri kurbus, aga mõnikord ma silmitsesin neid ja jõudsin veendumusele, et need kujutasid endast mõistatust – mõistatust, mille ta oli mulle jätnud ja mille ma pidin lahendama.

Aeg-ajalt olen kohtunud inimestega, peamiselt tšiillastega, kes tundsid Daniel Varskyt või olid temast kuulnud. Pärast tema surma kasvas tema maine mõnda aega ning ta arvati nende märtrisurma surnud luuletajate hulka, kelle Pinochet oli vaigistanud. Kuid mõistagi ei olnud need inimesed, kes Danieli piinasid ja ta tapsid, tema luulet kunagi lugenud; on võimalik, et nad ei teadnudki, et ta üldse luulet kirjutas. Mõni aasta pärast tema kadumist kirjutasin Paul Alpersi abiga Danieli sõpradele ja küsisin, kas neil on tema luuletusi, mida nad võiksid mulle saata. Mul oli mõte, et võiksin lasta need kusagil avaldada omamoodi mälestusmärgina Danielile. Kuid ma sain vastu vaid ühe kirja, lühikese vastuse tema vanalt kooliaegselt sõbralt, kes ütles, et tal ei ole midagi. Ma olin ilmselt kirjutanud midagi laua kohta, muidu oleks postskriptum olnud liiga pentsik: Muide, öeldi selles, ma kahtlen, et see laud on kunagi Lorcale kuulunud. See oli kõik. Ma panin kirja sahtlisse, Danieli postkaartide juurde. Mõnda aega kaalusin isegi tema emale kirjutamist, kuid lõpuks ma ei teinudki seda.

Sellest on möödunud palju aastaid. Ma olin mõnda aega abielus, ent nüüd elan jälle üksi, kuigi mitte just õnnetult. On hetki, mil sind valdab mingisugune selgus ning äkitselt näed läbi seinte teistesse mõõtmetesse, mille oled ära unustanud või mida oled otsustanud eirata, et elada mitmesuguste illusioonidega, mis teevad elu võimalikuks, eriti elu teiste inimestega. Ja selleni ma olingi jõudnud, lugupeetud kohtunik. Kui poleks toimunud sündmusi, mida ma kohe kirjeldan, oleksin võinud jätkata nii, et ei mõelnudki Daniel Varsky peale või mõtlesin väga harva, kuigi minu valduses olid endiselt tema raamaturiiulid, tema kirjutuslaud ja Hispaania galiooni reisikohver või maailmamerel laevahukust päästetud vara, mida veidra kohvilauna kasutati. Diivan hakkas pehkima – ma ei mäleta täpselt, millal, kuid ma pidin selle ära viskama. Mõnikord kaalusin ka ülejäänu minema viskamist. Teatud meeleolus tuletas see mulle meelde asju, mille ma oleksin parema meelega ära unustanud. Näiteks küsib mõni mind intervjueerida sooviv ajakirjanik minult mõnikord, miks ma enam luulet ei kirjuta. Ma ütlen kas seda, et minu kirjutatud luule ei kõlvanud kuhugi või oli lausa kohutav, või ütlen, et luulel on täiuse potentsiaal ja see võimalus võis mind lõpuks vaigistada, aga mõnikord ütlen, et ma tundsin end nagu lõksus nendes luuletustes, mida ma üritasin kirjutada, ning see on sama hea kui öelda, et inimene tunneb end lõksus universumis või lõksus surma paratamatuse tõttu, kuid ükski neist ei ole tegelik põhjus, miks ma lõpetasin luule kirjutamise, kaugeltki mitte, mitte täpselt, tõde on see, et kui ma suudan seletada, miks ma luule kirjutamise lõpetasin, võin ma seda uuesti kirjutama hakata. Ma tahan öelda seda, et Daniel Varsky kirjutuslaud, millest sai enam kui kahekümne viieks aastaks minu kirjutuslaud, tuletas mulle kõiki neid asju meelde. Ma pidasin end alati vaid selle ajutiseks hooldajaks ning olin ikka eeldanud, et kunagi saabub päev, pärast mida olen ma – küll segaste tunnetega – vabastatud kohustusest elada ja hoolitseda oma sõbra, surnud poeedi Daniel Varsky mööbli eest, ning sellest ajast peale võin ma vabalt kolida, võib-olla koguni teise riiki. Asi ei olnud päris selles, et mööbel hoidis mind New Yorgis kinni, aga kui peale käia, siis ma tunnistan, et olin kasutanud seda ettekäändena, miks ma kõigi nende aastate jooksul, ammu pärast seda, kui sai selgeks, et linnal ei ole mulle enam midagi pakkuda, sealt ikkagi lahkunud ei olnud. Ent kui see päev saabus, lõi see mu elu, mis oli viimaks eraklik ja muretu, täiesti uppi.

Oli 1999. aasta, märtsi lõpp. Ma istusin parajasti oma laua taga ja tegin tööd, kui helises telefon. Ma ei tundnud häält, mis liini teises otsas mind küsis. Uurisin jahedalt, kes helistab. Aastate jooksul olen õppinud oma privaatsust kaitsma mitte niivõrd sellepärast, et nii paljud inimesed on üritanud seda rikkuda (mõni on), vaid seetõttu, et kirjutamine nõuab inimeselt kaitsvat ja järeleandmatut hoiakut nii paljus, et isegi olukordades, kus see ei ole vajalik, kipub minus võtma võimust teatud aprioorne soovimatus vastutulelikkust ilmutada. Neiu ütles, et me ei ole kohtunud. Ma küsisin, miks ta helistab. Ma arvan, et te tundsite mu isa, ütles ta, Daniel Varskyt.

Tema nime kuuldes käis minust judin läbi, mitte ainult šokist, mida valmistas uudis, et Danielil on tütar või et tragöödia, mille serval ma olin nii kaua kükitanud, oli järsku paisunud, ega isegi kindel teadmine, et minu pikaajalised hooldajakohustused on otsa saanud, vaid ka sellest, et osa minust oli sellist telefonikõnet aastaid oodanud, ning nüüd oli see hilisest tunnist hoolimata tulnud.

Ma küsisin, kuidas ta oli mu leidnud. Ma otsustasin otsida, vastas ta. Aga kuidas te oskasite mind otsida? Ma kohtusin teie isaga vaid ühe korra ja see oli väga ammu. Minu ema, ütles ta. Mul polnud aimugi, kellest ta rääkis. Ta ütles: te kirjutasite talle kunagi kirja ja küsisite, kas tal on isa luuletusi. Igatahes on see pikk lugu. Ma võin seda rääkida, kui ma teiega kohtun. (Muidugi pidime kohtuma, ta teadis imehästi, et sellest, mida ta kavatses kohe paluda, ei saanud keelduda, kuid ometi lõi tema enesekindlus mind rööpast välja). Te kirjutasite oma kirjas, et tema kirjutuslaud on teie käes. Kas see on teil veel alles?

Ma vaatasin üle toa puidust kirjutuslaua poole, mille taga ma olin kirjutanud seitse romaani ja mille pinnal, lambi heidetud valgusvihus, lebasid paberite ja märkmete kuhjad, mis pidid andma kokku kaheksanda. Üks sahtel oli pisut paokil, üks üheksateistkümnest sahtlist, osa väikesed ja osa suured, mille paaritu arv ja kummaline paigutus, mõistsin ma äkitselt just siis, kui neid hakati minult ära võtma, oli hakanud mu elus tähistama mingisugust juhtivat, kuigi salapärast korda – korda, mis omandas peaaegu müstilise mõõtme, kui mul töö hästi läks. Üheksateist eri suurusega sahtlit, osa lauaplaadi all ja osa selle kohal, mille igavad valdused (margid siin, kirjaklambrid seal) varjasid palju keerukamat mustrit, mõistuse plaani, mis oli moodustunud tuhandete päevade kaupa mõtisklemise käigus neid vahtides, otsekui oleksid need kätkenud tõrksa lause lõpetust, kulmineeruvat fraasi, radikaalset lahknemist kõigest, mida ma olin eales kirjutanud ja mis viiks mind viimaks selle raamatuni, mida ma olin alati tahtnud ja mitte kunagi suutnud kirjutada. Need sahtlid tähistasid iseäralikku sügavalt kinnistunud loogikat, teadvusemustrit, mida ei olnud võimalik väljendada muul moel kui nende täpse arvu ja paigutuse kaudu. Või omistan ma sellele liiga suurt tähtsust?

Mu tool oli kergelt kõrvale pööratud, see ootas, et ma tagasi tuleksin ja selle uuesti valvelseisangusse keeraksin. Sellisel õhtul oleksin võinud poole ööni töötada, kirjutada ja Hudsoni mustavasse pimedusse vahtida, kui vaid energiat ja mõtteselgust jätkus. Ei olnud kedagi, kes oleks mind magama kutsunud, mitte kedagi, kes oleks nõudnud, et minu elurütm toimiks duetina, mitte kedagi, kelle poole ma oleksin pidanud painduma. Kui helistaja oleks olnud peaaegu ükskõik kes teine, oleksin ma pärast toru ärapanemist tulnud tagasi kirjutuslaua juurde, mille ümber ma olin kahe ja poole aastakümnega kasvanud – mu kehahoiak kujunes vastavalt sellele, kuidas ma aastaid selle kohale kummardusin ja end sellega sobitasin.

Hetkeks kaalusin ma, kas öelda, et ma olen selle ära andnud või välja visanud. Või lihtsalt öelda helistajale, et ta on eksinud: tema isa kirjutuslaud ei ole kunagi minule kuulunud. Tema lootus oli kõhklev: ta oli andnud mulle väljapääsutee – Kas see on teil veel alles? Ta oleks olnud pettunud, kuid ma ei oleks temalt midagi ära võtnud, vähemalt mitte midagi sellist, mis tal on kunagi olnud. Ja ma oleksin võinud kirjutada selle kirjutuslaua taga veel kakskümmend viis või kolmkümmend aastat või niikaua, kuni mu mõistus ergas püsib ja tungiv vajadus ei rauge.

Kuid selle asemel, ilma et oleksin korrakski tagajärgedele mõelnud, ütlesin ma talle, et jah, see on mul alles. Ma olen hiljem meenutanud ja imestanud, miks ma laususin nii kiiresti need sõnad, mis mu elu peaaegu otsekohe rööpast välja lõid. Ja kuigi ilmselge vastus oleks, et see oli minust kena ja isegi õige, lugupeetud kohtunik, teadsin ma, et ma ei öelnud neid sõnu sel põhjusel. Ma olen oma lähedastele töö nimel palju suuremat ülekohut teinud ning see inimene, kes nüüd minult midagi soovis, oli täiesti võõras. Ei, ma nõustusin sellega täpselt samal põhjusel, miks ma oleksin selle loosse sisse kirjutanud: sest jaatavalt vastamine tundus paratamatu.

Ma sooviksin seda endale, lausus tema. Muidugi, vastasin mina ning küsin, andmata endale ümber mõtlemiseks hetkegi aega, millal ta saaks lauale järele tulla. Ma olen New Yorgis veel ainult nädala, ütles ta. Kuidas oleks laupäevaga? See, arvutasin ma, jätaks mulle kirjutuslauaga koos olemiseks veel viis päeva. Hästi, vastasin ma, kuigi poleks saanud olla suuremat vastukäivust, kui oli minu sundimatu hääletooni ja hullunud tunde vahel, mis minu üle kõnelemise ajal võimust võttis. Mul on veel mõned mööbliesemed, mis teie isale kuulusid. Te võite kõik endale võtta.

Enne, kui ta kõne lõpetas, küsisin tema nime. Leah, vastas ta. Leah Varsky? Ei, Leah Weisz. Ja siis seletas ta nagu möödaminnes, et tema ema, kes oli iisraellane, oli seitsmekümnendate alguses Santiagos elanud. Tal oli sõjalise riigipöörde aegu Danieliga põgus armulugu ning ta lahkus peagi riigist. Kui tema ema sai teada, et ta on rase, kirjutas ta Danielile. Ta ei saanud mingit vastust – Daniel oli juba vahistatud.

Kui sellele järgnenud vaikuses sai ilmseks, et meil olid otsa lõppenud kõik väikesed hõlpsasti hallatavad vestlusejupid ja järele olid jäänud vaid need, mis olid sellise telefonikõne jaoks liiga kogukad, ütlesin ma, et jah, ma olin seda kirjutuslauda kaua enda käes hoidnud. Ma arvasin alati, et keegi tuleb sellele kunagi järele, ütlesin ma talle, kuigi muidugi oleksin ma üritanud seda varem tagastada, kui ma oleksin teadnud.

Kui ta kõne lõpetas, läksin kööki, et juua klaas vett. Kui ma tulin tagasi tuppa – elutuppa, mida ma kasutasin kabinetina, sest mul ei olnud elutoale mingit otstarvet – kõndisin ma kirjutuslaua juurde ja istusin selle taha, nagu poleks midagi muutunud. Ent muidugi oli ja kui ma vaatasin arvutiekraanil viimast lauset, mille ma olin telefonihelina peale pooleli jätnud, teadsin ma, et sel õhtul on mul võimatu jätkata.

Ma tõusin ja läksin oma lugemistooli juurde. Ma võtsin tooli kõrvalt väikeselt laualt raamatu, kuid avastasin enda kohta tavatult, et mõte hakkas uitama. Ma silmitsesin kirjutuslauda toa teises otsas nagu ma olin seda silmitsenud loendamatutel õhtutel, kui ma olin jõudnud ummikusse, kuid ei olnud veel valmis alla vanduma. Ei, ma ei hellitanud kirjutamise kohta mingeid müstilisi mõtteid, lugupeetud kohtunik, see on töö nagu iga teine oskustöö; ma olen alati arvanud, et kirjanduse jõud peitub selles, kui tahtlik on selle tegemine. Seega ei ole ma kunagi pooldanud mõtet, et kirjanikul on kirjutamiseks vaja mingit erilist rituaali. Vajaduse korral võiksin kirjutada peaaegu igal pool, ühtviisi hõlpsasti nii aašramis kui ka rahvarohkes kohvikus, või vähemalt nii olen ma alati väitnud, kui minult on küsitud, kas ma kirjutan pastaka või arvutiga, hommikuti või õhtuti, üksi või inimeste keskel, sadulas nagu Goethe, seistes nagu Hemingway, pikali nagu Twain ja nii edasi, otsekui oleks kõige selle võtmeks mingi saladus, mis avab luku, selle seifi luku, kus on peidus täiuslikult lõpetatud ja avaldamiseks valmis romaan, mis on nähtavasti ootel meis kõigis. Ei, ma olin endast väljas selle tõttu, et ma kaotan oma tuttavad töötingimused; minus kõneles vaid sentimentaalsus ja ei miski muu.

See oli tagasilöök. Kõige selle külge klammerdus midagi nukrat – nukrus, mis oli saanud alguse Daniel Varsky looga, kuid kuulus nüüd mulle. Kuid see ei olnud parandamatu probleem. Ma otsustasin, et lähen homme ja ostan uue kirjutuslaua.

Selleks ajaks, kui ma uinusin, oli kell juba üle kesköö, ning nagu alati, kui ma lähen magama mingites raskustes sipeldes, oli mu uni rahutu ja unenäod elavad. Kuid hoolimata taanduvast tundest, et mind lohistati läbi millegi eepilise, mäletasin hommikuks vaid fragmenti – üks mees seisab minu maja ees ja külmub surnuks selles jäises tuules, mis puhub mööda Hudsoni koridori Kanadast, otse põhjapolaarjoonelt, mees, kes palus, kui ma möödusin, et ma tõmbaksin punast nööri, mis tema suust välja rippus. Ma täitsin ta palve ligimesearmastuse jõhkra surve mõjul, ent kui ma nööri tõmbasin, hakkas see mu jalge ette kuhjuma. Kui mu käed väsisid, käratas mees, et ma tõmbamist jätkaksin, kuni meil tekkis teatud aja pärast, mis oli kokkusurutud, nagu on võimalik vaid unenägudes, temaga ühine veendumus, et selle nööri otsas on midagi üliolulist; või olin see võib-olla ainult mina, kellel oli uskumise või mitte uskumise luksus, samal ajal kui tema jaoks oli see elu ja surma küsimus.

Ma ei läinud uut kirjutuslauda otsima järgmisel päeval ega ka ülejärgmisel päeval. Kui ma istet võtsin, et tööle hakata, ei suutnud ma mitte ainult vajalikul määral keskenduda, vaid leidsin ka juba kirjutatud lehekülgi lugedes, et seal on ülearused elutud sõnad, milles puudub ehedus ja mille taga ei ole mingit mõjuvat ajendit. Ma nägin nüüd, et see, mis oli minu lootuste kohaselt olnud keerukas võte, mida kasutab parim ilukirjandus, oli nüüd vaid laadatrikk, mida kasutatakse tähelepanu kõrvale juhtimiseks sellelt, mis on lõppkokkuvõttes pealiskaudne, mitte aga selleks, et tuua nähtavale kõige pinna all peituvaid vapustavaid sügavusi. See, mida ma olin pidanud lihtsamaks, puhtamaks proosaks ja mis oli seda teravam, et sellelt oli võetud kõik segavad kaunistused, oli tegelikult tönts ja kohmakas mass, ilma pinge ja energiata, see ei vastandunud millegagi, ei kummutanud midagi, ei karjunud midagi. Kuigi ma olin juba mõnda aega näinud vaeva raamatu mehhanismiga, suutmata välja mõelda, kuidas eri asjad omavahel kokku sobivad, olin ma siiski kogu aeg uskunud, et seal on midagi, mingi muster, mis näitaks, et sellel on kogu see idee peenus ja lihtsustamatus, mis nõuab enda väljendamiseks ainult ühel viisil kirjutatud romaani, kui ma vaid suudaksin selle ülejäänust lahti kangutada ja eraldada. Aga nüüd ma nägin, et olin eksinud.

Ma lahkusin korterist ja läksin meeleolu parandamiseks pikale jalutuskäigule Riverside Parki ja Broadwayle. Ma tegin peatuse Zabaris, et osta midagi õhtusöögiks, lehvitasin samale mehele, kes oli juustuosakonnas olnud juba neil päevil, kui ma vanaema vaatamas käisin, põiklesin mööda vanadest paksult puuderdatud küürakatest, kes lükkasid ostukärus hapukurgipurki ringi, seisin järjekorras naise taga, kes igavesti ja tahtmatult noogutas – jah, jah, jah, jah – tema kunagise tüdrukupõlve ülevoolav „jah”, isegi kui ta tahtis öelda ei, ei, aitab juba, ei.

Aga kui ma koju jõudsin, oli kõik täpselt sama. Järgmine päev oli veel hullem. Minu hinnang kõigele, mida ma viimaste aastate jooksul või veelgi varem kirjutanud olin, omandas iiveldama ajava kindluse. Järgnevatel päevadel õnnestus mul kirjutuslaua taga vaid käsikiri ja märkmed karpi panna ning sahtlid tühjaks teha. Seal olid vanad kirjad, paberilipakad, millele ma olin kirjutanud nüüdseks arusaamatuid asju, laialipillutatud nipet-näpet, ammu minema visatud asjade allesjäänud osad, mitmesugused elektritrafod, kirjapaber selle korteri aadressiga, kus ma olin elanud koos oma endise abikaasa S. – iga – enamasti kasutute asjade kogu, ning nende all mõned vanad märkmikud, Danieli postkaardid. Ühe sahtli tagumisest otsast leidsin sinna kinni kiilunud koltunud pehmekaanelise raamatu, mille Daniel ilmselt nii palju aastaid tagasi sinna unustas, Lotte Bergi nimelise kirjaniku jutukogu, kuhu autor oli 1970. aastal talle pühenduse kirjutanud. Ma panin suure koti täis asju, mille kavatsesin minema visata, kõik ülejäänu peale postkaartide ja pehmekaanelise raamatu ladusin kasti. Need panin neid läbi lugemata pruuni ümbrikusse. Ma tühjendasin kõik arvukad sahtlid, mõned väga väikesed, nagu ma juba ütlesin, ja mõned keskmised, välja arvatud ühe, millel oli väike messingist lukk. Kui laua taga istuda, asus lukk otse su parema põlve kohal. Nii kaua, kui mina mäletan, oli sahtel alati lukus olnud, ning kuigi ma olin mitu korda otsinud, ei leidnud ma selle võtit. Ükskord üritasin uudishimu või ehk igavuse hoos lukku kruvikeerajaga lahti murda, aga mul õnnestus vaid sõrmenukid marraskile kraapida. Sageli soovisin, et lukus oleks mõni teine sahtel, sest kõige ülemine parempoolne oli kõige praktilisem, ning alati, kui ma läksin oma paljudest sahtlitest midagi otsima, sirutasin käe ikka vaistlikult esimese sahtli poole, tajudes põgusat õnnetusetunnet, mingit hüljatust, millel, nagu ma teadsin, ei olnud sahtliga midagi pistmist, kuid oli end seal kuidagi sisse seadnud. Mingil põhjusel eeldasin alati, et sahtlis on kirjad sellelt tüdrukult luuletusest, mille Daniel Varsky oli mulle kord ette lugenud, või kui mitte temalt, siis kelleltki temasarnaselt.

Järgmisel pühapäeval helistas Leah Weisz keskpäeval mu uksekella. Kui ma ukse avasin ja seal seisvat kogu nägin, jäi mul hing kinni: see oli Daniel Varsky, möödunud kahekümne seitsmest aastast hoolimata täpselt selline, millisena ma mäletasin teda seismas sel talvisel pärastlõunal, kui ma tema uksekella helistasin ja ta mulle ukse avas, ainult nüüd oli kõik vastupidi nagu peegelpildis, või vastupidi, nagu oleks aeg äkitselt peatunud ja hakanud tagasi sööstma, muutes olematuks kõik tehtu. Sama kõhnus, sama nina ja sellest hoolimata sama peenus selle varjus. See Daniel Varsky kaja sirutas nüüd käe välja. Käsi oli surumisel külm, kuigi õues oli soe. Neiul oli seljas kulunud küünarnukkidega sinine sametpintsak ja kaelas punane linane sall, otsad keigarlikult üle õlgade visatud nagu tudengil, kes läheb tuult trotsides üle nelinurkse kolledžiõue, ise kookus Kierkegaardi või Sartre’iga esmakordselt kohtumise koorma all. Ta nägi ka sama noor välja, kaheksateist või üheksateist, aga kui ma tema vanust arvutasin, mõistsin, et Leah pidi olema kakskümmend neli või kakskümmend viis, peaaegu sama vana kui olime mina ja Daniel kohtudes. Ja erinevalt rõõsa jumega tudengist oli selles, kuidas juuksed ta silmadele langesid ja silmades enestes, mis olid tumedad, peaaegu mustad, midagi kurjakuulutavat.

Aga toas nägin ma, et ta ei ole tema isa. Muuhulgas oli ta väiksem, kompaktsem, peaaegu ülemeelik. Tema juuksed olid punakaspruunid, mitte mustad nagu Danielil. Minu koridori laevalgustite all taandusid Danieli näojooned piisavalt, nii et kui ma oleksin Leah’st tänaval möödunud, ei oleks ma tema juures midagi tuttavat märganud.

Ta nägi otsekohe kirjutuslauda ja sammus aeglaselt selle poole. Seisatanud kohmaka kogu ees, mis oli vististi tema jaoks rohkem olemas kui ta isa iial olla sai, asetas ta käe laubale ja istus toolile. Hetkeks tundus mulle, et ta võib nutma hakata. Selle asemel pani ta käed lauale, liigutas neid edasi-tagasi ning hakkas sahtleid näppima. Ma surusin alla ärrituse selle sissetungimise ja ka järgneva peale, sest ta ei rahuldunud vaid ühe sahtli avamise ja sellesse vaatamisega, vaid vaatas kolme või nelja, kuni oli veendunud, et need kõik on tühjad. Hetkeks tundus mulle, et ma ise võin nutma hakata.

Et olla viisakas ja panna piir igasugusele edasisele arupärimisele mööbli kohta, pakkusin talle teed. Ta tõusis laua tagant ja vaatas toas ringi. Te elate üksi? küsis ta. Tema hääletoon või näoilme, kui ta silmitses viltust raamatuvirna plekilise tugitooli kõrval ja aknalauale kogunevaid pesemata kruuse, tuletas mulle meelde seda haletsevat pilku, millega mu sõbrad olid mind mõnikord vaadanud, kui nad käisid mul külas mõned kuud enne minu kohtumist tüdruku isaga, kui ma elasin üksinda R. – i asjadest tühjendatud korteris. Jah, vastasin. Kuidas te teed joote? Te ei ole abielus olnud? küsis ta ning vahest seetõttu, et mind jahmatas küsimuse otsekohesus, vastasin pikemalt mõtlemata: Ei. Mina ka ei kavatse abielluda, lausus tema. Ei? küsisin ma. Miks mitte? Vaadake vaid end, vastas tema. Te võite minna, kuhu tahate, elada, kuidas heaks arvate. Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha ja vaatas veel kord põhjalikult toas ringi, otsekui oleks varsti tema nimele kirjutatud mitte ainult kirjutuslaud, vaid terve see korter või koguni elu.

Oleks olnud võimatu, vähemalt sellel hetkel, esitada kõiki neid küsimusi, mida ma soovisin esitada Danieli vahistamise asjaolude ja tema kinnipidamiskoha kohta ning selle kohta, kas on midagi teada sellest, kuidas ja kus ta suri. Selle asemel sain järgmise poole tunni jooksul teada, et Leah oli kaks aastat New Yorgis elanud ja Juillardis klaverit õppinud, kuni ta oli ühel päeval otsustanud, et ei soovi mängida seda hiiglaslikku pilli, mille külge ta oli viiendast eluaastast saadik olnud aheldatud, ning mõni nädal hiljem läks ta koju Jeruusalemma. Ta oli seal viimase aasta elanud ja üritanud selgusele jõuda, mida ta nüüd teha soovib. Ta oli sõitnud New Yorki vaid selleks, et tulla järele mõnele asjale, mille ta oli sõprade juurde jätnud, ning ta kavatses kõik, kirjutuslaud kaasa arvatud, tagasi Jeruusalemma saata.

Võib-olla oli teisigi üksikasju, mis mul kõrvust mööda läksid, sest kui ta rääkis, avastasin ma, et mul on raske leppida mõttega, et ma annan oma kirjanikuelu ainsa tähendusrikka eseme, muidu kaalutu ja käegakatsutamatu ainsa füüsilise representatsiooni üle sellele õnnetule kodutule, kes võib aeg-ajalt selle taga nagu mingi isaaltari ees istuda. Aga siiski, lugupeetud kohtunik, mida ma teha sain? Oli juba korraldatud, et ta naaseb järgmisel päeval kolimisautoga, mis viib mööbli otse laevakonteinerisse Newarkis. Et ma ei suutnud vaadata, kuidas kirjutuslaud minema kantakse, ütlesin talle, et mind ei ole kodus, aga ma kannan hoolt, et karune rumeenlasest majahoidja Vlad on kohal ja laseb ta sisse.

Järgmisel hommikul jätsin varakult pruuni ümbriku Danieli postkaartidega tühjale kirjutuslauale ning sõitsin Norfolki Connecticuti osariigis, kus me S. – iga olime üheksa-kümme suve maja üürinud ja kus ma ei olnud käinud pärast seda, kui me lahku läksime. Alles siis, kui ma olin auto raamatukogu kõrvale, linnaväljaku muruplatsi lähedale parkinud ja sellest välja tulnud, et jalgu sirutada, sain ma aru, et ükskõik, millistel kaalutlustel ma seal ka pole, ei tohi ma sellele voli anda ja pealegi tahtsin ma meeletult vältida tuttavatega kokku põrkamist. Ma istusin uuesti autosse ja sõitsin järgmised neli-viis tundi sihitult mööda külateid, läbi New Marlborough’ Great Barringtoni, veel edasi Lenoxisse, mööda marsruute, mida mööda mina ja S. olime sadu kordi sõitnud, enne kui me pilgu tõstsime ja märkasime, et meie abielu oli nälga surnud.

Sõites avastasin, et mõtlesin sellele, kuidas meid S. – iga oli neliviis aastat pärast abiellumist kutsutud õhtusöögile ühe New Yorgis elava sakslasest tantsija juurde. S. töötas toona nüüdseks suletud teatris, kus sakslane sooloetenduses esines. Korter oli väike ja täis tantsija ebatavalist vara, asju, mille ta oli leidnud tänavalt või väsimatult reisides või mis oli talle kingitud, kõik seatud sellise ruumi- ja proportsioonitaju, ajastuse ja graatsiaga, mis tema laval vaatamise sedavõrd nauditavaks tegi. Tegelikult oli kummaline ja peaaegu pettumust valmistav näha, kuidas tantsija tänavarõivastuses ja pruunides toatuhvlites nõnda praktiliselt mööda korterit liikus, ilmutas vaid väheseid või üldse mitte mingeid märke sellest füüsilisest andest, mis temas uinus, ning ma avastasin, et igatsen näha tema pragmaatilises fassaadis mingisugust mõra, hüpet või pööret, tema tegeliku energia mingisugust plahvatust. Sellegipoolest, kui ma juba sellega ära harjusin ja tema paljude tillukeste kollektsioonide vaatamisse süvenesin, tekkis mul see ülendatud, ebamaine tunne, mis mind mõnikord kellegi teise elu sfääri sisenedes valdab, kui üheks hetkeks näib mu banaalsete harjumuste muutmine ja niiviisi elamine täiesti võimalik – tunne, mis alati lahtub järgmiseks hommikuks, kui ma ärkan üles omaenda elu tuttavate, liigutamatute kogude keskel. Mingil hetkel tõusin õhtusöögilauast, et tualetti minna, ning ma möödusin koridoris tantsija magamistoa lahtisest uksest. Tuba oli kasin, ainult voodi ja puutool ja ühes nurgas väike, küünaldega altar. Seal oli suur aken, mis avanes lõunasse ja mille taga rippus pimeduses Manhattani lõunaosa. Teised seinad olid tühjad peale maali, mis oli nõeltega üles riputatud, värvikirev maal, mille paljudest erksatest heatujulistest pintslitõmmetest ilmusid mõnikord siin-seal otsekui rabast kaabuga tipnevad näod. Paberi ülaosas olid näod tagurpidi, nagu oleks maalija lehe teistpidi keeranud või põlvili selle ümber käinud, et sellele paremini ligi pääseda. See oli kummaline teos, teistsuguse stiiliga kui teised asjad tantsija kollektsioonides, ning ma uurisin seda paar minutit, enne kui edasi tualetti läksin.

Kaminatuli elutoas kahanes ja õhtu kulges edasi. Kui me lõpus mantleid selga panime, küsisin enda üllatuseks tantsijalt, kes oli selle maali teinud. Ta ütles mulle, et selle tegi tema parim lapsepõlvesõber üheksa-aastaselt. Minu sõber ja tema vanem õde, lausus ta, kuigi ma arvan, et õde tegi suurema osa. Pärast andsid nad selle mulle. Tantsija aitas mulle mantli selga. Tead, sellel maalil on kurb lugu, ütles ta hetke pärast, peaaegu nagu järelmõttena.

Ühel pärastlõunal jootis nende ema lastele teega unerohtu sisse. Poiss oli üheksa ja tema õde üksteist. Kui nad olid magama jäänud, kandis ema nad autosse ja sõidutas metsa. Selleks ajaks hakkas juba pimedaks minema. Ta valas auto bensiiniga üle ja süütas tiku. Kõik kolm põlesid surnuks. See on kummaline, lausus tantsija, aga ma olin alati kade selle peale, milline oli mu sõbra kodu. Sel aastal oli neil jõulukuusk aprillini toas. See tõmbus pruuniks ja okkad langesid maha, aga ma näägutasin mitu korda oma ema kallal, miks meie ei või oma jõulukuuske sama kaua hoida, kui hoitakse Jörni kodus.

Sellele ülimalt avameelselt jutustatud loole järgnenud vaikuses tantsija naeratas. Võimalik, et see tulenes sellest, et mul oli mantel seljas ja korter oli soe, kuid äkitselt hakkas mul palav ja pea ringi käima. Ma oleksin tahtnud esitada veel palju küsimusi laste ja selle kohta, milline oli tema sõprus nendega, aga kartsin, et võin minestada, nii et kui üks külaline oli visanud nalja õhtu jubeda lõpu kohta, tänasime tantsijat õhtusöögi eest ja jätsime hüvasti. Kui me liftiga alla sõitsime, püüdsin vaevaga tasakaalu tagasi saada, kuid S., kes ümises vaikselt, ei paistnud seda märkavat.

Sel ajal kaalusime S. – iga lapse saamist. Me mõlemad olime algusest peale ette kujutanud, et saame lapse. Kuid meie elus oli alati asju, mida me enda arvates pidime koos ja eraldi esmalt joonde ajama ning aeg lihtsalt möödus, ilma et see oleks toonud mingit otsust või selgemat arusaama, kuidas me võiksime saada kellekski enamaks, kui me juba olla üritasime. Ning kuigi ma olin nooremana uskunud, et tahan last, ei olnud ma üllatunud, kui avastasin, et olen kolmkümmend viis ja siis nelikümmend, ilma et mul oleks last olnud. Võib-olla näib see ambivalentsusena, lugupeetud kohtunik, ning küllap see osalt oligi, kuid tegu oli ka millegi muuga, tundega, mis mul on alati olnud – et on mul on – et alati on – veel aega – hoolimata üha kuhjuvast ja vastupidist kinnitavast tõendusmaterjalist. Aastad möödusid, mu nägu peeglis muutus, mu keha ei olnud enam see, mis see oli olnud, kuid mul oli raske uskuda, et võimalus saada omaenda laps võiks mööduda ilma mu selgesõnalise nõusolekuta.

Sel õhtul taksoga koju sõites mõtlesin edasi sellest emast ja tema lastest. Autorattad pehmelt metsavahel üle männiokaste veeremas, mootori seiskamine välul, tagaistmel magavate noorte maalikunstnike kahvatud näod, küünealused mustad. Kuidas ta võis seda teha? küsisin valjult S. – ilt. Ma ei tahtnud tegelikult esitada seda küsimust, aga lähemale ma sellele õigele siis ei saanud. Ta läks hulluks, vastas S. lihtsalt, nagu sellega olekski lool lõpp olnud.

Üsna pea pärast seda kirjutasin lühijutu tantsija lapsepõlvesõbrast, kes suri ühes Saksamaa metsas ema autos magades. Ma ei muutnud üksikasju, mõtlesin neid ainult juurde. Maja, kus lapsed elasid, kevadõhtute elurõõmus hõng akendest sisse imbumas, puud aias, mille nad olid ise istutanud, kerkisid kõik kergesti mu silme ette. Kuidas lapsed laulsid koos laule, mida ema oli neile õpetanud, kuidas ta neile piiblit ette luges, kuidas nad hoidsid oma linnumunade kogu aknalaual, kuidas poiss tavatses tormistel öödel õe voodisse pugeda. Üks väljapaistev ajakiri võttis selle jutu vastu. Ma ei helistanud tantsijale enne selle ilmumist ega saatnud talle ka loo koopiat. Tema elas selle läbi ja mina kasutasin seda ära, ilustasin seda oma äranägemist mööda. Teatud valguses vaadatuna ongi see minu töö, lugupeetud kohtunik. Kui ma ajakirja kätte sain, mõtlesin küll hetkeks, kas tantsija seda näeb ja mis tundeid see temas tekitab. Kuid ma ei peatunud sellel mõttel kuigi kaua, vaid peesitasin hoopis uhkuse paistel, et mu lugu on trükitud selle ajakirja ülikuulsa fondiga. Pärast seda ei näinud ma tantsijat mõnda aega, samuti ei mõelnud ma sellele, mida ma ütleksin, kui peaksin temaga tõesti kokku sattuma. Enamgi veel – kui lugu oli ilmunud, ei mõelnud ma enam ei emast ega lastest, kes olid autos surnuks põlenud, otsekui oleksin ma neist kirjutamisega nad haihtuma pannud.

Ma kirjutasin edasi. Ma kirjutasin Daniel Varsky laua taga veel ühe romaani, ja pärast seda veel ühe, mis põhines suuresti mu eelmisel aastal surnud isa elul. See oli romaan, mida ma ei oleks saanud kirjutada, kui ta elus oli. Kui ta oleks saanud seda lugeda, oleks ta end ilma igasuguse kahtluseta reedetuna tundnud. Elu lõpupoole kaotas ta kontrolli oma keha üle ja tema väärikus hülgas ta – asjaolu, millest ta oli viimaste elupäevadeni valuliselt teadlik. Ma jäädvustasin romaanis need alandused ilmekalt ja üksikasjalikult, isegi selle korra, kui ta püksi roojas ja ma pidin teda pesema – vahejuhtum, mida ta pidas niivõrd häbiväärseks, et ei suutnud mulle mitu päeva otsa vaadata, ja mida, nagu on ütlematagi selge, oleks ta palunud mul mitte kellelegi edasi rääkida, kui ta oleks suutnud end üldse selle mainimiseni viia. Kuid ma ei piirdunud nende piinarikaste intiimsete stseenidega – kui isa oleks hetkeks suutnud oma häbitunde kõrvale jätta, oleks ta möönnud, et need stseenid ei peegeldanud mitte niivõrd tema elu, kuivõrd üleüldist vananemise ja omaenda surmaga silmitsi seismise täbarust – ma ei piirdunud sellega, vaid kasutasin tema haigust ja kannatusi kõigi kirbete üksikasjadega ja lõpuks isegi tema surma selleks, et kirjutada tema elust ja täpsemini tema puudustest nii inimese kui ka isana, puudustest, mille konkreetseid ja ohtraid üksikasju sai vaid temaga seostada. Ma uhkeldasin oma raamatu lehekülgedel tema vigade ja enda kahtlustega, tema seltsis veedetud nooruse nõrgalt varjatud (enamasti liialduste abil) suurte draamadega. Ma esitasin lepitamatuid kirjeldusi tema kuritegudest, nagu mina neid nägin, ja siis andestasin talle. Ja isegi kui see kõik toimus lõpuks raskelt kätte võideldud kaastunde nimel, isegi kui raamatu lõpp jutustas võidukast armastusest ja leinast isa kaotamise pärast, valdas mind ometi raamatu ilmumisele eelnenud nädalail ja kuudel mõnikord iiveldus ja kallas mulle enne edasi liikumist oma sünguse kaela. Reklaamiks antud intervjuudes toonitasin, et see raamat on ilukirjandus ja kinnitasin, et minus tekitavad frustatsiooni nii ajakirjanikud kui ka lugejad, kes tahavad romaane tingimata nende autorite autobiograafiatena lugeda, nagu poleks sellist asja nagu kirjaniku kujutlusvõime olemaski, otsekui seisneks kirjanikutöö vaid kohusetundlikus kroonikakirjutamises, mitte raevukas välmes. Ma võitlesin kirjaniku vabaduse eest – luua, muuta ja parandada, kokku võtta ja laiendada, tähendust omistada, kujundada, esitada, afekteerida, elu valida, eksperimenteerida ja nii edasi ja edasi – ning tsiteerisin Henry Jamesi sõnu vabaduse „tohutu kasvu” ja „ilmutuse” kohta, nagu tema seda nimetab, ning millest igaüks, kes on tõsiselt kunsti luua üritanud, paratamatult teadlikuks saab. Jah, kui mu isa elul põhinev romaan päris ei lennanud, kuid vähemalt rändas kogu riigi raamatupoodide riiuleilt mujale, ülistasin ma kirjaniku võrratut vabadust – vabadust vastutusest millegi või kellegi ees peale tema enda vaistu ja nägemuse. Vahest ma päris otsesõnu ei öelnud, kuid kindlasti andsin mõista, et kirjanikuamet on kõrgem, selline, mida vaid kunstis ja usus kutsumuseks nimetatakse, ning ei saa liialt muretseda nende inimeste tunnete pärast, kelle elust kirjanik midagi laenab.

Jah, ma uskusin – võib-olla usun isegi praegu – et kirjanikku ei tohi tõkestada tema loomingu võimalikud tagajärjed. Tal ei ole mingit maise täpsuse ja sarnasuse kohust. Ta ei ole raamatupidaja, samuti ei nõuta temalt, et ta oleks midagi nii naeruväärset ja kohatut nagu moraalne kompass. Oma loomingus on kirjanik seadustest vaba. Aga oma elus, lugupeetud kohtunik, ei ole ta prii.

Mõni kuu pärast seda, kui romaan mu isast oli ilmunud, jalutasin parajasti ja möödusin ühest raamatupoest Washington Square Parki lähedal. Ma aeglustasin akna ette jõudes harjumusest sammu, et vaadata, kas mu raamat on seal välja pandud. Sel hetkel nägin kassa juures tantsijat, ta nägi mind, meie pilgud kohtusid. Hetkeks kaalusin edasi ruttamist, mäletamata, mis mind täpselt nii rahutuks tegi. Kuid see muutus kiiresti võimatuks: tantsija tõstis tervituseks käe ja ma võisin vaid oodata, kuni ta vahetusraha tagasi saab ja välja tere ütlema tuleb.

Tal oli seljas imeilus villane mantel ja kaela ümber oli seotud siidisall. Päikesevalguses nägin, et ta on vanem. Mitte palju, kuid piisavalt, et teda ei saanud enam nooreks nimetada. Ma küsisin, kuidas tal läheb, ja ta rääkis oma sõbrast, kes – nagu nii paljud neil aastail – oli surnud aidsi. Ta rääkis, et läks hiljuti lahku pikaajalisest poiss-sõbrast, kellestki, kellega ta ei olnud veel tutvunud, kui mina teda viimati nägin, ning siis eelseisvast etendusest, mille koreograaf ta on. Kuigi möödunud oli viis või kuus aastat, olime S. – iga endiselt abielus ja elasime samas West Side’i korteris. Pealtnäha ei olnud kuigi palju muutunud, nii et kui oli minu kord uudiseid pajatada, ütlesin lihtsalt, et kõik on korras ja ma kirjutan edasi. Tantsija noogutas. Võimalik, et ta isegi naeratas oma siiral moel, sellisel moel, mis minu armutu ebakindluse tõttu minus alati kerget ärevust ja piinlikkust tekitab, kui ma sellega kokku puutun, sest ma tean, et ma ei suudaks kunagi olla nii vaba, avatud, sõnaosav. Ma tean, ütles tema. Ma loen kõike, mida sa kirjutad. Loed või? küsisin üllatunult ja äkitselt ärevalt. Kuid ta naeratas uuesti ning tundus, et oht oli möödunud, mu lühijutt jäi märkamata.

Me kõndisime koos paar kvartalit Union Square’i poole, nii kaugele kui võimalik, kuni pidime kumbki eri suunda keerama. Kui me hüvasti jätsime, kummardus tantsija minu poole ja noppis mu mantlikraelt ebeme. See hetk oli õrn ja peaaegu intiimne. Ma võtsin selle seinalt maha, kas tead, lausus ta vaikselt. Mille? küsisin mina. Pärast seda, kui ma olin su juttu lugenud, võtsin ma maali seinalt alla. Ma avastasin, et ei suuda seda enam vaadata. Võtsid või? küsisin jahmunult. Miks? Alguses ma lihtsalt mõtisklesin ise, vastas ta. Maal oli käinud koos minuga ühest korterist teise, ühest linnast teise, peaaegu kakskümmend aastat. Kuid mõne aja pärast sain ma aru, mille su jutt oli mulle selgeks teinud. Mis see siis oli? tahtsin küsida, kuid ei suutnud. Siis sirutas tantsija, kes oli küll vanem, kuid endiselt rauge ja graatsiline, käe välja, puudutas kahe sõrmega mu põske, pöördus ja kõndis minema.

Kui ma koju kõndisin, ajas tantsija liigutus mind esmalt hämmeldusse ja siis närvi. Pealiskaudselt oleks olnud kerge seda ekslikult õrnuseks pidada, kuid mida rohkem ma sellest mõtlesin, seda rohkem tundus selles olevat midagi üleolevat, isegi alandavat. Tantsija naeratus muutus mu vaimusilmas üha ebasiiramaks ning mulle hakkas tunduma, et ta oli seda žesti aastaid koreografeerinud, seda oma mõttes hoolikalt kaalunud ja minuga juhuslikult kohtumist oodanud. Ja kas ma olin selle ära teeninud? Kas ta ei olnud siis jutustanud seda lugu innukalt mitte ainult mulle, vaid kõigile tolle õhtusöögi külalistele? Kui ma oleksin selle varglikult avastanud, mida ma ilmselt ei oleks saanud teha, kuna tundsin teda nii vähe – siis oleks kõik teisiti. Või kui ta oleks jutustanud selle loo usalduslikult, tulvil endiselt valusaid tundeid. Kuid ta ju ei jutustanud. Ta oli pakkunud seda mulle samasuguse naeratuse ja lõbususega, millega ta pakkus pärast õhtusööki grappat.

Kõndides möödusin juhuslikult mänguväljakust. Oli juba hiline pärastlõuna, kuid väike aiaga piiratud ala oli täis laste kiledaid hääli ja askeldamist. Üks neist paljudest korteritest, milles ma olen aastate vältel elanud, asus mänguväljaku vastas ja ma märkasin, et viimasel pooltunnil enne hämarikku näisid laste hääled valjemaks muutuvat. Ma ei saanudki aru, kas asi oli selles, et kustuvas valguses oli suurlinn detsibelli võrra vaiksemaks jäänud, või olid lapsed tõepoolest rohkem lärmi tegema hakanud, teades, et nende aeg on peaaegu läbi. Teiste seast tõusid esile mõningad jutukatked või naerulagin, mis üles kerkisid, ning neid kuuldes tõusin ma mõnikord laua tagant, et all mängivaid lapsi vaadata. Kuid nüüd ma neid vaatama ei jäänud. Vaevatud oma kohtumisest tantsijaga, ei pannud ma neid õieti tähelegi, kuni kõlas valuline ja hirmunud karjatus, lapse ahastav hüüe, otsekui oleks see abipalve olnud mõeldud vaid minule. Ma seisatasin järsult ja pöördusin kiiresti, ise kindel, et leian eest kusagilt suurest kõrgusest alla kukkunud tundmatuseni moondunud lapse. Kuid seal ei olnud midagi, olid üksnes oma ringidesse ja mängudesse ning neist välja jooksvad lapsed, ning ei olnud märkigi sellest, kust karjatus tulla võis. Mu süda peksles, adrenaliin sööstis läbi mu keha, kogu mu olemus oli valmis tormama päästma seda, kes oli selle kohutava karjatuse kuuldavale toonud. Kuid lapsed mängisid ilma igasuguse ärevuseta edasi. Ma uurisin kõrguvaid hooneid, mõeldes, et võib-olla oli karjatus kõlanud mõnest lahtisest aknast, kuigi oli november ja juba nii külm, et oleks olnud vaja soojust hoida. Ma seisin seal aeda pigistades veel mõnda aega.