Читать книгу Õnnelik prints - Oscar Wilde - Страница 5

Carlos Blackerile

Üleval linna kohal, kõrge samba otsas, seisis Õnneliku Printsi kuju.Ta oli üleni kaetud õhukese puhta lehtkullaga, silmadeks oli tal kaks säravat safiiri ning tema mõõgapidemel ergas suur punane rubiin.

Teda imetleti tõesti väga. „Ta on niisama ilus nagu tuulelipp,” lausus üks linnanõunik, kes tahtis, et teda kunstimaitsega inimeseks peetaks, „ainult mitte nii kasulik,” lisas ta, kartes, et inimesed võivad pidada teda ebapraktiliseks, kuigi ta seda tegelikult ei olnud.

«Mispärast sina ei võiks olla selline nagu Õnnelik Prints?” küsis ema oma väikeselt pojalt, kes igasuguseid võimatuid asju tahtis. „Õnnelik Prints küll niiviisi ei tee!”

„Mul on hea meel, et vähemalt keegi siin maailmas on päriselt õnnelik,” pomises elus pettunud mees imepärast kuju vaadates.

„Ta on nii ingli moodi,” ütlesid vaestekooli lapsed, kui nad, erepunased mantlid seljas ja puhtad valged põlled ees, katedraalist välja tulid.

„Kuidas te seda teate?” küsis matemaatikaõpetaja. „Te pole ju kunagi inglit näinud.”

„Oi, oleme küll – unes,” vastasid lapsed ning matemaatikaõpetaja kortsutas kulmu ja tegi väga range näo, sest tema arvates polnud unenägude nägemine sugugi kiiduväärt.

Ühel ööl lendas üle linna väike Pääsuke. Tema sõbrad olid juba kuue nädala eest Egiptusesse lennanud, aga tema oli maha jäänud, sest ta oli armunud imekaunisse Pillirookõrresse. Ta oli kohanud Pilliroogu varasuvel, kui ta üht suurt kollast suru taga ajades piki jõge lendas ning Pilliroo sale piht võlus teda sedavõrd, et Pääsuke peatus ja kõnetas teda.

„Kas ma hakkan sind armastama?” küsis Pääsuke, kellele meeldis kohe asja juurde asuda, ning Pilliroog tegi talle sügava kummarduse. Pääsuke lendaski siis Pilliroo ümber ringiratast, riivas tiibadega vett ning pani vee virvendama. Niisugune oli tema kurameerimine, mis kestis terve suve.

„Naeruväärne kiindumus,” vidistasid teised pääsukesed. „Pillirool pole üldse raha ja tal on liiga palju sugulasi.” Ja tõesti, jõgi oli pilliroogu täis.Aga kui saabus sügis, lendasid kõik pääsukesed ära.

Kui nad olid läinud, tundis Pääsuke ennast üksildasena ning tema armastus hakkas teda tüütama. „Ta ei oska vestelda,” ütles Pääsuke, „ning küllap ta on edvistaja, sest ta flirdib alalõpmata tuulega.” Ja tõepoolest, mil iganes tuul puhus, tegi Pilliroog kohe nõtkelt niksu. „Ma pean tunnistama, et ta on kodusistuja,” jätkas Pääsuke, „mina aga armastan reisimist ning järelikult peaks ka minu naine reisimist armastama.”

„Kas sa tuled minuga kaasa?” küsis ta lõpuks Pilliroolt, aga too raputas pead, ta oli nii kodu küljes kinni.

„Sa ainult mängisid minuga,” hüüdis Pääsuke. „Ma lendan parem püramiidide juurde. Hüvasti!” – ning ta lendaski minema.

Pääsuke lendas terve päeva ja jõudis öösel linna. „Kuhu ma öömajale jään?” küsis ta. „Loodetavasti on see linn minu vastuvõtuks valmistunud.”

Siis nägi ta kuju kõrge samba otsas.

„Sinna ma jäängi öömajale,” hüüdis Pääsuke, „see on tore koht, palju värsket õhku.” Ta laskus täpselt Õnneliku Printsi jalgade juurde.

„Mul on kuldne magamistuba,” ütles ta ringi vaadates vaikselt endamisi ning valmistus magama jääma; aga just siis, kui ta pead tiiva alla panema hakkas, kukkus talle pähe suur tilk vett. „On see vast imelik!” hüüatas ta. „Taevas pole ainsatki pilve, tähed paistavad selgelt ja eredalt, kuid ometi sajab vihma. See Põhja-Euroopa kliima on tõesti hirmus. Pilliroole vihm meeldis, aga küllap oli ta lihtsalt isekas.”

Siis kukkus veel üks tilk.

„Mis kasu on kujust, kui see isegi vihma eest ei varja?” ütles Pääsuke. „Ma pean ikka otsima ühe korraliku korstna,” – ning ta kavatses minema lennata.

Aga enne kui ta oma tiivad lahti jõudis lüüa, kukkus veel kolmaski tilk ning Pääsuke vaatas üles ja nägi – mida ta nägi?

Õnneliku Printsi silmad olid pisaraid täis ja pisarad voolasid mööda tema kuldseid põski alla.Tema nägu oli kuuvalguses nii ilus, et väikesel Pääsukesel hakkas temast kahju.

„Kes sa oled?” küsis ta.

„Ma olen Õnnelik Prints.”

„Miks sa siis nutad?” küsis Pääsuke. „Ma sain sinu pärast läbimärjaks.”

„Kui ma olin veel elus ja mul oli inimsüda,” vastas kuju, „ei teadnud ma, mis on pisarad, sest ma elasin Sans-Souci^[1.] lossis, kuhu kurbust sisse ei lastud. Päeval mängisin ma kaaslastega aias ja õhtul juhtisin tantsu suures saalis. Aeda ümbritses väga kõrge müür, aga mul ei tulnud kunagi pähe küsida, mis on selle taga, sest minu ümber oli kõik nii kaunis. Minu õukondlased nimetasid mind Õnnelikuks Printsiks, ja kui lõbu on õnn, siis olin ma tõesti õnnelik. Nii ma elasin ja nii ma surin. Ja nüüd, kui ma olen surnud, on mind pandud siia nii kõrgele, et ma näen oma linna kogu inetust ja häda, ning kuigi minu süda on tehtud seatinast, ei jää mul ometi muud üle kui nutta.”

„Kuidas? Kas see polegi siis üleni kullast?” küsis Pääsuke endalt. Ta oli liiga viisakas, et teha valjusti isiklikke märkusi.

„Kaugel eemal,” jätkas kuju madala kõlava häälega, „kaugel eemal väikesel tänaval on üks kehv maja.Aken on lahti ning ma näen laua taga istuvat naist. Tema nägu on kõhn ja kurnatud ning tema käed on punetavad, karedad ja nõelatorkeid täis, sest ta on õmblejanna. Ta tikib kannatuslilli satiinkleidile, mida kannab kuninganna kõige ilusam õuedaam järgmisel õukonnaballil.Toa nurgas voodis lebab haigena tema väike poeg. Tal on palavik ja ta palub apelsine.

Emal ei ole talle anda midagi peale jõevee ning seepärast laps nutabki. Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke, kas sa viiksid talle rubiini minu mõõgapideme küljest? Minu jalad on selle aluse külge kinnitatud ja ma ei saa paigast.”

„Mind oodatakse Egiptuses,” vastas Pääsuke. „Minu sõbrad lendavad Niiluse kohal edasi-tagasi ja ajavad suurte lootoslilledega juttu.Varsti lähevad nad kuulsa kuninga hauakambrisse magama. Ka kuningas ise on seal värvitud kirstus. Ta on kollasesse lõuendisse mähitud ja taimedega palsameeritud.Tema kaela ümber on kahvaturohelisest nefriidist kee ning tema käed tuletavad meelde kuivanud lehti.”

„Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke,” ütles Prints, „kas sa jääksid üheks ööks minu juurde ning hakkaksid minu käskjalaks? Poisil on nii suur janu ja tema ema on nii kurb.”

„Poisid mulle üldiselt ei meeldi,” vastas Pääsuke. „Möödunud suvel, kui ma jõe ääres peatusin, oli seal kaks kasvatamatut poissi, möldri pojad, kes mind alatasa kividega pildusid. Nad ei saanud muidugi kordagi pihta – selleks lendame meie, pääsukesed, liiga hästi, ning pealegi on minu perekond oma väleduse poolest kuulus, kuid lugupidamise puudumist näitas see sellegipoolest.”

Aga Õnnelik Prints oli nii kurva näoga, et väikesel Pääsukesel hakkas temast hale. „Siin on väga külm,” ütles ta, „aga ma jään üheks ööks sinu juurde ja hakkan sinu käskjalaks.”

„Tänan sind, väike Pääsuke,” vastas Prints.

Pääsuke võttiski Printsi mõõgapeast suure rubiini ja lendas seda noka vahel hoides linna katuste kohal.

Ta lendas mööda katedraalitornist, kus olid valgest marmorist inglid.Ta lendas mööda lossist ja kuulis tantsumuusikat. Üks ilus tütarlaps tuli koos kallimaga rõdule. „Tähed on nii imelised,” ütles noormees neiule, „ja nii imeline on armastuse vägi!”

„Ma loodan, et minu kleit saab suure balli ajaks valmis,” vastas neiu. „Ma lasksin kleidile kannatuslilled tikkida, aga õmblejannad on ju nii laisad.”

Pääsuke lendas üle jõe ning nägi laevamastide külge riputatud laternaid.Ta lendas üle geto ning nägi, kuidas vanad juudid üksteisega tingisid ja vaskkaaludel raha kaalusid. Lõpuks jõudis ta kehva maja juurde ja vaatas aknast sisse. Poiss vähkres voodis palavikus ja ema oli uinunud – ta oli nii väsinud. Pääsuke vupsas tuppa ning jättis suure rubiini naise sõrmkübara kõrvale lauale. Siis lendas ta tasa ümber poisi voodi ja lehvitas tema laubale tiibadega tuult. „Mul on nii jahe!” ütles poiss. „Küllap mul hakkab parem,” – ning ta vajus magusasse unne.

Pääsuke lendas tagasi Õnneliku Printsi juurde ja rääkis, mida ta oli teinud. „Imelik,” märkis ta, „mul on nüüd päris soe, kuigi ilm on väga külm.”

„See tuleb sellest, et sa tegid heateo,” ütles Prints. Ja väike Pääsuke vajus mõttesse ning jäi peagi magama. Mõtlemine ajas talle alati une peale.

Kui hommik koitis, lendas Pääsuke jõe äärde suplema. „Milline tähelepanuväärne nähtus!” lausus ornitoloogiaprofessor üle silla minnes. „Pääsuke keset talve!” Ja ta kirjutas pika artikli kohalikule ajalehele. Kõik tsiteerisid artiklit, sest see oli täis sõnu, millest keegi aru ei saanud.

„Täna öösel lendan ma Egiptusesse,” ütles Pääsuke ning see väljavaade tegi tal tuju heaks.Ta lendas kõik linna ausambad läbi ja istus kaua kirikutorni otsas. Kõikjal, kus ta käis, hakkasid varblased sirtsuma ja ütlesid üksteisele: „On see alles tähtis võõras!”, nii et Pääsukesel oli väga lõbus.

Kui kuu taevasse tõusis, lendas Pääsuke uuesti Õnneliku Printsi juurde. „Tahad sa Egiptusesse mingeid sõnumeid saata?” küsis ta. „Ma asun kohe teele.”

„Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke,” ütles Prints, „kas sa jääksid veel üheks ööks minu juurde?”

„Mind oodatakse Egiptuses,” vastas Pääsuke. „Homme lendavad minu sõbrad teise kose juurde. Seal kõrkjates varitseb jõehobu ning kõrgel graniittroonil istub jumal Memnon. Öö otsa vaatab ta tähti, ning kui koidutäht särama lööb, toob ta kuuldavale üheainsa rõõmuhõiske ja vakatab siis. Keskpäeval tulevad jõe äärde jooma kollased lõvid. Nende silmad on nagu rohelised berüllid ja nende möirgamine kõlab üle kosekohina.”

„Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke,” ütles Prints, „ma näen kaugel, linna teises otsas, katusekambris üht noormeest.Ta kummardub paberitega kaetud laua kohale ja tema kõrval klaasis on närtsinud kannikesekimp. Tal on pruunid käharad juuksed, huuled, mis on punased nagu granaatõun, ning suured unistavad silmad.Ta katsub lõpetada näidendit teatridirektorile, aga tal on nii külm, et ta ei suuda enam kirjutada.Tema koldes ei ole tuld ning nälg on temalt jõu võtnud.”

„Ma veedan koos sinuga veel ühe öö,” vastas Pääsuke, kellel oli tõesti hea süda. „Kas ma viin ka temale rubiini?”

„Paraku ei ole mul enam rubiini,” ütles Prints, „mulle on jäänud kõigest mu silmad. Need on tehtud haruldastest safiiridest, mis toodi tuhat aastat tagasi Indiast. Noki üks silm välja ning vii see noormehele. Ta müüb selle kullassepale, ostab puid ja kirjutab näidendi lõpuni.”

„Kallis Prints, seda ma küll teha ei suuda,” ütles Pääsuke ja puhkes nutma.

„Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke,” lausus Prints, „tee, nagu ma käsin.”

Pääsuke nokkiski Printsi silma välja ning lendas üliõpilase katusekambrisse. Sinna oli lihtne sisse pääseda, sest katuses oli auk. Pääsuke sööstis august sisse ja jõudis kambrisse. Noormees oli pea kätele langetanud ega kuulnud linnu tiibade sahinat, ning kui ta pilgu tõstis, leidis ta kauni safiiri, mis lebas närtsinud kannikeste peal.

„Mind on hakatud hindama!” hüüdis üliõpilane. „See on kingitus mõnelt minu suurelt austajalt. Nüüd saan ma näidendi ära lõpetada,” – ning ta oli päris õnneliku näoga.

Järgmisel päeval lendas pääsuke sadamasse. Ta istus ühe suure laeva masti otsa ning jälgis, kuidas madrused köitega trümmist suuri kaste vinnasid. „Tõmba, uuh!” karjusid nad, kui järjekordne kast üles tuli. „Ma lähen Egiptusesse!” hüüdis Pääsuke, aga keegi ei pannud teda tähele, ning kui kuu taevasse tõusis, lendas ta uuesti Õnneliku Printsi juurde.

„Ma tulin sinuga hüvasti jätma,” hüüdis ta.

„Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke,” ütles Prints, „kas sa jääksid veel üheks ööks minu juurde?”

„Talv on käes,” vastas Pääsuke, „ja varsti jõuab siia külm lumi. Egiptuses paistab soe päike rohelistele palmipuudele ning muda sees lebavad krokodillid vahivad laisalt ringi. Minu kaaslased ehitavad Baalbeki templis pesa ning roosa- ja valgekirjud tuvid vaatavad neid ja kudrutavad omavahel. Kallis Prints, ma pean sind maha jätma, aga ma ei unusta sind ning toon sulle kevadel kaks ilusat kalliskivi nende asemele, mis sa ära andsid.Toon sulle rubiini, mis on punasem kui punane roos, ning safiiri, mis on niisama sinine nagu ääretu meri.”

„All väljakul seisab väike tikumüüja,” ütles Õnnelik Prints. „Tüdruk pillas tikud rentslisse ja need on kõik rikutud. Isa annab talle peksa, kui ta koju raha ei too, ning tüdruk nutab. Tal ei ole kingi ega sukki ning tema peake on paljas. Noki välja minu teine silm ja anna see tüdrukule, siis ei saa ta isa käest peksa.”

„Ma jään veel üheks ööks sinu juurde,” ütles Pääsuke, „aga ma ei või sinu silma välja nokkida. Sa jääd siis ju päris pimedaks.”

„Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke,” ütles Prints, „tee, nagu ma käsin.”

Pääsuke nokkiski Printsi teise silma välja ja sööstis sellega alla. Ta vuhises tüdrukust mööda ja libistas kalliskivi talle pihku.

„Oh kui ilus klaasikild!” hüüdis tüdrukuke ja jooksis naerdes koju.

Siis pöördus Pääsuke Printsi juurde tagasi. „Sa oled nüüd pime,” ütles ta, „ning seepärast jään ma igaveseks sinu juurde.”

„Ei, väike Pääsuke,” vastas vaene Prints. „Sa pead Egiptusesse minema.”

„Ma jään igaveseks sinu juurde,” ütles Pääsuke ning jäi Printsi jalge ette magama.

Kogu järgmise päeva istus ta Printsi õlal ja jutustas talle lugusid sellest, mida ta oli võõrastel maadel näinud.Ta jutustas Printsile punastest iibistest, kes Niiluse kallastel pikkades ridades seisavad ja nokaga kuldkalu püüavad; jutustas sfinksist, kes on niisama vana kui maailm ning kes elab kõrbes ja teab kõike; jutustas kaupmeestest, kes kõnnivad, merevaigust helmed käes, aeglaselt oma kaamelite kõrval; jutustas Kuumägede kuningast, mustast nagu eebenipuu, kes kummardab üht suurt mäekristalli; jutustas palmipuu õõnsuses elavast suurest rohelisest maost, keda kakskümmend preestrit meekookidega toidavad, ning pügmeedest, kes laiade lamedate lehtedega üle suure järve purjetavad ning alalõpmata liblikatega sõdivad.

„Kallis väike Pääsuke,” ütles Prints, „sa jutustad mulle imepärastest asjadest, kuid kõige imepärasemad siin maailmas on meeste ja naiste kannatused. Pole olemas midagi mõistatuslikumat kui õnnetus. Lenda mu linna kohal, väike Pääsuke, ja jutusta mulle, mida sa näed.”

Pääsuke lendaski suure linna kohal ning nägi, kuidas rikkad lõbutsesid oma ilusates majades, samal ajal kui kerjused nende väravate ees istusid.Ta lendas pimedatesse kõrvaltänavatesse ning nägi, kuidas nälgivad, kahvatute nägudega lapsed tuimalt musti tänavaid vahtisid. Sillakaare all lamasid kaks väikest poissi teineteise kaisus, et sooja saada. „Kõht on nii tühi!” kurtsid nad.

„Te ei tohi siin lamada!” karjus vahimees, ning poisikesed läksid välja vihma kätte.

Siis lendas Pääsuke tagasi ja rääkis Printsile, mida ta oli näinud.

„Ma olen kaetud puhta kullaga,” ütles Prints. „Sa pead selle lehthaaval minu küljest võtma ja minu vaestele andma; elavad arvavad ikka, et kuld suudab neid õnnelikuks teha.”

Leht lehe järel kooris Pääsuke puhta kulla maha, kuni Õnnelik Prints oli päris tuhm ja hall. Leht lehe järel viis Pääsuke vaestele puhast kulda ning laste põsed lõid roosatama ja nad naersid tänavatel mängides. „Meil on nüüd leiba!” hõiskasid nad.

Siis tuli lumi ja lume järel pakane.Tänavad oleksid olnud otse kui hõbedast – sedavõrd säras ja sätendas seal kõik; majade räästaste küljest rippusid alla pikad jääpurikad nagu kristallist pistodad, inimesed käisid ringi karusnahkades ning jää peal uisutavatel poisikestel olid peas punased mütsid.

Vaene väike Pääsuke külmetas üha rohkem ja rohkem, aga ta ei tahtnud Printsist lahkuda, ta armastas teda selleks liiga palju. Kui pagar ei märganud, nokkis Pääsuke pagaripoe ukse kõrvalt raasukesi ning püüdis tiibu lehvitades sooja saada.

Aga lõpuks ta mõistis, et ta sureb.Tal jätkus parajasti nii palju jõudu, et veel kord üles Printsi õlale lennata. „Head aega, kallis Prints,” sosistas ta. „Kas ma võin su kätt suudelda?”

„Mul on hea meel, et sa lõpuks ometi Egiptusesse lähed, väike Pääsuke,” ütles Prints, „sa oledki liiga kauaks siia jäänud; aga sa pead mind huultele suudlema, sest ma armastan sind.”

„Ma ei lähe Egiptusesse,” vastas Pääsuke. „Ma lähen Surma kotta. Surm on ju Une vend, eks ole?”

Ja ta suudles Õnnelikku Printsi huultele ning kukkus surnult tema jalge ette.

Sel hetkel kostis kuju sisemusest kummaline praksatus, otsekui oleks seal miski katki läinud.Tegelikult oli Printsi seatinast süda kaheks tükiks murdunud. Pakane oli tõesti kohutavalt vali.

Järgmisel hommikul vara jalutas linnapea koos linnanõunikega all väljakul. Kui nad sambast möödusid, vaatas linnapea üles kuju poole. „Heldeke, kui armetu see Õnnelik Prints välja näeb!” ütles ta.

„Tõepoolest armetu!” hüüdsid linnanõunikud, kes alati linnapeaga päri olid, ning nad ronisid üles kuju vaatama.

„Rubiin on tal mõõgapidemest välja kukkunud, silmad on kadunud ja ta ei ole enam kuldne,” ütles linnapea. „Ega ta tegelikult olegi enam suurt parem kui kerjus.”

„Ei ole suurt parem kui kerjus,” kordasid linnanõunikud.

„Ja isegi üks surnud lind on tema jalge ees!” jätkas linnapea. „Tuleb teha teatavaks, et lindudel pole lubatud siin surra.” Ja linnaametnik pani selle ettepaneku kirja.

Õnneliku Printsi kuju võetigi maha. „Kuna ta ei ole enam ilus, pole temast ka enam mingit kasu,” lausus ülikooli kunstiprofessor.

Siis sulatati kuju ahjus üles ning linnapea kutsus linnavalitsuse kokku, et otsustada, mida sellest metallist teha. „Me peame muidugi ühe uue kuju tegema,” teatas ta, „ning see tuleb minu kuju.”

„Minu kuju,” kordasid kõik linnanõunikud ja läksid omavahel tülli. Kui ma neist viimati kuulsin, tülitsesid nad ikka veel.

„Imelik lugu!” lausus valukoja töödejuhataja. „See katkine seatinast süda ei sula ahjus. Me peame selle minema viskama.” Nad viskasidki südame prügimäele, kus lebas juba ka surnud Pääsuke.

„Too mulle selle linna kaks kõige väärtuslikumat asja,” ütles Jumal ühele oma inglile, ning ingel tõi talle tinast südame ja surnud linnu.

„Sa oled õigesti valinud,” ütles Jumal, „sest see linnuke laulab igavesti sinu paradiisiaias ning Õnnelik Prints kiidab mind minu kuldses linnas.”

1 sans souci (pr. k.) – muretu (sans – ilma; souci – mure) [ ↵ ]