Читать книгу Eneseaustuse vägi. Virgumine teadlikkusesse - Osho - Страница 8

Olete öelnud, et Jumal pole ei hüpotees ega idee. Aga mis ta siis on? Kas keegi on kunagi Jumalat näinud või mitte?

Jumal pole kindlasti hüpotees. Hüpotees saab olla ainult objektiivne teaduslik oletus. Hüpoteesi saab katsetada ja analüüsida. Selle kohta on Karl Marx öelnud, et seni, kuni Jumal pole laboratoorselt tõestatud, tema Jumalat ei aktsepteeri. Karl Marx ütleb sellega, et ta saab aktsepteerida Jumalat kui hüpoteesi, kuid hüpotees ei ole tõde. Seda tuleb veel tõestada ja tõestus peab olema teaduslik.

Aga kui Jumal oleks pandud teaduslaborisse, katseklaasi ja teda analüüsitaks ning me teaksime, millest Jumal koosneb, kas siis oleks tegemist selle Jumalaga, kes lõi maailma? Ja kui Marx aktsepteeriks Jumalat ainult sel juhul, siis tähendaks see Jumala taandamist mingiks asjaks.

Aga siis poleks ju keeruline Jumalat toota. Kui Jumala koostisosad, kõik keemilised ained on analüüsitud, siis ei tohiks probleeme olla. Võtke oma leiutisele patent ja hakake Jumalat tootma. Aga see toodetud Jumal poleks see, kelle kohta te minu käest küsite.

Jumal ei ole hüpotees, ei saa olla hüpotees, sest juba ainuüksi sõnaga hüpotees kaob pind tema jalge alt. Jumalat ei saa tõestada. Kui teadus peaks Jumala tõestama, siis tõuseks teadlane Jumalast kõrgemale. Vaene Jumal oleks nagu valge laborirott. Nii et teie muudkui veiderdate ja lahterdate ning Jumal liigub ühest lahtrist teise ja teie uurite järele, kui intelligentne Jumal on.

Psühholoog Delgado on väga õnnelik, kui leiab Jumala hiirelõksust, sest kõik, mida psühholoogid on avastanud inimese kohta, ei käi sugugi inimese, vaid hiirete kohta. Kõigepealt avastatakse midagi hiirtel ja siis kantakse see avastus inimestele üle – sest inimest näib ebainimlik laboris analüüsida, teda piinata ja tema peal eksperimenteerida. Hiirte uurimine annb teile vihjeid, mis aitavad inimmõistusest, inimpsühholoogiast aru saada. Inimene peaks kindlasti olema arenenum. Kõike võib ju korrutada, aga põhilised järeldused tehakse ikkagi hiirte pealt.

Pseudoreligiooni järgi on Jumal kogu eksistentsi looja. Selle järgi oleme meie tema looming. Kui teha Jumalast hüpotees, tähendab see, et Jumalast saab meie looming. Me üritame rolle ümber vahetada, pannes looja loodu ossa ja tehes loodust looja. Pseudoreligioon ei ole sellega nõus. Minagi pole sellega nõus, kuid meie mittenõustumine on olemuslikult erinev.

Nemad ei nõustu sellepärast, et Jumal on kõigest kõrgemal; mitte keegi ei saa Jumalast kõrgemal olla. Teadlasest saaks sel juhul vaatleja, kõrgemalt jälgija, kelle käes saab Jumalast mängukann. Teadlane paneb Jumala teadvusesse elektroodid. Tema käes on pult, nii et kui ta tahab, siis Jumal naerab; kui ta tahab, siis Jumal nutab; kui ta tahab, siis Jumal jookseb; kui ta tahab, siis jääb Jumal seisma. Pseudousklikud ei saa rollide vahetamisega sel põhjusel nõus olla. Nemad ütlevad, et Jumal ei ole loodu, mingi asi; tema on looja. Tema on teid teinud, te ei saa mitte mingil juhul temast kõrgemal olla.

Mina ei ole nõus sellepärast, et kui pidada midagi hüpoteesiks, on vaja, et see oleks potentsiaalselt võimalik – mitte kindlasti võimalik, vaid vähemalt tõenäoliselt võimalik. Jumala olemasolu ei ole isegi tõenäoline. Minu mittenõustumise põhjused on täiesti erinevad. Teadlane alustab hüpoteesist, sest näeb selles mingit tõenäosust, mingit võimalust, mingit potentsiaali.

Jumal on ainult sõna, ilma sisuta, õõnes sõna ilma mingi tähenduseta.

Võib-olla tuleks piiblit pisut teistmoodi tõlgendada. Piibel ütleb: „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal.” Selles mõttes on võib-olla õige, et alguses polegi midagi peale sõna. Ja siis hakkab sõna endale liha luudele kasvatama. Aja möödudes annavad inimesed sõnale üha rohkem ja rohkem tähendust. See, millise tähenduse nad sõnale annavad, oleneb nende vajadusest. Seda tuleb meeles pidada.

Jumal on kõigeteadja, sest inimene on tunnetanud igas vallas, et tema teadmised on väga piiratud – nagu väike küünlaleegike, mis enda ümber valgussõõri heidab. Väljaspool seda valgussõõri on pimedus; ja pimedus tekitab hirmu. Kes teab, mis seal on? Vaja on kedagi, kes teab. Kui teda pole, tuleb ta olevaks mõelda.

Jumal on tulnud inimese enda psühholoogiliste vajaduste kutsel.

Tema on kõigeteadja. Teie ei saa see olla; mida iganes te teate, keda tahes te teate, ei saa te iial olla kõigeteadja. Eksistents on niivõrd üüratu ja inimene nii tibatilluke, nii väike, et oleks rumal mõelda, nagu suudaks sinu väike aju teada kõike. Isegi loll ei unista sellest. Aga raske on elada maailmas, kus ümberringi on pimedus. Sa ei saa olla kindel isegi selles, mida sa tead, kuna tundmatu on sedavõrd üüratu. Kes oskaks siis öelda, et kui ka teaksid natuke rohkem, kas ei või siis selguda, et sinu teadmised on väärad?

Tegelikult ongi nii juhtunud. Mida rohkem inimene teadis, seda rohkem sai talle selgeks, et tema teadmised on juba eilne päev, tänane on juba tundmatu. Ning psühholoogiline vajadus, et oleks keegi, kes teaks kõike, muutus järjest tugevamaks.

Preestrid tegid head tööd, võib-olla parimat, mis eales tehtud, ja tulid hästi toime: nad leiutasid Jumala.

Sellest oli abi mitmes mõttes. Inimene muutus kindlameelsemaks, stabiilsemaks ja kartis vähem, sest kõikjal on kõike teadev ja kõikjal valitsev Jumal. Inimene peab teadma vaid seda, kus on võti, millega keerata Jumal enda kasuks. Ja see võti oli preestri juures, kes vahendas kogu seda protsessi. Iga usund on teeselnud, et neil on võti, mis avab iga ukse – peavõti. Ja kui saad enda kätte peavõtme, saab sinustki jumalate sarnane; sinust saab kõigeteadja, kõikjalolija ja kõikvõimas. Need kolm sõna väljendavad inimese kolme vajadust.

Inimese teadmised on väga piiratud, väga viletsad. Mida me tegelikult teame? Isegi väikesed asjad peegeldavad teie ignorantsust.

Meie jõud… Mis jõudu meil on? Inimene on võib-olla ainuke loom maailmas, kellel pole jõudu. Kas suudaksite võidelda lõviga? Tiigriga? Unustage lõvid ja tiigrid; kas suudaksite võidelda koera või kassiga? Või mis rääkida kassidest, kui sada tuhat kärbest teid ründavad, mida te siis teete? Te pole kunagi kärbeste rünnakule mõelnud, aga kui nad teid ründavad, kui mõni kärbes osutub poliitiliseks, olete abitu ega suuda ellu jääda.

Unustage kärbsed; tegelikult on Lõuna-Aafrikas taimed, mis püüavad linde ja loomi, imevad need elumahladest kuivaks ja sülitavad välja. Ulmekirjanduses kirjutatakse inimesi söövatest taimedest. Neis lugudes on inimsööjataimed piisavalt suured. Kui nende nägemisvälja sattuda, sirutuvad oksad elevandi londi kombel sinuni ja purustavad su täiesti. Ja need taimed oskavad inimese verd imeda. Nii täiuslik kirurgia – taimede oksad tungivad üle kogu keha su naha alla. Kui paks sinu nahk on? Vaid väike kriimustus ja juba on veri väljas. Need puud elavad verest; need on inimsööjapuud – inimesed on veel elus, kui neid juba sööma hakatakse.

Mõned ulmelood kirjeldavad, kuidas kõik puud järsku hulluvad. Hulluks lähevad nad teatud liiki aju ja teadvuse tõttu. See on tõestust leidnud fakt, et puud mõtlevad, tunnevad; neil on emotsioonid ja tunnetus; nad armastavad ja vihkavad. Nüüd on selle kõige kohta teaduslik tõestus.

Kakskümmend viis sajandit tagasi keelasid Buddha ja Mahāvīra puudele haiget teha, kuna puud on samamoodi elavad nagu inimesed. Alguses inimesed naersid selle peale, et puud... ja elus? Ent Buddhal ja Mahāvīral polnud selle kohta teaduslikku tõestust. See oli vaid vaikuses sündinud kogemus. Puu all haudvaikuses istudes tundis Buddha äkitselt, et puu ei ole surnud, vaid temas pulbitseb elu. Aga see oli nende meeste isiklik kogemus; nad võisid seda rääkida, kuid ei saanud tõestada.

Tõestamine jäi ülesandeks ühele kolmandale India mehele, Jagdish Chandra Bosele^[1.], kes pühendas kogu oma elu sellele, et tõestada, kas Buddhal ja Mahāvīral oli õigus või mitte. Ja lõpuks tõestas ta, et puud on elus. Selle eest taheti tema tööd Nobeli auhinnale esitada. Aga see oli alles algus. Pärast seda süüvis üha rohkem teadlasi sellesse. Ainult elusolemisest ei piisa.

Peagi avastati, et puudel on küll teistsugune ajusüsteem, kuid see on kindlasti olemas. Me ei peaks puude puhul otsima inimeste ajuga sarnast. See on rumal inimlik mõte, et meie aju on ainus ajuliik. Kui maailmas eksiteerib nii palju erinevaid vorme, siis miks ei võiks olla ka sama palju erinevaid ajuvorme? Ning peagi avastati, et puudel on teatud ajusüsteem. Ja teadlased jätkasid uurimist...

Alles mõni aasta tagasi avastati, et puudel ei ole mitte ainult teatud liiki teadmine, mida me nimetame ajuks, vaid neil on ka süda. Muidugi ei löö see süda nagu teie oma, sest puudel on omamoodi süda. Kui puude kirurg vaataks inimeste seas ringi, ei leiaks ta teie sees ei südant ega aju, sest tema otsiks teistsugust aju ja südant.

Puudel on emotsioonid ja tunnetus. Näiteks kui aednik tuleb puud kastma, puu rõõmustab. Seda rõõmu saab mõõta elektromagnetlainete graafikuga, mis sarnaneb südame kardiogrammiga. Graafik muutub harmooniliseks, nagu oleks see rütmiline laul. Kui keegi tuleb kirvega puud maha raiuma... Raidur on kaugel, aga graafik juba muutub. Mees pole isegi öelnud, et kavatseb puu maha võtta, ta on sellest ainult mõelnud, kuid puu on mingil moel seda mõtet endale teadvustanud.

Kui inimene ei kavatse puud maha raiuda ega ole sellest mõelnud, võib ta mööduda puust, kirves käes, ja graafik ei muutu. Aga piisab raiumismõttest, kui graafik muutub kohe siksakiliseks; kogu harmoonia kaob ja rütmi pole. Puu väriseb hirmust. Ning kui inimene puu maha raiub, hakkavad ümberkaudsete puude graafikud hullunult siksakitama. Need puud tunnevad valu, kui nende kaaslasi, sõpru ja naabreid raiutakse.

Seega on see täiesti võimalik – neil on tunnetus, emotsioonid, teatud liiki mõtlemine... Minu mõte pole ulmeline: mõnikord võivad puud minna hulluks, sest neil on kõik eeldused olemas, et saaks hulluks minna. Ja lisaks sellele teevad inimesed neile palju kahju, nii et on juba aeg, et puud hulluksid. Inimene jätkab puudele kahju tegemist. Kuskil peab olema piir ja see ei ole enam kaugel. Inimene on hävitanud terve keskkonna.

Pärast kooli lõpetamist läksin õppima Varanasi hinduistlikusse ülikooli, kuna see on India suurim ülikool. Jäin sinna aga ainult üheks ööpäevaks. Peatusin doktor Rajbali Pandey juures, kes juhtis ajalooteaduskonda. Ta püüdis veenda mind jääma: „Miks sa ära minna tahad? Vähemalt Indiast sa paremat paika ei leia. Siin on parimad õpetlased, parimad õppejõud, igas mõttes kõige paremad tingimused. Mõtle veel.”

„Ma ei lahku selle ülikooli tõttu. Ma lahkun teie tõttu,” vastasin mina.

„Mida?” hüüdis ta. „Mida ma sulle teinud olen?” Olime kord varem juhuslikult kokku puutunud. Sõitsime ühes kupees Jabalpuri linna. Doktor oli maha jäänud rongist, mis pidi ta viima Jabalpurist Goniasse – rong oli seisnud vale perrooni ääres. Meie rong hilines ja mees oli suures mures. „Mida ma nüüd teen?” Alles ööpäeva pärast – Gondia on väike koht – oleks väike mängurongi moodi rong sõitnud Gondiasse. Kaksteist tundi sõidab rong Gondiasse ja kaksteist tundi sealt tagasi. Ja see koht pole kaugel, lihtsalt see rong on nii...

Niisiis ütlesin: „Ärge muretsege, tulge minu juurde.” Mina peatusin oma onu juures. Niisugusel kummalisel moel saime tuttavaks. Hommikul viisin külalise jalutama – Jabalpur on väga roheline linn. Puid on nii palju, et majad ei paista nende seest väljagi, ainult rohelus ümberringi. Doktor ütles mulle: „Ma ei salli neid puid, sest nad on inimese vaenlased. Kui lõpetada nende raiumine kasvõi viieks aastaks, võtavad nad kogu linnas võimust ja hävitavad kõik majad.”

Tema sõnades oli tõde, sest inimesed on kõik taolised linnad rajanud tõepoolest puid maha raiudes. Ja kui lasta puudel uuesti kasvama hakata, siis hävitavad nad teie niinimetatud tsivilisatsiooni. Doktor ütles: „Kui juhtute kunagi tulema Varanasisse, olete teretulnud minu külaliseks.” Kahe aasta pärast pidingi minema ja peatusin tema juures. Hommikul asutasin end jalutuskäigule ja minu võõrustaja ütles: „Jalutasin sinuga Jabalpuris, nii et tulen kaasa ka siin.”

Varanasi on puudeta linn. Mitte ühtegi puud. Kogu ülikool koosneb vaid ehitistest ja ehitistest; ilusatest ehitistest, kuna kõik India maharadžad andsid oma panuse hiilgava India ülikooli tekkeks. Mõte oli selline, et hindu ülikool peaks olema võrreldav Cambridge’i, Oxfordi või Harvardiga. Tehtud on väga palju, ilusasti tehtud; marmorist ehitised, hiilgavad ehitised, ilusad ühiselamud, aga puid mitte sugugi.

Ütlesin doktorile: „Nüüd ma mõistan, miks teid häirisid nii väga puud, mida mina armastan. Mina ei suudaks siin vastu pidada. Tõsi on see, et majade ja linnade ehitamiseks tuli puid maha võtta, aga see ei tähenda, et puud tuleks täielikult hävitada. Siis sureb ka inimene. Vaja on tasakaalu, sest puud annavad lakkamatult hapnikku. Kui te hingate sisse, siis kasutate hapnikku; hapnik imbub teie vereringesse ja keha eritab süsihappegaasi.”

„Puud kasutavad süsihappegaasi; see on nende toit. Sellepärast saamegi puid põletades sütt. Süsi pole muud kui süsihappegaas tahkel kujul, süsinik. Puud elavad tänu süsihappegaasile, teie elate tänu hapnikule; see on hea sõprus. Puudel pole vaja tsivilisatsiooni hävitada, nii nagu teil pole vaja puid hävitada. Te peaksite elama koosluses; see on ainuke õige eluviis – aga siin ei näe ma ühtegi puud.”

„Ainult kakskümmend neli tundi siin linnas ja ma tunnen end kuivanuna. Rohelust nägemata kaob silmist sära. Ei, ma ei saa siin ülikoolis olla. Siin võivad olla suurepärased õppejõud, hiilgavad raamatukogud, imelised tingimused, aga mina eelistan suuri vanu puid.”

Nii rändasingi mööda Indiat, et leida midagi etemat kui Jabalpur. Ja kui leidsin Sagari, jäin sinna, sest Sagar on lihtsalt kujuteldamatult ilus. See on väike linn, mis asub suure järve ääres. Linn on järve kaldal, teisel kaldal laiuvad künkad ja küngastel on ülikool. Ja kõikjal on puud, hiiglaslikud puud ning selline vaikus… Varanasi oli oma kümne tuhande üliõpilasega ülerahvastatud ja lärmakas. Sagar on väike koht ja ülikool on uus. Jäin sinna.

Ükskord tuli Rajbali Pandey Sagari ülikooli, et pidada ajalooloenguid. Ta nägi mind ja küsis: „Kuidas sa siia sattusid? Ma arvasin, et oled läinud tagasi Jabalpuri.”

Vastasin: „Kõigepealt üritasin igal pool ringi vaadata, et äkki on kusagil midagi paremat – ja siin, vaadake... Jabalpuris on puud head ent mitte nii hiiglaslikud ega iidsed. Ja need künkad ja see järv ja need lootose... See on õige koht.”