Читать книгу Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest - Oskar Luts - Страница 10

Pärast kohvijoomist lähevad koolivennad jalutama. Heinrich Georg Aadniel paneb endale pühapäeva-riided selga ja hakkab Joosepile nõnda-ütelda teejuhiks, sest viimase äraolekul on Paunvere palju muutunud. Palju uusi maju on juurde ehitatud, paljude vanade asemele on uued tekkinud, ühe sõnaga: Paunveret pole enam äragi tunda ja teejuhti ning seletuseandjat on võõrale niisama vaja kui pead i-tähele.

Keskpäevane päike kõrvetab noormeeste palgeid, Toots pühib taskurätikuga oma higist otsaesist ja vaatleb tolmuseid saapaid ja püksisääri. Ühtlasi tunneb ta, et pikk kuub talle korraga kitsaks on jäänud ja kaenla alt kisub. Siis silmitseb ta koolivenna välimust. Nööpsaabastele on Aadniel tänini truuks jäänud: nendega ta käis koolis, käib nüüd elus, ja küllap läheb ta nendega haudagi; seevastu on pikk, lõhkise sabaga pintsak ja kitsaservaline õlgkübar midagi täiesti uut ja annavad tunnistust punapea muutunud maitsest. Käes viibutab koolivend läikiva käepidemega jalutuskeppi.

Nii lähenevad kaks pühapäevast noorhärrat äripäevasele Paunverele. Toots piitsutab ratsapiitsaga oma tolmuseid püksisääri ja vaatab korra väikesesse peeglisse, mis ta kuskilt sisemisest taskust vargsi välja võtab. Peale selle pühib ta taskurätikuga veel korra oma otsaesist, silmi ja silmanurki.

Kiusna sillal peatuvad teekäijad, toetavad endid rinnuli käsipuu najale ja vaatavad alla, ojasse.

“Siin käisid sa seekord Liblel vee all järel,” ütleb Kiir, kõõrdi Tootsi poole vaadates.

“Kudas vee all?” küsib Toots, pead järsku üles tõstes.

“Noh, kõneldi pärast koolis. Sa ise olla ütelnud.”

“Mina põle midagi ütelnud.”

“Kudas nii, see oli seekord, kui sa meie ristjatselt läksid.”

“Ah-ah-haa!” tuleb Tootsile nüüd meelde. “Jaa, jaa – õigus. Siin käisin ma Liblel järel küll. Aga siis oli see oja palju sügavam. See oli kevade poole talve.”

Tootsile ei meeldi koolivenna usutlev toon ja kahtlustav pilk, mis ta kõik aeg tunneb enesel viibivat. Näib, nagu tahaks koolivend temalt ammu möödaläinud sündmuste saladusi välja pinnida. Tal on tundmus, nagu roniks talle keegi kaelale, keegi, kes iseenesest mitte väga raske ega ka mitte väga kerge pole, aga kes oma kuuma hingeõhku temale kuklasse puhub. On üks asjaolu, mis jutu Lible päästmisest tõesti peaaegu uskumatuks tahab teha: oja on isegi silla juurest, kus ta iseäranis kardetav pidi olema, naeruväärselt madal.

Veel mõne minuti vaatavad koolivennad vaikides ojasse, ajavad siis endid sirgu ja astuvad edasi. Toots on rõõmus, et piinlik jutuaine ruttu lõppes. Aga veel korra vaatab punapealine saadan silla poole ja naeratab kavalasti enese-ette. Venemaa sõber näeb seda naeratust väga hästi, mõistab isegi selle salajast tähendust, vaikib. Kuid nägematusse raamatusse märgib ta sellegi teo, ja kui ta Kiirele, samale Georg Aadnielile, kes praegu ta kõrval sammub, kunagi nahatäie võlgu jäi, siis... siis pole tasumine veel hilinenud. Sinna juurde tulevad arvata veel mitmeaastased protsendid. Ka ei meeldi Tootsile koolivenna avalik ja otsekohene üleminek “sina” peale. Seni hoidis teine end ütlemast niihästi “sina” kui “teie”, otsis mingisugust vahepealset ütlust või tarvitas mõlemaid korraga. Aga nüüd, sillal? Mis arvas ta õieti? Kas ta arvas, et tal endise Joosep Tootsiga tegemist on, kellele kõike võib ütelda, mis iganes pähe tuleb? Oodaku, ka see märgitakse kirja!

Siis järsku võtab punapea ometi uue jutuaine.

“Issias,” ütleb ta tasa enese-ette. “Sa ütlesid enne, et sul on issias jalas. Kas sa ei võiks mulle ütelda, mis on issias?”

“Ishias!” parandab Toots karmilt, kusjuures ta oma parema jalaga naljakaid nõksakuid hakkab tegema. “Ishias, aga mitte issias!”

“Hea küll: ishias. Mis on ishias?”

“Ishias? Kas sa tõesti ei tea, mis on ishias?”

“Ei ole kunagi kuulnud niisugust tõbe.”

“Ishias on niisugune haigus,” seletab Toots, “mida ainult rikkad ja haritud inimesed põevad. Teie siin, maal, võite mureta olla, teile ta külge ei hakka.” “Nojaa, aga mis ta siis teeb, see issias?”

“Ishias, mitte issias!” vastab Toots. “Sa küsid, mis ta teeb? Arvad vist, et pead silitab. Ishias lööb kõigepealt jalga. Vaata, mis ta teeb. Vaata, kudas ma käin.”

Toots astub mõne sammu Kiirest ette ja teeb käies parema jalaga imelikke liigutusi, tolmupilve maanteelt üles kraapides.

“Oi, oi!” hüüab Kiir kohkudes. “See iss– ishias on siis üks väga paha asi. Aga ära sa,” lisab ta hoiatades juurde, “küla vahel nii käi.”

“Soo!” vastab Toots seisatades. “Kudas ma siis küla vahel pean käima?”

“Nii nagu enne.”

“Aga kui ma ei saa.”

“Kudas sa enne said.”

“Enne! Enne ei olnud mul ishiast jalas, aga nüüd lõi ta järsku jalga. Pea meeles,” seletab haige sõber edasi, “ishias on niisugune tõbi, mis reisib.”

“Reisib?”

“Jaa, reisib,” vastab Toots rõhuga. “Reisib mööda inimese keha; mööda nõndanimetatud organismust. Kõigepealt lööb ta jalga, kuulab seal mõne aja ja hakkab siis reisima. Täna oli ta mul kõik aeg puusas, aga praegu tuli jalga tagasi. Kõige pahem on, kui ta lööb pähe.”

Siin peatub kõneleja ja laseb sõbra kuuenööbist lahti, millest ta seletuse ajal kinni oli hoidnud.

“Pähe ka lööb!” hüüab kuulaja. “Mis ta siis teeb?”

“Siis,” ütleb Toots paljutähendavalt, “siis teeb ta vahel kaunis veidraid asju. Härra Ivanovil, mõisahärral, kelle juures ma teenin, käib ishias tihti peas. Ja kui härra Ivanovile ishias pähe lööb, siis võtab ta oma jämeda kepi ja kolgib esimest kättepuutuvat isikut kolkimise viisi. Ja kõige imelikum: pärast põle tal endal aimugi, mis ta tegi. Vaata, nüüd sa tead, mis ishias teeb. Sa tahtsid teada, mis ta teeb.”

“Hm...” arvab Kiir. “Ei, siis on see ishias peris kardetav tõbi, kui ta niisugune on, nagu sa kõneled. Kas ta sulle ka vahel pähe lööb?”

“Seni pole veel löönud,” vastab Toots, “aga ta võib iga silmapilk lüüa.”

“Hm, hm... Ei, las ta olla siis parem jalas. Parem lonka siis juba ja käi, kudas tahad.”

“Nüüd pole enam vaja longata: ta läks mul praegu puusa sisse tagasi.”

Mõne minuti jäselevad koolivennad veel sel kohal ja sammuvad siis jälle edasi. Varsti jõuavad nad Paunvere esimeste majade juurde. Küla on täiesti muutunud, seda märkab Toots kohe. Näiteks juba need kaks uut maja risttee lähedal, mis surnuaia poole viib – neid ei olnud siis, kui ta veel kodumail oli.

“Siin elab vorstmaaker,” ütleb Kiir, esimesele majale tähendades.

“Vorstmaaker...” kordab Toots haruldast sõna ja silmitseb punaseks värvitud maja, mis talle mingisugust tema enese kunagi ammu valmistatud asja meelde tuletab.

Majakese akna seespoolsel küljel ripub suur hallitanud vorstirõngas, nagu elu igavese ringjooksu sümbol. Lävel istub rammus kass ja mõõdab möödaminejaid rahuliku pilguga.

Teises majas on pagariäri aset võtnud. Ukse kohal kõigub kullatud kringel, tuule käes keereldes, otsekui uhkustaks oma kergusega ja sisemise tühjusega. Lahtisest aknast vaatab välja paks valge näoga naisterahvas, nagu tahaks ta ütelda, et siin, nende majas on kõik valge, niihästi jahu kui saiad kui inimesed.

Edasi tuleb pood, aga see on Tootsi vana tuttav ja selles ei leia kumbki koolisõber midagi iseäralikku. Ainult sildid kahel pool ust on aja jooksul tumedamaks muutunud; piipu suitsetavast talumehest teisel sildil pole vihm ja valjud tuuled muud alles jätnud kui piibu, ühe käe ja paari suuri vene saapaid.

Ometi kutsuvad mingisugused mälestused ja ahvatlevad Tootsi poodi astuma. Parajasti kaebas ka koolivend joogijanu, nii et poodi isegi asja on. Sõbrad astuvad sisse ja tellivad mõdu. Klaaside puudusel panevad nad pudeli suu juurde ja “timmivad”, nagu Kiir seda nimetab, otse pudeli kaelast. Juues laseb Toots silmad poeruumis ringi käia ja siis tekib tal sarnasus kapteniga, kes silmitseb läbi kiikri merd.

“Jaa, jaa,” ütleb ta pudelit suu juurest võttes ja Kiire poole pead noogutades. “Siin poodis käisime siis tihti.”

Väljudes röhatab Toots nii valjusti, et ta isegi ehmatab ja kaupmehe poole tagasi vaatab. Õnn, et kaupmees uus on ja temast midagi ei tea, vanal oleks nüüd hea juhus hambaid irvitada. Läve ees seisatab Toots, sülgab korra, haigutab ja teeb liigutuse, mis isegi Kiirele ootamatu ja täiesti ülearune näib: ta ringutab. Oh see kolm korda äraneetud lambiõli, mis ta enesele kohvi asemel ihusse valas! Nüüd tõi kihisev joomaaeg selle õli sealt kuskilt alt uuesti kõri juurde üles ja nüüd tee sa, patune hing, temaga, mis iganes tahad. Sel kombel tahab see õli vist veel kaua edasi-tagasi rännata, nagu ishias, ega mõtlegi seedimise alla minna.

Kiir vaatab sõbra ahastavat nägu ja juba hakkavad tumedad aimused ta hinges liikuma: kas Tootsile viimati ishias korraga pähe ei löönud? Ta astub paar sammu eemale, ümiseb mingisugust lauluviisi ja vaatab maha, nagu oleks ta maanteele midagi ära kaotanud. Teine silm peab aga siiski vahti ja piilub sülgava ning haigutava koolisõbra poole.

Kuid viimane toibub varsti, sülgab nagu lõppude lõpuks veel ühe mehise matsu, köhatab, pomiseb midagi eneseette, ja teekond võib jälle edasi minna. Kiir hingab kergemini, kuid midagi järele pärida kardab ta siiski: jumal teab, missugused tõved ja tujud tema rikkal haritud koolivennal veel võivad tagavaras olla, ja kes vastutab selle eest, et ainsamgi ettevaatamatu sõna neid vallale ei päästa.

Eespool on veel üks uus maja ilma ühegi ärisildita, mille kohta Kiir seletada teab, et see tohtrimajaks olla määratud ja praegu veel pooliti tühi seisvat. Siis pöörduvad sõbrad pahemat kätt ja sammuvad aeglaselt kirikumõisa poole. Veskijärve juures seisatavad nad jälle pisut, kus Toots leiab, et järv vaheajal väga ära on rohtunud. Veski käib “kõige kahe paariga”, nagu Kiir mürina järgi arvab otsustada võivat: veel pole läheneva suve kuumad ilmad kevadist suurvee ajajärku lõpetada jõudnud ja veski võib täiel jõul jahvatada. Siit pääseksid koolivennad mõnekümne sammuga, otse mööda jalgteed, kirikumõisa, aga Toots näeb teisel pool järve jälle üht uudist.

See väike maja seal järve kaldal on tema äraolekul ümber ehitatud ja paistab nüüd suurena ja toredana. Lähemal vaatlemisel näib, nagu oleks väikesest majakesest teine, suurem, risti läbi ehitatud; keskpaigas on see koguehitus nüüd kahekordne, ja raske on ütelda, kumbapidi ta nüüd pikem on või laiem. Majakese ees, järve kaldal, kasvas seekord üks paju, see on seal praegugi alles, aga näib kõrge ja uhke maja kõrval pisikesena ja mannetuna. Majakese akna all oli veel üks vaher, kuid seda ei ole enam; arvatavasti hukkus see noor, kena puu ümberehitamise juures.

“Nüüd on seal apteek,” seletab Kiir, muutunud hoonele tähendades.

“Jah, ma näen,” vastab Toots. “Kull on ukse kohal.”

Päike kõrvetab ikka kuumemini; Toots kahetseb juba tõsiselt, et ta hommikul pika kuue selga pani. Kui kerge ja lahe oleks tal nüüd õhemas jahikuues liikuda! See on haruldaselt kuum kevad: kui nüüd vahel sekka ka mõni sagar sooja vihma tuleks, siis kasvaks vili põldudel ülihästi. Paisu ees, veekasvude seas mängivad väikesed kalapojad ja otsivad rohelise limaga kaetud kivide juurest toitu; aeg-ajalt välgatab ka mõne suurema kala selg väiksemate hulgas, otsekui tahaks selja peremees vaadata, kas vähemate vendade keskel mõnda korratust pole tekkinud. Toots vaatab mõttes järve ja tunneb midagi nagu kadeduse sarnast: kui hea on neil järve vilus vees supelda, ilma kraeta, saabasteta ja musta kuueta. Hea meelega istuks ta praegu kodus, kuskil vilus, suitsetaks paberosse ja mõtleks maailma asjade üle.

Veski lävele ilmuvad kaks veskilist, teevad suitsu, nõjatuvad uksepiitade najale ja kõnelevad ilmast. Mürina pärast peavad mõlemad peaaegu karjuma, et teineteist kuulda, aga imelikul kombel kostavad nende hääled sillale palju selgemini, kui nad seda teavad arvata.

Kui ilma kohta juba kõik öeldud, mis öelda oli, vaatab teine veskiline sillale ja ütleb kaaslasele:

“Ei tea, kes need kaks untsantsakat silla peal peaks olema?”

“Ei tea,” vastab kaaslane. “Teist nagu oleks ennemini kuski näinud, aga see, kes kübaraga on ja pika rüüga, see on päris võõras.”

Toots ja Kiir vaatavad korra kõõrdi teineteise poole, pööravad siis näod kähku kõrvale ja teevad, nagu ei kuulekski nad veskiliste juttu.

“Näe, teisel saadanal veel sulg kübaral, nagu mõnel krahvil,” ütleb jälle noorem veskiline, kes puudutatud kõneainest nähtavasti enne ei taha lahkuda, kui ta selle põhjalikult on ära tarvitanud.

Kuid sõpru ei huvita veskiliste jutt suuremat, iseäranis avaldab Toots korraga oma kärsitust ja annab Kiirele märku, et tarvis on sillalt lahkuda.

Sel silmapilgul, kui sõbrad parajasti kirikumõisa poole tahavad pöörduda, avatakse apteegi uks, küürus ja palja peaga mehike astub välja ja hakkab, käed seljal, maanteel edasi-tagasi käima.

“See on apteekri sell,” ütleb Kiir, mehikesele tähendades.

“Olgu!” vastab Toots üle õla. “Siiski, pea kinni,” ütleb ta seisma jäädes, “peaks õieti minema ja midagi ostma, mis...”

“Mis asja peaks ostma?” küsib Kiir.

“Midagi südame pöörituse vastu. Ta müdistab mul siin hommikust saadik sees nagu narr ja ajab ühtelugu haigutama. Peaks võtma midagi sisse, mis selle eli nagu ära sulataks, muidu ujub teine peal ja ajab kurgust üles.”

“Missugune eli?” imestab Kiir.

“Missugune eli!” vastab Toots. “Kas elisid maailmas vähe on.”

Seejuures pöördub ta ilma pikema jututa ümber ja sammub apteegi poole. Kiir läheb talle järele, segasele jutule mingisugust seletust otsides. Veskilised saadavad neid küsivate pilkudega, kusjuures vanem mees nii valjusti oma tühja piipu kisub, et krigin maanteele kostab.

“Ei tea, kuhu nad nüüd ise peaks minema?” kuuleb Kiir teist küsivat.

Toots astub apteekri juurde, kergitab tervituseks kübarat, kõneleb midagi tasa ja tähendab apteegi ukse poole. Paljaspea, kes, nagu lähedalt näha, peale kõige muu veel suure punase nina omanikuna esineb, võtab tervituse pealiigutusega vastu ja pomiseb midagi vastuseks, mispeale kõik kolm apteeki astuvad. Kiir läheb viimasena, mõttes aru pidades, mida temal õige vaja oleks osta, sest niisugune tähtis asutis pole kaugeltki selle tarvis olemas, et ainult sisse minna, teretada ja jälle välja tulla.

“Noh, mis teil siis oli?” küsib apteeker leti taha minnes.

Kiir on peaaegu kindel, et Toots ishiasest hakkab kõnelema, kuid imestades kuuleb ta teda siiski südamepöörituse üle kaebavat.

Apteeker nõjatub leti najale, võtab oma suure palja kolu käte vahele, vaatab haigele otse silma, naeratab pisut ja ütleb siis:

“Südame pöörituse vastu on ainult üks rohi olemas, kõigile teistele ei maksa teil asjata raha raisata.”

Nende sõnadega ajab ta enese sirgeks, võtab letilt ühe klaaspurgi ja astub sellega riiuli juurde. Toots vaatleb kaalusid, haljaid vasest kaalupommisid, ka haavlitoosi nende kõrval, ja ootab saladuslikku kaalumisprotsessi, mis teda, apteekides käies, noorest saadik oli huvitanud ja praegugi huvitab. Kuid praegu ei sünni midagi sellesarnast. Apteeker võtab riiulilt klaaskorgiga pudeli, valab purgi kollakaspunast vedelikku pooleni täis, tuleb sellega Tootsi juurde tagasi ja ütleb:

“Jooge see ära, küll siis näeme, kas südamepööritus läheb mööda või mitte.”

“Kõik?” küsib Toots pisut kohkudes ja vaatab riiuli poole, kus klaaskorgiga pudel oma paksu kirjalist kõhtu leti poole näib upitavat. “Bais. vulnerar. Kunz.” loeb abiotsija selt kõhult ruttu, võtab siis purgi ja joob pikkamisi tühjaks. Apteeker vahib üksisilmi oma kliendile, otsekui ootaks ta antud rohu mõju, mis iga silmapilk nähtavale peab tulema. Tema punane nina, mis esiti ainult punasena näis, omandab korraga kõik vikerkaare värvihelgid; Kiir paneb tähele, kuidas pisikesed higitilgad sel haruldasel ninal aknast paistva päikese käes pärlite kombel sätendavad. Toots krimpsutab nägu, pühib suu taskurätikuga kuivaks ja vaatab küsivalt naeratades apteekri poole.

“Noh?” küsib apteeker. “Eks ole parem?”

“Jaa,” venitab tõbine. “Nagu parem on. Aga lubage küsida, härra apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?”

“Punsli eli,” kordab apteeker. “Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me anname, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida, tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse. Teie olete noor, teie paremad päevad on alles ees, teie päralt on terve maailm, kui te aga õigest küljest peale mõistate hakata. Kas pole õigus? Mh? Ah? Aga nüüd,” lisab apteeker lõpuks juurde, “läks minugi süda kõneledes pahaks, nüüd ei ole suurem patt, kui minagi oma usku pisut kinnitan; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: juba pühakirja salm ütleb selle asja välja, et arst aidaku kõigepealt iseennast.”

Viimaste sõnadega läheb kõneleja riiuli juurde, täidab purgi kollakaspruuni vedelikuga, vaatab silmapilguks lakke, lööb pöidla ja keskmise sõrmega pea kohal kõva plaksu ja tühjendab siis purgi üheainsa sõõmuga. Seepeale avab ta ühe valge purgi, võtab sealt seest mõne mandlitera, mis ta endale üksteise järele osavasti suhu pillub, ja tuleb leti juurde tagasi. Seal laseb ta enese uuesti käsipõsakile leti najale, vaatab Tootsile jälle otse silmi ja ütleb, hambutu suuga lätsutades:

“Aga millega peab soola soolatama, kui sool tuimaks saab? Mh? Ah? Vastake mulle selle küsimuse peale, noormees!”

Kiir vaatab võõrastades ringi; niihästi see kui ka enneöeldu on niivõrd imelik ja kentsakas, et tema kõigele midagi vastata ei oskaks. Aga Toots, kelle silmad vahepeal on saanud rasvase läike, paneb paberossi põlema ja näikse teadvat, mida vastata.

“Mina olin kaua kodust ära,” ütleb ta. “Mina kolasin mitu aastat Venemaal ringi, tulin nüüd kodumaale tervist parandama ja nüüd ei tunne mind siin ükski tont. Peale seda äraolekut olen täna esimest korda Paunveres, sain vana koolivennaga kokku ja nüüd olen ma siin. Vabandage –” lisab ta köhatades juurde, “tohin ma end tutvustada, minu nimi on Toots.”

“Väga rõõmustav!” pomiseb apteeker ja nimetab oma nime.

Seepeale pigistavad uued tuttavad teineteise kätt, Toots annab paljaspeale paberossi ja kõneleb edasi:

“Muu seas,” ütleb ta, “pean ma tähendama, et Paunvere vahepeal väga palju on muutunud. Põleks mul seda vana koolisõpra ühes – tohin ma tutvustada: härra Heinrich Georg Aadniel Kiir – jaa, põleks mul seda vana koolisõpra ühes, siis ei mõistaks ma siin küla vahel enam käiagi. Aga nüüd, kus mul see osav teejuht... jaa, nüüd... Üleüldse olen ma väga rõõmus, et ma teiega tuttavaks sain, sest head tutvused ei kasva puu otsas, iseäranis igaval maakohal.”

“Heakene küll,” vastab apteeker, “aga ütelge mulle, noormees, nüüd puhtast südamest, kas saite antud rohust tõesti abi, või pean ma veel teise portsjoni andma, mh, ah?”

“Eei,” vastab Toots koduselt, otsekui oleks ta apteekriga juba tuhat aastat tuttav, “eei, minul on nüüd palju parem kui enne. Aga kui arvate, siis võiks ju... võiks ju ka teine portsjon nõnda-ütelda tagavaraks võtta.”

Apteeker käib purgiga riiuli juures ära, Toots võtab teise portsjoni südamepöörituse-rohtu sisse. Ühtlasi toob paljaspea valge purgi letile ja käsib mandleid peale hammustada.

“Jaa,” ütlevad siis mõlemad ühest suust ja kumbki jääb ootama, mis teine edasi ütleb; et aga kummalgi õieti midagi tähtsat ütelda ei ole, siis pöördub apteeker pooliti Kiire poole ja küsib:

“Aga teie sõber Raafael? Kas ei sooviks tema ka pisut oma südant kinnitada? Sest pange tähele, selle asja kohta ütleb juba laulusalm, et: noorus on ilus aeg ja ei tule iial tagasi. Kas pole tõsi, mh, ah? Kas kallame?”

“Sõber Raafael” raputab pead ja tähendab viisakasti naeratades, et ta on täiesti terve.

“Joo, joo,” aitab Toots, “see puhastab verd ja annab jõudu kah.”

“Ei, ei,” vastab punapea.

“Kui ei, siis ei,” pomiseb apteeker ja lisab juba valjemini juurde: “Meie ajal sundust ei ole. Aga ühte pean ma ütlema, minu tervis ei ole vist kõigiti korras. Arvan, et pean veel ühe šnabilivopski kallama, sest siin, südame all on üks asi, mis... Niisugune tundmus on, nagu peaks ma endale veel kaks troppi sealt pudelist tilgutama ja suhkruveega sisse võtma ja ühe mandlitera peale hammustama. Mis te selle kohta arvate, mh, ah?”

Seejuures pilgutab paljaspea Tootsile kavalasti silma, liigutab oma halle vurre ja astub riiuli juurde, kus ta purgi endist rohtu ääreni täis kallab. Kiir jälgib seda toimetust imestades ja tuleb otsusele, et apteegi tilgad õige mitmesugused on; ainult kaks tilka lubas ta kallata, ometi sai purk ääreni täis. Siis vaatleb punapea veel apteekri suurt paljast pead ning leiab selle nähtuse üsna loomuliku olevat: kui lõpmata palju rohunimesid peab see pea eneses mahutama, mis ime, kui see leegion ladinakeelseid sõnu juuksed pealaelt välja on tõrjunud. Ühtlasi tõmbab ta endale tubli kopsutäie apteegilõhna sisse, arvates, et see tervisele väga kasulik on. Vahepeal teeb apteeker sõrmega pea kohal tubli plaksu ja võtab oma kaks troppi ilma suhkruveeta sisse. Tootsi suu venib laiale, headsoovivale ja heakskiitvale naerule. Seejuures laseb ta enese rinnuli leti najale, poetab paberossituhka kaalupommide peale ja sülgab põrandale. Kiir paneb seda kõike tähele ja märkab kohkudes, et koolisõbra jalad korraga nõrgaks hakkavad jääma.

Kui apteeker leti juurde tagasi tuleb, jätkab nõrgajalaline abiotsija siiski endist juttu.

“Jaa,” ütleb ta, “Paunvere on muutunud. Paunvere on palju muutunud. Kus enne oli kivi, seal on nüüd känd, ja kus oli känd, seal on nüüd kivi, või uus maja, või mine tea mis kõik. Iga nurga peal on nüüd oma vorstmaaker ja uurmaaker ja kingmaaker ja... Ja mis ma veel tahtsin ütelda, ja, härra apteeker, see teie rohi, see on tõesti hea rohi, ja kui mul mõni teine päev aega on, siis tulen jälle siia ja näitan teile oma ishiast. Ja, just nimelt, ja. Hõkk! Jaa... Ja üleüldse on Paunvere muutunud, ja... Muu seas pean ma tähendama, et siia on kogunud terve rügement paljaspäid. Igas majas ja igas õues – hõkk! – helendab niisugune nupp, nagu suur elektrilamp.”

Viimaseid sõnu kuuldes kohkub Kiir väga. Nüüd läks koolisõber lausa üle piiri, ja üldse oleks aeg apteegist ära minna, sest jumal teab, mis ta seal leti najal, oma õõtsuvail jalul kõik kokku ei patra.

Kuid seni pole asi sugugi nii kohutav.

“Vaata kus saadan!” ütleb apteeker, Kiire poole pead nokutades. “Mina olen viiskümmend aastat vana, aga tema naerab minu paljast pead. Ma tahaks näha, missugune ta ise on, kui ta nii vanaks saab.”

Need sõnad on naljatoonil öeldud. Mõlemad uued tuttavad naeravad ja patsutavad teineteisele õlale. Veel mõne aja kestab jutt, kus Toots Venemaast ja selle mõisatest ja oma suurepärasest teenistuskohast jutustab; aga siis hakkab Kiir asju nägema, mis ta ihu kananahka ajavad. Apteeker vassutab Tootsi juukseist ja nimetab teda “kuramuse tubliks poisiks”, kuna Toots apteekri nina väänab ja seda imelikku “riistapuud” mälestuseks kaasa tahab võtta. Aeg-ajalt käib viimane purgiga leti ja riiuli vahet, kusjuures kõhuka pudeli sisu märksa väheneb. Õnneks tuleb üks vana naine sel silmapilgul apteeki ja küsib seitsme kuradi võimu, kui uued tuttavad letilaual parajasti tahavad käsi murda; nii jääb seegi temp Kiire rõõmuks tegemata ja lähendab äraminekut. Küll tahab Toots apteegist veel üht-teist osta, muu seas ka meresoola, jõevammi ja hambaharja, aga Kiir soovitab kõike seda homseks jätta. Viimaks jätavadki koolisõbrad apteekri jumalaga ja lubavad teda õige pea vaatama tulla.