Читать книгу Kirikuehitajad - Oskar Lõvi - Страница 1

Kallis lugeja!

Minu isa Oskar Lõvi (1892–1977) oli isamaalane, kes töötas Eesti heaks ja pidas tähtsaks eesti rahva võitlus- ja võiduvaimu edastamist järeltulevatele põlvedele. Tema viimane panus sellesse oli kirjutada paguluses kaks triloogiat – kokku kuus raamatut.

Esimene neist „Kolm naist” koosneb romaanidest „Alma”, „Klaara” ja „Viktooria”, teine romaanidest „Veretasu”, „Risti tähe all” ja „Kirikuehitajad”. Kõik peale „Viktooria” ilmusid Torontos ajavahemikul 1965–1970 Jaan Järvalase nime all. Nii nagu kogu isa elus ja tegevuses, oli kindlasti ka nende raamatute ilmumisel suur osa minu emal Herta Leonore Steinil (1909–1998), isa heal ja truul partneril.

Isa on oma lühikestes käsikirjalistes eluloolistes märkmetes rääkinud sellest, et tema huvi kirjanduse vastu sai alguse juba lapsepõlves ja jätkus kooliajal.

„Kuna kodus oli suur huvi raamatute vastu, siis tekkis ka minus endas huvi kirjanduse vastu. Koolis oli meil kirjandusring, kus loeti, refereeriti ja arvustati värskeid ilukirjanduslikke töid. Meil endal käis käsitsi kirjutatud ajakiri, mida ma ise toimetasin ja kus ka kirjutasin. Käisime Vanemuises kirjandusõhtutel ja muidugi mõista teatrietendustel.

Suviti tegelesin ma rahvaluule korjamisega. Mitme suve kestel olin Eesti Kirjandusseltsi ülesandel (doktor Oskar Kallase kaudu) maal ringi liikumas ja rahvalaule, jutte, ebausukombeid, kohanimesid ning murdesõnu kogumas. Paljud minu kogutud laulud on praegugi Helsingi Kirjandusseltsi arhiivis.”

Nüüd, nelikümmend-viiskümmend aastat hiljem otsustasin ma kaasa aidata isa romaanide kordustrükkide ilmumisele, et ka Eestis oleks võimalik neid lugeda.

Ma olen tänulik kirjastusele Varrak, kus on ilmunud varem viie raamatu kordustrükid ja nüüd viimasena romaan „Kirikuehitajad”. Suur tänu kõigile neile, kes aitasid lahkelt kaasa raamatute taasilmumisele ja seeläbi minu isa mälestuse jäädvustamisele tema kodumaal!

Tõnis Oskar Lõvi