Читать книгу Stalini lapsed. Kolm põlvkonda armastust ja sõda - Owen Matthews - Страница 6

Isegi pärast aastatepikkusi Moskva kogemusi ei suutnud ma endalt täielikult maha raputada tunnet, et olen kummalises vastuoluliste ajastute sasipuntras. Seal kohtas ajaloolisi pildikesi: säärsaapais ja kalifeedes sõdurid, pearätikuis babuška’d, habemikud kaltsudes kerjused otse Dostojevski tänaval, kohustuslikud riidehoiud ja numbrikettaga telefonid, karvamütsid, autojuhid ja koristajad, pekiga leib, arvelauad kassaaparaatide asemel, trükivärvised ajalehed, puusuits ja õuekäimlate lehk äärelinnas, lihamüük veoautodelt, kus on kuhjas loomakered ning müüjaks verise kirvega mužik. Mõned elurütmid näisid täiesti muutumatuna mu isa ja isegi vanaisa ajast.

Oli hetki, mil ma täheldasin vist vilksamisi midagi painajalikku maailmast, kuhu astus mu vanaisa 1937. aasta suvel. Mõne tunni kestel nägin, haistsin ja puudutasin seda. Sellest piisas tajumiseks, missugune see oli, vähemalt füüsiliselt. Milline võis see olla tema peas ja südames, ei soovi ma kunagi omal nahal tunda.

Ühel õhtul 1996. aasta jaanuari alguses, kuu aega pärast seda, kui olin käinud Kiievis vanaisa toimikut läbi vaatamas, kõndisin läbi kerge lumesaju hotelli Metropol poole. Tahtsin peatada taksot ega pannud tähele, et mu kannul kõnnivad kolm meest. Esimene märk nende lähenemisest oli kollaka lambanahast kasuka käise jõudmine mu näo ette, millele järgnes tugev hoop vastu lõuga. Ma ei tundnud valu, ainult raputust nagu rongis. Paari-kolme minuti kestel jätkus kummaline ballett: ma tõusin püsti, kukkusin uuesti ja püüdsin end jalule ajada, samal ajal kui mehed mind lakkamatult peksid. Tundsin oma märja karvamütsi lõhna, mille surusin kaitseks vastu nina.

Siis nägin tänaval lamades läbi lume kriginal meie poole liikuva punase Lada poriseid esirattaid ja määrdunud tulesid. Avanes fantastiline pilt: parempoolsest külguksest kallutas end välja mees, kelle vasakut jalga ümbritses hiigelsuur kipsmähis. Ta karjus midagi ja kolm meest jäid äkki nõutuks ning eemaldusid, tehes süütu näo ette. Autos istunud mees aitas mu püsti ning sõitis minema.

Samal hetkel ilmus nurga tagant nähtavale miilitsadžiip. Viipasin, et see peatuks, avasin ukse, seletasin pominal, mis oli juhtunud, ja istusin sisse. Hetk hiljem kihutasime ründajate kannul mööda Neglinnaja tänavat. Tundsin, kuidas mu aju kiiresti selgines ja vahetas koos miilitsaauto juhiga käiku väga aeglasest väga kiireks. Pöörasime Ohhotnõi Rjadile ja ma nägin mulle kallale tunginud mehi Lubjanka metroojaama lähedal lumes tammumas. Džiip pööras efektse kaarega üle kaheksa sõidurea ja pidurdas edasi libisedes.

Kolm meest võtsid passid välja, olles rahulike ja rõõmsate napsivendade moodi, naeratasid ja pidasid seda rutiinseks dokumendikontrolliks. Kahel olid tatarlaste asiaatlikud näojooned, kolmas oli venelane. Kui nad nägid mind autost välja ronimas, tardusid nad ja näisid suurusjärgu võrra kössi vajuvat.

„Needsamad mehed,“ ütlesin ma teatraalselt nende poole osutades. Kaks tatarlast topiti tillukesse puuri auto tagaosas. Oli kõige rohkem tosin minutit möödas sellest, kui nad mind peksma hakkasid.

Miilitsajaoskond oli läbi imbunud Vene vanglate igipõlisest higi, uriini ja meeleheite lehast. Seinad olid kroonulikult värvitud, ülemine pool beežiks, alumine tumepruuniks. Mu kaks ründajat istusid vastuvõturuumi nurgas puuris, pea käte vahel, pomisedes midagi teineteisele ja vaadates aeg-ajalt minu poole.

Valveseersant istus läbipaistva plastekraani taga, tema väike kabinetinišš asus ülejäänud ruumist mõnikümmend sentimeetrit kõrgemal. Ta ees laual oli mitu suurt Victoria aega meenutavat kontoriraamatut, mitu pitsatit, hunnik blankette ja Fanta-pudelist tehtud tuhatoos. Ta küsis ükskõikselt mu andmeid, võttis siis telefonitoru ja valis ülemuste numbri. Mulle tundub, et sellest hetkest oli meeste saatus otsustatud. Ma olin välismaalane ja see tähendas pahandusi miilitsale, kui asja ei aeta korra kohaselt – konsulaarseid kaebusi välisministeeriumile, hulga paberite edasi-tagasi liikumist.

Uurijaks määrati Svetlana Timofejevna, Moskva kriminaaljuurdluse osakonna alampolkovnik. Ta oli enesekindel matroonlik naine, kes mõõtis mind häbitu läbitungiva pilguga, kuna oli vilunud jagama mehi argpüksteks ja kisakõrideks. Ta oli üks neid kehakaid vankumatuid keskealisi venelannasid, kes passisid nagu dobermannid kõigi Venemaa tähtsate meeste kabinettide eesruumis; nad juhatasid piletikassasid ja troonisid hotellide vastuvõtulaua taga.

Kui olime üksikasjad suuliselt läbi arutanud, võttis Svetlana välja tühja blanketi pealkirjaga „Protokoll“ ehk ametlik avaldus ja hakkas minu tunnistuse järgi andmeid ametlikult üles kirjutama. Ma andsin allkirja igale leheküljele ja kirjutasin iga paranduse juurde oma nimetähed. Lõpuks võttis ta tühjad kaaned pealkirjaga Delo ehk kriminaaltoimik ja kirjutas selle pruunile pappkaanele hoolega süüdistatava andmed. Toimik oli alustatud. Sellest hetkest peale kuulusime sinna mina, mu ründajad ja uurijad.

Järgmisel kolmel päeval käisin ma Svetlana Timofejevna nõudel miilitsajaoskonnas, pea kergest põrutusest uimane. Päevavalgel oli jaoskond veel masendavam, kahekorruseline betoonhoone hoovis, mis oli täis rämpsu, prügikonteinereid ja hulkuvaid koeri. Ma kohtusin miilitsatega, kes olid rünnaku õhtul minuga koos, ja üks neist sosistas mulle usalduslikult, et „me tegime neil tüüpidel elu huvitavaks“. Tundsin patust kättemaksurõõmu.

Pärast pikki rahutuid unesid mu kolmanda korruse korteris, kuhu päike ei paistnud, ja pikki pärastlõunaid miilitsajaoskonnas hakkas mulle tunduma, et ma olin kuidagimoodi libastunud masendavasse allilma, kus jälgisin lõputult uurija sulepea liikumist paberil, pea tuikamas ja südames soov, et see kord lõpeks. Nägin seda öösel unes, palavikulist painavat unenägu, mis keskendus maniakaalselt roomavale sulele, sellele, kuidas see kriimustas odavat büroopaberit, sulepead hoidis kehata käsi ning tööd valgustas kõle kroonulamp.

Kolmandal päeval – aga miskipärast tundus see aeg, bürokraatlik õudusunenägu, kus segunesid ärkvelolek ja uni, mulle kolmest päevast palju pikem – tundsin end juba vana kalana, rühkides üles miilitsajaoskonna kulunud trepist, mööda haisevast personali kempsust, mille prill-laud oli ära varastatud. Leidsin Svetlana Timofejevna esimest korda eest vormis.

„Nüüd korraldame otšnaja stavka,“ ütles ta mulle. Otšnaja stavka ehk vastastamine oli Venemaal tavaline juurdlusprotseduur, kus süüdistatav kohtub hagejaga ja nende väited loetakse teineteisele ette. Alampolkovnik võttis paksemaks muutunud toimiku ja viis mind trepist alla ruumi, mis sarnanes klassitoaga täis pingiridu, ühes otsas kõrgem poodium, kus meie vaikides istet võtsime. Vahtisin puidumustrit.

Mehed sisenesid nii tasa, et ma ei kuulnudki, enne kui militsionäär sulges ukse. Mõlemad olid raudu pandud ja lohistasid jäigalt jalgu järel, pea longus. Nad istusid raskelt esimestele pinkidele ja vaatasid pelglikult meie poole üles nagu üleastunud koolipoisid. Svetlana Timofejevina oli mulle öelnud, et nad on vennad, Kaasanist pärit tatarlased. Mõlemal oli naine ja lapsed ja nad elasid Moskvas. Nad nägid välja nooremad, kui ma olin neid kujutlenud, ja olid pisemat kasvu.

„Matthews, palun andke meile andeks, kui me tegime teile haiget, palun, kui saame kuidagi heaks teha…“ alustas vanem vend, kes oli nooremast lühem. Kuid Svetlana Timofejevna lõikas mehe jutu läbi. Ta luges ette mu kohmaka avalduse, kõige pikema selle neljast variandist, siis arsti hinnangu. Süüdistatavad vaikisid. Noorem hoidis pead käte vahel. Nende tunnistus koosnes viiest lausest, mis seletasid, et nad olid olnud väga purjus ega mäleta midagi, et nad on end vabatahtlikult süüdi tunnistanud ja kahetsevad. Iga kinnituse lõpus oli kohmakas hetk, kui uurija ulatas süüdistatavaile paberid allakirjutamiseks. Abistamiseks lükkasin ma paberid laual ligemale, et nad ulataksid oma kõlisevates käeraudades alla kirjutama. Nad noogutasid iga kord viisaka tänulikkusega.

„Kas teil on midagi öelda?“

Vanem vend, ikka toosama kollakas kasukas seljas, hakkas rääkima. Algul oli ta rahulik, rääkis sunnitud sõbrameheliku tooniga. Ta vaatas mulle silma ja ma ei kuulnudki enam, mida ta kõneles, ainult tajusin hääletooni ning lugesin ta pilku. Ta palus, et ma neile halastaksin. Mu näole oli tardunud kohkunud muie. Mees kallutas end ettepoole, ta häälde sugenes paanika. Siis langes ta põlvili ning puhkes nutma. Tema nuttis valju häälega, vend vaikselt.

Siis olid nad läinud. Svetlana Timofejevna lausus midagi, aga ma ei kuulnud. Ta pidi oma sõnu kordama ja mu õlga puudutama. Ta ütles, et me peame lahkuma. Pomisesin midagi hagi tagasivõtmisest. Naine ohkas raskelt ja ütles mulle tüdinud häälega, nagu püüaks lapsele midagi rasket seletada, et see ei ole võimalik. Ta ei olnud kõvasüdameline naine, isegi pärast aastatepikkust väikeste rumalate inimeste nahutamist rumalate väikeste kuritegude eest. Ent kuigi ta oli kohtunud meeste nutvate abikaasadega ja teadis, et lugu on triviaalne ega vääri niisugust ränka karistust, mille ta peagi süüdistatavatele kaela tõmbab, oli ta ka teadlik, et kirjutab samal pärastlõunal raporti, kus nõuab meestele kohtueelset vangistust.

Nüüd olime kõik käima läinud masinavärgi rataste vahel. Minu välismaalase staatuse tõttu tuli kõike teha seadusetähe järgi. Toimik, kõikvõimas toimik. Me pidime nüüd kõik edasi liikuma selle antud suunas, sest paberile kirjutatut ei saanud enam olematuks teha.

Mõlemad mehed viibisid kohtuistungit oodates üksteist ja pool kuud Butõrka vanglas, mis on Venemaal üks kurikuulsamaid. Mulle saabus lõpuks kutse kohtuistungile, kuid ma kartsin minna. Selle asemel läks üks sõber, kes esitas ettekäände mu tulemata jätmise kohta. Ta kuulis, et mõlemad vennad olid vanglas haigestunud tuberkuloosi. Ohvri kohtusse ilmumata jätmisest hoolimata mõisteti nad süüdi ja määrati karistuseks aeg, mille nad olid juba eelvangistuses istunud. Nad olid kaotanud töö ja nende perekonnad olid Tatarimaale tagasi sõitnud. Uudise kuulmise ajaks oli šokk ja isegi mälestus õhtust, mil meie elud nii katastroofiliselt põrkusid, hajunud. Lugu kadus, püüdsin ma end veenda, selle uudistetoimetuse õuduslugude paabelisse, kus ma töötasin. Oli loomuvastane, ütlesin ma endale, kurvastada kahe süüdiolnu saatuse pärast, kui iga päev mu lauale kuhjuvad paberivirnad olid täis õudust äratavaid lugusid süütute inimeste kannatustest.

Aga mälestus kohkumisest ja süütundest, mida ma läbi elasin, kui need kaks meest mu ees maas roomasid, istus sügaval ja püsis endistviisi. Minu arvates kannavad paljud venelased endas samasugust musta sappi, mille põhjuseks on trauma, süütunne ja unustamissoov. See loob viljaka pinnase, millest on võrsunud nende hedonism, nende äraandlikkus, kõik nende rõõmud ja reetmised. See on hoopis midagi muud kui hellitatud eurooplastel, kelle seas ma üles kasvasin, kuigi paljud neist olid kindlad, et on kannatanud vanemate ükskõiksuse, abikaasa julmuse või isikliku lüüasaamise tõttu. Ei, keskmine seitsmeteistkümneaastane venelane, järeldasin ma oma rännuaastaist uue Venemaa ebameeldivamal poolel, oli näinud juba rohkem reaalset ahistamist, lootusetust, korruptsiooni ja ebaõiglust kui suurem osa mu inglastest sõpru terve elu kestel. Et ellu jääda ja õnnelikud olla, peavad venelased väga palju maha matma, tahtlikult eirama. Pole ime, et nende naudingud ja endale mõnude lubamised on nii intensiivsed, need peavad vastama kannatuste teravusele.

Hulga päevade kestel pärast Bibikovide Tšernigovi korteri läbiotsimist ei saadud midagi rohkemat teada. Boriss ei naasnud puhkuselt. NKVD-s öeldi Marfale pidevalt, et teda teavitatakse kohe, kui selgub midagi uut. Varja saadeti maale sugulaste juurde ja Marfa elas koos tütardega korteri vannitoas ja köögis, sest teised ruumid olid lukustatud ning pitseeritud. Marfa ostis süüa talle käekotti jäänud raha eest ning võttis vastu alles jäänud naabrite annetusi.

Bibikovi töökaaslased ei teadnud midagi – tegelikult olid ka neist paljud kadunud ning ülejäänud kas kartsid või uskusid naiivselt, et NKVD parandab peagi oma vea.

Oli üks hirmuhetk, kui Marfa jättis lapsed omapäi sööma kirsisuppi, Ukraina suvetoitu, ja läks taas kord NKVD kontorisse uudiste järele küsima. Lenina luges raamatut, mille isa oli talle andnud, ega pannud tähele, et väike õde Ljudmila oli toppinud nina kirsikive täis nii sügavalt, et ei saanud neid enam kätte.

„Ma olen hoiukarp,“ ütles Ljudmila õele, kui toppis järgmise kirsikivi sõõrmesse. Kui ema jõudis tagasi, tekkis suur lärm. Ljudmila viidi kiiruga haiglasse, kus range õde ilmselt selleks mõeldud tangidega võttis kirsikivid välja. Lenina sai hooletuse eest nahatäie ja nuttis, sest ta ei saanud minna isa juurde, kes oleks teda lohutanud.

Pärast peaaegu kaht nädalat muretsemist otsustas Marfa, et ainus võimalus on saata Lenina Moskvasse mehevendade juurde, kel olid head sidemed. Kindlasti saavad nemad kellegi poole pöörduda ja välja uurida, mis oli juhtunud. Tal ei olnud pileti ostmiseks raha, seepärast keeras ta paar köögist võetud hõbelusikat salvräti sisse ja läks jaama paluma istekohta mõnelt vagunisaatjalt Kiievi-Moskva kiirrongis, mis läbis Tšernigovi hilisõhtul. Naisvagunisaatja paigutas Lenina kõrgele pakiriiulile ja ütles, et ta oleks seal vakka. Lusikaid ta Marfalt vastu ei võtnud, vaid käskis tagasi viia. Marfa jooksis piki perrooni, kui rong hakkas liikuma, ikka kiiremini, kui rong kiirendas sõitu, kuni ta ei suutnud enam rongi kõrval püsida.

Kümmekond aastat varem oli Marfa isa saatnud ta ära kodust, kus tüdruk üles kasvas. Ta oli jätnud oma sureva õe Simferoopoli jaamas saatuse hooleks. Nüüd, kui ta seisis ja vaatas öösse kadumas rongi tulesid, mis viis ta tütre Moskvasse, mõistis Marfa, et uus perekond, mille ta oli loonud, laguneb koost. Ta läks telegraafikontorisse ja saatis mehe sugulastele Moskvasse lühitelegrammi teatega, et Lenina on saabumas. Siis läks ta koju. Ta leidis Ljudmila köögi põrandal teki peal magamas, võttis ta sülle ja „ulus nagu haavatud loom“, nagu ta Leninale hiljem jutustas.

Moskva Kurski vaksalis oli Leninal vastas tema onu Isaak, Borissi noorem vend. Nende teine vend Jakov oli lennuväeohvitser ja teenis Kaug-Ida vägedes Habarovskis, teadmata veel Borissi arreteerimisest. Isaak oli kahekümne kolme aastane, paljutõotav insener Dinamo lennukimootoritehases. Ta kallistas noorukest vennatütart ja ütles, et Lenina räägiks kõigest siis, kui nad on sõitnud trammiga koju, väikesesse korterisse, mida ta jagas enda ja Borissi ema Sofiaga. Köögis kuulasid nad vaikides Lenina lugu. Lenina hakkas nutma ja ütles nuuksudes et ta ei tea, mida isa on valesti teinud. Isaak püüdis teda julgustada. See kõik on arusaamatus, ütles ta, ta tunneb inimesi, kes suudavad seda selgitada.

Järgmisel päeval rääkis Isaak ühe sõbraga Dinamo tehases, erruläinud NKVD ohvitseriga. Mees oli veel hiljaaegu olnud ühe kõrgema NKVD kindrali isiklik ihukaitsja. Julgeolekuohvitser ütles, et ta küsib vanadelt kolleegidelt ja püüab korraldada kokkusaamise, et selgitada „kohutavat viga“, nagu ta taktitundeliselt ütles.

Kaks päeva hiljem tuli Isaak varakult koju, käskis Leninal kõige parema suvekleidi selga panna ja viis ta käekõrval trammipeatusse. Nad sõitsid vaikides NKVD peakorterisse Lubjanka väljakul. Lubjanka ise oli suur kodanlik hoone, kus enne revolutsiooni oli asunud kindlustuskompanii. 1937. aastaks oli maja laiendatud, keldrid muudetud mahukaks vanglaks ja ülekuulamiskeskuseks, mis oli lõhkemiseni täis öise puhastuse uute ohvrite saagist. Isaak ja tema vennatütar läksid peauksest sisse, esitasid pääslas Isaaki passi ja neid juhatati trepist üles ooteruumi. Korraks tuli Isaakiga rääkima tumerohelises NKVD mundris, kalifeede ja nahksäärikutega mees, ilmselt sõber, kes oli kohtumise korraldanud.

Kui neid lõpuks kabinetti kutsuti, arvas Lenina esimesel hetkel, et see on tühi. Kabinetis oli hiigelsuur tumedast puust kirjutuslaud, millel põles hele lamp. Paksud kardinad olid pooleldi akende ette tõmmatud, kuigi väljas oli päikesepaisteline suveilm. Ruumil olid kõrged aknad ja paks põrandavaip. Siis märkas tüdruk kirjutuslaua taga väikest prillitatud kiilaspead. Kindral oli Lenina meelest „just nagu päkapikk“.

Päkapikk tõstis pilgu Isaaki ja väikese tüdruku poole ja küsis nende tuleku põhjust. Isaak hakkas kogeldes seletama, et tema vend, hea ja ustav kommunist, oli arreteeritud mingi eksituse tõttu, mingi tähelepanematuse tõttu, võib-olla olid tema mehed liiga ägedalt hakanud vaenlasi välja juurima. Kindral võttis kuulates lauasahtlist õhukese toimiku, sirvis Isaaki jutu ajal läbi ja vastas üheainsa sõnaga „Razberjomsja“ – selgitame. Sellega kokkusaamine lõppes. Vapustatud Isaak viis Lenina koju ja saatis järgmisel päeval rongiga Tšernigovi tagasi. Mõni päev hiljem müüs Marfa maha nii palju kööginõusid, kui sai, ja ostis endale ning lastele rongipiletid Krimmi oma vanema õe Feodossia juurde. Aga enne lahkumist andis ta oma asupaiga kohusetundlikult teada Tšernigovi NKVD-sse, et mees ei peaks muretsema, kui leiab pärast arusaamatuse selgitamist koju tagasi pöördudes eest tühja korteri.

* * *

Jõudis kätte talv ja ikka veel ei olnud midagi kuulda. Marfa ja lapsed elasid Feodossia väikese puumaja köögis Simferoopoli agulis. See oli kõrgelt kukkumine pärast hellitatud parteieliidi elu Tšernigovis. Marfa sai sanitari töökoha laste nakkushaiglas ja tõi haiglast lastele koju toidujääke.

Krimmi kliima on mahedam kui Euroopa-Venemaal, kuid talv toob Sevastoopoli lahelt külmi tuuli. Feodossia hõredat majakest köeti pisikese metallahjuga, mida nimetatakse buržuikaks – kodanlaste ahjuks, see läks kiiresti kuumaks, kuid oli hommikuks külm. Lastel ei lubatud seda päeval kütta, kui Marfa oli haiglas, ja nad istusid akna juures kampsuneisse mässitult ning vaatasid, kuidas vihma sadas maja ümbritsevasse aiakesse.

Elu käib kuskil mujal, mõtles Lenina nende aeglaste kuude kestel. Ta igatses nende Tšernigovi askeldusterohket elu, naabreid ja koolikaaslasi ning lõputut ametnike ja sõprade voolu, kes hilisõhtuni nende köögis istusid. Aga kõige rohkem tundis ta puudust isast, kes oli olnud tema tugi ja parim sõber. Ta ei lakanud uskumast, et isa on elus ja terve, viibib kusagil eemal ja tunneb tütrest puudust samuti nagu tütar isast.

Ljudmila oli alati olnud vaikne laps, kuid näis nüüd täiesti endasse tõmbuvat. Ta mängis oma nukkudega põrandal Feodossia köögi nurgas suure rõivakirstu kõrval, mille peal Lenina magas, püüdis oma pragava ema ja tädi eest kõrvale hoida. Marfa tuli koju hilja ja puruväsinult, juuksed pööraselt sassis. Pärast mehe arreteerimist ei pööranud ta enam välimusele tähelepanu.

Detsembri algul haigestus Ljudmila leetreisse. Võib-olla nakatus ta haiglatoidust, võib-olla ema rõivastest. Kui lapse palavik tõusis kõrgele, jäi Marfa koju tema eest hoolitsema. Ta saatis Lenina apteeki sinepiplaastreid ostma, mis leevendaksid õe köha, samuti silmatilku paistes silmadele.

Ljudmila palaviku kolmandal või neljandal ööl koputati valjult uksele. Feodossia läks avama. Majja tungisid mitu meest, püstolid vööl. Nad küsisid nõudlikult, kus on „kodanik Bibikova“. Kui nad avasid köögiukse, tõusis Marfa püsti, Ljudmila süles.

„Tõuse!“ kamandas üks mees Leninat ja tõstis kirstu kaane, millel tüdruk magas, nii et ta veeres koos voodiriietega põrandale. Marfa hakkas valjusti protestima ja haaras ohvitseril käest. Mees tõukas ta järsult tagasi, nii et naine kukkus lahtisesse rõivakirstu, kolmeaastane tütar süles. Leninal oli meeles kisa, kõik karjusid, ema rabeles, et rõivakirstust välja saada, groteskne farsilik hetk keset kasvavat košmaari. NKVD-lased tirisid Marfa välja, hoidsid ta käsi selja taga kinni ja vedasid majast välja, aeda, ikka alles öösärgis. Tänaval lükkasid nad ta ühte kahest miilitsaautost – „mustast rongast“ –, mis seal ootasid. Teine siseväelane järgnes kahe lapsega, hoides Ljudmilat kaenla all ja vedades Leninat kättpidi. Kui nad tänavale jõudsid, rebis Lenina end mehe käe otsast lahti ja püüdis joosta ema juurde; ta saadi kätte ja topiti koos õega teise autosse. Kui nad ära sõitsid, hoidis Lenina kõvasti oma väikest õde, kes nuttis hüsteeriliselt. Tänava lõpus pöörasid autod eri suundadesse. Tüdrukud nägid ema uuesti alles üheteistkümne aasta pärast.

Mu oma poeg Nikita on praegu, kui ma seda kirjutan, täpselt sama vana, kui oli Ljudmila Marfa arreteerimise ajal – kaks kuud alla nelja aasta. Tal on ümmargune nägu, must juuksepahmakas ning oma vanaema Ljudmila terased sinised silmad. Kui me käisime mõne nädala eest Lenina juures külas, kaisutas ta poissi nii kõvasti, et too hakkas nutma; Lenina ütles, et poiss on nii väga Ljudmila moodi, et ta ei suuda seda taluda. „Minust sai kaheteistaastaselt ema, kui meie ema ära viidi,“ seletas ta. „Ljudmila oli mu esimene laps. Poiss on nagu Ljudmila väikesena.“

Mõnikord läbib mind Nikitat mängimas vaadates – nagu vist kõiki vanemaid – alusetu hirmuhoog. Kui ta tatsab lillepeenarde vahel, otsides tigusid või kaevates lillesibulaid välja, ning on oma mõtteisse vajunud, kardan ma, et mu laps sureb või võetakse minult mingil muul moel ära. Mõnes muus olukorras, eriti kui on hiline õhtu ja ma olen purjus ning kodust kaugel, lähetusel kas Bagdadis või mõnes muus jumalast neetud urkas, kus ma olen pärast Moskvast lahkumist veetnud suure osa elust, siis kujutlen, mis saab temast, kui mina peaksin surema. Ma murran pead, kuidas ta toime tuleb, mida ta minust mäletab, kas ta mõistab, kas ta nutab. Mõte tema kaotamisest on nii jube, et pea hakkab ringi käima. Ma mõtlen tihti Marfale sel ööl ja proovin kujutleda, mis tunne mul oleks, kui võõrad rebiksid Nikita mu sülest ära. Aga ma ei oska seda kujutleda.

NKVD-lased vedasid Lenina ja Ljudmila Simferoopoli alaealiste kurjategijate vanglasse, kuhu nad taheti jätta seniks, kui riik otsustab nende edasise saatuse. Puhastuse sünge loogika järgi olid „rahvavaenlase“ omaksed nakatunud tema ketserlusse, nagu oleks see mõni haigus. Vene vanasõna järgi ei kuku õun õunapuust kaugele. Seepärast pidid need kaks last, kaheteistkümne- ja kolmeaastane, kannatama oma isa patu pärast. Partei tahtel pidi ka neist nagu isast saama ajaloo šlakk.

Vangla oli kehvasti valgustatud ja haises uriinist, karboolseebist ning kivisöetõrvast. Leninal on meeles meeste näod, kes nende andmed kirja panid, täistuubitud kongi hapukas lehk, kuhu nad viidi ja kästi endale õlgedega kaetud põrandal ruumi leida, valvekoerte haukumine koridoris. Oigavat õekest kaisus hoides nuttis ta end magama.

Ka Mila mäletab ema arreteerimise ööd, see on ta esimene selge mälestus. Ta seisab öösärgis, nukk süles, sõdur tõukab teda ja kõik karjuvad. Lühikesest, kolme aasta ja kümne kuu pikkusest normaalsest perekonnaelust ei ole tal ainsatki mälestust, ainult õhkõrn meenutus, kuidas isa teda kukil kandis. Sellest hetkest sai Lenina väikese õe asendusemaks. Kaks hirmunud last olid üksi maailmas, mis oli äkki muutunud tumedaks ja arusaamatuks.