Читать книгу Tüdruk rongis - Paula Hawkins - Страница 8

Esmaspäev, 15. juuli 2013

Hommik

CATHY HÕIKAS mind tagasi, kui hommikul kodust välja astusin, ja kallistas mind kramplikult. Mõtlesin, et ta ütleb mulle, et ta ei löö mind siiski minema, kuid selle asemel pistis ta mulle pihku trükitud sedeli: ametliku teate mu väljatõstmisest, peal lahkumise kuupäev. Ta ei vaadanud mulle silma. Mul oli tast tõepoolest kahju, kuigi mitte nii palju, kui endast. Cathy naeratas kurvalt ja ütles: „Ma ei taha üldse sulle nii teha, Rachel, ausalt.“ Kogu asi tundus väga ebamugav. Seisime koridoris, mis hoolimata valgendist ja mu suurtest jõupingutustest haises ikka veel pisut okse järele. Tundsin nuttu kurku kerkivat, aga ma ei tahtnud Cathy olukorda hullemaks teha, seega lihtsalt naeratasin lõbusalt ja ütlesin: „Pole hullu, see pole mingi probleem, ausalt,“ nagu oleks ta äsja minult väikest teenet palunud.

Rongis hakkavad pisarad voolama ja ma ei hooli, et inimesed mind vaatavad; nad võivad arvata, et mu koer jäi auto alla. Võib olla pandi mulle surmaga lõppeva haiguse diagnoos. Ma võin olla viljatu, lahutatud, varsti kodutu alkohoolik.

See on naeruväärne, kui sellele mõtlen. Kuidas ma üldse sellisesse seisu sattusin? Ma ei tea, kust see algas – mu allakäik; ma ei tea, mis punktis ma kõikuma lõin. Kus astusin valesse suunda? Igatahes mitte siis, kui kohtasin Tomi, kes mind pärast isa surma kurbusest päästis.

Mitte siis, kui me abiellusime, muretud, õnnest joobnud, veidralt talvisel maikuu päeval seitse aastat tagasi. Olin rõõmus, maksujõuline, edukas. Mitte siis, kui kolisime number kahekümne kolmandasse: majja, mis oli avaram ja armsam, kui oskasin õrnas eas, kahekümne kuue aastasena elamiseks ette kujutada. Mäletan esimesi päevi väga selgelt: kõndisin majas ringi, paljajalu, tunnetasin jalge all puidust põrandalaudade soojust, nautisin avarust, tühjust kõigis neis tubades, mis ootasid täitmist. Tegime Tomiga plaane: mida aeda istutame, mida seintele riputame, mis värvi tuleb vaba tuba – juba siis pidasin seda lastetoaks.

Võibolla oligi see siis. See hetk, kui asjad hakkasid valesti minema, hetk, mil kujutlesin, et me ei ole enam paar, vaid pere; ja kui see pilt kord mul juba silme ees seisis, siis kahekesi olemisest enam ei piisanud. Kas siis hakkaski Tom mind teistmoodi vaatama ja tema pettumus peegeldama minu oma? Pärast kõike seda, millest ta minu pärast loobus, et kahekesi koos olla, lasin tal arvata, et temast pole küllalt.

Lasen pisaratel voolata kuni Northcote’ini, seejärel võtan end kokku, pühin silmad kuivaks ja hakkan Cathy väljatõstmisteate tagaküljele koostama nimekirja asjadest, mida täna teha:

Holborni raamatukogu e-kiri emale e-kiri Martinile, soovituskiri???

Uurida välja AA koosolekute kohta – keset Londonit/Ashburys

Rääkida Cathyle tööst?

Kui rong punase märgutule juures peatub, tõstan pilgu ja näen Jasonit terrassil seismas ning raudtee poole vaatamas. Mulle näib, et ta vaatab otse minu poole, ja mul on väga veider tunne – nagu ta oleks mind ka varem niiviisi vaadanud; tunnen, nagu oleks ta mind päriselt näinud. Kujutan ette, et ta naeratab mulle, ja miskipärast on mul hirm.

Ta pöördub ja rong liigub edasi.

Õhtu

Istun University College’i haigla kiirabiosakonnas. Jäin taksole ette, kui Gray’s Inni teed ületasin. Olin täiesti kaine, tahan seda nimelt rõhutada, kuigi teatud meeleseisundis, häiritud, peaaegu paanikas. Mul on parema silma kohal paarisentimeetrine haav, mida õmbleb kinni väga ilus nooremarst, kes on masendavalt järsk ja asjalik. Kui ta on õmblemisega valmis, märkab ta mu peas muhku.

„See pole värske,“ ütlen talle.

„Näib küll üsna värske,“ nendib ta.

„No igatahes mitte tänane.“

„Sai veidi kakeldud, mis?“

„Lõin pea ära, kui autosse istusin.“

Nooremarst uurib mõne hea sekundi mu pead ja ütleb siis: „Kas tõesti?“ Ta astub eemale ja vaatab mulle silma. „Ei paista küll sedamoodi. Keegi on teile vist millegagi virutanud,“ ütleb ta ja tunnen külmavärinaid. Mäletan, kuidas kummardusin, et hoopi vältida, ja tõstsin käed. Kas see on päris mälestus? Arst astub uuesti lähemale ja uurib haava tähelepanelikumalt. „Midagi teravat, võibolla hambulist …“

„Ei,“ ütlen. „See oli auto. Lõin pea ära, kui sisse istusin.“ Püüan teda sama palju veenda kui ennast.

„Hüva.“ Mees naeratab, astub jälle sammu tagasi ja kummardub veidi, nii et meie silmad on ühel kõrgusel. „Kas kõik on korras …“ ta kontrollib oma märkmeid, „Rachel?“

„Jah.“

Ta vaatab mind pikka aega; ta ei usu mind. Ta on mures. Võibolla arvab, et olen mehe peksukott.

„Hüva. Puhastan selle ära, see pole ilus haav. Kas võin teile kellegi järele kutsuda? Abikaasa?“

„Olen lahutatud,“ ütlen talle.

„Siis kellegi teise?“ Arsti ei huvita, et olen lahutatud.

„Mu sõbra, palun, ta on kindlasti minu pärast mures.“

Annan talle Cathy nime ja numbri. Cathy ei hakka muretsema – ma pole veel koju hiljaks jäänud –, kuid loodan, et kuna jäin takso ette, on ta kaastundlikum ja andestab mulle eilse. Ta ilmselt arvab, et jäin auto ette, sest olin purjus. Ma ei tea, kas võin küsida arstilt vereanalüüsi või midagi, et saaksin Cathyle esitada tõendit kainuse kohta. Naeratan arstile, kuid ta ei vaata mu poole, vaid teeb märkmeid. Nagunii on see naeruväärne mõte.

See oli minu süü, taksojuhti ei saa süüdistada. Astusin – õigemini jooksin – otse taksole ette. Ma ei teadnud, kuhu jooksen. Ma vist ei mõelnud üldse millelegi, vähemalt mitte endale. Mõtlesin Jessile. Kes polegi Jess, vaid hoopis Megan Hipwell, ja ta on kadunud.

Olin käinud Theobaldsi tee raamatukogus. Olin just emale Yahoo kontolt e-kirja saatnud (ma ei rääkinud talle midagi olulist, see oli vaid luurav kiri, et teada saada, kui emalikud tunded tal minu vastu praegu on). Yahoo esilehel on uudised, seotud postiindeksi või millega tahes – jumal teab, kuidas mu postiindeks välja peilitakse, aga seda igatahes tehakse. Aga seal oli Jessi, minu Jessi pilt – perfektne blond, kõrval pealkiri: MURE KADUNUD WITNEY NAISE PÄRAST.

Algul polnud ma kindel. See näis Jessi moodi, täpselt selline, nagu ta on mu mällu jäänud, kuid ikkagi ma kahtlesin. Siis lugesin artiklit, nägin tänava nime ja teadsin kohe.

Buckinghamshire’i politsei on mures Witneys Blenheimi teel elava 29-aastase naise Megan Hipwelli heaolu pärast, sest naine on kadunud. Proua Hipwelli nägi viimati tema abikaasa Scott Hipwell laupäeva õhtul, kui naine lahkus abielupaari kodust, et minna kella seitsme paiku sõbrale külla. Tema kadumine on „täiesti veider“, ütles härra Hipwell. Proua Hipwell kandis teksaseid ja punast T-särki. Ta on 165 sentimeetrit pikk, sale, blondide juuste ja siniste silmadega. Kõigil, kel on infot proua Hipwelli kohta, palutakse võtta ühendust Buckinghamshire’i politseijaoskonnaga.

Ta on kadunud. Jess on kadunud. Megan on kadunud. Laupäevast alates. Guugeldasin teda – lugu ilmus Witney Argusis, kuid rohkem teavet ma ei saanud. Mõtlesin, et peaksin minema Jasoni – Scotti juurde, kes seisis hommikul terrassil, vaatas mind, naeratas mulle. Krahmasin koti, tõusin jalule ja jooksin raamatukogust välja, tänavale, otse musta värvi takso ette.

„Rachel? Rachel?“ Hea välimusega arst püüab mu tähelepanu saada. „Sõber tuli teile järele.“