Читать книгу Tiir ümber päikese - Paula McLain - Страница 10

Tallikella kõlksumine purustas vaikuse. Laisad kuked ärkasid, samuti tolmused haned, teenrid ja tallipoisid, aednikud ja karjased. Mul oli omaette muldonn, isa omast veidi eemal, mida jagasin oma inetu, aga truu krantsi Bulleriga. Ta hakkas kella kuuldes kiunuma, venitas end mu voodi jalutsis asuvast pesast välja ning torkas oma kandilise pea mulle kaenla alla, nii et ma tundsin tema jahedat nina ja armikõverikke ta pealael. Tihke mügarliku sõlme kohal oli varem kõrv, enne kui leopard onni hiilis ja teda öösse vedada püüdis. Buller oli leopardi kõri läbi hammustanud ja koju longanud, mõlema verega koos, nagu sangar, aga surm suu juures. Tohterdasin ta isa abiga terveks, ja ehkki ta polnud varemgi kes teab kui kena olnud, oli ta nüüd poolenisti hall ja poolkurt. Armastasime teda seda rohkem, et ta polnud lasknud leopardil oma vaimu murda.

Kibii ootas mind jahedas hommikuõhus farmiõuel. Mina olin üheteistkümneaastane, tema pisut noorem, ja meist mõlemast oli saanud mutrike farmi õlitatud masinavärgis. Lähikonnas elas valgeid lapsi, kes käisid koolis Nairobis või koguni Inglismaal, aga isa ei arvanud, et mina peaksin seda tegema. Tall oli minu klass. Hommikune galopitreening algas varsti pärast koitu. Olin alati platsis, ja Kibii samuti. Nähes mind tallile lähenemas, hüppas ta kõrgele õhku, nagu oleksid tal jalgade asemel vedrud. Minagi olin seda hüpet aastaid harjutanud ja jaksasin hüpata peaaegu niisama kõrgele nagu Kibii, aga ma teadsin, et kui tahtsin eelist saada, ei tohtinud ma end enne võistlust ära väsitada. Kibii muudkui hüppas, trumpas iga hüppega iseennast üle ja väsis. Siis oli minu kord, ja ma tulin võitjaks.

„Kui ma moran’iks saan,” ütles Kibii,„siis joon pulli verd ja hapupiima, mitte nõgeseteed nagu naine, ja siis saan ma kiireks nagu antiloop.”

„Ka minust võib saada suur sõdalane,” ütlesin talle.

Kibiil oli aval kena nägu ja ta naeris hammaste välkudes, nagu poleks ta elu seeski midagi naljakamat kuulnud. Kui olime päris väikesed, võttis ta mu rõõmuga oma seltsi – võib-olla seepärast, et taipas, et kõik on mäng. Ma olin tüdruk, pealegi valge. Aga viimasel ajal tundsin üha tihemini, et poiss suhtub minusse umbusklikult ja taunivalt, nagu ootaks ta, et jätaksin ometi kord temaga võistlemise ja lepiksin sellega, et meie teed lähevad peagi lahku. Mulle ei tulnud see mõttessegi.

„Kui ma õigesti harjutaksin, siis saaks küll,” väitsin.„Võiksin salaja sõdalane olla.”

„See ei tooks ju mingit au. Kes teaks, et just sina vägitegusid tegid?”

„Mina ise teaksin.”

Kibii naeris jälle ja pöördus talli ukse poole.„Kellega me täna kappame?”

„Ma lähen koos isaga Delamere’ide juurde tõumära vaatama.”

„Mina lähen jahile,” lausus poiss.„Eks näe, kummal on pärast parem jutt pajatada.”

Kui Wee MacGregor ja isa ratsu Balmy olid saduldatud ja valmis, asusime teele hommikupäikese poole. Mõnda aega vaevas mind Kibii väljakutse, aga pikk tee ja päev viisid mõtted mujale. Tolm tuprus, puges lõdvalt seotud taskurättide alt ninna ja suhu. Tolm oli peenike ja punane nagu ooker või kahuse sabaga rebane, ning saatis meid kõikjal. Niisamuti liivakirbud, kes olid nagu punapipra kübemed, klammerdusid kõige külge ja hoidsid kõvasti kinni. Liivakirpudele ei maksnud mõelda, sest nende vastu ei saanud nagunii. Mõelda ei maksnud ka hammustavatele valgetele sipelgatele, kes voorisid ähvardavate lintidena üle tasandike, ega rästikutele, ega päikesele, mis vahel ergas nii ägedalt, et tundus, nagu tahaks see su lapikuks litsuda või elusalt nahka panna. Ei maksnud mõelda, sest see kõik oli osa maast endast, mis tegigi maast selle, mis ta oli.

Kolm miili eemal jõudsime väikese uurdeni, kus punane muda oli kuivanud ja põuast närvutatud soontevõrguks pragunenud. Keset uuret seisis savist sild, mis ilma voolava veeta mõjus mõttetuna, lisaks meenutas see tohutu suure surnud looma selgroogu. Olime lootnud siin hobuseid joota. Võib-olla leiame edasi minnes vett, aga võib-olla mitte. Et me kumbki norgu ei vajuks, hakkas isa rääkima Delamere’i tõumärast. Ta polnud looma veel näinudki, aga see ei takistanud teda üles kruvimast lootust, et mära toob meie tõukarjale palju kasu. Isa mõtles lakkamatult järgmisest varsast ja kuidas see meie elu muudab – ja kui juba isa sellest mõtles, siis mõtlesin minagi.

„Ta on abessiinlane, aga Delamere ütleb, et ta on kiire ja taiplik.”

Peamiselt oli isa huvitatud küll täisverelistest hobustest, aga mõnikord võis kalliskive leida ka lihtlabasematest kohtadest, ja isa teadis seda. „Mis värvi ta on?” tahtsin teada. See oli alati minu esimene küsimus.

„Ta on heleda laka ja sabaga kahvatukuldne palomino. Tema nimi on Coquette.”

„Coquette,” kordasin, see naksakas nimi hakkas mulle kohe meeldima, kuigi ma ei teadnud, mida see tähendab.„See on talle justament õige nimi.”

„Arvad?” Isa hakkas naerma.„Eks me näe.”

Lord Delamere oli D nii minule kui ka kõigile teistele, kes teda hästi tundsid. Ta oli koloonia esimesi tähtsaid asunikke, ja tal oli eksimatu nina kõige viljakamate maatükkide peale. Paistis, nagu tahaks ta kogu mandri üle võtta ja oma teenistusse rakendada. Keegi polnud D-st auahnem, põikpäisem ega rääkinud otsekohesemalt kõigest, mida ta armastas (maa, maasai rahvas, vabadus, raha). Teda kihutas tagant kihk saavutada edu kõiges, mille ta käsile võttis või mida üritas. Kui risk oli suur ja edu võimalused kasinad – mis siis ikka, seda parem.

Ta pajatas häid lugusid, käed ja õlad liikusid seejuures nii ägedalt, et sorakil punased juuksed hüplesid laubal. Noore mehena oli ta kõndinud jalgsi kaks tuhat miili läbi Somaali kõrbe, seltsiks ainult pahur kaamel, ja leidnud end lõpuks siit, kiltmaalt. Ta armus sellesse paigasse esimesest pilgust. Läinud tagasi Inglismaale, et siia elama asumiseks raha hankida, tutvus ja naitus ta Florence’iga, Enniskilleni krahvi südi tütrega.„Tal polnud aimugi, et lohistan ta ükspäev juukseidpidi siia,” armastas D öelda.

„Nagu oleksid sina saanud mind lohistada,” vastas leedi D, silmis vallatu pilk.„Me mõlemad teame, et tavaliselt käib see vastupidi.”

Kui meie väsinud ratsud olid oma väljateenitud vee viimaks kätte saanud, viisid Delamere’id meid väikesesse koplisse, kus Coquette oli koos teiste tõumärade ja käputäie varssadega. Ta oli neist kahtlemata kõige kenam, heas vormis, kollane, kenus kaela ja lihaselise rinnaga. Saledad jalad ahenesid kaunikujulisteks sõrgatsiliigesteks. Meie pilkude all viskas ta pea selga ja vaatas meile ainiti vastu: ärgu mõeldagugi temas vigu otsida.

„Ta on ilus,” õhkasin ma.

„Jaa, ja ta teab seda,” kinnitas D rõõmsalt. Ta oli tüse ja näis alailma higistavat, kuigi ta suhtus ka sellesse rõõmsameelselt. Ta äigas oimukohal looklevale soolasele nirele sinise puuvillase taskurätiga, minu isa aga kummardus, et hobust taralaudade vahelt lähemalt silmitseda.

Haruharva lõi mõni hobune mu isa nähes kohkuma või pistis plehku, ja Coquette polnud mingi erand. Ta tundus hoobilt tajuvat, et isa on olukorra ja ka tema peremees, ehkki ta ei kuulunud veel talle. Ta väristas korra kõrvu ja puhistas sametistest sõõrmetest õhku, kuid seisis paigal, kuni isa teda uuris, vedas kätega üle tema pealae ja nina, sõrmitses pikkamööda turja ning selga, et teha kindlaks, ega loomal ole kühme või nõgusselgsust. Landel ja laudjal hakkasid sõrmed jälle aeglasemalt liikuma. Isa kompis nagu pime kordamööda mõlemat ilusat tagajalga, sõrgatseid ja põlveliigeseid, kindraid ja sääri. Ma ootasin kogu aeg, et kohe ajab isa end sirgu või tõmbub tema nägu pilve, aga ta uuris vaikselt edasi, ja minu lootus aina kasvas. Kui isa oli lõpetanud ja seisis hobuse ees ning silus tema tukka, jaksasin ma vaevu pinget taluda. Kui see mära isale pärast nii põhjalikku ülevaatust ei meeldi, murrab see mu südame.

„Miks te selle mära siis ära müüte?” küsis isa D-lt, pööramata Coquette’ilt pilku.

„Raha pärast loomulikult,” vastas D turtsatades.

„Te ju tunnete teda,” lisas leedi D.„Uus hullus tõrjub alati vana välja. Nüüd on ta vaimustuses nisust ja müüb enamiku hobustest maha.”

Palun, palun ütle jah, tiirles mul ägedalt peas.

„Ah et nüüd on nisu,” ühmas isa, keeras hobusele selja, läks tara poole tagasi ja küsis leedi D-lt:„Ega teil midagi jahedat juua ei ole?”

Oleksin tahtnud Coquette’i põlvede ette viskuda, heledast lakast kahmata, end talle selga vinnata ja ratsutada üksipäini mägedesse – või koju, panna ta salajasse latrisse ja valvata teda oma elu hinnaga. Minu süda kuulus juba talle, ja ta oli võitnud ka isa südame – ma teadsin seda –, kuid isa ei käitunud kunagi spontaanselt. Ta hoidis oma tundeid luku ja riivi taga, mis tegi temast oivalise läbirääkija. Tema ja D tegelevad nüüd õhtuni hobuse müügiga, arutavad tingimusi, ilma et midagi otse välja ütleksid, mõlemad passivad valvsalt peale, mida nad võidaksid või kaotaksid. Mind ajas see marru, aga teha polnud muud, kui minna tuppa, kus mehed seadsid end laua äärde, millel oli rukkiviskit ja limonaadi, ja hakkasid rääkimata rääkima ning kauplemata kauplema. Mina viskasin end kolde ette vaibale ja tusatsesin.

Kuigi Delamere’ide Ekvaatori farmis oli rohkem maad ja vähemalt sama palju töölisi nagu meil Rohekünka farmis, polnud D püüdnud oma eluasemeid – kaht suurt ümarhütti – pisutki mugavamaks kõpitseda: kõvaks tambitud muldpõrand, viimistlemata aknaavad, jämedast kotiriidest kardinad uste asemel. See-eest oli leedi D kaasa toonud ilusaid asju, mis olid kuulunud nende perekonnale sadu aastaid, nagu ta mulle ütles: raske mahagonist baldahhiinvoodi, rikkalikult väljaõmmeldud päevatekk, kullatud raamides maalid, pikk mahagonlaud, mille juurde kuulus kaheksa sobivat tooli, ja käsitsi köidetud atlas, mida mulle meeldis põhjalikult uurida iga kord, kui ma neil külas käisin. Sel päeval olin maakaartide vaatamiseks liiga ärevil, lamasin lihtsalt vaibal, kopsisin oma tolmuseid kandu kokku, puresin huult ja soovisin, et mehed omadega juba ühele poole saaksid.

Lõpuks istus leedi D minu kõrvale, kogus valge puuvillase seeliku endale sülle ja naaldus kätele toetudes taha. Ta polnud peps ega pirtsakas, ja see meeldis mulle väga.„Mul on häid küpsiseid, kui sa soovid.”

„Mul pole kõht tühi,” tõrkusin. Tegelikult olin ma hirmus näljane.

„Iga kord, kui sind näen, on su juuksed aina rohkem sassis.” Ta nihutas küpsisetaldrikut tasahilju minu poole.„See-eest on need väga ilusat värvi. Natuke nagu Coquette’i lakk.”

See võitis mu südame.„Kas arvate tõesti nii?”

Leedi D noogutas.„Kas sa lubaksid mul neid natuke harjata?”

Olin küll liiga pahur, et paigal istuda ja lasta oma juustega mässata, aga lubasin tal seda siiski teha. Tal oli hõbekäepidemega juuksehari, mille ilusaid pehmeid valgeid harjaseid mulle meeldis alati näpuotsaga silitada. Meie kodus polnud enam midagi naiselikku, ei siidi ega satiini, ei lõhnaõli ega ehteid ega puudritupse. See hari oli eksootiline. Kuni leedi D tasakesi ümisedes mu juustega tegeles, asusin mina aplalt küpsiste kallale. Varsti olid taldrikul ainult võised raasud.

„Kust sa nii hirmsa armi said?” küsis leedi D.

Lõin silmad õige koledale sakilisele jutile, mis mu lühikeste pükste narmendava serva alt välja paistis – pikk kiirakääraline haav ulatus poolde reide. See jättis tõesti päris jõhkra mulje.„Ma rüselesin toto’dega.”

„Toto’de või metsseaga?”

„Andsin ühele kipi poisile kere peale ja heitsin ta üle õla maha. Tal oli nii häbi, et ta passis mind pärast metsas ja sähvas mulle oma isa noaga.”

„Mida?” küsis leedi D väga ehmunud häälega.

„Ma pidin talle ju ometi kätte maksma?” Ma ei suutnud uhkust varjata. „Tema näeb praegu hulga hullem välja kui mina.”

Leedi D ohkas mu juustesse. Sain aru, et ta on mures, aga ta ei lausunud mõnda aega musta ega valget, niisiis nautisin ma juukseharja tõmbeid ja seda, kuidas see mu peanahka sügas. See oli nii hea, et kui mehed lõpuks püsti tõusid ja üksteisele kätt andsid, olin mina juba peaaegu unehõlmas. Kargasin püsti ja oleksin äärepealt leedi D-le sülle kukkunud.„Kas saime ta endale?” küsisin meeste juurde sööstes.

„Clutt tingib hullupööra,” ütles D, „ahmab hambu ega lase enam lahti. Võiks lausa öelda, et ta varastas selle mära mul otse istumise alt ära.” Ta puhkes naerma, isa naeris kaasa ja laksas talle õlale.

„Vaadake ometi, kas Beryl pole kena?” küsis leedi D. Ta astus mu selja taha ja pani käe mu pealaele. „Kartsin juba salamisi, et leian kõrva tagant juuksepusast tihasepesa.”

Isa läks näost punaseks ja köhatas.„Ega ma just suurem asi lapsehoidja ei ole.”

„Mis hoidmist talle vaja on,” põrutas D tema kaitseks.„Tüdruk on igati tipp-topp. Sa ainult vaata teda, Florence. Ta on tugev nagu muul.”

„Jajah, seda muidugi. Eks me kõik ju taha muuladest tütreid.”

Sõnelus oli heasüdamlik, aga ometi tekitas see minus imelikku nõutust. Kui tunni aja pärast oli rahaasjades ja Coquette’i meile toimetamises kokku lepitud ning me hakkasime koju minema, sain aru, et ka isa oli kuidagi ebalev. Ratsutasime vaikides, punane päike vajus vakshaaval aina madalamale. Taamal pöörles tuulispask nagu derviš, pööritas kuning-leekpuude salka ja jättis trobikonna raisakotkaid peavarjuta. Üks lendas meist mööda, vari libises üle meie nii aeglaselt, et ajas mulle judinad peale.

„Pean tunnistama, et vahel jäävad mul säärased asjad tõesti kahe silma vahele,” lausus isa, kui raisakotkas oli oma teed läinud.

Sain aru, mida ta mõtleb, sest leedi D oli mu armi nähes kahvatanud ja kummaliselt käitunud. Mõistsin, et „säärased asjad” käis minu, tema tütre kohta.

„Minu arust läheb meil ilusti,” ütlesin ja küünitasin Wee MacGregori kaela patsutama.„Ma ei tahagi, et miski oleks teistmoodi.”

Päike muudkui vajus ja isa ei kostnud midagi. Nõnda ekvaatori lähedal polnud ehaaega peaaegu ollagi. Loetud minutitega sai päevast öö, aga need minutid olid kaunid. Kollane rohi laius ümberringi, lainetas nagu meri, vahel vajus tuhniku urgu ja sigade kaevatud aukudesse, vahel pürgis termiidikuhilate nukiliste tornide poole, aga rohuvälja otsa ega äärt polnud näha. See kõik tekitas mõjuka illusiooni, et metsikul võsamaal polegi lõppu, et võiksime ratsutada seda teed aastate viisi ning rohuväli ja lõpmatu kauguse tunne saadaksid meid ikka edasi, igavesti.