Читать книгу Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan - Paullina Simons - Страница 7

Ellise saarele saabumine, 1943

Tatjana komberdas voodist välja ning läks akna juurde. Oli hommik ja õde pidi lapse varsti toitmiseks tema juurde tooma. Tatjana tõmbas valged kardinad kõrvale. Ta tegi lingi lahti ja püüdis akent üles lükata, kuid see oli kinni jäänud: värske valge värv oli raami kinni kleepinud. Tatjana tõukas kõvemini. Aken tuli lahti, Tatjana lükkas selle üles ja kummardus välja. Soe hommik lõhnas soolase vee järele.

Soolane vesi. Tatjana hingas sügavalt sisse ja naeratas siis. See lõhn meeldis talle. See erines tuttavatest lõhnadest.

Kajakad, kes oma kisaga õhku lõhestasid, olid tuttavad.

Vaade ei olnud tuttav.

New Yorgi sadam oli udusel hommikul klaassile rohekas veelaam, kaugemal nägi Tatjana kõrgeid hooneid ja paremal terendas läbi tiheda udu üks kuju, parem käsi lõõmava tõrvikuga üles tõstetud.

Lummatud silmi istus Tatjana akna all ja vaatas lahe taga paistvaid hooneid. Need olid nii kõrged! Ja nii ilusad, ja neid oli silmapiiril nii palju: teravtornid ja lamekatused sirutusid üles ja tõstsid sureliku inimese surematusse taevasse. Lendlevad linnud, vagur vesi, hoonetekogum sadama taga ja Atlandi ookeani suubuv klaassile sadam ise olid need, mida ta nägi. Siis hakkas tõusev päike Tatjanale silma paistma ja ta pidi pilgu ära pöörama. Sadam polnud enam nii klaassile, kui praamid ja puksiirid, igat masti lihtrid ja prahilaevad ning isegi mõned jahid hakkasid risti-rästi üle lahe sõitma ning nende viled ja pasunad kõlasid säärase kakofoonilise lustiga, et Tatjana tahtis akna kinni panna. Ta ei teinud seda.

Tatjana oli alati tahtnud ookeani näha. Ta oli näinud Musta merd ja Läänemerd ja palju järvi – Laadoga järve liigagi palju –, kuid mitte kunagi ookeani, ja Atlandi ookeanil oli Aleksander kord väikese poisina seilanud ning iseseisvuspäeva ilutulestikku vaadanud. Kas varsti polegi neljas juuli? Võib-olla näeb Tatjana ilutulestikku. Ta peab küsima Brendalt, medõelt, kes on veidi tõre ja edastab informatsiooni üsna pahuralt, näo alaosa – ja süda – kaitseks Tatjana eest maskiga kaetud.

„Jah,” ütles Brenda Tatjanale. „Tuleb ilutulestik. Neljas juuli on kahe päeva pärast. Tulevärk pole selline nagu enne sõda, aga midagi ikka. Sa pole veel nädalatki Ameerikas olnud, ja pärid ilutulestiku järele? Sa pead oma last nakkuse eest kaitsma ja ise terveks saama. Kas sa täna väljas jalutamas käisid? Sa ju tead, et arst käskis sul värskes õhus jalutamas käia ja suu kinni katta, et sa lapsele peale ei köhiks, ja keelas last tõsta, sest see kurnab sind – kas sa oled väljas käinud? Ja kuidas on hommikusöögiga?” Brenda rääkis Tatjana meelest alati liiga kiiresti, suisa nimme, et Tatjana aru ei saaks.

Isegi Brenda ei suutnud ära rikkuda hommikusööki: mune, sinki, tomateid ja piimaga kohvi (olgu või piimapulbriga). Tatjana sõi ja jõi voodil istudes. Ta pidi tunnistama, et sellised mugavused nagu linad, pehmed madratsid ja padjad ning paks villane tekk olid justkui leib – üliolulised.

„Kas sa tooksid nüüd mu poja? Ma pean teda toitma.” Tatjana rinnad olid täis.

Brenda lõi akna kinni. „Ära enam akent lahti tee,” ütles ta. „Laps saab külma.”

Tatjana naeris tasa. „Kas ta saab suveõhust külma?”

„Jah, niiskest, rõskest suveõhust küll.”

„Aga ise käskisid mul õue jalutama minna …”

„Õueõhk on õueõhk ja toaõhk on toaõhk,” kuulutas Brenda.

„Poiss pole minult tuberkuloosi saanud,” ütles Tatjana efekti mõttes valjusti köhides. „Palun too mulle laps.”

Kui Brenda oli lapse toonud ja Tatjana oli teda toitnud, läks ta ja tegi uuesti akna lahti ning istus aknalauale, poiss süles. „Vaata, Anthony,” sosistas Tatjana oma emakeeles – vene keeles. „Näed? Kas sa näed vett? Ilus, eks ole? Ja sadama taga on rahvarohkete tänavate ja parkidega suur linn. Anthony, niipea kui ma paranen, läheme ühe valjuhäälse praami peale ja kõnnime mööda New Yorgi tänavaid. Kas see meeldiks sulle?” Väikese poja nägu silitades vaatas Tatjana üle vee.

„Su isale meeldiks,” sosistas ta.